Meri on, meri jääb, meri olema peab...

Laine laksudes rannale lööb...
ehk see Eesti meel on ikka lapses olemas. Vaatamata kaugele maale ja kõnesse sisselipsavatele ingliskeelsetele sõnadele on siiski Eesti põhi all.
Vaatasin just ETVst Etnopoppi, kus esinesid Kukerpillid ja Kihnu naised. H hüüab teisest toast, et kuule pane kõvemaks! Mulle meeldib see lugu.


*
Aga miks koolivaheajal selline kodune programm? Noh, vastus on tavapärane, kui tavaliselt on lapsed vaheajal haigeks jäänud, siis sel korral olen selleks piduriks mina. Nii haige, et ainult voodis vedelen polegi ammu olnud. Eks varem on liiga kiire aeg tööl olnud, nüüd rihm lõdvaks lastud ja kohe haigus platsis.

Raha ja raamatud

Hendri soovis kooli kaudu raamatuid tellida. Ütles, et ega see ei peagi päris raha olema, mis saadad. Võib nagu see paber ka olla, mis kooli piima- ja pizza jaoks saadad.

Tshekke pidas silmas. Sai jälle selgitustööd tehtud, et selle paberi taga peab ka raha arvel olema.

100!

Tüüpiline probleem, et kuidas H saada oma legosid ja muid mänguasju kokku korjama, sest tavaliselt katab ühtlane kiht tema toa põrandat. Hommikul üritasin loov olla ja mõtlesin asja "huvitavaks" teha. Panin ta enne liitma, et liida meie kõigi vanused kokku ja vaata, mis number tuleb, see arv korjagi ära. Endalegi üllatuseks oli vastus täpselt 100. Ilus ja ümmargune! Tore mõelda, et oleme 100-aastased ;)

Nüüd ootan, kuni ta 100 legoklotsi kokku korjab. Ainult üks häda on... korjates tuleb nii palju ideid pähe, mida just neist juppidest saab ehitada...

*
P.S. Ühe töötava arvuti omamine on põhjuseks, miks viimasel ajal nii vähe netti löögile pääseb... Mul on mitu alustatud juttu, mida pole jõudnud lõpuni kirjutada ja avaldada. Eks üritame parimat. Vaatame ka poodides ringi. Hinnad on ikka jõhkrad, kui palk on eurodes ja siin maksab kõik dollarites. Euro kursist parem ei räägi...

Väike dändi

Õhtune vestlus H-ga. H-l seljas hallid dressid, hall t-särk ja ka soki on hallid!
H: "Emme, kas need asjad sobivad omavahel kokku?"
M: "Sobivad küll. Miks sa seda küsid?"
H: "No ma tahan, et kui vaadatakse, siis öeldakse - mmm..., mitte äkää!"

Septembrikuu möödus kiiresti

September saigi märkamatult läbi. Samuti esimene kuu uuest kooliaastast.
Alguses oli ikka väike sabin-pabin sees. Mõned päevad enne kooli avastasime, et G-l riidepark kõik väikseks ja/või vanaks saanud. Siis saigi täiskomplekt soetatud - jakk, särk, teksad, jope. Uhh, me pole ammu nii palju raha korraga poodi jätnud. Tavaliselt ei osta me kõike asju septembriks uusi, ikka vastavalt vajadusele. Aga nüüd sai küll luuletuse kohaselt - kõik, kõik on uus septembrikuus!
Rahalise poole pealt on kooli algus nagu alati jõhker. Enamus varustust olin sel korral Eestist kaasa toonud (pliiatsid, kustukad jne). Kuna mõlemad olid keelelaagris ja siis said korralikud pinalikomplektid. Aga ikka läheb teist nii, et vähe pole! See väljend pärineb H sõnavarast.
Näiteks on gümnaasiumisse vist juba 100 ja rohkem dollarit läinud - aastaraamat, kunstivahendid, student fee, jõusaali raha, pildistamine, jne. Eriti pani mind hämmastama student fee (õpilase tasu?). Ei saagi aru, kas õpetaja palka ei saa, et lapsevanematelt sellise nimetusega raha küsitakse. See on ainult ühes aines. Ju teised õpetajad saavad palka :)
Väikses koolis on juba tšekid läinud piima- ja pitsaprogrammideks. Ma ei tea, kust seda raha küll kalluriga kohale tuuakse??? Ei tasu vist märkimist, et minu sissetulekut arvestatakse kroonides, aga majandusteadlikumad on kindlasti kursis Kanada dollari kursi tõusuga. Päris karm värk. Aga ei hädalda, onju hullemaidki olukordi :)
Nüüdseks on loodetavasti suurem osa lubadest allkirjastatud, vajalikud kursused muudetud ja kõik hakkab tavalist riburada pidi minema. Loodame!

**
Aga muidu olen vist saanud arvutimürgituse ja seetõttu eriti palju kirjutanud ei olegi. Kuidagi ei viitsi või ei taha, kuigi mõtteid on küll peas, millest võiks, aga teoks teha ei viitsi... Seegi jutt juba ammu peaaegu valmis, kuid publish jäänud tegemata...
Võib-olla ka stress, et ei jaksa. Eks näis.

**
Fotol siis mõlemad uues varustuses - ühel dressid, teisel teksad.

Kool hakkab otsa saama

Koolides juba suuremalt jaolt õppeprogrammid läbitud ja asja võetakse vabamalt. Sedasi toimuvadki igasugused teatrid, muuseumid, ekskursioonid jne. Viimati käis H klassiga lennundusmuuseumis. Lapsed said igasuguseid asju katsetada, vaadata ja proovida. Mis tunne on istuda hävitaja-puldis, kas täispuhutud kilekotiga õnnestub raamat üles tõsta, kelle õhupall lendab kõige kaugemale.
Kaasas olnud lapsevanemad (vabatahtlikud) saavad tänutäheks järgmisel nädalal kooli hommikusöögile. Tegelikult on see hommikusöök kõigile vabatahtlikele, kes aasta jooksul abiks olnud. Meil on isa see tore vabatahtlik, kes lennundusmuuseumisse läks kohe rohkem kui hea meelega kaasa :)

G-l on ka peamiselt kordamised, erinevad huviringid lõpetasid eelmisel nädalal töö. Järgmisel nädalal on ühel päeval kaks eksamit -prantuse keel ja mata. Peale seda ongi enam-vähem kõik, kuigi ametlikult on 25. juuni viimane koolipäev.

Ema

Küll on tore kui ema laste eest hoolitseb

ja hommikuti neile kella eest heliseb.

Kell seitse teeb putru

ja lapsed sööma kutsub ruttu.

Kes siis ikka laste eest hoolitseb kui mitte tema?

ja lapsed hüüavad "aitäh ema!"

G luuletus mulle, küll mitte emadepäevaks, palju varem tehtud, aga hoidsin seda tänase päeva jaoks.

Lisaks toodi hommikul mulle lilled ja shokolaad voodisse, köögis ootas kohv ja kort (ehk sedasi see eesti keel läheb, sest lastel ei tulnud meelde, kas on tort või kook ja neist kahest kokku saab ju kort :))

Head emadepäeva kõigile emadele ja eriti enda omale!

*

P.S. tordiga sain selles suhtes petta, et arvasin ka selle rohelise kirja söödava olevat, hakkasin lõikama, aga nuga läbi ei läinud - plastmassist oli. Peaks vist silmaarstile aja panema...

Rattahooaeg alanud!

Eile purustati Ottawa kuumarekord - 27 kraadi! Oli lämmi ja tõeliselt suvine päev.

Avasin oma rattahooaja. G on ammu rattaga kooli sõitnud ja H kodu juures kihutanud. Mul veel ei olnud seda viitsimist olnud, sest olen sattunud mingisse haiguste lainesse. Ikka 3 päeva terve ja nädal aega haige. Nii ka nüüd, sest taastun järjekorsest köhast-nohust. Eilne päike aga tundus, et mõjus hästi :)

Veel tegin eile ühe meeldiva avastuse :) Mina, kes ma alati olen harjunud kõigega ise hakkama saama sain tunda, mis tähendab, kui majas on 3 meest ja 1 naine. H sättis veepudelid valmis ja G on juba päris mehe eest väljas - ma toon ise su ratta keldrist üles ja pumpan kummid täis. Kas pole tore? Kummidega läks küll nii, et pump oli katki ja siis sai abikaas oma abivalmidust näidata ja lähimasse bensujaama sõita, et seal pumbata.

Ratastega sõitma ta ei tulnud. Talle ülikuumad ilmad ei meeldi. Vaatamata erinevatele peakatetele, mida ta kuumaga kannab, on päikesepiste kerge tulema. Ju see kiilas pealagi meelitab eriti päikest ligi ;)

Päris pika reisi tegime jõeäärde ja seal väikese peatuse vaatamaks parte ja Kanada laglesid ja siis tagasi. Ühtekokku 17 km. H sõitis tublisti kaasa. Eriti tubli seetõttu, et tema rattal ei ole võimalik käike vahetada, et mäest üles kergem vändata oleks. Minna oli kerge - peamiselt laskumised, aga tagasi pidi aina väntama ja väntama.

Minusugusel pühapäevasõitjal on peale esimest sportlikku päeva sadul keha külge jäänud. Ei teagi, kas tuleks mugavam sadul muretseda või rohkem sõita.

15

Oli selline oluline tähtpäev, et üks noormees tähistas oma 15ndat sünnipäeva. Ajasime teise lauluga hommikul vara üles, 3 min enne kella seitset, kui oli Eesti aja järgi sünnihetk.
Sedasi ongi parjalt unine ja padja näoga nooruk just küünlad tordil ära puhunud.
Palju õnne! Ja jõudu õppimisel, teisipäeval on suur eksam inglise keeles.

 

Maailm ja lapsed

Haiti toetuseks kogutakse raha ju igal pool. Kanadas on võimalik poes ostu sooritades kohe 2 dollarit anda vastava eesmärgi täitmiseks. Lisaks organiseerivad siin diplomaatide abikaasad korjandusringe ja loomulikult ei jää sellest kõrvale ka koolid. Nii tuligi Hendri teatega, et palume lastel tuua "tuuni" ehk 2 dollarit Haiti toetuseks. Teretulnud on ka kõik suuremad toetused vastavalt südametunnistusele.

Kuna Hendri väga meil uudiseid ei ole jälginud (kamoon, ta ju alles väike!) siis küsiski, et milleks seda vaja on ja mis see on. Rääkisin, et maavärin ja palju kannatanuid ja nüüd kogutakse abistamiseks raha. Et saaks vett ja sööki ja ravimeid osta. Tänapäevaseid võimalusi kasutades otsisin youtube'st välja ka mõned temaatilised uudiseklipid. See oli muidugi liig :). Laps võttis selle nii südamesse, et neil ei ole RAHA! Eks sai omamoodi aru.

Jooksis siis isale ja vennale kuulutama, et tead, et maa värises ja inimestel ei ole raha enam! Me peame neile kohe saatma.

Oli juba ühe tuuni kotti pannud, kui tuli hetke pärast uuesti küsimusega, et kas rohkem võib ka anda.
Õhtul jätkus veel pikk arutelu, kas Ottawas võib ka maa väriseda, aga Eestis? Mida tema teeks ja kuhu läheks ja kindlasti paneks ta endale raha taskusse. Ei lugenud selgitused, et rahaga üksi pole midagi teha, kui vett pole. Küll kunagi aru saab. Peaasi, et aitamisrõõmu jätkuks!

Räägi suu tühjaks!

Ei, ei, mitte võimalust hingelt kõike ära rääkida ei soovitanud ma lapsele, vaid ikka viisakust ja kombeid selgeks teha. Hakkas teine järjekordselt täis suuga rääkima, kui ma vahele segasin ja soovitasin tal enne suu tühjaks rääkida.

Juhtub paremateski peredes :)

Orav rattas

Mitu nädalat käib juba tihe siblimine erinevate ürituste ja töiste kohustuste vahel. Lapsed võivad varsti juba õigustatult küsida, et kes teie sellised olete. Neid näeb vaid hommikul ärgates ja kooli saates ja uuesti õhtul magama minnes.

Asi sai alguse lätlaste iseseisvuspäeva vastuvõtust, siis kahe päeva pärast Euroopa Liidu filmifestivali avaõhtu. Sel korral juba 24, näidati Rootsi filmi - nad ju eesistujad. Hulgaliselt tähtsaid kõnesid, film ja söök-jook. Vahele tuli veel mahutada ühe kolleegi lahkumiseks valmistumine ja hüvastijätu õhtud, siis uue kolleegi saabumine ja igasugune paberimajandus, mis sellega kaasneb. Lisaks veel muud aastalõpuga kaasnevad inventuurid. Kuna meid on siin just umbes-täpselt 2 tükki, siis ongi kõik meie endi teha ja kellelegi midagi delegeerida ei ole. Kumbki loeb oma kodus riigivara üle, märgib, mis veel sobib, mis mitte, siis tuleb juba saatkonnas sama teha ja lõpuks kõigest aru anda peamajja. Ei kurda! Lihtsalt sel korral sada kiiret asja sattus ühele ajale, aga elus olen!

Üritustest järgnes meie oma film. Georgi näitasime, saal oli mõnusalt rahvast täis, pileteid müüdi üle 160, lisaks meie jagatud 20 ja mingist hetkest enam ei müüdud, aga aeg-ajalt tulid mõned vaatajad lisaks. Päris hea tulemus! Vaatajate muljed ja tagasiside oli positiivne. Loodetavasti läks sama edukalt ka Torontos ja Vancouveris.

Siis juba soomlaste iseseisvuspäeva vastuvõtt, kust ka ei saa puududa ja jube mõnus oli vahelduseks ikka soome keelt puhuda. Kartsin, et see juba päris ununeud, aga tuleb vajadusel tagasi küll. Seal tabas üllatav kohtumine Saksa saatkonna poliitikaosakonna juhatajaga (vot, kus on suured saatkonnad!), kes pool-eestlane. Me oleme küll väike rahvus, aga jagub ikka tõesti igale poole! Rääkis kenasti ema muljeid Viljandist, kus pere oli apteeki pidanud. Ta ise juba Saksas põgenikelaagris sündinud, palju eesti keelt ei mäleta, aga natuke ikka - supp on kuum! aitäh jumalale söögi eest! Kristlik kasvatus oli enne punast aega tugev, seda olen siin varemgi täheldanud.

Siis veel EL saatkondade jõulukontsert, aga sellest kirjutan eraldi. Lihtsalt see kirik on võrratu! Ja mul oli sel korral fotokas kaasas.

Mingil hetkel lubasin veel Eesti seltsi jõuluvana kingikoti täitmisega tegeleda ja nüüd peakski hakkama mööda poode kolistama ja vaikselt nänni varuma. Seda peab veel koduste väikeste eest varjatult tegema, muidu lendab kogu idüll vastu taevast.

Jõuluvana-rollist abikaasa keeldus, arvates, et Hendri tunneb kohe ära. Seega ongi varsti jõulupidu tulemas ja natuke peaks ka kottu jõulumeeleolu looma. Kõrvitsad seisavad senini kapil ja keegi pole viitsinud neid sisse teha.

Loodetavasti on peale jõulu rahulikum aeg ees ootamas.

Kooliteemad

Käes on järjekordne tunnistuste aeg. Mul ikka tahab harjumist see, et tunnistused tulevad nö keset kooliaastat ja koheselt ei järgnegi vaheaeg. Viimast tuleb veel jõuludeni oodata. Igal juhul esimene osa trisemestrist on läbi ja teine alanud. Vahekokkuvõtteks tunnistused ja intervjuud koolides lapsevanematega.

See intervjuude määramise aeg on aeglase põhjamaalase jaoks endiselt harjumatu. Nimelt üks päev enne saadetakse koolist koju lipik koos ajaga stiilis võta või jäta. Sest midagi ümbermuuta ei saa, sest vanemaid ju palju. Alternatiiviks on vestlus pidada telefonitsi ja ikka samal ajal, kui reaalne kohtumine aset leiaks.

Güntherile me ei jõudnudki intervjuule, sest vastav teade jõudis postkasti (see saadeti koolist tigupostiga) alles päev peale intervjuude toimumist. Saatsin siis õpetajatele kirja, et kui aga mingeid probleeme on, siis minu telefon on see. Kõik olid G-le öelnud, et sa oled nii tubli, et mingeid probleeme ei ole. Mis nii viga!

Hendri intervjuu toimus neljapäeval. Eelmisel päeval saadeti tunnistus koos vestlusajaga. Ega tulemuste üle kurta ei saa. Inglise keele abiõpetaja rääkis, et väikses grupis (need lapsed, kes kõik ingliskeelt eraldi saavad) räägib juba väga palju juttu ja viskab naljagi. Suuremas grupis ei pidanud veel nii julge olema. Sõpru pidi küll jaguma ja kõigiga läbisaamine hea olema, aga suures grupis esile ei tüki. Rääkisin, et ta ongi selline kogu aeg olnud. Alates imikust :) kui kursakaaslastega ühiseid töid tegime ja teiste sama vanad lapsed mängisid oma vahel, siis Hendri istus mul ikka kõrval ja ainult kiikas, kuidas teised mängivad. Matemaatikas pidi ta väga hea olema, ju seda ei takista puudulik keeleoskus. Ja muidu on ikka vaja lugeda ja lugeda ja lugeda. Õpetaja andis ka mõned veebilehed, kus saab õppida spellimismänge, näiteks www.spellingcity.com Veel oli juttu sellest, et kohati on ta liiga hajameelne või omades mõtetes, et kas ta siis ei saa ülesandest aru, mida tegema peab ja küsida ei julge. Meile pandi südamele, et ikka julgustaksime teda küsima, kui ta aru ei saa. Muidu läheb väärtuslik aeg kaotsi. Rääkisin ka viimastest edusammudest koduste tööde tegemisel ja selle üle oli loomulikult õpetajal hea meel. Kui Hendrilt küsisin, et miks ta tunnis töid valmis ei saa, siis ta muidugi abivalmi inimesena ütles, et aga ta peab ju teisi aitama, kui teised küsivad... ei teagi, kas peaks ikka rõhuma suuremale isekusele, et enda tööd tehtud saaks ja alles siis võib teisi aidata või säilitada seda abivalmismeelt... Seda ju ei hinnata, kui palju teisi aitad, ikka vaadatakse enda tulemusi.

*

Kogu seda intervjuude üritust saatis raamatukogus olev järjekordne heategevuslik raamatulaat. Igalt 10-dollariliselt ostult läks 6 dollarit kooli raamatukogule. Kuna Hendri oli juba päeval omale mõned välja valinud, siis ei saanud kuidagi keelduda :) Kotti potsatasid eriti poiste-raamatud mingi Transformeritest ja multika Ben 10 tegudest. Jõulukuu heategu tehtud! :)

Tipa-tapa tasapisi

Just väikeste tipa-tapa sammukestega teeb Hendri edusamme kodustes töödes, kooliga seotult siis.
Edusammuks on see, et enam ei ole suurt jonni ja tüli, et poissi laua taha õppima saada. Eks ta jätab ikka viimasele minutile ja pidevalt peab meelde tuletama, et homseks on vaja see või teine asi ära teha. Ei tea, kaua see sedasi kestab... Güntheril oli alati õpitud, kui ma töölt koju jõudsin, aga Hendril tuleb ikka kõrval istuda. Muidugi, kui juba laua taha saab, siis teeb suurema jorinata ära. Loeb ise ülesande läbi ja üritab ka vastuseid leida. Alguses oli vaja talle ette lugeda ja öelda, kuhu mida tuleb kirjutada. Nüüd oskab juba ise interneti-sõnaraamatut kasutada ja kui hakkama ei saa, siis küsib abi. Eelmise aastaga võrreldes on märksa tõsisem õppimine nüüd käsil.
Muidugi on talle see sõnade õige kirjutame raske, nt siin on ju küllaga sõnu, mida hääldad ühtemoodi aga kirjutad täiesti erinevalt nt ate, eight - mõlemat hääldad eit. Siis tuleb alati selgitada eesti keeles, et mida üks või teine tähendab ja millal kasutada.
Palju aitab hääldamisele ja kirjutamisele kaasa ka kõva häälega raamatute lugemine. Vähemalt inglise keeles lugemisele ei ole midagi ette heita. Muidugi on keerulisi sõnu, mida ta veel ei oska välja veerida, aga üritab ikka kõvasti. Selline vahva tuletamine käib, et esimestest tähtedest hakkad aga sõna venitama ja vaatad, mis lõpuks välja tuleb. Kui rappa hakkab minema, siis tuleb üks täht jälle ette öelda ja venitab edasi.

Nagu juba varem kirjutanud olen, siis antakse päris palju kodus teha, lisaks raamatute lugemisele. See on muideks ka kooliti erinev, mõned on väga üllatunud, kui räägin, et tal nii palju kodutööd.
Mõned asjad on sellised, mida tunnis valmis ei jõua, siis tuleb kodus lõpetada, teised ongi kohe kodused ülesanded. Iganädalased sõnademängud, tuleb välja lõigata 6 tähte ja neist 3-, 4-, 5- ja 6-tähelisi sõnu moodustada. Lisaks on inka abiõpetaja töölehed, kus peab lünki täitma või kirjutama piltide juurde, kes noor, kes vana, kurb-rõõmus jne. Peab ise lauseid moodustama kasutades nimi- ja tegusõnu. See tuleb päris kenasti välja.

***
Eesti keelega on jälle teine lugu :) ta teab küll, et hääldad nii nagu kirjutad ja täishäälikutega polegi progleemi, aga need L-id ja R-id on puha inglisepärased. Ah, mis ma norin lapse kallal, ega ma teda väga ei sunnigi praegu eesti keelega tegelema. Aeg-ajalt lihtsalt natukene, kui ta jälle tuleb, et kirjuta mulle midagi paberile, siis palun tal selle pärast ette ka lugeda.

Jõuluootel

Vaevalt saab Hälloviin läbi, kui juba kolistavad jõulud ukse taga. Linn ja poed juba novembri algusest jõulunänniga kaunistet ja igasuguseid pakkumisi täis, et kodu jõuluseks muuta.

Kodus tähendab jõuluootus minu jaks aga küünla-aega. Ikka mitmeid ja mitmeid peab põletama ja teiste koduste meelehärmiks ka suitsutan viirukiga. Igati tähelepanelik Hendri jookseb alati uurima, kas midagi põleb kuskil. Aga kuidagi rahulikuks teeb see küünlatuli ja pool hämaras on niisama mõnus mõtiskella.

Nüüd ei teagi, kas küünaldest või millest, aga eile õhtul, kui läksin vaatama, kas poisid magavad oli Hendril juba suss aknal. Kuna ühtki kommi, millest lapsed midagi ei teaks käepärast ei olnud, siis meisterdasin ruttu ühe kaardi. Ikka rõhutades neid tähtsaid asju - ole tubli poiss, õpi ja korista oma tuba (seal ei ole kohta, kuhu korralikult astuda saaks!), et küll siis tulevad ka kommid :)

Hommikul jooksis ta kohe kaarti näitama. Lugesime koos läbi ja siis jäi ta mõttessse. Natukese aja pärast kommenteeris: Ma tean, millal päkapikud tulevad! Siis kui lumi on maas!

Eks nüüd ootamegi lume :) Eelmisel aastal tuli esimene korralikult paks lumi juba 17. oktoobril, sulas küll mõne aja pärast ära, aga oli olemas. Nüüd oli vaid novembri alguses korra üks lörtsisem päev, mis hetkeks maa valgeks tegi. Ei midagi enamat. Kohati on lausa 10-kraadised ilmad.

Aga siin on üks pilt kommertsjõuluvana "kindlusest". Sellele suurele toolile istub jõulutaat ja lastel on võimalik (peale järjekorras seismist) tema põlvele saada ja salasoov kõrva sosistada või mälestuseks foto teha.

Jah, kvaliteet paraku piiratud telefoni võimalustega.

Tibusid loetakse sügisel

Järjekordselt on käes tibude lugemise aeg ehk teadmiste-oskuste-kaasalöömise jne hindamise aeg. Eile tuli Günther hinnetelehega koju. No ei ole midagi halba kosta. Tubli poiss on.

Ega ma täpsemalt ei saagi kirjutada, ta ei taha, et ma temast väga palju siia kirjutan :)

Kunst ja teadus on kõige paremad, järgnevad inglise keel ja tehnoloogia. No ma natuke ikka paneks Eesti hindamissüsteemi järgi hinded 5, 5, 4, 3 :) No need ei ütleks ju tunnistusel eriti midagi! Lihtsalt üks number.

Aga kui sa saad tulemused protsentides, lisaks on lahti kirjutatud, kus eriti hea, mida annaks veel parandada, millised sotsiaalsed oskused on head, mis mitte nii head. Lisaks kõigele võrdluseks klassi keskmine.

Eriti olen liigutatud inglise keele tulemuse pärast, mis on oma 10% kõrgem klassi keskmisest. Põhjus, miks see kõige rohkem rõõmustab on see, et kevadel keskkooli valimise aeg ju helistati ja öeldi, et kool, mida me oleme valinud ei paku ESL-programmi, ehk inglise keel neile, kel see ei ole emakeel. Pakuti välja üht teist kooli, kus vastav programm olemas. Küsisin, et kas ta peaks selle kindlasti valima, kuna ei saa hakkama. Siis oli vastus, et ei pea. Otsuse puhul sai määravaks see, et neid koolide vahetamisi ja sõpradest lahti ütlemisi on juba küll ja rohkem olnud, siis võiks vähemalt nüüd valida selle, kuhu lähevad edasi enamus klassikaaslasi.

Lisaks hinnetelehele anti hinnetelehega kaasa ka tagasiside leht. Seal peab õpilane ennast ise hindama, seadma endale eesmärke, tegevuskava nende täitmiseks ja arvama midagi oma senistest tulemustest. Vajadusel ka vanema kommentaarid.

Päris hea võimalus rahulikult mõelda, mida sa tahad saavutada ja kuidas seda saada. Ka hinnata, kuidas seni hakkama oled saanud ja kas see on sinu lagi või oled veel millekski suuteline. Minu arust see, et selle kirja peab panema sunnibki (tegelikult ei ole see sund hea sõna) sind natuke rohkem nende asjade üle mõtlema ja mõtteid selgelt sõnastama. Muidu võid ju nii möödaminnes natuke asjale mõelda, aga konkreetsust jääb puudu.

Filmiõhtu ja vabatahtlikkus

Hendri kooli vabatahtlikud ja hoolekogu (parents council) korraldasid täna õhtul ühise filmi vaatamise. Valikus oli kolm filmi, võitjaks osutus Jää-aeg III.

Aga mitte filmist ei taha ma rääkida, vaid üritusest endast, õigemini korraldamisest. Sest ega seal midagi väga vaadata ei saanud, üks siblimine ja sebimine käis pidevalt.

Kohal oli terve ports tegelasi - piletimüüja, snäkkide müüjad, loterii pakkuja. Tehnika eest vastutaja, siis vanemad, kes toole saali paigutasid ja võimlemismatte paika panid. Hiljem siis koristamine ja kokku pakkimine. Rahvast oli umbes 3-40 last vanematega. Lapsed kükkisid/istusid/lamasid põhiliselt mattidel ja vanemad siis soojendasid pinke. Meie jaoks oli see esimene kord sellisel üritusel osaleda. Suht hämmastav oli, et mõned olid kohal magamiskottides ja suurte põranda- või kaisupatjadega, tegid kohe mõnusad pesad endale, kust hea filmi jälgida. Teised juba ööriietes ja hommikumantlites... Aga siin ongi selline komme, hommikuti käivad naabrid posti järel või koera pissitamas ööriietes, et see pole enam midagi uut minu jaoks.

See vabatahtlike tegevus on ikka imetlust väärt asi. Mitte ainult koolis, vaid kogu siinses ühiskonnas. Nii mõndagi oleme siit kõrva taha juba pandud, mida võiks ka Eestis rakendada. Ka see tänane üritus ju, saadakse klassikaaslastega kokku väljaspool tavapärast koolielu. Film lastele, samas nänni müügiga kogutakse ka kooli jaoks raha. Arvutiklassile on kogutud juba nii palju, et esialgse 16 arvuti asemel saab nüüd 25 muretseda, lisaks mingi smartboardi, see on nagu elektrooniline puutetundlik kuvari-sugune tahvel.

Et kõigeks ei pea saama kohalikult omavalitsuselt või riigilt raha. Saab ka teisiti. Ja ilma virinata, võtad kätte ja lükkad asja käima ja kõik tulevadki kaasa. See on kohe osa elustiilist. Lisaks on ju muidki üritusi, mida korraldatakse. Barbeque'd ja raamatulaadad, kasutatud sporditarvete müügid. Viimased on eriti head. Saad müüa oma väikseks jäänud asju ja osta suuremaid või vahetada või misiganes kokkuleppele jõutakse. Igal üritusel on lisaks müügis agarate vanemate poolt küpsetatud koogid või muffinid, mille tulu läheb jälle koolile, näiteks spordiväljaku hooldamiseks või muuks vajalikuks. Väikestest asjadest saavad suured. Lisaks muidugi see oma kooli ja kogukonna tunne, mis ühisürituste läbi aina kasvab.

Ahjaa! Tagasitulles koperdasime ühe paksukese pesukaru otsa. Kükkis teine teel ja ootas meid. Kui piisavalt lähedale jõudsime, siis jooksis esmalt puu taha pakku. Tahtsin teist ikka lähemalt näha ja ehk ka pildistada, fotokas on viimasel ajal pidevalt kotis kaasas. Aga see paksukse näitas üllatavalt kiireid liigutusi ja kadus põõsa taha ootama. Läksin järele ja juba sibas triibusaba metsatukka. Fotokale ei jäänud peale punase udukogu eriti midagi, pime ja kiiruga üritatud asi ju.

Esimest korda nägime nö vabas looduses ja elusat pesukaru. Senised kohtumised on piirdunud auto tee ääres olevate korjustega.

Koolielust teise nurga alt

Õhtul kujunes avameelne vestlus Güntheriga, millest koorus nii mõndagi huvitavat välja. Kuidagi läks jutt suitsetamise jm meelemürkide peale ja siis teatas Günther, et koolis pakutakse talle weed'i. See siis miskite meelemürkidega tubakas (appi, mai teagi täpselt, kas see on kanepi lehtedest kokkukeeratav pläru või mis ta on?).
Igal juhul pidi vabalt saada olema ja paljud klassikaaslased (et mitte öelda - peaaegu kõik poisid) tõmbavad. Hmm... Hoiatuseks on teised öelnud, et peale tõmbamist ei peaks autot juhtima ja pesapalli ka mitte mängima, kuna võid kogemata sõbrale kurikaga virutada.

Günther on seni ära öelnud - suitsetamine ei ole tema jaoks. Mõned aastad tagasi ta Soomes proovis küll seda tavapärast, aga jäi ruttu vahele :) Ka mitmesuguseid tablette pidi liikuma. Morfiini peamiselt. See vist küll Kanadas valuvaigistina lubatud, kui vähki või mõnda muud raskekujulist haigust põed.

Ta on selles suhtes mõistlik ja ma usun, kui ta ütleb, et ei tarbi. Aga kui see nii vabalt saada on ja ümberringi tarbitakse, siis... no ma küll natuke pabistan. Nad on ju seltskonnast ja heakskiidetavusest nii mõjutatavad.

Pealegi avastasin, et ma ei tea neist tänapäevasest asjadest eriti midagi. Otsides seletust weed'ile leidsin näiteks mitmekeelse (ka eesti!) Hollandi lehe, kust on võimalik vastavaid taimeseemneid omale muretseda. Saadetakse vabalt postiga koju. Üks huvitav lugemine eneseharimise mõttes oli ka slängisõnaraamat.
Teab ehk keegi soovitada, mida lugeda (usaldusväärseid netilehti nt), et neist meelemürkidest rohkem teada, mis mõju avaldavad, mis tunnused on kasutajal. Igal juhul hakkas häirekellake tööle ja nüüd on viimane aeg end kõigega kurssi viia. Muidu ikka arvasin, et ah, ei minu laps ei tea neist midagi ja tema sõbrad ka mitte.

Ega me päris tummad ka selle kohapealt ei ole olnud, juttu ka varem tehtud, koguni isikliku näite varal. No liimi olen korra nuusutanud, seda 3. klassis klassivenna sünnipäeval. Kole oli pärast olla ja mäletan tänaseni. Muud positiivset sellest kogemusest ei ole, kui et nüüd saan tuua lastele näiteks, mida kogesin ja mida enam mitte kunagi tunda ei tahaks. Samas saan selle kaela ka kõik nn short-term-memory-loss'id lükata. Ehk olukorrad, kus oleme millestki rääkinud ja ma ei ole eriti tähelepanelikult last kuulanud ja hetk hiljem küsin sama asja üle :)

Üldsegi, kas sellest peaks kooli informeerima või on see Kanadas ka legaalne ja aktsepteeritud tegevus? Laps ei taha koputaja olla. Nii palju küsimusi-probleeme tekkis kohe korraga...

H1N1

Meil on üle tee avatud erakorraline uue gripi vaktsiini süstimiskliinik. Ruumideks siis Ottawa LV adminhoone, mis tavaliselt õhtuti auto- ja inimtühi. Nüüd selline mass ja järjekord muutub iga päevaga pikemaks. Kliinikud avati esmaspäeval.

Ise mõlgutame ka mõtteid, kas tuleks vaktsineerida või mitte. Ühest küljest küll jah, aga samas ei ole ma eriline vaktsineerimise pooldaja. Seda enam, et tegelikult ei ole ju üldse aega olnud, et katsetada vaktsiini pikaajalisi mõjusid. Pealegi on sel viirusel mitu tüve ja kõige vastu ju ei ole nagunii võimalik vaktsineerida. Ka oma organism võiks ju millegagi ise toime tulla.

Samas peaks nagu lapsi võimalike haiguste eest kaitsma, aga kui just vaktsineerimisel tekib tüsistusi? Mis siis saab? Lapsed käivad koolis ja meie saatkond asub ju arstidega samal korrusel, st ühine ventilatsioon, ühistualett - kõik potentsiaalseid viiruse saamise kohad.

See tähendab, et peaksin ka end vaktsineerima, et koju viirust ei tooks. A mul pole üldse usku sellistesse asjadesse.

Ka ajakirjandus on koguaeg kätt pulsil hoidmas ja lehed-tv muudkui vahendavad, kus puudus vaktsiinist, kus paanika, kus ja kes surnud. Kohati tundub hästi ülespuhvitud jutt, teisalt jälle manitsevad valitsusjuhid ikka vaktsineerima, kolmandalt poolt räägivad vaktsineerimise vastased... Katsu siis selles orienteeruda ja õigustatud otsus langetada.

Teema on aktuaalne selles mõttes, et Hendri on esmaspäevast haige, järjekordselt 39.6 palavik ja kaelavalu. Mis muideks ühed seagripi tunnused, puudub küll köha ja nohu, aga ikkagi. Otsisin infotelefonid välja ja pidasin doktoriga nõu. Paanikaks ei pidanud põhjust olema, lihtsalt jälgida öö läbi, kui palavik rohuga ei alane ja HINGAMINE on kiire ja lühike, siis kohe haigla vastuvõttu.

Istusime terve öö abikaasaga vaheliti üleval ja iga vähegi kahtlase hingamise peale ajasime Hendri üles ja küsisime enesetunde kohta. Hommikuks seis palju parem ei olnud palaviku osas ja otsustasime ikkagi arstile minna. Perearsti pole siiani õnnestunud saada, küll aga on üks Moskvas õppinud araablane, kes meid vajadusel vastu on võtnud. Eks seal vastuvõtus käib ka araabia stiilis kauplemine. Esmalt pakuti aega reedeks, ütlesin, et see on liiga hilja. Siis ülehomseks, st neljapäevaks. Uurisin, kas varem ei saaks, et täna (teisip.) näiteks. Noormees telefoni teises otsas vaatab midagi ja siis ütleb, kas 13.25 sobib? Loomulikult!

Eile jäi ka Günther hommikul tõbiseks, tal oma tavapärane oksendamine. Oli juba jopes, et kooli minna, kui ütles, et käib veel kempsus ja sinna ta jäi kohe pikemaks.

Siis saidki mõlemad korraga arstile. Hendril angiin, Güntheril võib lihtsalt mingist (?) viirusest olla.

Laste mõtteid

Mõned nädalavahetuse mõtted ja teod.
Hendri näeb mind pannkoogitainast segamas, astub ligi ja ütleb: "Ma tahan ka sind aidata. Muidu sa teed kõik asjad ise ja siis sa väsid ära. Las ma segan."
No mida saab sellise asja vastu olla, loomulikult andsin kulbi poisile ja las teeb.
Kanada tänupühal, mida me ei tähista suure kalkuni söömisega, vaid võtsime lihtsalt vaba päevana. Saades teada, et täna ongi thanksgiving, siis ütles, aga nüüd peab tegema thanksgivingu-kalli.
Ei tea, kust talle selline mõte tuli, sest uurisin, mis ma uurisin, aga koolis ei ole sellest räägitud. Ju lihtsalt järjekordne näide või tõestus, kui hell ja hoolitsev võib üks poisslaps olla. Loodetavasti ei kao see äärmiselt tore omadus tulevikus kuhugi pubekaprobleemide vahele ära ja ta jätkab ikka samas vaimus.

Günther, kes meiega Gatineau'sse kaasa ei tulnud, üllatas kõiki õhtusöögiga, mis kenasti lauale serveeritud ja sööjaid ootas. Seda kõike vaatamata oma vigastustele. Nimelt kukkus ta eelmisel nädalal mitu korda ja hetkel murrab pead elu ebaõigluse üle.
Esiteks koolis. No põlv on päris korralikult katki, rääkimata pükstest, mis ka õhtul. Oleks te näinud, missugune side koolis peale pandi - ikka mehiselt, ei mingit koonerdamist! Nagu sellest veel vähe. Läks ühel õhtul dushi alla ja äkki kuuleme, et mingi mats käis üleval. Vähe aja pärast saime põhjuse teada - kukkus kraani otsa. Tulemus - teine põlv katki. See kraani otsa kukkumine oli veel ahelreaktsioon, põrkus edasi ja mõlemad küünarnukid verised. Nüüd ongi nagu invaliid jalad ja käed puru. Siis on selline enesehaletsuse hetk, et miks minuga kõike juhtub. Tegelikult olid tal suured plaanid hakata jalgrattaga rambil käima ja sestap see pettumus nii suur ongi. Viskab nalja, et jõuluks palub jõuluvanalt põlve- ja küünarnuki kaitsmeid :)

Vannid muide on siis ekstra-libedad. Iga kord peab vaatama, et ei kukuks. Kuskilt pole kinni ka hoida. Ei tea, kas peaks korteri omanikuga rääkima ja laskma mingid käepidemed seinale paigutada... Kunagi ostsin isegi mingi vannimati, mille saab vanni põhja panna, aga see pole ka parem. Süsteem on selline, et iminappadega peaks see kinnituma põhja külge, aga nii kui liigutad, liiguvad iminapad põhja mööda edasi ja sedasi võib veelgi järsem kukkumine olla. No põhi on ikka nii libe, et kui dushi all liikumatult seisad, siis jalad libisevad põhja mööda edasi. Hea on, et rohkem midagi pole juhtunud.