Viimasel ajal olen hakanud tohutult hindama tavalisi nädalavahetusi, kus ei ole mitte midagi plaanis ja saad lihtsalt olla. Eks olen siingi sellest aeg-ajalt pajatanud. Aga olla nii nagu ise tahad - lugeda, kokata, koristada, netis surfata, lastega rääkida või mängida. See on nii mõnus!
Eks need pidevad kolimised siia ja sinna ja pikemate puhkuste ajal ka ikka reisima või nädalavahetuseks mingid plaanid, et kuhugi minna ja midagi näha - oleme ju Kanadas ja millal meil veel on seda võimalust näha ühte, teist või kolmandat.
Nüüd on kuidagi nii, et ei viitsi nädalavahetuseks organiseerida mingit reisi loodusesse või järve äärde või matkarajale. Tahaks lihtsalt olla. Isegi arvutist olen end viimasel ajal hakanud eemale hoidma. Ehk on see mingi patareidelaadimise aeg, sest elul on mingid plaanid, mida ma veel ei tea, ja alateadlikult toimub laadimine?
Aga nii on mõnus. Praegu ma seda naudin. Eriti, kui ilmgi on lihtsalt vapustavalt suvine ja seda keset novembrit.
Eilegi oli vaikne kodune päev - selle aasta viimane kohustuslik palgata puhkus (ikka euro nimel!).
Hommik algas vestlusega H koolis, see tavapärane intervjuu lapsevanematega või arenguvestlus, kui Eestiga võrrelda. Õnneks on H hakanud tegema edusamme, mis kooliski näha, kodust edu olen märganud niikuinii. Enam ei tule miljon ja üks põhjust, et mitte kodutöid teha. Saab tehtud ja palju rahulikumalt, st õppimine ei lõppe sellega, et kogu pere on endast viimseni välja aetud. Rahulikult läheb. Ja talle endale meeldib see ka. Küsis kord, et kas oli ju hea, kui ma ei jonninud? Vastasin, et loomulikult oli. Küsisin ka vastu, kas sa panid tähele, et ma olin ka palju rahulikum, kui sa ei jonninud? Pani ikka. Seda joont nüüd olemegi järginud.
Peale intervjuud koolis olime pea kogu päeva Hga kahekesi kodus. No poes käisime ja natuke jalutasime ikka ka. Aga üldiselt tegime koduseid asju. Näiteks raamatu Remembrance Day teemal (panen millalgi hiljem ehk pildi, kui pildistada viitsin). Joonistasime ja värvisime. Kleepisime ja lõikusime. Jälle - mõnus oli olla.
Täna. Ilm on soe - 10 kraadi + päike paistab lagipähe! Juba hommikul vara koristasime oma ainsa puu (vahtra loomulikult!) lehed kokku ja siin ma nüüd istun rõdul päikesepaistes. Naudin! Panin just raamatu käest ja mõtlesin natuke kirjutada hoopiski. Õigemini avastasin, et rõdul olev pistik siiski töötab. Meil nimelt läpi aku natukene vanavõitu ja ilma vooluühenduseta kaua vastu ei pea. Loen praegu seda Söö Palveta Armasta-t. Eks see panigi mu mõtted liikuma nautimise ja eneseotsingute teemadel ja mõtlesin, et võiks ju ka kirjutada!
H naudib legodega mängimist meie väikesel kiviplatsil, sest muru pole omanik endiselt suutnud hankida! Pidi juba juulis seda tegema, kui me ära olime. No pole hullu. G istub kõrval ja loeb raamatut, mis sõbralt sai. Hommikul veel rääkisime temaga pikad jutud maha! Sellest, mida nad koolis on õppinud, inimest õpivad rakke ja batsille jne. Seda on ka tore vaadata, kuidas ta naudib koolis käimist ja seda, mida sealt saab.
Abikaasa ka kuskil oma tegemistega. Loodetavasti temalgi hea olla.
Kui veel raamatu teema juurde naasta, siis selline rahulik olek (ehk see ongi hingerahu või enese leidmine!) on äratanud minus ka huvi köögi ja kokkamise vastu. Varasemalt oli see ikka tüütu kohustus ja oli päris hea, et abikaasale meeldib köögis kokata, mistõttu sain oma "kohustusi" tema kaela veeretada. Nüüd olen iga aastaga üha enam hakanud nautima oma kätega toidu valmistamist ja erinevate asjade katsetamist. Lapsed küll alati ei jaga mu innustust ja vaimustust, aga küll nad õpivad. Neile sobiks ikka makaronid juustuga ja palju ketsupit peale!
Aga selle kõigeni jõudmine on võtnud ju ikka mitmeid aastaid aega ja kasvamist! Eriti kasvatab nii mind kui kogu me peret see eemalolek tavapärasest keskkonnast ja sõpradest-sugulastest. Õnneks saan täna nentida, et see sotsiaalvõrgustiku puudumine on siiski tugevdanud meid. Peale esimest aastat Kanadas tõdesime abikaasaga, et vaata, me polegi üksteisel veel kõrisid läbi närinud! Tulevik on praegu veel lahtine, suvel peaks mu aeg siin otsa saama, aga see pole tänane teema!
Täna on aeg nautida! Just täna, just siin ja praegu!
Olge mõnusad!
Kuvatud on postitused sildiga mina ise. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga mina ise. Kuva kõik postitused
laupäev
neljapäev
Elu üllatab
Inimesed on ikka huvitavad olevused. Elad teisega juba aastaid koos ja abieluski enam kui 10 aastat, aga ikka suudab ta sind üllatada.
Olin kogu aeg arvanud, et ega minu abikaasa klassikalist muusikat ei kuula. Pole ju sellist tüüpi inimene ja see ei ole kunagi teemana päevakorral olnud. Ma ise kuulan närvirahustuseks ja puhkamiseks ju hea meelega. Tavaliselt üksi. Nüüd siis ükspäev, tuleb mulle tööle vastu ja autos "möllab" täie võimsusega Beethoven. Imestunult kulmu kergitades küsisin, mis lahti on? Vastuseks sain, et ah, mul pea natuke valutab, siis on hea seda kuulata.
Seedisin seda asja ja hakkasin kõva häälega naerma! Selle peale sain vastuküsimuse, et mis sul nüüd lahti on?
Ütlesingi, et lihtsalt huvitav, ma ei teadnud, et sul selline huvi on. Aretasime teemat edasi ja selgus, et kumbki on teineteise eest "seda" juba aastaid salajases hoidnud.
Isegi see, et me vahetevahel ooperis ja balletti (tema algatusel) vaatamas oleme käinud, ei ole minu silmi avanud. Pime kana ikka olen ja pikad juhtmed on mul niikuinii, aga et kohe nii pikad?
Või näitab see hoopiski seda, et ikka veel võõrad teineteisele või ei julge end peale kõike möödunut täielikult avada... Huvitav, mida küll suhtepsühholoogid sellest välja võiksid lugeda või arvata?
Olin kogu aeg arvanud, et ega minu abikaasa klassikalist muusikat ei kuula. Pole ju sellist tüüpi inimene ja see ei ole kunagi teemana päevakorral olnud. Ma ise kuulan närvirahustuseks ja puhkamiseks ju hea meelega. Tavaliselt üksi. Nüüd siis ükspäev, tuleb mulle tööle vastu ja autos "möllab" täie võimsusega Beethoven. Imestunult kulmu kergitades küsisin, mis lahti on? Vastuseks sain, et ah, mul pea natuke valutab, siis on hea seda kuulata.
Seedisin seda asja ja hakkasin kõva häälega naerma! Selle peale sain vastuküsimuse, et mis sul nüüd lahti on?
Ütlesingi, et lihtsalt huvitav, ma ei teadnud, et sul selline huvi on. Aretasime teemat edasi ja selgus, et kumbki on teineteise eest "seda" juba aastaid salajases hoidnud.
Isegi see, et me vahetevahel ooperis ja balletti (tema algatusel) vaatamas oleme käinud, ei ole minu silmi avanud. Pime kana ikka olen ja pikad juhtmed on mul niikuinii, aga et kohe nii pikad?
Või näitab see hoopiski seda, et ikka veel võõrad teineteisele või ei julge end peale kõike möödunut täielikult avada... Huvitav, mida küll suhtepsühholoogid sellest välja võiksid lugeda või arvata?
Vaikus
Nii vaikseks kõik on jäänud, su ümber ja su sees...
Täpselt nii siin lehel ongi olnud. Ei teagi, kas on see mõttelaiskus või füüsiline laiskus, aga ei ole suutnud ühtki rida kirja panna. Vaid pisteliselt mõned üksikud hüpped siia-sinna. Ju siis hing veel nii täis (siis headust!) neid kohtumisi ja toredaid inimesi, et ei olegi tundnud vajadust kirjutada, sest sai ju kõigiga kokku ja silmast silma räägitud...
Tegelikult olen mõelnud ikka suvest ja Eestist kirjutada, kasvõi enda jaoks. Hea pärast meenutada, mis tehtud ja mis teoksil. Luban siis, et vaikselt hakkab siia tulema neid meenutusi suvve, kui mitte varem, siis ehk külma talve ajal :) Hahaa! Kas pole hea põhjendus, et mitte kohe teha, vaid lükata see kuhugi kaugele-kaugele tulevikku ja lõpuks unustada sootuks? Eks me näe, kui sõnapidaja "mees" ma olen.
Täpselt nii siin lehel ongi olnud. Ei teagi, kas on see mõttelaiskus või füüsiline laiskus, aga ei ole suutnud ühtki rida kirja panna. Vaid pisteliselt mõned üksikud hüpped siia-sinna. Ju siis hing veel nii täis (siis headust!) neid kohtumisi ja toredaid inimesi, et ei olegi tundnud vajadust kirjutada, sest sai ju kõigiga kokku ja silmast silma räägitud...
Tegelikult olen mõelnud ikka suvest ja Eestist kirjutada, kasvõi enda jaoks. Hea pärast meenutada, mis tehtud ja mis teoksil. Luban siis, et vaikselt hakkab siia tulema neid meenutusi suvve, kui mitte varem, siis ehk külma talve ajal :) Hahaa! Kas pole hea põhjendus, et mitte kohe teha, vaid lükata see kuhugi kaugele-kaugele tulevikku ja lõpuks unustada sootuks? Eks me näe, kui sõnapidaja "mees" ma olen.
laupäev
Esimene
Minu esimene jalgratas. Taaskohtumine toimus Palmse mõisa rattaaidas.
Ainult värv oli oranzh.
Tegemist siis Ereliukase õe Kregzdutega, ehk tüdrukute variant kuulsast poistekast.
Napilt läks selle saamisega. Lugu selline, et vanaisa tahtis mulle väga jalgratast osta. Eks ma vist mõjutasin ka seda ostuplaani kuidagi. Siiski tuli üllatusena, kui kord maal olles tuli poest Ereliukasega. Ma ju tahtsingi poistekat, sest pidin poistega kõiges võrdne ja paremgi olema - kiirem, tugevam, osavam jne. Maal peale minu ühtegi tüdrukut ei olnud ja eks koduski olid poiste mängud põnevamad, kui nukud :) Aga nüüd ratta juurde tagasi...
Hakkas vanaisa ratast kokkku panema ja midagi oli viga. Korda ei saanud. Läks poodi teisele ringile. Tagasi teise erekaga (nii teda kutsuti rahva seas). Sellel rattad juba uuelt kaheksas. Kolmas kord poodi. Poiste rattaid enam ei olnud :( Võttis selle, mis oli. Tüdrukute oma. Olin ikkagi rõõmus. Natuke suur ta mulle alguses oli, aga rõõm oma rattast ületas selle takistuse.
Maalt tagasi tulles oli vaja ju küla laste ees kohe kekata oma uue rattaga. Ega ma veel päris kindlalt sõita ei osanud. Aga kohe uhkeid kurve tõmbama... kuni kintsu pidi mööda kruusast hoovi libisesin. Valus oli. Õppetund ka - pill tuleb pika ilu peale!
Aga ratas oli hea! Pidas teine mitu-mitu aastat vastu, kuni ükskord väikeseks jäi. Ega ma enne uut ei saanudki, kui "suurena" päris ise endale ratta ostsin.
Suvine taaskohtumine oli tore, nostalgiline :)
Ainult värv oli oranzh.
Tegemist siis Ereliukase õe Kregzdutega, ehk tüdrukute variant kuulsast poistekast.
Napilt läks selle saamisega. Lugu selline, et vanaisa tahtis mulle väga jalgratast osta. Eks ma vist mõjutasin ka seda ostuplaani kuidagi. Siiski tuli üllatusena, kui kord maal olles tuli poest Ereliukasega. Ma ju tahtsingi poistekat, sest pidin poistega kõiges võrdne ja paremgi olema - kiirem, tugevam, osavam jne. Maal peale minu ühtegi tüdrukut ei olnud ja eks koduski olid poiste mängud põnevamad, kui nukud :) Aga nüüd ratta juurde tagasi...
Hakkas vanaisa ratast kokkku panema ja midagi oli viga. Korda ei saanud. Läks poodi teisele ringile. Tagasi teise erekaga (nii teda kutsuti rahva seas). Sellel rattad juba uuelt kaheksas. Kolmas kord poodi. Poiste rattaid enam ei olnud :( Võttis selle, mis oli. Tüdrukute oma. Olin ikkagi rõõmus. Natuke suur ta mulle alguses oli, aga rõõm oma rattast ületas selle takistuse.
Maalt tagasi tulles oli vaja ju küla laste ees kohe kekata oma uue rattaga. Ega ma veel päris kindlalt sõita ei osanud. Aga kohe uhkeid kurve tõmbama... kuni kintsu pidi mööda kruusast hoovi libisesin. Valus oli. Õppetund ka - pill tuleb pika ilu peale!
Aga ratas oli hea! Pidas teine mitu-mitu aastat vastu, kuni ükskord väikeseks jäi. Ega ma enne uut ei saanudki, kui "suurena" päris ise endale ratta ostsin.
Suvine taaskohtumine oli tore, nostalgiline :)
reede
Tagasi
Nüüd jah juba kolmas päev tagasi Kanadas. Siin on olnud paus. Võib-olla kestab see natuke veel, sest praegu tunnen, et tahaks puhata puhkusest. Mingeid plaane eelolevaks nädalavahetuseks ei ole tehtud. Kohvrid olen paari õhtuga tühjaks teinud, aga asjad on kõik hunnikus söögilaual. Poisid elavad veel Eesti-ajas, juba hommikul kell 4 ärkavad ja ajal, mil mina töölt koju jõuan (jah, ma läksin esimesel hommikul peale reisi tööle!) magavad hambad laiali.
Nüüd laseks natuke mõtetel settida ja vaatab, mis hiljem puhkusest kirja saab pandud.
Nüüd laseks natuke mõtetel settida ja vaatab, mis hiljem puhkusest kirja saab pandud.
esmaspäev
Homme lendama ja ülehomme Eestis!
See rõõmuröögatus aga tähendab seda, et terve nädalavahetus on pakitud. Kohvreid. Ja ma lausa vihkan pakkimist, kui nii võiks öelda. See viimaste aastate pidev kolimine ja kokku-lahti pakkimine avaldab mõju isegi puhkusele sõidu puhul.
Kõige nõmedam on see, et neid asju on kuidagi nii palju, mida tahaks kaasa võtta. Äkki läheb seda vaja, no selle juurde pole jälle midagi panna, siis peaks veel selle võtma ja selle ka. Jube see naisterahva elu! Lähed ju küll peamiselt ehitama, aga ikka mõtled, et vaja minna veel sinna ja sinna ja sinna ja iga erineva ürituse tarbeks oma hilpe vaja. Oo ja ilmad on praegu ilusad, aga äkki läheb külmaks, võtab ikka soojemad ja vihmariided ka kaasa. Siis veel plätud, tossud ja kingad. Ja seda kõike neljale! Lisaks muu nänn, mida keegi on soovinud, ühele nipet-näpet ja teisele ja jälle miljon vidinat koos.
Nii ongi märkamatult kohvrid punnis ja ikka veel kripeldab, kas ikka sai kõik vajalik kaasa. Samas tean ja sisendan endale, et passid ja piletid on kõige tähtsamad, kõik muu on asendatav ja nagu meie algne Kanadasse tulek näitas, saab ikka palju vähemaga läbi. Aga ikka pakin rohkem... no igaks juhuks.
Kõige nõmedam on see, et neid asju on kuidagi nii palju, mida tahaks kaasa võtta. Äkki läheb seda vaja, no selle juurde pole jälle midagi panna, siis peaks veel selle võtma ja selle ka. Jube see naisterahva elu! Lähed ju küll peamiselt ehitama, aga ikka mõtled, et vaja minna veel sinna ja sinna ja sinna ja iga erineva ürituse tarbeks oma hilpe vaja. Oo ja ilmad on praegu ilusad, aga äkki läheb külmaks, võtab ikka soojemad ja vihmariided ka kaasa. Siis veel plätud, tossud ja kingad. Ja seda kõike neljale! Lisaks muu nänn, mida keegi on soovinud, ühele nipet-näpet ja teisele ja jälle miljon vidinat koos.
Nii ongi märkamatult kohvrid punnis ja ikka veel kripeldab, kas ikka sai kõik vajalik kaasa. Samas tean ja sisendan endale, et passid ja piletid on kõige tähtsamad, kõik muu on asendatav ja nagu meie algne Kanadasse tulek näitas, saab ikka palju vähemaga läbi. Aga ikka pakin rohkem... no igaks juhuks.
laupäev
Liiklusummikud
Inimliiklusummikud.
Väheste inimhulkadega harjunud eestlasena on mul endiselt raske leppida või kohaneda olukorraga, kus teekonnal töölt bussi peale pead ootama nt uksest sissesaamiseks või eskalaatorile pääsemiseks järjekorras. Selgituseks, et bussipeatusesse saab läbi kaubanduskeskuse kolme korruse. Treppe kusjuures ei ole ja liftid on soovitatavalt vankritega lapsevanemate või ratastooliomanike kasutada. Ja ega lifti pääsemine pole parem. Aina oota ja oota.
Ei tea küll, mida minusugune tunneks näiteks New Yorgis... läheks vist päris hulluks.
Siin tunnen ka seda erinevat vajadust isikliku ruumi järele, see privaattsooni vajadus on mul ikka suur. Mind näiteks jubedalt häirib, kui eskalaatori igal astmel seisab 3 inimest ja tagant hingatakse kuklasse. Brrr... tahaks kohe lükata käed laiali ja öelda, et 2 astet enne ja peale mind peavad vabad olema :)
Samas on see privaattsoon siin ka kõvasti vähenenud - tuttavatega kohtumisel ikka kallistan ja 3 põsemusi tegemine sujub juba võdinata seljal ;)
Sobiva pildi leidsin siit.
pühapäev
Kus on, sinna tuleb juurde
Järjekordne nädalane suts koju hakkabki otsa saama. Loetud tunnid ja tuleb end lennukile sättida.
Siia nädalasse on jäänud mitmed toredad kohtumised sõprade ja kolleegidega, sest meid oli ju üle maailma kohale sõitnud.
Tehtud said traditsioonilised juuksur ja hambaarst. Maksan oma soengu sättimise eest pigem 300 krooni kui 100 dollarit, eksole.
Lisaks sai kohe kulbiga tarkust pähe pandud ja nüüd saab suure hooga neid rakendama hakatud.
Tulin muideks juba kevadisest Kanadast, siin on lund endiselt rohkem kui rubla eest ja otsa veel ei tundu saavat, sest jälle sajab ja sajab. Sedasi harva tulles on tore neid kuhilaid vaadata, kodustel juba küllalt :)
Siia nädalasse on jäänud mitmed toredad kohtumised sõprade ja kolleegidega, sest meid oli ju üle maailma kohale sõitnud.
Tehtud said traditsioonilised juuksur ja hambaarst. Maksan oma soengu sättimise eest pigem 300 krooni kui 100 dollarit, eksole.
Lisaks sai kohe kulbiga tarkust pähe pandud ja nüüd saab suure hooga neid rakendama hakatud.
Tulin muideks juba kevadisest Kanadast, siin on lund endiselt rohkem kui rubla eest ja otsa veel ei tundu saavat, sest jälle sajab ja sajab. Sedasi harva tulles on tore neid kuhilaid vaadata, kodustel juba küllalt :)
laupäev
Autopiloot
Kevadväsimus vist peal või haigustelainest, igal juhul tunnen end nii tühjaks pigistatuna, et igapäevane elu tundub kulgevat vaid tänu autopiloodile. Energiat millegi muu kui hädavajaliku jaoks ei jagu.
Sain küll sest Eestist hea sutsu kätte, aga juba tagasiteel jäin haigeks, siis paar päeva vahet ja nüüd jälle, köhast pole siiani lahti saanud.
Noo tööl ka parajalt rabelemist olnud ja üks kiire nädal veel ees, siis pühapäeval jälle kodumaale! Seekord puha töises asjus.
Ausalt öeldes keeraks teki sisse magama ja enne kevadet nina välja ei pistaks.
Egas midagi, jätkame küüslaugu-sibula-paprika rida ja loodame parimat!
Sain küll sest Eestist hea sutsu kätte, aga juba tagasiteel jäin haigeks, siis paar päeva vahet ja nüüd jälle, köhast pole siiani lahti saanud.
Noo tööl ka parajalt rabelemist olnud ja üks kiire nädal veel ees, siis pühapäeval jälle kodumaale! Seekord puha töises asjus.
Ausalt öeldes keeraks teki sisse magama ja enne kevadet nina välja ei pistaks.
Egas midagi, jätkame küüslaugu-sibula-paprika rida ja loodame parimat!
neljapäev
Täitsa olemas olen!
Olen jah, pole kadunud kuhugi. Lihtsalt kiire ja isegi korra käisin sutsti Eestis tuld toomas. Nagu Välek Vibulane :)
Ükskord, kui vähem kiire ja mingi viirus, mis põhja alt ja kaane pealt viis üle läinud, kirjutan pikemalt, mis tehtud ja teoksil.
Ükskord, kui vähem kiire ja mingi viirus, mis põhja alt ja kaane pealt viis üle läinud, kirjutan pikemalt, mis tehtud ja teoksil.
teisipäev
Sinine on sinine on sinine
Mõni esmaspäev on kohe hulga sinisem, kui teised. Nii algab hommik vastiku vihmasajuga, tööle jõudes oled märg nagu kassipoeg. Ei, vihmavari siin ei aita! Siis avastad, et oled mingi vea teinud ja on veel mõne väiksema asjaga segadusi ja lõpuks ongi tunne, et lase kuul pähe endale!
Saab töö otsa ja lähed koju. Bussis on väga ebakanadalik seltskond - röögivad üle bussi, söövad sihvkasid ja sülgavad maha. Kodus selgub, et laps haige - kõhuvalu, oksendamine ja palavik.
Magamata öö.
Sinisest esmaspäevast on saanud helesinine teisipäev. Et läheb üle?
Loodame!
Saab töö otsa ja lähed koju. Bussis on väga ebakanadalik seltskond - röögivad üle bussi, söövad sihvkasid ja sülgavad maha. Kodus selgub, et laps haige - kõhuvalu, oksendamine ja palavik.
Magamata öö.
Sinisest esmaspäevast on saanud helesinine teisipäev. Et läheb üle?
Loodame!
pühapäev
Kus ma olin? Mis ma tegin?
Kus olid Sina kui toimus küsitud sündmus. Lähiaegadelt ja kaugemalt minevikust. Vasta küsimustele ja anna teatepulk meemi näol edasi neljale ( 4 ) inimesele. On soovitav neile, kellele meemi edasi annad, blogisse teatada. Kopeeri küsimused ja vasta oma blogis. Meemi võib ka ilma teatepulgata teha, kopeeri julgesti ja räägi kõik ära :). Mäleta ainult lingitada algallikas!
Kirjuta, kus olid Sina kui...( kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui ...)
1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
4. Balti kett 23.8. 1989
5. Estonia uppus 28.9.1994
6. Diana suri 31.8. 1997
7. saabus aasta 2000
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Polegi varem meemidega pihta saanud, aga nüüd tänu kiilikesele tuli mälusopis tuhnida ja vastuseid otsida. Kõike enam ei mäletagi, aga hea mäluharjutus igal juhul.
Kirjuta, kus olid Sina kui...
...esimene inimene astus kuule 21.7.1969
Nagu mul ema tavatses öelda asjade kohta, mis enne minu sündi toimusid, et sina olid siis valge hobuse seljas.
…John Lennon mõrvati 8.12.1980
Rõõmus 1. klassi juntsu. Minu teadvusesse vähemalt sel ajal see uudis ei jõudnud.
…Tšernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
Järjekordselt ei mäleta, kus olin või mida tegin. Kodus tõenäoliselt. Küll aga mäletan tunnet, et hirm oli. Vaatasin uudiseid ja lootsin, et see paha pilv ikka Eestisse ei jõuaks. Ema sõbranna oli lapseootel, sellega kaasnevat hirmu mäletan ka.
…Balti kett 23.8.1989
See oli nüüd selline üritus, kus pubekatest tibidel oli piinlik emaga koos ketile minna. Kui buss, mis meie küla naised oma postile viis, ära oli sõitnud, taipasime, millest ilma jäime. Võtsime sõbrannaga sini-must-valge lipu ja lehvitasime seda rõdul. Mõtetes olime ketis.
…Estonia uppus 28.9.1994
See oli selline piinlik hommik, kus sisse magasin ja uudiseid kuulmata tööle tõttasin. Bussis veel mõtlesin, et mis päev see täna on, et lipud puha leinas. Tööl oli uksele tulnud kolleegil kohe esimene küsimus - oli sul ka keegi Estonial? Vaatasin unise ja arusaamatu näoga otsa, et mida küsimust?! Kuna töötasin juba välisministeeriumis, siis hakkas kohe rabelemine pihta - nimekirjad laeval olnutest, pääsenutest ja mitte pääsenutest. Kadunute kirjeldused - 6 kuud rase, nagu minagi! Pildid ja mõtted ja ahastus - selle noore naisega sõitsime hommikuti ühes bussis, see on kooliõe isa, kolleegi abikaasa... Tänagi veel valus mõelda.
…Diana suri 31.8.1997
Oh sa poiss! Olin lapsepuhkuselt tööle naasnud ja valmistusin 2 nädala pärast Soome minema. Oma esimesse pikaajalisse välislähetusse. Pakkisin asju ja eks selle kõige kõrval jäi see uudis kuidagi tahaplaanile. Tundus kuidagi uskumatu.
…saabus aasta 2000
2 aastat Soomes oli läbi saanud. Sügisest tagasi Eestis. Hirmu maailmalõpu ees ei tundnud. Tavalised olmeprobleemid olid nagu suuremad, mis vahetult peale ühest kohast teise kolimist vaevavad. Et lasteaiaga saaks jonksu, tööl uus osakond, uued kolleegid, uus töö.
…toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Sel päeval olin valveinfoametnikuna uudiste valves. Nägin kõike otse telerist. Mõistus tõrkus uskumast, et lennuk sõidab ka teise torni sisse. Nägin seda live'is. Kolleege kogunes tuppa üha enam ja enam, siis läks sebimiseks. Moodustati staap ja anti uudistes hädaabi telefoninumber teada, kuhu võimalikest eestlastest teatada. Tavapärasest unisest valvest kujunes midagi hoopis muud. Tuli selgitada, et ei, III maailmasõda ei ole alanud. Loodetavasti on teie sõbraga kõik korras. Info hukkunud eestlaste kohta puudub. Alles öö hakul sain minema, maakal lubati viimase bussiga kl 23.30 lahkuda :) Öövalves olnud said tublisti psühholooge mängida.
…Michael Jackson suri 25.6.2009
Siis olin juba Kanadas. Tööl telekast vaatasin. Suur fänn ja austaja ei ole, sestap mingeid hullunud emotsioone ei tekkinud. Kõik kaasnev kamm ja spekulatsioonid jätsid ka külmaks.
...milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Eile. Eile oli pühapäev. Koristasin, vestlesime koduga ja sättisin vaimu valmis peatsele lennule. Mure ka, päris kodul on uks kinni külmunud. Ei ole sellist külma vist ammu olnud.
Vaatan, et minu ajaarvamine käib ikka väga seda viisi - enne Soomet, peale Soomet, enne Kanadat ja peale Kanadat.
Nüüd siis tuleks see meem ka edasi saata. See on raskem ülesanne, kui arvasin. Need, keda aktiivselt loen on kõik juba saanud ja teised jälle kinnised blogid :)
Aga siiski, valin
Mutukas, Rahe Thule, siil ja v2ikekass. Head nuputamist!
Kirjuta, kus olid Sina kui...( kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui ...)
1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
4. Balti kett 23.8. 1989
5. Estonia uppus 28.9.1994
6. Diana suri 31.8. 1997
7. saabus aasta 2000
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Polegi varem meemidega pihta saanud, aga nüüd tänu kiilikesele tuli mälusopis tuhnida ja vastuseid otsida. Kõike enam ei mäletagi, aga hea mäluharjutus igal juhul.
Kirjuta, kus olid Sina kui...
...esimene inimene astus kuule 21.7.1969
Nagu mul ema tavatses öelda asjade kohta, mis enne minu sündi toimusid, et sina olid siis valge hobuse seljas.
…John Lennon mõrvati 8.12.1980
Rõõmus 1. klassi juntsu. Minu teadvusesse vähemalt sel ajal see uudis ei jõudnud.
…Tšernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
Järjekordselt ei mäleta, kus olin või mida tegin. Kodus tõenäoliselt. Küll aga mäletan tunnet, et hirm oli. Vaatasin uudiseid ja lootsin, et see paha pilv ikka Eestisse ei jõuaks. Ema sõbranna oli lapseootel, sellega kaasnevat hirmu mäletan ka.
…Balti kett 23.8.1989
See oli nüüd selline üritus, kus pubekatest tibidel oli piinlik emaga koos ketile minna. Kui buss, mis meie küla naised oma postile viis, ära oli sõitnud, taipasime, millest ilma jäime. Võtsime sõbrannaga sini-must-valge lipu ja lehvitasime seda rõdul. Mõtetes olime ketis.
…Estonia uppus 28.9.1994
See oli selline piinlik hommik, kus sisse magasin ja uudiseid kuulmata tööle tõttasin. Bussis veel mõtlesin, et mis päev see täna on, et lipud puha leinas. Tööl oli uksele tulnud kolleegil kohe esimene küsimus - oli sul ka keegi Estonial? Vaatasin unise ja arusaamatu näoga otsa, et mida küsimust?! Kuna töötasin juba välisministeeriumis, siis hakkas kohe rabelemine pihta - nimekirjad laeval olnutest, pääsenutest ja mitte pääsenutest. Kadunute kirjeldused - 6 kuud rase, nagu minagi! Pildid ja mõtted ja ahastus - selle noore naisega sõitsime hommikuti ühes bussis, see on kooliõe isa, kolleegi abikaasa... Tänagi veel valus mõelda.
…Diana suri 31.8.1997
Oh sa poiss! Olin lapsepuhkuselt tööle naasnud ja valmistusin 2 nädala pärast Soome minema. Oma esimesse pikaajalisse välislähetusse. Pakkisin asju ja eks selle kõige kõrval jäi see uudis kuidagi tahaplaanile. Tundus kuidagi uskumatu.
…saabus aasta 2000
2 aastat Soomes oli läbi saanud. Sügisest tagasi Eestis. Hirmu maailmalõpu ees ei tundnud. Tavalised olmeprobleemid olid nagu suuremad, mis vahetult peale ühest kohast teise kolimist vaevavad. Et lasteaiaga saaks jonksu, tööl uus osakond, uued kolleegid, uus töö.
…toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Sel päeval olin valveinfoametnikuna uudiste valves. Nägin kõike otse telerist. Mõistus tõrkus uskumast, et lennuk sõidab ka teise torni sisse. Nägin seda live'is. Kolleege kogunes tuppa üha enam ja enam, siis läks sebimiseks. Moodustati staap ja anti uudistes hädaabi telefoninumber teada, kuhu võimalikest eestlastest teatada. Tavapärasest unisest valvest kujunes midagi hoopis muud. Tuli selgitada, et ei, III maailmasõda ei ole alanud. Loodetavasti on teie sõbraga kõik korras. Info hukkunud eestlaste kohta puudub. Alles öö hakul sain minema, maakal lubati viimase bussiga kl 23.30 lahkuda :) Öövalves olnud said tublisti psühholooge mängida.
…Michael Jackson suri 25.6.2009
Siis olin juba Kanadas. Tööl telekast vaatasin. Suur fänn ja austaja ei ole, sestap mingeid hullunud emotsioone ei tekkinud. Kõik kaasnev kamm ja spekulatsioonid jätsid ka külmaks.
...milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Eile. Eile oli pühapäev. Koristasin, vestlesime koduga ja sättisin vaimu valmis peatsele lennule. Mure ka, päris kodul on uks kinni külmunud. Ei ole sellist külma vist ammu olnud.
Vaatan, et minu ajaarvamine käib ikka väga seda viisi - enne Soomet, peale Soomet, enne Kanadat ja peale Kanadat.
Nüüd siis tuleks see meem ka edasi saata. See on raskem ülesanne, kui arvasin. Need, keda aktiivselt loen on kõik juba saanud ja teised jälle kinnised blogid :)
Aga siiski, valin
Mutukas, Rahe Thule, siil ja v2ikekass. Head nuputamist!
esmaspäev
Räägi suu tühjaks!
Ei, ei, mitte võimalust hingelt kõike ära rääkida ei soovitanud ma lapsele, vaid ikka viisakust ja kombeid selgeks teha. Hakkas teine järjekordselt täis suuga rääkima, kui ma vahele segasin ja soovitasin tal enne suu tühjaks rääkida.
Juhtub paremateski peredes :)
neljapäev
Kauneid pühi!
Head sõbrad-sugulased-tuttavad ja lugejad! Rahulikke jõule teile kõigile!
Kuidagi nukker on olla... ei ole seda õiget tunnet ja midagi hästi teha ei viitsi. Mässasin küll eile toa kaunistamisega, et ehk see tunne tuleb, aga ei... muidugi on ilus uusi kardinaid vaadata ja nende vahelt laiuvat lumevälja, ent siiski on miskit puudu - sõbrad nimelt!
Ja sellisel aja-mahavõtmise ajal nagu jõulud seda on, on seda eriti raske taluda.
Ei hakanud sel korral isegi piparkooke tegema, kuna ema saatis neid mitut sorti. Süldi unustasime ka ära, kui meelde tuli olid poed juba kootidest tühjad. Muus osas ikka traditsiooniline - verivorstid (poola poest), hapukapsas (vene poest), kartul, kala, pohlamoos (Ikeast) ja kõrvitsad (nende tegemiseks võtsin end siiski kokku), seapraad, mingi magusamps ja sedasi ta läheb.
Ajan end kohe siit arvuti tagant püsti ja hakkan tegutsema, küll see tunne ka ükskord tuleb, kui enne mitte, siis ehk koos laste rõõmunägudega, kui jõuluvana uksest sisse astub.
Kuulake, sammud juba kostavad...
Seniks veel kord häid jõule!
pühapäev
Orav rattas
Mitu nädalat käib juba tihe siblimine erinevate ürituste ja töiste kohustuste vahel. Lapsed võivad varsti juba õigustatult küsida, et kes teie sellised olete. Neid näeb vaid hommikul ärgates ja kooli saates ja uuesti õhtul magama minnes.
Asi sai alguse lätlaste iseseisvuspäeva vastuvõtust, siis kahe päeva pärast Euroopa Liidu filmifestivali avaõhtu. Sel korral juba 24, näidati Rootsi filmi - nad ju eesistujad. Hulgaliselt tähtsaid kõnesid, film ja söök-jook. Vahele tuli veel mahutada ühe kolleegi lahkumiseks valmistumine ja hüvastijätu õhtud, siis uue kolleegi saabumine ja igasugune paberimajandus, mis sellega kaasneb. Lisaks veel muud aastalõpuga kaasnevad inventuurid. Kuna meid on siin just umbes-täpselt 2 tükki, siis ongi kõik meie endi teha ja kellelegi midagi delegeerida ei ole. Kumbki loeb oma kodus riigivara üle, märgib, mis veel sobib, mis mitte, siis tuleb juba saatkonnas sama teha ja lõpuks kõigest aru anda peamajja. Ei kurda! Lihtsalt sel korral sada kiiret asja sattus ühele ajale, aga elus olen!
Üritustest järgnes meie oma film. Georgi näitasime, saal oli mõnusalt rahvast täis, pileteid müüdi üle 160, lisaks meie jagatud 20 ja mingist hetkest enam ei müüdud, aga aeg-ajalt tulid mõned vaatajad lisaks. Päris hea tulemus! Vaatajate muljed ja tagasiside oli positiivne. Loodetavasti läks sama edukalt ka Torontos ja Vancouveris.
Siis juba soomlaste iseseisvuspäeva vastuvõtt, kust ka ei saa puududa ja jube mõnus oli vahelduseks ikka soome keelt puhuda. Kartsin, et see juba päris ununeud, aga tuleb vajadusel tagasi küll. Seal tabas üllatav kohtumine Saksa saatkonna poliitikaosakonna juhatajaga (vot, kus on suured saatkonnad!), kes pool-eestlane. Me oleme küll väike rahvus, aga jagub ikka tõesti igale poole! Rääkis kenasti ema muljeid Viljandist, kus pere oli apteeki pidanud. Ta ise juba Saksas põgenikelaagris sündinud, palju eesti keelt ei mäleta, aga natuke ikka - supp on kuum! aitäh jumalale söögi eest! Kristlik kasvatus oli enne punast aega tugev, seda olen siin varemgi täheldanud.
Siis veel EL saatkondade jõulukontsert, aga sellest kirjutan eraldi. Lihtsalt see kirik on võrratu! Ja mul oli sel korral fotokas kaasas.
Mingil hetkel lubasin veel Eesti seltsi jõuluvana kingikoti täitmisega tegeleda ja nüüd peakski hakkama mööda poode kolistama ja vaikselt nänni varuma. Seda peab veel koduste väikeste eest varjatult tegema, muidu lendab kogu idüll vastu taevast.
Jõuluvana-rollist abikaasa keeldus, arvates, et Hendri tunneb kohe ära. Seega ongi varsti jõulupidu tulemas ja natuke peaks ka kottu jõulumeeleolu looma. Kõrvitsad seisavad senini kapil ja keegi pole viitsinud neid sisse teha.
Loodetavasti on peale jõulu rahulikum aeg ees ootamas.
neljapäev
Poliitika trügib unenäkku
kummaline jah, aga täna öösel oli peaminister isiklikult unenäos möllamas. Mul oli jube oluline ülesanne (või oli meid seal lausa mingi punt???) koostada peaministrile põgenemiskava.
Aga kuhu või milleks või kelle eest põgeneda on vaja, vot seda ei saandki teada. Sest va äratuskell tegi tirr-tirr. Viimane pilt, mida mäletan on see, et üht 5-6.a. tüdrukut (peaministri tütar? vähemalt selline teadmine mul oli, kuigi juttu sellest ei olnud) sai rahustatud ja magama pandud. Panin veel oma ilusa lillelise teki talle peale.
Huvitav, mida Freud'il sellise unenäo peale oleks öelda?
Aga kuhu või milleks või kelle eest põgeneda on vaja, vot seda ei saandki teada. Sest va äratuskell tegi tirr-tirr. Viimane pilt, mida mäletan on see, et üht 5-6.a. tüdrukut (peaministri tütar? vähemalt selline teadmine mul oli, kuigi juttu sellest ei olnud) sai rahustatud ja magama pandud. Panin veel oma ilusa lillelise teki talle peale.
Huvitav, mida Freud'il sellise unenäo peale oleks öelda?
I love you!
Mu hingekeeli sai jälle puudutatud...
Õhtul küsis Hendri, et kuidas kirjutatakse "lav", ütlesin, et LOVE ja põhjus, milleks ta seda teada tahtis on siin.
Ma kohe ei tea, kust või kuidas tal sellised mõtted tulevad. Kohe oskab. Mul jälle nummimeeter põhjas ja pisar tilgub.
Õhtul küsis Hendri, et kuidas kirjutatakse "lav", ütlesin, et LOVE ja põhjus, milleks ta seda teada tahtis on siin.
Ma kohe ei tea, kust või kuidas tal sellised mõtted tulevad. Kohe oskab. Mul jälle nummimeeter põhjas ja pisar tilgub.
pühapäev
Ilmutus
Täna siinse vannitoa valget seina jõllitades kerkis äkitse silme ette pilt plaadist, mis sobiks nagu rusikas silma auku metsa tänavale vannituppa. Kohe tervet seina nägin oliivirohelise ja beezhides toonides, osadel mustriks bambuse vars/red paari lehega. (Huvitav, et see rohelisevaimustus mul ikka veel üle ei ole läinud, juba mingi 4-5 aastat teine peal).
Nüüd siis olengi pool päeva kamminud mööda neti avarusi, et leida ilmutusele reaalset tulemust. Kas tõesti on sellist plaati olemas või tuleb ise maalima hakata :)
Paraku on ainuke bambusega seotud plaadimuster bambusvaipa meenutav. Nii, et mai teagi... Ei saa kohe rahu, sest tahaks ju ja ilus oli... Samas Eestis olles ei jää aega, et kõiki kohti läbi sõita ja vaadata. Siis kardangi, et lõpuks tuleb leppida ikkagi sellise plaadivalikuga, mis poes vabalt saada ja ka laos piisava varuga, sest mingiteks oote- või tellimisaegadeks meil aega ei ole.
Nüüd siis olengi pool päeva kamminud mööda neti avarusi, et leida ilmutusele reaalset tulemust. Kas tõesti on sellist plaati olemas või tuleb ise maalima hakata :)
Paraku on ainuke bambusega seotud plaadimuster bambusvaipa meenutav. Nii, et mai teagi... Ei saa kohe rahu, sest tahaks ju ja ilus oli... Samas Eestis olles ei jää aega, et kõiki kohti läbi sõita ja vaadata. Siis kardangi, et lõpuks tuleb leppida ikkagi sellise plaadivalikuga, mis poes vabalt saada ja ka laos piisava varuga, sest mingiteks oote- või tellimisaegadeks meil aega ei ole.
reede
Reisipalavik
Reisipalavik (või -paanika???) on vist võimust võtmast. Igal juhul on juba mitu ööd minu unenägudes lennukid ja reisid, loomulikult koos igasuguste takistustega - küll ei jõua õigel ajal laeva peale (Helsingi-Tallinn ots on laevaga) ja seetõttu ei jõua lennukile. Siis on mingitel segastel asjaoludel ema Helsingisse elama sattunud ja tahab sõita sealt rongiga Peterburi. Samal ajal on meil vaja jõuda Helsingisse ja siis paanitsen lisaks oma kohvrite olemasolule ja pakitusele (uudissõna - pakitud olema!), kas ema on taibanud Vene viisa muretseda või mitte.
Ometi on veel 2 nädalat lennuni aega. Ei tea, kas need viimasel ajal kuidagi eriti tihedaks muutunud uudised lennuõnnetustest ja hädamaandumistest, rääkimata eilsest kapteni surmast lennu ajal rändavad alateadvuses oma rada või mis see nüüd on, mis endast sedasi märku annab.
Ahjaa, täidame ka soovide nimekirja. Üks kohver on juba nänni täis. Loodetavasti jäävad kõik vahtralehekujulised siirupipudelid ka terveks :) Miks see suguvõsa ja sõprade ring küll niiiii suur peab olema??? ;)
Oma kaasavõetavatest hädavajalikest asjadest tegin nimekirja valmis. Passid on esimesel kohal, kõik muu on teatud ebameeldivustega siiski üle-elatav.
Huvitav, mis ilma juuliks Eestisse lubatakse? Praegu tundub küll, et tuleb joped ja soojad hilbud ka kotti visata. Lühikese varrukaga vist väga ei käi :(
Ometi on veel 2 nädalat lennuni aega. Ei tea, kas need viimasel ajal kuidagi eriti tihedaks muutunud uudised lennuõnnetustest ja hädamaandumistest, rääkimata eilsest kapteni surmast lennu ajal rändavad alateadvuses oma rada või mis see nüüd on, mis endast sedasi märku annab.
Ahjaa, täidame ka soovide nimekirja. Üks kohver on juba nänni täis. Loodetavasti jäävad kõik vahtralehekujulised siirupipudelid ka terveks :) Miks see suguvõsa ja sõprade ring küll niiiii suur peab olema??? ;)
Oma kaasavõetavatest hädavajalikest asjadest tegin nimekirja valmis. Passid on esimesel kohal, kõik muu on teatud ebameeldivustega siiski üle-elatav.
Huvitav, mis ilma juuliks Eestisse lubatakse? Praegu tundub küll, et tuleb joped ja soojad hilbud ka kotti visata. Lühikese varrukaga vist väga ei käi :(
neljapäev
3 kuud veel
Uhh ja ahh! Niuts ja näuts. Eks see väikene koduigatsus on vist alati sees, aga seni on õnnestunud seda teadlikult vältida, surudes need tunded maha, kuni siis piisab millestki imeväikesest asjast, mis jalust niidab ja enam ei saa... need tunded tulevad aina võimsamini esile.
Täna hommikul tööle kiirustades lõi ühest kondiitriärist ninna niii kodune kringliküpsetamise lõhn ja nii ta peale hakkaski. Alguses tasapisi ja aina suuremaks läheb - milline igatsus! Uhh! Tahan astuda palja jalaga sinna mullasele murule ja tunda seda tunnet...
Ei teagi, kas seda mõjutab ka see, et nüüdsest kolm kuud, KOLM KUUD! jäänud kuni koju saab või olen muidu tundlikus kuufaasis ja siis enam ei suuda. Praegu on küll selline tunne, et kohe torman lennujaama ja aidaa Kanada!
Loomulikult ei saa ma seda endale lubada ja sedasi siis tüütan kõiki helistamisega (eks telefoniarvele mõtleme hiljem :)).
Kui nüüd üritada kainelt mõelda, siis ei ole ju mul kõige hullemat olukorda, kus tulevik teadmata. Ja pole mul siin mõtet halada midagi. Pere on ju kaasas ja kõigiga on kõik korras - see on hindamatu väärtusega luksus. Ikka oleme üksteisele toeks ja süstime optimismi, kui kellelegi väga suur igatsus peale langeb. Vähendab seda igatsust ka võimalus igasuguste skype'de ja messengeride abil suhtlemine, nii pildis kui helis.
Ja kui ma nüüd mõtlen neile tuhandetele väliseestlastele, kes olid sunnitud elu eest põgenema, jättes maha oma vanemad või õed-vennad, kodud. Teadmata, kus keegi on, kas elus või mitte, kas kunagi veel kohtutakse. Tulevik tume, vaja kohaneda uue maa, uue keele ja kõige muuga. Lootes, et ehk ühel hetkel siiski pääseb ka koju tagasi. Ehk siiski.
Mul ju ei ole mingit sellist teadmatust ees - kindel aeg Kanadas, peale seda koju, isegi veel võimalus käia puhkusel Eestis. Poleks nagu mingit põhjust halamiseks ja ometi hiilib see mustmasendus aeg-ajalt peale. Just nüüd ja praegu!
Ometi ju väljas kevad, peaks hoopis rõõmustama - kõik puhkeb õide. Murugi näitab juba teatud rohelust, kui hästi vaadata :) Aga vot täna on raske. Peaks vist küpsetama, muidu see värske kringli lõhn jääbki piinama.
Ema, kui me tuleme, siis sa küpsetamisest ei pääse! :D
Tellimine:
Postitused (Atom)