Linnud Kanadas

Hommikul vaatasin, et orav jälle akna taga piilumas ja otsustasin mõned pähklid välja panna. Ukseni jõudes olid orava asemel hoopiski mingid sinised linnud katusel reas. Need olid ka pähklite peale maiad. Saatsin abikaasa ruttu fotoka järele ja enne uusi pähkleid ei visanud, kui fotokas laskevalmis. Nii ma siis seal klõpsisin. Mitte mingit probleemi pole sadat pilti korraga valmis saada :)
Tänu internetile sai kiirelt tuvastatud, et tegemist Blue Jay-nimeliste lindudega. Eesti keeli peaks olema sininäär. Oma värvigammalt sobiksid isegi meie rahvuslindudeks, puha sini-must-valged teised :)

Aga vahvaid värvilisi linde on Kanadas teisigi.
Näiteks kardinal, keda kord jalutuskäigul olles ka pildistada õnnestus. Vahel istub ta ka akna taga puu otsas, aga kui fotokaga lähenen lendab kohe oma teed.


või siis üks oranžikõhuga rästas? Ma pole eriti tugev lindude alal, aga päris põnev on niimoodi pildi järgi otsida, mis linnuga tegemist võib olla. Selliseid värvikirevaid on niisamagai põnev looduses otsida ja näha. Siin on kuidagi rohkem aega looduse jaoks, kui Eestis oli. Huvitav miks? Eestis inimesed, siin loodus?




või tuttav rähnikene...


Rääkimata varblastest, kajakatest, lagledest. Kusjuures tuvisid ei ole ma enda teada veel siin näinud. Vähemalt praegu ei meenu.

Maavärin #2

Nii, et nüüd natuke kainema pilguga. Eks piltidelt ole näha minu esmast ülereageerimist. Sest eriti midagi hullu ju ei juhtunud, ühest seinakapist ja garderoobist pudenesid riiulitelt asjad põrandale. H toas läksid sahtlid lahti, muud segadust ei saa maavärina kaela ajada, kuigi ta seda teha oleks tahtnud. Esimesel korrusel kadus üks küünal jalast minema ja mõned fotod viskasid end pikali. See suur ja megaraske soomusklaasiga telekas jäi õnneks omale kohale, kuigi eelnevalt kõikus väga ähvardavalt.
Kuna kooliga kuidagi telefonitsi ühendust ei õnnestunud saada, siis läksime abikaasaga H-le kooli järele. Tegelikult kupatasin ka G kaasa, et kõik koos oleksime. Koolis istusid lapsed kooli kõrval murul ja ootasid. Mõned lambikuplid olid laest alla kukkunud ja paar last nendega pihta saanud. Õpetaja sõnul oli esimest korda nii tugevat värinat tunda. Kuna sellise tugevusega (5 palli) on siin üliharva maavärinaid olnud, siis puudub koolil ka konkreetne tegevusplaan, kuidas sellises olukorras käituda. Igal juhul kooli tagasi ei lubatud ja nii tuli H ilma kotita koju, kuna see jäi klassi. Nüüdseks on teada, et koolide konstruktsioonid on üle vaadatud ja homme peaks toimuma tavapärane päev.
Kuna ma siin valvel olen, siis käisin ka meie riigi territooriumi vaatamas. Kesklinn oli rahvast täis, igalt poolt majadest olid inimesed evakueeritud ja kõik kiirustasid kodude poole, linn oli inimestest ja autodest umbes. Saatkonnas oli kõik omal kohal. Tundus, et isegi paberileht polnud laual liikunud.
Linnas olid igal pool uudisteagentuurid oma bussidega ringi sõitmas. Raadiojaamadel ja teles üleskutsed inimestele, et ikka helistage ja meilige meile oma maavärinakogemusi.
Praeguseks on selgunud, et epitsentrile lähedal olnud kirikul vajus üks sein sisse, mingi sild on puru ja üks kiirtee suletud. Väiksemad kahjustused hoonetel on purunenud klaasid ja mõned praod. Linnavalitsus kutsus kõiki majaomanikke ja äride omanikke oma maju üle vaatama, et need ikka ohutud oleksid (gaasi ei lekiks, pragusid ei oleks jne). Võimalusel kohe kindlustused kohale kutsuda ja olukord fikseerida. Sedasi me siin elame, vaikses Ottawas ;)

Maa väriseb!

HUUUHHH!!! Tänase võidupäeva puhul õnnestus esmakordselt maavärinat tunda. Tulin just keldrist, kus panin pesumasina ja kuivati tööle ja istusin köögi lauataha. Äkki hakkas ilge mürin peale. Mõtlesin, et mingi suur auto sõidab mööda teed, aga ei jäänud järele. Läks aina hullemaks! Siis taipasin - väriseb, MAA väriseb. Jooksuga Güntherile, et nüüd majast välja! Panin veel teleka kinni, mis jube kahtlaselt kõikus oma laual, aga selle maha tõstmiseks polnud jõudu ega aega.
Väljas muidugi kõik naabrid juba ustel - kas see oli maavärin, kas te tundiste seda???
Nüüd vist jääb üle veel järeltõukeid oodata. Kole kogemus. Põlved ja käed siiani värisevad. Kõige nõmedam on see, et sa ei tea, kui kaua see kestab ja kui tugevaks läheb.
Kui saan seniste väikeste kahjustuste fotod arvutisse, siis näeb, mis kodu kannatas. Asjad ümber, kapid lahti ja riiulid tühjad!

Nädalavahetuse tegemisi ehk Loodusloomuuseum teine katse

Oligi õigus, vihm ja/või aeg olid teinud oma töö. Kõigest natuke ootamist ja saigi muuseumisse sisse.

Nagu mainisin, siis Loodusloomuuseum ehk Museum of Nature oli restaureerimisel juba mitu pikka aastat, ehk alates 2005ndast. Maja on tubli väärika ajalooga 100-aastane hoone. Sealt on nii mitmedki muuseumid oma teed alustanud ja isegi valitsusele on pakkunud kriisipaika, kui parlamendimäel tulekahju möllas. Valmis sai 1910 ja avalikkusele avas uksed 1912.

Sel korral jõudsime läbi käia mõned saalid paljudest - dinosaurused, Kanada loomad, Kanada konnad (elus väljanäitus) ja siis tundus selleks korraks juba küll olevat. Rahvast oli ka piisavalt, et peale väsitavat päeva selleks korraks otsad kokku tõmmata ja end kodu poole sättida.

Maja ise on siis selline. Väljast ja seest.

Alguses on nad sellised pisikesed nunnukesed...
Siis, aga kasvavad suureks, väga suureks. See on ju lausa karjuv ülekohus, et minu käsi nii väike on!!!

Laste lõbustamiseks olid sellised hiidputukalised kohale toodud :)

Oh suudle, suudle mind! Minust saab roheline prints!

Eksootika või nuhtlus

Plõnn... ja plõnn... lõpuks jõuab teadvusse, et see ei ole normaalne hääl, ärkan ja loivan voodist välja. See plõnn tähendab seda, et keegi või miski on meie rõdul ja plõnn tekib rauast rõdupiirde vibratsioonist, kui midagi sinna vastu läheb. Unist pead läbivad igasugused mõtted stiilis, kas keegi tahab sisse murda, või mis ometi toimub. Lähen trepile ja rõduaknast paistab mingi mees, kes sobrab meie papiprügikastis ja teeb aeg-ajalt mingeid imelikke vehklevaid liigutusi.

Ajan abikaasa üles ja ütlen, et keegi rabistab meie rõdul. Abikaasa julge inimene läheb kohe akna ligi ja ütleb, et see ju naabrimees, et nagu võitleks millegagi või kellegagi... Mida???

Lähen lähemale ja vaatan naabrimehe enda rõdul kükib pesukaru, kes naabrimehe katseid teda ära ajada hoopis mänguks pidas :)

Rahunesime maha, et ei ole mingid narkomaanid või prükkarid, kes papikastist miskit huvitavat loodavad leida ja jälgisime mängu. Meie jaoks on ju pesukaru täielik eksootika, seda enam, et kohe oma õuel. Kohalikele on nad vist rohkem nuhtluseks. Kuigi aru ma ei saa, miks peab naaber kell 3 öösel armsa triibusabalise loomakesega võitlema. Kas see meeletu kuumus lööb pähe või milles asi? Vahemärkusena, et täna lausa 34 kraadi kuumust!

Lõpuks hüppas karu läbi kitsaste piirdepostide meie rõdule ja naaber pani jooksuga kodu poole lapse veepüssi tooma. Kahjuks lõpp jäi meil nägemata, seega ei teagi, kes kellele ära tegi :)

Foto pärit wikimediast.

Kiikamised nädalavahetusse

Möödunud nädalal tuli korraks lumigi maha, aga nädalavahetus oli tõeliselt kena, soojakraad ületas isegi 15 pügalat.

Laupäeval oli meil väike tähtpäev pere ringis - no mõnedel sai 12 aastat ametlikku ja seaduslikku kooselu. Jaa, sellele eelnes muidugi mitu aastat täielikku patuelu, aga nii ta kord meie elus on, et mitmed olulised asjad saavad hiljem "õigeks" sätitud.

Sõime torti ja põletasime küünlaid, kuigi see õige pulmaküünal, mis pulma päeval pulmaisa poolt meile pihku pisteti soovitusega igal aastapäeval jupike sellest põletada on praeguste kolimistega kuhugi kaduma jäänud. Arvan, et eks ta kuskil Eestis ole kodusoojust hoidmas.

Pühapäevane päev oli ju isadepäev. Lapsed soovisid isale head isadepäeva ja siis sõitsime Old Chelsea külla ja käisime sügiseses pargis jalutamas. Ikka jube soe ja mõnus oli lihtsalt jalutada ja kui palju rahvast seda meiega koos nautimas!

Tordist jätkus mõlemaks päevaks. Esimest korda ostsime siin valmis tordi. Täitsa söödav oli, minu jaoks ehk pisut liiga kreemine, aga kui harva saab, siis sobib ju küll.

Eksirännak mägedesse

Tegelikult on see lugu juba "vana" tervelt poolteist nädalat. Aga algas sellest, et tulime laupäeval Lättemäelt talgutelt.

Seal selline koht, kus palju eestlust on alles hoitud - peetud suvelaagreid, tantsu- ja jaanipidusid jne. Suur-suur maa-ala, mis nö eestlaste käes. Praegu on küll kahjuks asi hääbumas, vanad tegijad lahkunud ja noortel pole sellist vaba aega ehk ka tahtmist midagi teha. Mõned entusiastid siiski veel on, kes kõik kenasti kohal silda parandamas/ehitamas.

Mehed tegid tööd, naised köögitoimkonnas ja ainsad lapsed - meie poisid, tegelesid lõkkega ja muidu sügisese päevaga looduses. Ka suur külakiik sai ära proovitud.

Nii, pealkirja juurde naastes. Tagasiteel otsustasime, et ei lähe tuldud teed, vaid sõidame Québeci poolel ja hiljem Gatineaust ületame jõe, mis kahte provintsi lahutab.

Algus ilus, sest Québeci provints on kõik mäed endale saanud, teisel pool jõge on vaid üksikud künkad. Muidugi ei ole need mäed oma kõrguselt võrreldavad Briti kolumbia omadega, aga võimsad siiski, vähemalt Eestiga võrreldes. Eriti praegu on ilus, kui mäenõlvad kõik värvilises sügisilus ja mägede vahel läheb tee, mis järgib maastikku. Kord üles, kord alla, siis kurv paremale, siis vasakule. Ei ole mingi tuim ja sirge kiirtee. Ikka ilusti nii nagu loodus on loodud. Kui paar sellist järsemat langust ja tõusu oli seljataga ütles Hendri, et ärme rohkem sõida neist läbi, tal hakkab kõhus paha tunne :)

Mingi hetk hakkas hämarduma, aga meil oli kevadisest Montebello külastamisest meeles, et kuskilt viis tee jõepraamile ja sel korral üritasime seda teed iga hinna eest vältida. Saimegi suurepäraselt hakkama! Võtsime aga jõekalda orientiiriks, sest jõgi ju jookseb kahe provintsi vahel! Loomulikult ei arvestanud me võimalusega, et jõgi võib hargneda... Nii me ühtäkki olimegi mingis imelikus kohas, GPS näitas aina pikemat matka kodu poole, aga me ei last sellest end häirida. Kuni Hendri (ta vist haarab õhust selliseid asju) hakkas tagant kahtleval toonil küsima - kus me oleme, millal me koju jõuame. Vastasime optimistlikult, et sõidame siin mägede vahel ja varsti olemegi kodus.
Eks vaatasime küll, et tee läheb aina metsikumaks ja GPS aina karmimaks oma käskudega - turn around, aga kuna ühe ringipööramisega juhatas ta meid ummikusse, siis otsustasime edaspidi teda mitte kuulata. Sõitsime julgelt edasi, väljas juba kottpime ja tee - sirge tee, kahel pool mäed ja ei ühtki majakest ega kedagi.
Endal tuli ka kergelt ärev tunne sisse, et mis nüüd siis. Lõpuks paistis üks valgustatud ristmik! Ja mis me näeme, seal on kohvik. Astusime sisse ja küsisime, et kuidas Ottawasse saab. Unustasime, et oleme prantslaste poolel ja nad lahkelt selgitasid, kus me oleme ja kust keegi teeline tuleb ja kuhu läheb. Seda kõike muidugi prantsuse keeles ja ohtrate prantsuskeelsete täiesti võõraste kohanimedega. Õnneks leidus ka keegi, kes meile inglise keeles selgeks tegi, et tee mida mööda me otse liikusime viib Montréali ja Ottawasse minekuks tuleb tagasi sõita. Egas midagi võtsime kohvikust endale hot-dogid ja joogid ja keerasime nina ümber. 60 km liigset sõitu ja hulluks läinud GPS on igati positiivsed tulemused sellisele looduse nautimisele.
Õpetuseks võiks seda öelda, et ei saa ainult tehnikale loota, sest nagu elu näitab, võib see alt vedada ja vana hea paberil teedekaart kulub alati marjaks ära.

Karu!

Kõrge külalisega (tegelikult oli ka ilma temata plaanis) käisime ka sellesügises Gatineau pargis, et vaadata seda värvide ilu.

Mõned pildid Meech Lake'ist ja punavatest mägedest ja lehtedest...

Selle suusatõstukiga saab praegusel aastaajal lihtsalt ringi teha ja mägedest seda värvidemängu vaadata. Meil jäi see küll tegemata, kuna Hendri pelgab sellist asja. Ronisime siis niisama koos mäest alla krossitavate ratturitega.

Ja mis lõbus üllatus tabas meid tagasiteel. Olles juba kohe-kohe Gatineau linnakeses olid äkki karud tee peal. Kaks musta karu. Autod olid kõik seisma jäänud ja vaatasid.

Kahjuks ei saanud pildile, sest kuni sain fotoka tööle ja taipasin, et mul katik ees, siis selle aja peale olid mõlemad üle tee jooksnud ja puude vahele jäänud. Ainult üks nurgake teed ja võsa jäid mu pildile.

Aga, et tühipaljas jutt ei oleks, siis leidsin youtube'ist sellise video, kus sama pargi karud ja jälle tee peal.

See on tegelikult ikka hämmastav, kui linna lähedal nad on ja kui rahvarohke on see park. Seal joostakse, sõidetakse jalgratastega, ronitakse mööda metsaradu ja siis äkki karud... samas pole siitkandist ühtegi uudist veel kuulnud, kus karu ja inimene oma vahel kokku oleksid läinud. Vastavad on ikka kuskilt Albertast või Briti Kolumbiast.

Tali tuleb tasapisi

brrr... täna on jube megakülm! Kui eile veel oli 17 kraadi, siis täna kõigest 7, lisaks külm tuul u 11m/s ja kohatine vihm.
Sügis on siin ilus, aga möödub küllaltki kiiresti. Osad puud juba praegu raagus.
Teised veel mõnusates sügisvärvides. Kollased-oranzhid-punased-pruunid-roosad-purpursed...
Ka linnud on juba nädala jagu parvedesse kogunenud ja valmistuvad äralennuks. Kluugutavad õhtuti akna taga ja moodustavad oma kolmnurki ja muudkui lendavad ja lendavad...

Sügisilu

Ilmad lähevad jahedamaks, linnud kogunevad parvedesse ja puud ja taimed hakkavad vaikselt värvi muutma. Suveõied närbuvad ja küpsed sügisetoonid hakkavad võimust võtma...
Siin mõned fotod kodulähedasest pargist, mis rajatud kõrval oleva kolledzhi lendude poolt. Kõik puud, kiviktaimlad, ojakesed, sillakesed jne on tähistatud siltidega - selle aasta lend või teise aasta lend.



2-meetrised iirised (?)



Puu otsas kasvavad lilled

Rusikasuurune ohaka õis

Vot selline ritsikas siis!

täpselt selline suur ritsikas eile oligi, lendas aga rõdule, kui me kaasaga seal istusime ja juttu vestsime.
Abikaas ka hea mees ütleb, et üks suur 8-sendine koiliblikas lendas sulle just selja taha. Olin ikka kohe pabinas, sest ma ju kardan selliseid asju, eriti, kui ei näe ega tunne, et kes ja kus ja mida teeb.
Aru mai saa, mis neil meestel arus on, kui sedasi teevad? Kas jube mõnus on vaadata, kui teine endast väljas on?
Aga kõva häält teevad küll, palju kõvemini siristavad, kui meie rohutirtsud, mida lausa lust kuulata.

Koduloomade eest tuleb ju hoolt kanda

sestap ehitaski abikaasa oravatele söögilaua.

Lisaks meie kodustatud loomale on ka teised ümbruskonna oravad selle avastanud ja hommikuti käib olelusvõitlus toidu nimel - kes ees, see mees. Oma orava tundemärkideks on paksus (ei tea, kas tiine? oravad pidavat juulis teist korda poegima), lisaks on tal pool kasukat must ja teine pool hallikas-must. Pildi järgi pole küll eriti aru saada :)

Paned neile peotäie või paar pähkleid ja läheb lahti. Suurem ajab ära väiksemaid ja niikui ta hetkeks võitlustandrilt lahkub on väiksemad platsis oma osa nõutamas. Julgeks on nad ka läinud. Vahel, kui kõik pähklid otsa saanud, siis jõllitavad söögilaualt või rõdu piirdelt aknast sisse ja ootavad... kui näevad, et keegi meist liigub ukse poole, ajavad kaela õieli ja ootavad ukse avanemist.

Täna juhtus see, et meie suur pähkli kott sai sootuks tühjaks ja kuna puhkusele sõit kohe-kohe ees, siis ei hakka uut kotti tooma. Uurisin, väheke, mida oravad söövad ja tegelikult ka seda, kas üldse võib neid toita (meenus, et Montrealis sai mingi mees trahvi pargis oravate söötmise eest). Sedapalju sain targemaks, et söövadki pähkleid, päevalilleseemneid, samuti maisi ja teisi puu- ja juurvilju, vähemalt mõningate andmete järgi. Tegin ühe porgandi tükkideks ja panin välja, aga selle vastu küll keegi huvi pole tundnud. Mõned jälle soovitavad suve ajal üldse mitte toita, sest nad peaksid olema suutelised ise piisavalt toitu hankima. Sellele ei vaidle üldse vastu ja eks nad järgneva kuu jooksul peavadki selles osas oma oskusi demonstreerima.
Kolm ootab saaki...

Naabrite silmis oleme kindlasti mingid nõmedad oravainimesed :) Tahan siiski uskuda, et nad meie peale väga pahased ei ole, sest üks naabripoiss käib meilt oravate jaoks pähkleid küsimas. Leidsin netist mingi jutu, kus koorega pähkleid ei soovitatud üldse anda, sest sellega seab pigem oravad ohtu, kui nad neid (naabri)murule matavad. Huvitav, kas mõni naaber siis lööb orava maha või mismoodi neid ohtu seatakse? Vähemalt minu rikutud mõttemaailm seostab seda küll vaid inimese pahatahtliku sekkumisega. Meil õnneks siin suuri muruplatse naabritel pole. Eks talve poole mõtleme päevalilleseemnetele, mis nad kohe ära söövad ja mitte maha ei mata. Samas loodan, et selle paari nädalaga ei ole oravad oma pähklikuga nii ära rikutud, et enam iseseisva toiduhankimisega hakkama ei saa ja talveks ikka alles on :)

P.S. kohe-varsti läheme Güntheri lõpuaktusele.

Kilekotistumine

Postimehe tarbijalisas on tänaseks päevakarikatuuriks kilekotistumine, kuna algas kilekottide-vastane kampaania. Juuresolevas artiklis tuuakse välja, et eestlased soetavad aastas ligi 700 miljonit kilekotti. See on ikka jube suur arv, arvasin seni, et meil mõistlikumalt selle kilekotimajandusega ringi käiakse. Kadunud on need ajad, kus montana kotkaga kilekotte lapiti ja kleebiti, et kauem vastu peaks. Nüüd võtavad kõik, kust aga saab ja ikka rohkem.

Siiski tahan loota, et Eestis pole asi nii hull, kui siin. Kanadas on ju (toidu)poes kauba eest tasudes sedasi, et kassapidaja paneb kõik asjad eraldi kottidesse, kui endal kotti kaasas ei ole. Aga ehk ma lihtsalt idealiseerin ja tegelikku olukorda ei tea või on see nii palju juba muutunud. Kanada puhul peab muidugi positiivselt välja tooma, et alates maist Loblawses (meie toidupood) ei topita kõiki kaupu kassiiri poolt kottidesse. Nüüd, kui kilekotti tahad pead seda küsima ja 5 senti tükist maksma. Polegi ju paha. Käib ka suur kampaania korduvkasutavate kottide poolt, enne kassasid on kastide viise kotte, suisa ratastega kärusid. Müüakse ka plastikust korve, kuhu omad ostud saab panna.

Loomulikult eelnes sellele Loblawse otsusele vastukampaania. Jututubades kutsuti üles lausa boikoteerima poodi selle eest, et see kilekotid tasuliseks teeb. Rääkimata mingist uurimusest, kus vist ainult ühe koti põhjal toodi välja, et korduvkasutavad kotid on täis igasuguseid baktereid - hallitust ja mulda ja ei-tea-mida-kõike-veel. Praegu ei suuda seda uurimuse linki leida, aga hämmeldust tekitab selline asi küll, et kas siis koti pesemisest ei ole midagi kuuldud või? Täiesti tõsimeeli usutakse ja leidubki neid, kes peale seda enam ei kasuta või ei hakkagi kasutama riidest kotte.

Loodetavasti käimasolev kampaania tõstab inimeste teadlikkust veelgi ja see meeletu looduse reostamine väheneb.

Ise üritame ikka riidest kotte kasutada. Kuigi juhtub, et vahel jäävad need koju, aga ka siis saavad soetatud kilekotid korduvkasutatud, kuna kasutan neid prügikottidena.

Lõpetuseks väike lugu kilekoti hingeelust :) NB! Nõrganärvilistele mitte soovitatav!

Orava eine

Linnas pesitsevatest loomadest on siin levinuim vast must orav. Leidub ka pruune oravaid, jäneseid ja metsümiseijaid, kellest mõni aeg tagasi kirjutasin :) Peale rohelise metsavööndi külastamist jooksis auto eest läbi ka keegi rebaselaadne loom, aga ei olnud punase kasukaga...

Aga pealkirja juurde naastes. Pakkusime ühele neist mustadest oravatest kerget einet pähklite näol. Tegelikult võis neid rohkemgi läbi astuda, aga ei suutnud kuidagi ühte teisest eristada. Kusjuures nii lähedalt vaadates on minu arust orav täitsa roti moodi, ainult saba uhkem ja kohevam. Näriline, mis näriline.

Jälgisime poistega koos orava tegutsemist, päris lahe. Hendrile oli see esmakordne kogemus, peale igasuguste pardiliste söötmist Saku jõe ääres. Sattus nii vaimustusse, et tassis pea kogu koduse pähklivaru rõdule. Nii oli meil ligi pool päeva sisustatud...

Esmalt valis oravake omale paremad palad välja. Kõik ei olnud sugugi esimese korraga ühtmoodi maitsvad...


Siis näris koore katki ja krõbistas kogu pähkli kiiresti-kiiresti ära...


Kui me liiga kiiresti või äkiliselt end liigutasime, siis pani kiiire jooksuga minema


Aga varsti oli tagasi maiustamas...




Vahepeal jooksis täissuuga minema ja peitis pähkleid lähedal asuvate põõsaste või puude alla...



Lisaks oravale olid varsti platsis ka suured mustad varesed ja terve trobikond varblasi. Me peletasime linnud eemale, sest kõrval rõdul on söögimaja lindudele.

Kevadmärke jahtimas

Eelmisel nädalavahetusel võtsime poistega ette tiba pikema jalgrattamatka, et otsida märke kevadest - mis looduses toimub, mis õitseb jne. Tulemused juuresolevatel piltidel. 

Esimesed kevadlilled meenutavad Eesti ülaseid ja kuldtähti, kuigi siin on nad suuremad ja tugevamad. Võililled ja paiselehed on siin ka olemas, aga iga õie jaoks ei viitsinud ratta sadulast maha ronida.

Esimesel pildil on mingi vahva põõsas-puu, kõik punaseid pungi täis, aga minu bioloogilised teadmised ei ole piisavad, et talle mingit nime anda. 

Retk oli edukas, nimelt avastasin tee, midamööda saab järgmise bussijuhtide streigi ajal kesklinna jalgrattaga põrutada. Inimene õpib kogu elu!

Ilm oli ka väga soe ja lausa kutsus sõitma, aga kuna Hendrile oli see esimene pikem reis, siis ei julgenud eriti kaugele minna, sest ei teadnud palju tal jaksu on tagasi sõitmiseks. Kokku tuli siiski oma 10 km.

Koju jõudsime kenasti, vahetult enne suurt tormi. Torm oli vägev - tuul puhus, vihm sadas ja elektrit kord oli ja siis jälle mitte.