Jõulud tulid ja läksid

Häid hilinenud jõulupühi!

Raske on viimasel ajal end kuhugi arvuti taha saada, sest vaid üks meil siin veel elus ongi. Kasutan varast hommikutundi, kui teised veel magavad ja ma oma köhahoogude tõttu enam und ei saanud.

Pildil on poisid jõuluvanaga, mina olin fotograafiks ja isa oli end jälle jõuluvana tuleku ajaks pesema sättinud. Ta ikka kohe ei oska seda aega valida!

Muidu on jõuluaeg möödunud suht vaikselt ja tõbiselt ja töiselt. St käin tööl ja olen vahelduva eduga tõbine. Just täpselt nii! Tundub, et eelmisel nädalavahetusel toimunud Eesti Seltsi jõuluõhtul sain külma, sest kirikus oli kuidagi jube jahe olla.
Seal käis ka jõuluvana


Väiksemad lapsed said luuletust lugeda või laulda ja väikseid kingikesi. Selles osas oli mul tähtis roll olla jõuluvanale abiks.
Ega see kerge ei ole 3-aastastele tüdrukutele kingikesi leida. Eriti, kui ei tea, mis on populaarsed ja rahaliselt on ka teatud piirid ees. No vähemalt mõned vanemad tulid kiitma, et just Tinkerbellid pidid praegu lemmikud olema. Hea, kui midagi kogemata täppi läheb. Söödi ja joodi ja lauldi ja sedasi see pidu otsa saigi.

Kel võimalik puhata, neile - head puhkuse jätku! Kes tööl peavad veel sel aastal käima, neile - head töölusti!

Kauneid pühi!

Head sõbrad-sugulased-tuttavad ja lugejad! Rahulikke jõule teile kõigile!

Kuidagi nukker on olla... ei ole seda õiget tunnet ja midagi hästi teha ei viitsi. Mässasin küll eile toa kaunistamisega, et ehk see tunne tuleb, aga ei... muidugi on ilus uusi kardinaid vaadata ja nende vahelt laiuvat lumevälja, ent siiski on miskit puudu - sõbrad nimelt!

Ja sellisel aja-mahavõtmise ajal nagu jõulud seda on, on seda eriti raske taluda.

Ei hakanud sel korral isegi piparkooke tegema, kuna ema saatis neid mitut sorti. Süldi unustasime ka ära, kui meelde tuli olid poed juba kootidest tühjad. Muus osas ikka traditsiooniline - verivorstid (poola poest), hapukapsas (vene poest), kartul, kala, pohlamoos (Ikeast) ja kõrvitsad (nende tegemiseks võtsin end siiski kokku), seapraad, mingi magusamps ja sedasi ta läheb.

Ajan end kohe siit arvuti tagant püsti ja hakkan tegutsema, küll see tunne ka ükskord tuleb, kui enne mitte, siis ehk koos laste rõõmunägudega, kui jõuluvana uksest sisse astub.

Kuulake, sammud juba kostavad...

Seniks veel kord häid jõule!

Hilisõhtune jalutuskäik

"Vanurid", nagu me end eile hellitlevalt kutsusime, otsustasid õhtusel rahuhetkel, mil lapsed päevaväsimusest puhkavad ja vanematel vaba voli endaga tegeleda, õue jalutama minna. Ilm oli selleks suurepärane - vaikne, mõõdukalt jahe ja lumine. Mõnus oli jalutada läbi uinunud linna, kus vaid mõned üksikud hilised toimetajad liikusid - kes lükkas lund, kes koristas garaazhi. Kõik toimus siiski vaikselt ja rahulikult. Ei tea, kas see ongi nüüd see jõulutunne...

Kuna viimasel ajal eriti fotokavabalt välja ei saa, siis jäid ka mõned jõuluehtes öised majad silme ette.

Jõulukontsert

Teist aastat järjest korraldasid EL saatkonnad Ottawas jõulukontserti. Ka sel korral oli kirik puupüsti rahvast täis (isegi 1000 inimest on arvatud) ja laulud kõlasid mitmel keelel. Kõik sai alguse jõuluvalguse sissetoomisega ja laulud läksidki lahti. Teiste seas kõlas ka eestikeelne laul. Peab kiidusõnu ütlema Üllele, kes esinejaid treenis, kuna eestikeelsete sõnade hääldamine oli päris hea. Lauluks oli Helisegu jõulukellad.

Kontsert nagu kontsert ikka. Aga see koht, kus ta toimus... Vaatamata sellele, et sinna Notre Dame'i kirikusse varemgi sattunud võtab see pilt endiselt jalust nõrgaks. Kõik need nikerdused ja "vidinad" on puidust, värvitud ja kullatud. Lihtsalt vapustav.

A, laskem fotodel kõnelda...

Jõuluootel

Vaevalt saab Hälloviin läbi, kui juba kolistavad jõulud ukse taga. Linn ja poed juba novembri algusest jõulunänniga kaunistet ja igasuguseid pakkumisi täis, et kodu jõuluseks muuta.

Kodus tähendab jõuluootus minu jaks aga küünla-aega. Ikka mitmeid ja mitmeid peab põletama ja teiste koduste meelehärmiks ka suitsutan viirukiga. Igati tähelepanelik Hendri jookseb alati uurima, kas midagi põleb kuskil. Aga kuidagi rahulikuks teeb see küünlatuli ja pool hämaras on niisama mõnus mõtiskella.

Nüüd ei teagi, kas küünaldest või millest, aga eile õhtul, kui läksin vaatama, kas poisid magavad oli Hendril juba suss aknal. Kuna ühtki kommi, millest lapsed midagi ei teaks käepärast ei olnud, siis meisterdasin ruttu ühe kaardi. Ikka rõhutades neid tähtsaid asju - ole tubli poiss, õpi ja korista oma tuba (seal ei ole kohta, kuhu korralikult astuda saaks!), et küll siis tulevad ka kommid :)

Hommikul jooksis ta kohe kaarti näitama. Lugesime koos läbi ja siis jäi ta mõttessse. Natukese aja pärast kommenteeris: Ma tean, millal päkapikud tulevad! Siis kui lumi on maas!

Eks nüüd ootamegi lume :) Eelmisel aastal tuli esimene korralikult paks lumi juba 17. oktoobril, sulas küll mõne aja pärast ära, aga oli olemas. Nüüd oli vaid novembri alguses korra üks lörtsisem päev, mis hetkeks maa valgeks tegi. Ei midagi enamat. Kohati on lausa 10-kraadised ilmad.

Aga siin on üks pilt kommertsjõuluvana "kindlusest". Sellele suurele toolile istub jõulutaat ja lastel on võimalik (peale järjekorras seismist) tema põlvele saada ja salasoov kõrva sosistada või mälestuseks foto teha.

Jah, kvaliteet paraku piiratud telefoni võimalustega.

Jõulud. Sport ja kannatused.

Jõululaupäev möödus traditsiooniliselt - söögid, joogid, jõuluvana ja luuletused-laulud, kingitused. Lapsed rõõmsad ja õnnelikud. Hendri mängib oma lennujaamaga ja Günther uue arvutimänguga. Sellele eelnevatest ettevalmistamisest ja ostlemistest ei saa ka mainimata jätta. Kuna see kodu ei ole meil endiselt veel hubane ja üht-koma-teist on alati puudu, siis täiendasime oma sisustust korraliku söögilauaga. Seni on kasutusel olnud riigi oma :) klaasist ümmargune laud, mis on neljale ikka häbematult väike. Nüüd on uus, mis peaks lausa 6 inimest, kui mitte 8 sööjat mahutama. Ostsime muideks Ikeast, sest see Kanada stiil ei lähe mulle kohe mitte peale, rääkimata neist hindadest. Aga täispuidust ja korralik, saab pärast kaasa võetud. Nagunii praegune laud sai sulavete uputuse ajal keldris kannatada. Eks jupi kaupa muretseme toolid ka juurde.
Järgnevad pikad pühad on aga vahetunud tavapärase söömise tähe alt spordi tähe alla. Kuna puuduvad need sugulased, kelle juures tavaliselt jõulupühadel ikka käinud oleme.
Mida siis selle meeletu vaba ajaga peale hakata?
Kasutasime kõiki võimalusi, mis kodu ümber loodud on. Näiteks mitu päeva käisime õhtuti uisutamas. Korra ka mäel - Hendri kelguga, Günther slaalomisuuskadega. Mina läksin murdmaad suusatama. Kui uisutamine kulges igati positiivselt (ei ühtki kukkumist), ja itsitasin vaikselt pihku, kui abikaasa ümber kukkus, siis loomulikult ei jäänud selline asi karistuseta. Seda suusarajal. Nimelt algas minu suusatamine kohe väga valusalt. Panin suusad alla, kuid auto ja raja vahele jäi üks üdini jäine küngas, see ei tundunud üldse nii jubeda ja jäiselt libedana. Hoog aina kasvas ja kuna oskused roostes ja tasakaalu pidaminegi kohe ei õnnestunud, siis olingi hetke pärast tagumikul maas. Nüüd juba mitmendat päeva tunnen, kus saba koht on. Igasugused istumised ja trepist käimised tekitavad piinavat valu. Seega sai järjekordselt tõestatud - sport on tervisele kahjulik!
Aga lolli inimesena, kes samale rehale ikka mitu korda otsa astub, kavatsen vähesel määral sellega edasi tegelda.

Aga mõned pildid piruettidest jääl. Hendri oli elus esimest korda uiskudel.

Rahulikke jõule!

Sel aastal kostitan teid Güntheri tehtud jõulusalmiga.

Tästä tulee joulupukki,
vaikka onkin sillä punainen turkki,
se silti on nopea
ja sen peura on komea.
Hän antaa paljon lahjoja lapsille
ja lapset laulavat joulupukille.
Hyvää joulua
ennen koulua!

Rahulikke jõule kõigile peredesse ja südameisse!

Jõulu sigin-sagin

Käib kibe kiire töö ja sagimine, et kõik korralikult ja õigeks ajaks valmis saada.
Just toiduga seoses. Varem on meil alati suur kogukond ümber olnud ja ikka ühte asja saanud ühest kohast teist teisest ja siis pole ise nii väga mässanud. Sel aastal siis esimest korda käib kõik algusest lõpuni ainult meie endi käte abil.

Kondiitri tütrena tegin elus esimest korda ka piparkoogitaigen. Tavaliselt olen ju taigna valmiskujul saanud ja ainult küpsetamise rõõm on jäänud lastele. Sel korral kõik ise abikaasaga kahasse mässasime ja segasime. Muidu päris ok, aga jube magusad jäid. Kasutasime vahtrasiirupit ja see niigi jube magus. Järgmisel korral teab, et suhkrut võib vähem panna.

Enim rõõmustame aga just valminud süldi üle. Õnneks siin Poola kauplustest saab ikka seakooti ja -jalgu, siis otsustasime ise süldi ka teha. Seda me polnud ka kunagi päris iseseisvalt algusest lõpuni teinud. Jälle kahasse abikaasaga kupatasime ja keetsime ja puhastasime. Aga nüüd hommikuks on kõik kenasti kallerdunud ja oleme üli häpid.
Kas pole kena?


Kingitustega oleme sel aastal mõistlikult toiminud ja need on kõigile olemas ja ei midagi priiskavat ega väga palju. Mõistlikult. Hea, et see stressi allikas on olnud minimaalne. Sugulastelegi saatsime juba novembris väikest Kanada nänni. Jube tublid ikka, eks ju!

Vahepeal on olnud ka mitu üritust. Esiteks toimus EL saatkondade jõulukontsert uhkes katoliku kirikus. Jube vinge elamuse jättis kogu kirik, kõik puidust ja sedasi filigraanselt detailid välja nikerdatud. Hendri sai tõsiselt šokeeritud risti löödud Jeesusest. Küsis kohe, et kes need pahad mehed olid, kes niimoodi tegid?
Siis käisin Ottawa Diplomatic Association'i jõulupeol. Jälle väga vahva üritus. Eriti vinge oli Ottawa kaitseatašeede abikaasade bänd - Ottawa sisterhood. Riietatud nunnadeks ja siis laulsid igasuguseid kirikulaule koos vastavate tantsudega (noh nagu seal Ameerika filmidest teada). Eriti hea oli, kui nad keset esinemised mainisid, et neil on see esimene kord kirikus esineda ja tundub päris naljakas :)

Siis oli veel Ottawa Eesti Seltsi jõulujumalateenistus ja jõulupidu. Lastel käis seal jõuluvanagi. Nüüd läheb kohe jälle edasi sagimiseks - vaja kapsad hautada, liha ahju, kartulid keema. Isegi mingeid verivorste õnnestus poolakatelt saada. Jube suured, sellised omaaegse maksavorsti mõõtu. Ei tea veel, kuidas maitsevad, aga loodan parimat. Loomulikult igatsen neid Eesti peenikesi ja pisikesi verivorste, aga ei lase sel ennast häirida.

Vot siis nii palju siginast-saginast.

Midagi kaunist

Vahelduseks midagi kaunist siit Ottawast. Käisime nimelt tuledesse ehitud parlamendihoonet vaatamas ja üritasime muid jõulukaunistusi ka fotokale jäädvustada. Paraku see õhtune pildistamine ilma "jalata" on suht keeruline, iga väiksemgi käe värin jätab pildile kohe oma jälje.
Üldiselt üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Seega vaadake ise.

Jõulurahu!

Nüüd, kus kirikus käidud, jõulutaadile luuletused loetud, kingid avatud ja loodetavasti kõhud ei ole väga täis söödud, tahan kõigile kallitele sõpradele-tuttavatele-sugulastele soovida rahulikke jõule!
Võtke hetkeks aeg maha, et mõelda möödunud aastale, mis oli seal head, mis halba, millest tasuks õppida, mida korrata, mis jätta alatiseks selja taha.
Võtke see hetk, et olla oma lähedastega eemal sest kommertsi kilast-kolast ja tundke lihtsalt rõõmu, et olete olemas, olge tänulikud selle eest, mis teil on ja mis veel head ees on ootamas. Tehke koos midagi meeldivat ja kõigile meelde jäävat, looge oma jõulutraditsioon!
Rahulikke jõule kõigile!

Piltidega jõulutrall

Jälle kiired-kiired jõulusebimiste ajad, ei mingit rahu, et võtaks ja vaataks, mis seal hinges pakitseb ja valla tahab pääseda.
Kogu jõulusagin algas juba jõulukaartide ja kinkide hankimisega, siis vaja koostada ja kooskõlastada nimekirju ja hakata kõike teele läkitama. Töö ju!

Seetõttu oligi kodused toimetused jäänud praktiliselt viimasele minutile, kuna varem ei tulnud seda õiget vaimu pääle tulnud, põletasin küll hulgaliselt küünlaid, aga ei miskit. Kuni täna tabasin end mõttelt, et oleks ikka pidanud koju ema juurde jõuluks minema, järgmised 3 aastat oleme ju veelgi kaugemal. Siis tuli see kurb-nukker jõulutunne (kindlasti on oma osa ka üldisel kodu-igatusel), ja taipasin, miks just jõulude ajal inimesed end eriti üksikutena tunnevad. Jah, vaatamata sellele, et abikaasa ja lapsed kõrval, tabas see masendus mind ikkagi. Õnneks läheme vähemalt aastavahetusel koju käima.

Muidu on olnud siin igasuguseid ilusaid aegu ja jõulupidusid kogu detsembri vältel - tööl jõuluvastuvõtt meediale ja sõpradele, siis Luutsina päeval jõulupidu lasteaias, kus kenasti Lucia tõi jõuluvalguse tuppa, siis kooli jõulupeod. Lasteringi jõulupidu ja sedasi ta läks pidu peo otsa, nii, et mul oli küll lõpuks võhm väljas.

Lisaks jõulule sai auga tähistatud ka Schengeni viisaruumiga liitumist. Seda ei saa ju jätta tähistamata, vähemalt üks osa "kliente" nüüd vähem, täpsemini sõnastades asendub uutega.

Väikesed päkapikud Soome moodi



Tänapäeval eristatakse lõhna järgi, mida võtta, mida mitte



Luuletus loetud ja käes on paki aeg...



Piparkoogitegu



Oli unes see või ilmsi?

Esimene lumi

sadas lõpuks ka põhjamaa päälinnas maha. See on siis kohe korralik, mis väärib lume nime.

Tore on esimese advendi hommikul aknast näha valget-valget lund, mis ulatub nii kaugele kui silm seletab. Kõik autod ja teed ja puud ja majad - kõik on kaetud valge vaibaga.

Isegi agarad teedekoristajad ei olnud veel kohale jõudnud. Ilus oli.



Ajasime soojad vammused selga ja õue! Kuna oli sulalumi, ehk pakkis nagu mõnes Eestimaa nurgas öeldakse, siis sai ka esimene selle talve lumememm valmistet.
Ja et uus fotokas vajab katsetamist ja harjutamist, siis saan meie lumerõõmu jagada ka teiega :)




Aga nüüd on pere lännud laevale ja käes vaba ning vallatu põli. Uhh, ma tean küll, et juba varsti nutan neid taga, nuuks-nuuks...


Seniks tegelen kodu jõuluehtesse sättimisega, näiteks nii