Uisurajal

Üks kena päev uisutamas



Rideau kanalist saab talvel maailma pikim liuväli - 7,8 km.

Käisime Gga eelmisel laupäeval uisutamas, kui H klassivenna sünnipäeval lõbusalt aega veetis. Uisutasime 7 km ära. Mõnus! Ilm oli päikseline ja soe. Mõõdukalt teisi - no ikka sadades. Igas vanuses ja vormis. Päris väikestel hokikepid toeks, kes, enam või veel, uiskudel ei püsinud, sõidutati saanidega või veeti järel kelkudega või lükati ees käruga. Kogu pere meelelahutus. Tõeline kanada-tunne tuli. Kes ära väsisid, said vahepeal puhata ja sooja kakaod või koprasaba mekkida :)

Jee! Kool on läbi!

Täpselt nii tuli täna G koolist koju, endal kaks eksamit seljataga. Kui sellest varem teada saime, et tal kaks eksamit samal päeval, siis küsisin, et kas ta ehk ei tahaks koolis vihjata, et sedasi pole kõige parem variant. No minu ajal ju pidi 3 päeva olema eksamitel vahet. Aga siin pidi see tavaline olema. Eksamid olid siis prantsuse keeles ja matemaatikas. Ise oli rõõmus ja oma sooritustega rahul. Ametlikud tulemused selguvad küll alles augustis, kui need postiga koju saadetakse. Praegu lihtsalt igas aines öeldi suuliselt, mis tulemused on ja see tähendab, et neist alla poole enam ei lähe, eksamid ja arvestused tõstavad protsenti. Tema koolis märgitakse tulemusi protsentides.
Sel poolaastal oli neli ainet - kehaline, prantsuse keel, matemaatika ja geograafia. Geograafias oli test, kehalises pidid ka mingitele normidele vastama. Tema viimasel ajal suurenenud huvi füüsilise treeningu vastu tagas selle, et tegi rohkem kätekõverdusi kui õpetaja arvas, et ta suudab.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tal on tore aasta olnud. Gümnaasiumis väga meeldinud. Nii geograafias kui eelmisel poolaastal toimunud inglise keele (sic!) eksamil sai ta oma klassi parima tulemuse. Seetõttu soovitas karjäärinõustaja järgmisel aastal valida akadeemilise inglise keele, et siis liigub edasi ülikooli-kursil. Mata ka akadeemiline.

Seda kõike on jube hea kirjutada ja olen väga rõõmus poisi saavutuste üle, sest tegelikult oli Soome-periood talle koolis väga väga raske. Nii õpetaja kui nende katkiste hingedega laste tõttu, kes viidi võõrale maale, et vanemad saaks paremat elu lubada. Ikka see põhjus, et joonistav ja luuletav poiss ei sobi ju eesti matso-ühiskonda, mis seal miniatuursel kujul eksisteeris. Mul ei ole kedagi teist neis raskustes süüdistada, kui ennast - ise valisin kooli, kus olid eesti keelekümblus klassid, arvates, et patriootlikkus ja keele säilimine on ühed olulised asjad (tegelikult arvan ikkagi nii). Aga, et see nii palju kannatusi kaasa tõi. Eriti haiget sai muidugi G.
Kuid praegu on aeg rõõmustada! H-l veel mõned koolipäevad ees. Üle tüki aja on täna jälle ilus ja soe ilm. Ja värsked maasikad lõhnavad nii heaste...

Maraton

Sel ajal, kui isa Hendriga Lättemäe talgutel olid jaanipäeva ettevalmistusi tegemas olime meie Güntheriga Ottawa maratonil. Nooremad ja kobedamad meist osalisena, vanemad ergutajana.
Ega ta pikamaajooksja ei ole, pigem sprinter. Aga koolis vaja ja üks osa kehalise hindest sõltub just sellest maratoni tulemusest. Nii tuligi minna. Reegistreerimise hetkel oli võimalik valida vaid 5 ja 50 km vahel. No nii hull ma ka ei ole, et hakkan last 50ga piinama, siis osaleski 5 km jooksus.

Osalisi oli 9000, stardiväravad said kõik läbitud alla veerand tunniga, kiiremad olid sel ajal juba peaaegu finishis.
Päris mõnus sagin ja sumin oli seal tuhandete jooksjate ja pealtvaatajate seas. Küpses plaan, et ehk hakkaks isegi jälle jooksma ja võtaks ka järgmisel aastal osa. Nüüd juba mõned kogemused, kus stardi ajal on kõige parem olla ja mida või kuidas ette peaks valmistama/tuma.

Stardipauk on kõlanud, osalised läinud teele... ehk on siin kuskil ka G?


Siin on ports lõpetajaid. Leia G!


Trassi läbinuid ootas ees muffin, banaan ja jook. Lisaks said kõik lõpetajad sellised medalid kaela.

Eesti Maja 50, aga Toronto jäigi nägemata

Eelmisel nädalavahetusel viis tee meid Torontosse, kus tähistati Eesti Maja 50ndat juubelit ja kogu saatkonnapere koos kaasadega oli kutsutud üritustest osa võtma.

Plaanisime siis, et kui juba minek, siis läheme varem kohale ja laupäeva hommikul käime Torontos ringi. Mõeldud, tehtud.

Noh... tegelikult pead ju lastega minnes kõigeks valmis olema. Nii oligi, et sättisime end lauba hommikul linna peale, kui H hakkas kurtma kõhuvalu üle. Samas väga hull ei paistnud olevat ja otsustasime ikkagi linna minna. Loetud meetrid hotellist eemal kükitas H maha ja ütles, et üldse käia ei saa - kõht niii valutab. Kuna mingit muutust ei tulnud, seadsime sammud hotelli tagasi. Seal jäi H magama, meie kaalusime, kas minna pittu või mitte minna. Olime ju kutsutud ja kolleeg mul beebi tõttu ütles, et ei saa tulla... Küsisime siis lapselt nõu ja tema ütles - minge, minge. Enne veel kiirelt poodi, et poistel ka õhtul pidusöök oleks ja hakkasimegi end peole sättima. Rongavanemad! Umbes iga tunni tagant helistasime "koju" ja kontrollisime olukorda, aga H magas terve õhtu.

Pidu oli tore. Saal rahvast pungil täis, esinesid kohalikud eestlased - iluvõimlejad, rahvatantsijad, Peeter Kopvillem tütardega ja Ivo Linna koos Trio Naturalega Eestist. Kopvillemid olid meie lemmikud. Mulle tundus see nimi kuidagi tuttav ja nii kui esimesed noodid kõlasid tuli ka meelde, et olen ju kunagi Eestis kontserdil käinud.

Igal juhul söödi-joodi-tantsiti ja peeti kõnesid. Tutvusime igasuguste ruumidega Eesti Majas, olen seal küll ka korra varem käinud, aga egas kõik ühe korraga meelde jää. Mingil hetkel läksime ära, sest nagunii oli pool mõtetest hotellis ja H-l.

Teisel päeval oli ka pidulik üritus - aktus. Seltskond saalis hoopis teist nägu, kui eelmisel päeval. Võtsime nüüd poisid kaasa. Kuulasime ära mõned kõned, presidendi tervituse, natuke süüa ja siis oli H jaks juba täitsa otsas ja tulimegi tulema. Ei jõudnud Ehataresse ega loomaaeda :) Kuigi olime lausa kohtumise kokku leppinud, aga mis teha - tuleb uuesti minna.

Õnneks vihjas abikaasa tagasi jõudes, et see Toronto-ots ei olegi kõige hullem. Ju ta siis on nii, et iga korraga tundub sõit aina lühem, kuna aju juba enam-vähem teab, kui kaugele peab sõitma. Esimene kord on ikka teadmatu ja siis tundub, et sõidad ja sõidad ja kohale ei jõua.

***

Eesti Maja pidustustest ja ajaloost võib vaadata-lugeda siit.

***

Kõhuvalust veel sedapalju, et hakkasin juba pimesoolt kahtlustama, kui juba mitmendat päeva käia ei saa ja ainult ägas valu käes. Arstil selgus, et mingi selline viirus, mis ainult kõhuvaluga piirdubki. Võib kesta 1-8 päeva. Nüüdseks viirus ühelt üle teisele läinud. "Veab" poistel.

15

Oli selline oluline tähtpäev, et üks noormees tähistas oma 15ndat sünnipäeva. Ajasime teise lauluga hommikul vara üles, 3 min enne kella seitset, kui oli Eesti aja järgi sünnihetk.
Sedasi ongi parjalt unine ja padja näoga nooruk just küünlad tordil ära puhunud.
Palju õnne! Ja jõudu õppimisel, teisipäeval on suur eksam inglise keeles.

 

Räägi suu tühjaks!

Ei, ei, mitte võimalust hingelt kõike ära rääkida ei soovitanud ma lapsele, vaid ikka viisakust ja kombeid selgeks teha. Hakkas teine järjekordselt täis suuga rääkima, kui ma vahele segasin ja soovitasin tal enne suu tühjaks rääkida.

Juhtub paremateski peredes :)