Uisurajal

Üks kena päev uisutamas



Rideau kanalist saab talvel maailma pikim liuväli - 7,8 km.

Käisime Gga eelmisel laupäeval uisutamas, kui H klassivenna sünnipäeval lõbusalt aega veetis. Uisutasime 7 km ära. Mõnus! Ilm oli päikseline ja soe. Mõõdukalt teisi - no ikka sadades. Igas vanuses ja vormis. Päris väikestel hokikepid toeks, kes, enam või veel, uiskudel ei püsinud, sõidutati saanidega või veeti järel kelkudega või lükati ees käruga. Kogu pere meelelahutus. Tõeline kanada-tunne tuli. Kes ära väsisid, said vahepeal puhata ja sooja kakaod või koprasaba mekkida :)

Õunad

Viimasel vabal päeval enne kooli võtsime kätte ja külastasime üht õunaaiandit. Soovituste peale otsustasime minna umbes 60km kaugusel asuvasse õunakasse. Peale mitmeid valestisõitmisi, sest igasuguseid kilomeetrite pikkuseid mägede- ja külavahelisi teid lihtsalt GPS ei näita! Ühtlasi olid ka kõik kohalikud prantsuskeelsed, kes olid sest aiandist küll kuulnud, kuid täpset teed keegi juhatada ei teadnud. Üks juhatas kirikuni, teine järgmise tee otsani ja nii me siiski peale paaritunnist sõitu (mäletate, et see asus kodunt kõigest 60 kildi kaugusel) kohale jõudsimegi. Ma olin valmis juba loobuma, tundus nii mõttetuna see otsimine ja ega küla vahel ju inimesi ka just palju ei ole. Lõpuks sõitsime ühe lambakasvataja hoovi sisse, kus tundus, et keegi on kodus ja küsisime nõu. Tema meid kohale juhataski.
Maksime oma maksu, võtsime kastid ja käru ja läksime juhatatud viljapuu ridade vahele. Ahjaa, enne sai veel proovida, milliseid me soovime - hapukamaid või magusamaid. Valisime magusamad Macintosh-nimelised ubinad.
Esimesed puud olid juba tühjaks nopitud, aga reipal sammul trotsides vihma ja tuult vedasime end punetavate puudeni. Siis läks kohe rabelemiseks, kes saab esimesena puu otsa ja kelle kast varem täis saab. Ega meil päris kõigile kaste polnudki, kaks kasti pere peale. Kiirelt sai täis. Lisaks võis niisama, st maksuväliselt, pugida niipalju, kui sisse mahub. Seda ei pidanud meile kaks korda ütlema. Kastid täis ja autos. Kõhud täis ja korraks veel suts poekesse. Üks korralik 19% õunasiider oli mul väljudes näpus. Päris tuline teine! Saab ehk külmadel talveõhtutel mekkida.
**
Aiand ise on päris vahva. Seal võib vabalt veeta terve päeva, korjad õunu, pead lõunapausi, milleks lauad ja pingid väljas, kuigi sel korral ei soosind ilm seda tegevust.
**
Õhtul sai veel poisse noritud - Hei! Kas keegi õuna soovib? Ei soovind keegi. Väikse kahjutundega mõtlen, et Eestis mul õunapress olemas, teeks mahla... et siis suts lennukisse, pressin õunad ära ja hopsti tagasi :)
Lisaks moosile, mida keeta kavatsen, on nüüd tükiks ajaks lõunasöögi puuvilja mure murtud.

Lennukas rahvas

Ottawa jõgi on kuidagi kuiv sel aastal. Vett on jäänud nii väheks, et põhi suisa paljas ja kõigile näha. Hea ja kivine põhi. Kas ja kuidas sellist olukorda ära kasutada?
Kindlasti kasutada. Teeme kivikujusid!
Ja nii nad teevadki. Tulemused piltidelt näha. Inuksuk kõige populaarsem.




Meie ka teiste seas. Eestipärase Inuksukiga :) Kuigi nagu selgus, siis üksmeelt ja ühe kuju tegemist meie pere individualistid endale lubada ei saa. Ikka iga ühele oma.

Jaanik Lättemäel

Laulupeovabal aastal jääb ka siia kanti piisavalt huvilisi korraldamaks jaanipäeva. Montreali ja Ottawa seltsid korraldasid laupäeval ühise jaaniku. Asukohaks Lättemäe, mis skaudiseltsile kuulub.

Sel korral fotoreportaazh toimunust.

Nagu üks korralik Eesti üritus ikka algab see lipu heiskamisega. Minu poisid said austava ülesande seda teha, samal ajal laulsid teised - kaunistagem Eesti kojad kolme kodu värviga...






Seejärel väikene meenutus, mida jaanipäev eestlastele tähendanud on, sellele järgnes kõhutäide, millest unustasin pilti teha. Peale sööki sai mängida lauatennist, võrkpalli oleks ka saanud, kui Kutsi ei oleks palli katki hammustanud :) ja natuke metsas luusida.






Järgnes lõke ja lauluviisid Peeter Kopvillemi juhatusel. Tema tuli ekstra Torontost kohale.





Hüpped üle lõkke, et seda õnne ikka jätkuks!





Lõkke ja laulude järgselt sauna ja ujuma.




Siis vaba aeg ja õhtul koguneti jälle lõkke äärde. Meil veel telki ei ole, seega ööbima ei jäänud ja sättisime end kodu poole. H, kes alguses oli pahane, et me nii vara ära tuleme, jäi juba poolel teel koju magama.

Nädalavahetuse tegemisi ehk Loodusloomuuseum teine katse

Oligi õigus, vihm ja/või aeg olid teinud oma töö. Kõigest natuke ootamist ja saigi muuseumisse sisse.

Nagu mainisin, siis Loodusloomuuseum ehk Museum of Nature oli restaureerimisel juba mitu pikka aastat, ehk alates 2005ndast. Maja on tubli väärika ajalooga 100-aastane hoone. Sealt on nii mitmedki muuseumid oma teed alustanud ja isegi valitsusele on pakkunud kriisipaika, kui parlamendimäel tulekahju möllas. Valmis sai 1910 ja avalikkusele avas uksed 1912.

Sel korral jõudsime läbi käia mõned saalid paljudest - dinosaurused, Kanada loomad, Kanada konnad (elus väljanäitus) ja siis tundus selleks korraks juba küll olevat. Rahvast oli ka piisavalt, et peale väsitavat päeva selleks korraks otsad kokku tõmmata ja end kodu poole sättida.

Maja ise on siis selline. Väljast ja seest.

Alguses on nad sellised pisikesed nunnukesed...
Siis, aga kasvavad suureks, väga suureks. See on ju lausa karjuv ülekohus, et minu käsi nii väike on!!!

Laste lõbustamiseks olid sellised hiidputukalised kohale toodud :)

Oh suudle, suudle mind! Minust saab roheline prints!

Nädalavahetuse tegemisi

Eelmisel nädalavahetusel taasavati peale pikki restaureerimisaastaid loodusloomuuseum. Osaliselt oli ta ka varem avatud, aga nüüd kõik valmis inimesi vastu võtma. Mõtlesime ka kohale minna, aga loomulikult oli avapäev ja tasuta sissepääs kohale meelitanud kümneid tuhandeid huvilisi ja järjekord lookles ümber muuseumi ja kaugemale veelgi. Tegime siis jooksult plaanid ümber ja läksime hoopis parki jalutama ja piknikku pidama.

Piltidel on Strathcona pargi kaunis purskkaev, piknikupaigaks valitud kaunis paik jõe ääres Rockcliffe'i lähedal ja kaunid vaated Gatineau'le. Neid nautides avanesid äkitselt taeva luugid ja tohutu sahmakas vihma tuli alla. Jooksime autosse ja hakkasime kodu poole sättima. Teel tuli mõte, et ehk on vihm järjekorra lühemaks teinud, aga siin on nüüd hea tea paus ja alustada uue looga.

JATKUU

Kiiiiired poisid

Motospordi huvilisi meil jagub. F1 hooajal istutakse iga etapi ja kohasõidu ajal teleri ees ja siis ei tohi kõrval hingata ka mitte :) Noh, mis seal pattu salata, eks Schumi ajal jälgisin isegi ja käisime Helsingis F1 autode tänavasõitu vaatamas. Kus oli lärm ikka! Sel aastal tuleb võistlus peaaegu koduukse ette, nimelt on juunis etapp Montrealis. Aga me polegi suutnud otsustada, kas tasub kohale minna ja ülikallid piletid hankida või jälgida seda möllu telerivahendusel. TVs ju kogu rada ilusti näha, kohal olles vahid vaid seda lõiku, kuhu pileti oled suutnud hankida. Ja jälle see lärm - tropid peavad igal juhul kõrvas olema.

Seni lõbustavad meie pere mehed end kardiga. See on masin, millega alati ja igal võimalusel on sõidetud nii Eestis kui Soomes. Isegi võistlusi peetud, siseringis. Nüüd leidsime (eelmisel nädalavahetusel) ka Ottawas taskukohase väliraja. Korra käisime ka Gatineaus ühel siserajal, aga seal oli värske õhuga probleeme :)

Sel korral jätkus lõbu vaid suurematele ja H pidi leppima jäätise-hurrikaaniga. Kuid edaspidi ei pea ta kurvastama, sest tänaseks oleme avastanud raja, kus ka vähe lühemat kasvu tegelased saavad ringitada.

Mina seda sõitmist ei fänna. Korra olen sõitnud, aga pärast hoidis pea kuidagi väga ühele poole viltu (ikka selle väliskurvi suunas!) ja käed värisesid veel tükk aega hiljemgi. Ei, see ei ole sugugi nii kerge, kui paistab! Eriti kui võistlusel pead näiteks 50 ringi kimama. Lõpuks on igasugune aja- ja ruumitaju kadunud.

Talverõõme

Sel ajal kui mina mõnuga pulmas olin võtsid mahajäänud pereliikmed osa curlingu päevast.

Toimus järjekordne üritus saatkondadele, kes olid panustanud Kanada pimedatekoja maailmaköökide kokaraamatu valmimisse. Sai sinna kunagi jõulusöögi retsept saadetud. Nüüd raamat väljas ja tänutäheks curling. Sealt lingilt saab soovi korral tellida, maksab sada raha, e-versioon kõigest 25 :)

Kõik olid saanud proovida, mis tunne on kivi visata ja harjaga nühkida :) Siis otseloomulikult järjekordsed auhindade jagamised. Huhh, seda nänni on juba liiga palju! Näiteks on meil nüüd olemas suur külmakott (no see on vähemalt asjalik asi), siis mingi munamüts ja kellad, mis lisaks näitamisele ka häälega aega teatavad. Üks on küll juba tehnikahuvilise H poolt laiali lammutatud, aga seda mütsi ei soostu keegi pähe panema.

Pildil siis vaprad poisid. Tänud fotograafile!

Suusapäev

Ühel ilusal külmal laupäeval toimus järjekordne saatkondade suusapäev Camp Fortune'is. Kohal oli suur hulk inimesi, kes mäele või suusarajale siirdusid. Meie ka. Võrdselt jagatud - kaks mäkke, kaks suuskama. Juhul, kui Hendri harjutamist suuskamiseks nimetada :) Isa tegi korraliku 4 km ringi, ilma igasuguse harjutamiseta ju hea tulemus küll. Temaga samal rajal olid lõuna-aafriklased. Vahva paar, omal ajal Soomes olnud ja sealt suusapisiku külge saanud. Kurtsid või vabandasid (asjatult minu arust), et neil veel vanaaegne varustus. Aga jõudsime sõbralikule arusaamale, et kui ikka LAVis lund ei ole, siis ei ole ju paari külma maa välislähetuse tõttu mõtet alati uusi soetada.

Kuna ilm oli megakülm, eriti mäest alla tulles, siis kaua me Güntheriga vastu ei pidanud. Kumbki tegi oma sõidud ja sooja. Olime küll varustatud näomaskide ja kõige muuga, aga ikkagi külm on külm.

Hendri harjutas niisama mägede jalamil murdmaasuuskadega. Kusjuures nüüd näitas esimest korda üles huvi mäe vastu. Oleme talle varem ka mäevarustuse võtnud, aga mäeni pole jõudnud. Nüüd arvasin, et ei hakka vaeva nägemagi. Valesti arvasin. Järgmisel korral igal juhul teab, et ta on valmis ja kõrgusehirm kadumas. Laste koolitusse peaks ta üldsegi panema. Õppisid seal igasugused väiksed juntsud, esmalt tulid mäest alla ühe suusaga. Päris kaval võte.

Enda puhul on hammas verel ja tegin otsuse, et aitab rentimisest! Tuleb varustus soetada. Suht kindel, et laenutuste peale on juba ühe komplekti raha läinud.

Õhtupoolikuks oli väsinud sportlastele korraldatud uhke vastuvõtt õhtusöögiga. Sel korral ilusti laudade taga ja võõrustasid Kanada vipid - Kinsella ja Milliken.

Kiiremate laskujate vahel loositi ka auhindu välja. Loositi kõlab küll uhkelt, sest tegelikult pani Sloveenia suursaadik oma perega kõik kohad kinni. No mis teha, kui abikaasa proff ja lapsed (4!) kõik samas vaimus kasvatatud.
Teised said vähemalt lohutusauhindu. Siin on komme igasugu üritustel jagada door priz'e. Sisenedes antakse numbriga loosilipik pihku ja hiljem loositakse nänni välja. Selle ürituse puhul oli veel nii, et lõpus öeldi, kes veel ei saanud, tulge laua juurde ja võtke midagi. Nänni kõigile! Sponsoriteks ju audi ja Tommy LeFebre, siis on nüüd mõlemal poisil audi nokatsid ja vihmavari ja suusakinnitused (?) :)

Meelelahutuse eest kandis hoolt kohalik bänd, kes oskas hästi rahva kaasa meelitada ja vahepeal oli küll tunne, et golfiklubi põrandast ei jää miskit alles.


* Omast arust võtsin pildid ka enne Eestit arvutisse, aga ei leia, ju siis teises. Panen hiljem.

Külaline

Eile tuli Hendri koolist kaaslasega koju, kes jääb meile terveks pikaks nädalavahetuseks. Kokku on auväärne külaline meil 4 päeva, sest just nii pikk on praegune nädalavahetus. Täna on koolis õpetajatel PD Day, see on vast midagi koolituse päeva moodi ja lastel koolist vaba. Esmaspäeval aga tähistatakse Kanadas tänupüha.
Mis tähtis külaline see siis on? Tegemist on Adventure Bear'iga ehk seikluskaruga, kes on Hendri klassijuhata klassis olnud juba 13 aastat!

Igaks nädalavahetuseks antakse karu ühe lapsega koju kaasa. Karu peab päevikut, kuhu kõik oma nädalavahetuse juhtumid kirja pannakse. Meie karu sai täna täita kodanikukohust ja käis koos Hendri vanematega e-valimistel :)
Loodetavasti ootab mõmm põnevusega järgnevaid päevi.

Möödunud toimetamisi

Järgneb pisteline ülevaade augustis toimunud üritustest. Mõtlesin, et küll jõuab kirjutada ja nüüd on aeg juba nii kiirelt edasi lennanud, et vaid mõned märksõnad veel meeles :)

Esiteks toimus 8. augustil Kingstoni eestlaste kokkutulek. Toimus Wolfe'i saarel. Väga ilus saar ja vahva väikelinn Kingston. Saarel oli tunne nagu Saaremaal. Wolfe saar selline, kuhu pääseb nii Kanadast kui USAst jõepraamiga. Kanadast tulles on sõit praamiga tasuta, kuna tegemist provintsisisese teega. Kokkutulekul oli päris palju rahvast nii 40 ringis pisikestest lastest 80+ vanuseni välja. Ühiselt õpiti selgeks Viljandi paadimehe ja Eesti hümni laulmine. Ka tantsujalga sai keerutada akordionist Ülle saatel, kes õpetas perekonna valssi ja kaks-sammu-sissepoole tantse. Lisaks leelotamine, mis Eesti räpp pidi olema :)

Siis 11. augustil toimus autosse sissemurdmine, aga sellel enam ei peatuks.

Järveäärne lennusadam
20. augustil, taasiseseisvumispäeval võtsime ette retke stiilis - kuhu rattad viivad. Peale mõningaid ekslemisi ühe järve äärest teise äärde viisid rattad sellisesse ajaloolisse kohta nagu Horaceville, Pinhey's Point. Tegemist on 1820ndatel Inglismaalt emigreerunud austet Hamnett Kirkes Pinhey kinnistuga. Maja on ehitatud neljas järgus põhjast lõunasse, vastavalt sellele, kuidas raha vabanes ja ehitada oli võimalik. Omanik soovis jätta jõuakama inimese muljet, kui tegelikult oli. Siis on vaid maja fassaad, mis üle järve silma torkab, ehitatud mingist ilusast ja kallist kivist, teised küljed kõik paekivist. Viimane järeltulija elas seal veel 1970ndatel.
Eks tegelikult oli kogu majas üritatud jätta kallimat muljet, kui materjalide väärtus oli, nt marmori immitatsioon jne. Eriti vahva võis see maja olla talvel, kui kütteperiood oli. Näiteks on igas toas seinte sees ümmargused augud. Nagu selgus, siis talveks pandi neist aukudest läbi igasugused torud, mis olid ahjuga ühendatud ja ahju küttes küttis torudes olev soe õhk ka toad soojaks. Siin pildil on näha üks auk, kas pole vahva, kui mingid torud jooksevad lae all.
Et tänapäeval seal igav ei hakkaks, siis lisaks maja külastamisele, mis muide asub imeilusas kohas järve kaldal on loodud mänguplats lastele ja piknikukohad, kus keha kinnitada. Lisaks on seal võimalik oma pulmapidu pidada või muid suuremaid ettevõtmisi.

Pühapäeval, 30. augustil sattusime Kanada aviatsiooni muuseumisse, kus lisaks muuseumile tähistati Kanada lennunduse 100ndat aastapäeva õhushow näol. Igat sorti lennukeid maandus ja tõusis õhku ja tiirutas pea kohal. Jälle hästi rahvarohke üritus, mida kogu perega oldi vaatama tuldud. Enamik pealtvaatajaid kindlasti suured fännid ja mingit pidi lennundusega seotud. Muuseumis oli väljas igatsugu lennumasinaid uuemaid ja vanemaid.

Eriti lahedad olid need esimesed puitkonstruktsioonidel. Vau! Natuke sai jälle targemaks ka, nimelt saab lennuklubist/muuseumist tellida endale õhusõidu Ottawa kohal. Näiteks, kui midagi erilist tahad tähistada, siis saad koos kaaslasega minna lendama. Tiir parlamendimäel maksab 65 dollarit, Gatineau kohal lennates teeb väheke suurema ringi ja selle eest küsitakse 130 dollarit. Eks kõik otsi viise, kuidas toime tulla. Kogu üritus oli ka muideks tasuline, aga kui me läksime, keegi kuskil pileteid ei müünud, ka territooriumile sisenedes keegi piletite vastu huvi ei tundnud. Nii me siis seal ringi rändasimegi. Õhtul otsisin nende netilehe üles ja lugesin, et lausa 20 dollarit nägu oleks pidanud maksma. Hästi läks!


Sedasi see viimane kuu enne kooli möödus. Vahele jäi veel Hendri sünnipäev ja üht teist nipet-näpet veel, aga suuremad käigud-sõidud sai nüüd kirja pandud.

Veel viimast võtmas

Ilmad siin veel nõnna soojad, et tuleb suvest võtta, mis võtta annab. Vähemalt praegu on küll selline 22-25 kraadi, mis Eestiga võrreldes ju lausa kuum suveilm on.
Kanadalased aga valmistuvad sügiseks - kauplused on täis sooje riideid ja hommikusel tasutajagatavas ajalehes kirjutatakse, kuidas peale Labour Day'd (septembri esimene esmaspäev siin, mujal vist 1. mail ja töörahva pühana kalendris kirjas) enam valget ei kanta ja linased riided tuleb sügavale kappi ära peita.
Kuna Ottawas on jõe ääres olevad rannad juba mõnda aega kolibakteri tõttu suletud, siis võtsime ette pikema matka Silver Lake'i (hõbe järv :)) äärde. Sõit kestis tiba üle tunni ja kohal me olimegi. Päevapilet maksis autole ja sees olevale rahvale 13 dollarit, mille eest sai ujuda ja piknikku pidada (omast kotist loomulikult). Lisaraha eest sai kanuud või kajakki laenutada, samuti kalastada.
Meie valikuks osutus kanuu. Hendri, kes alguses hästi tõre oli ja riidles, et miks me paadiga sõitma läheme, et see ju kõigub ja võib ümbergi minna, osutus lõpuks kõige suuremaks asjatajaks. Küll aitas kaldale tõmmata ja vette lükata ja ikka ühega sõitma ja teisega. Oleks ka üksi läinud, kui kuri ema oleks lubanud.

Kanadas on üldse palju järvi (üle 3 miljoni lausa, neist wiki andmetel Ontarios ligi veerand miljonit) ja vist iga järve juures on võimalik kämpida või telkida. Lisaks muidugi kala püüda. Meie varustatus seda veel kahjuks ei luba, pole telkigi.
Abikaas asus juba uurima, mida siin kalastamiseks vaja on - load jmt. Esialgu tundub, et kalastamine käib stiilis - püüa ja lase vabaks tagasi. Suured õpetused, kuidas püüda, milliseid õngi, ritvu, sööta jne kasutada, kuidas kala veest välja võtta, kui kiiresti pildid ära teha ja siis kohe ruttu kala vette tagasi. Õnged on meil küll Eestis, aga siin pole nad ka väga kallid. Peale selle on igasugu poode, kust neid vajadusel soetada saab. Poes nimega Canadian Tire müüakse kõike vajalikku kalastajatele, jahimeestele, autohulludele, matkajatele, koju-kööki-aeda, sportimiseks, mänguasju jne. On ka erilised jahipoed, kus alati sõbralikult tuttavat jahimeest meenutame stiilis, et oi, kuidas Jussile siin meeldiks.
Ise oleme seni vaatamisega piirdunud, ega selle ostmisega siis nüüd nii kiire ka ei ole. Samas on see matkapisik juba sees idutamas ja kaua sa ikka jaksad alati ööseks koju sõita, kes teab, millal see plõks käib ja telgi ja kanuu omale koju veame :)
Päästevestiga on ikka jube lahe ujuda

Igastahes kuniks ilma, seni üritame võimalikult palju väljas olla ja võtta sest suvest ja loodusest kõike, mis võimalik :) pikk-pikk talv varsti ees.

Külma sõja muuseumis

Pühapäeval sai mindud tiba linnast välja põldude ja metsade vahele, et jõuda Kanada külma sõja muusemisse - Diefenbunker'isse. Diefenbunker on ehitatud selleks, et Kanada valitsusliikmetel oleks koht, kuhu tuumarünnaku ajal varjuda. Kunagi ülisalajane objekt on nüüd tehtud muuseumiks. Kindlasti on praegusel ajal ka midagi sarnast ja ülimoodsat, aga ülisalajast olemas, näiteks harperbunker :)
Varjend oli Kanada sõjaväe halduses 1959-1994. Hüüdnime Diefenbunker sai varjend Kanada peaminister John Diefenbaker'i järgi. Just JD valitsemise ajal võeti vastu otsus seda rajama hakata. Punker on suur ja võimas betoonseintega, maa all on kokku 4 korrust, mille pindala üle 100 000 ruutjala (üle 9000 m2).
Ajaloost veel sedapalju, et 1994 müüs valitsus hoone ja maad kohalikule Lääne-Carleton'i (nüüdne Ottawa linn) omavalitsusele, aga kohalikud hakkasid pinda käima, et saaks salajast kohta külastada. Kuna varjend osutus väga populaarseks, siis jõuti lõpuks niikaugele, et vabatahtlikud ostsid KOV-ilt maa koos rajatistega ja nüüd on kõik mittetulundus-muuseumina töötav. Avalikkusele avati uksed 1998, mil kogu tegevus oli vabatahtlike najal püsiv. Praeguseks on külastajate arv sedavõrd palju kasvanud, et pelgalt vabatahtlikega enam toime ei tulda, sestap on ka mõned täiskohaga palgalised töötamas.

Sissepääsuks tuleb läbida pikk-pikk tunnel,

mille keskel võib imetleda üht suurt tuumapommi.


Siis on suured ja paksud uksed. Vot nii paksud!


Seejärel viib tee ühest dushiruumist läbi,

jätkad teed teise dushiruumini ja jõuad konkusse, kus tuleb skafander (on selle asja nimi skafander?) ära võtta ja vahetada valge kittel-kombinesooni vastu.


1. korrusel on mitmesuguseid ruume - haigla blokk operatsioonitoa ja palatiga, hambaarsti kabinet, kauba vastuvõtu ruum, sideruumid jne.
Eriti sürrilt mõjus hambaarsti toolil olev peata mannekeen. Huvitav, mida asja on hambaarstile, kui endal pole peadki otsas ;)

Siis olid väljanäitusel igasugused külmasõjaaegsed asjad, näiteks survival kit ehk mingi tuumakatastroofi üleelamise komplekt. Neid müüdi tol ajal poodides koos raamatuga 11 steps to survive. Lisaks laste mänguasjad - püssid, KGB-teemalised lauamängud, kommunismi ükssarv (NL lipu värvides) võitlemas demokraatia ükssarvega (USA lipu mustriga) oli ka lahe. Siis veel väljaehitatud kodused varjendid - kelder koos tarviliku varustusega - gaasimask, tekk, söök-jook, survival kit.
Enamus pilte tuumaseenest on muidugi lapsepõlvest tuttavad, sest meiegi koolis olid seinad täis igasugust sõjalist propagandat, alates väljamõeldud kangelasest, kelle nimelises koolis ma lausa õppisin ja lõpetades tuumaplahvatuse kirjelduste ja piltidega.
Minu jaoks uudsem oli Jaapanis toimunud plahvatuste uurimised - kuidas mõjutab tuumapomm erinevatest materjalidest maju. Kui kiiresti kiirguse laine ikka liigub ja millised on tagajärjed inimestele erinevatel kaugustel. Mõned olid päris võikad pildid.

Panime end ka kirja 4. korruse ekskursioonile, kus asusid siis VIPide eluruumid - peaministri sviit, Kanada panga seif, raadiojaam jne. Paraku võttis omal käel 1. korrusega tutvumine sellise aja, et magasime giidiga ekskursiooni maha :) Mis sest ikka - mingi avastamisrõõm peab jääma ka selleks ajaks, kui tuttavad Kanadat uudistama tulevad.

Ottawas uksed valla!

Juba seitsmendat aastat peetakse Ottawas lahtiste uste päevi, kus igasugused asutused, ettevõtted, ajalooliste ehk kultuuripärandisse kuuluvate majade omanikud avavad omad uksed külastajatele. Nimekiri on pikk ja aukartust äratav alates kindralkuberneri residentsist ja lõpetades endise vanglaga. Sel aastal ühtekokku 108 hoonet. Professionaalsest kretinismist lähtudes soovisin esmalt ikka kolleegide esindusi külastada. Sestap läksimegi Briti Kõrgema Komissari residentsi uudistama. Maja on neil aus ja väärikas, pärit aastast 1855 Victoria ajastu gooti stiilis. On olnud Sir John A. Macdonald'i, Kanada esimese peaministri koduks, kes majale ka nime andis - Earnscliffe, mis tähendab eagle's cliff ehk kotka kalju. Maja asubki jõe ääres väikesel kaljul. Briti kõrgema komissari residentsina on seda kasutatud alates 1930ndast aastast, mil esimene kõrgem komissar Kanadas Sir William Clark ostis selle Briti valitsuse nimel ära.

Nagu saatkondade/residentsidega ikka, siis turvakaalutlustel pilte ei lubatud teha, isegi mobiilid pidi enne aeda sisenemist välja lülitama. Aga vähemalt lipu püüdsin üle aia kinni :)
Residentsi uksel võttis meid vastu kõrgem komissar isiklikult (koos prouaga), tervitas kõiki kättpidi. Uhh, ta oli vinges ülikonnas, peenetriibuga heledates pükstes, valge särgi ja musta vestiga, mis sobisid suurepäraselt majaga. Sees oli uhke fuajee, töötuba, söögisaal, vägevad kaminad ja tundus, et osaliselt oli mööbel sama vana, kui majagi. Loomulikult ei saa uhke maja läbi uhke aiata - väike tiik kaladega, lilled, puhkenurk jne. Ka söödavaid taimi kasvatati - tomatid, sibulad, murulauk, salatid jne.

Kõrgem Komisjon ise ehk tööruumid on neil veel eraldi suures majas. No ja siia kõrvale sobib stiilinäide Eesti esindusest Ottawas. Ei ole küll residents, vaid tööruum - siis need kaks akent vapi kõrval pesupoe peal :)





Teine pilt on veel Kanada välisministeeriumist. Seal oli ka lahtiste uste päev, aga kuna sinna on nagunii aeg-ajalt asja olnud, siis ei hakanud sinna sisse minema. Kanada VM tähistab muide 100ndat aastapäeva!


Veel sai külastatud Ottawa linna rongidepood. Kohustuslikud fotod tulevasest rongijuhist.

Ottawa ühistranspordil on 3 sellist rongi, mis muideks on valmistatud Saksamaal. Ka rongijuht, kes meiega vestles ja rongidest kõike põnevat pajatas pakkus meie päritoluks Saksamaad või Austriat. Seda täiesti ilma igasuguste vihjeteta, ei olnudki tavapärast russia ja asia juttu :)

Öine lõbustuspark

Sattusime IKEAsse minnes juhuslikult sealses parklas ülespandud lõbukasse. Pidavat kogu nädalavahetuse püsti olema. Meile on selline õhtune lõbustuspargi külastamine midagi uut, mis tuleb ju kohe ära proovida :) Boonuseks oli ka see, et õhtusel ajal oli väga vähe inimesi ja ei pidanud sabatama.


Atraktsioonidele minekuks pidi lunastama kupongid. 30 kupongi maksis 24 dollarit, iga asja jaoks kulus 3-4 kupongi. Lisaks oli igasuguseid rahamagneteid viska ja võida mängude näol. Hendri viskaski endale pehme kitarri.
Mitmesugused kehakinnituse putkad olid ka - popcorn, fish and chips jne.






Hendriga on toimunud mingi muudatus. Peale tulbifestivalil sõidetud nn soolikaloksutamismasinat ei taha ta enam minnna hobuste-karussellile, mis muidu ta lemmik oli või muudele noorematele lastele mõeldud atraktsioonidele (rongid jne). Need on tema arust nüüd titekad. Samas ei julge ta veel ka kuhugi mujale eriti minna. See soolikaloksutus oli selline, kus Hendri laulis o-jee, ha-haa. Mina suutsin vaid mõelda, et millal see ometikord otsa saab :)
Siiski käis ta autodroomil ja ronimisrajal. Günther ajab taga mingeid eriti ekstreemseid masinaid, mida sellistes ratastel parkides ei ole. Näiteks Linnanmäel külastatud raketti, mis viskab su noolena üles ja siis tuled vabalangemisega alla. Loomulikult reageerib keha sellele nii, et tekib tunne, nagu silmad ja sisikond jäidki üles ja jõuavad alles mõne aja möödudes õigele kohale tagasi. Brr...


Seega olen meie perest ainuke, kes tihkab mingite keerutavate asjade peale minna. See on suht süütu masin, ei loksuta ega midagi, lihtsalt mõned kiiremad tiirud taeva all.

Kusjuures pildid on nagu nad on, sest pimedas on see säriaeg pikem ja enne jõuad pildilt lahkuda kui klõps käib. Teisest küljest lahedad kummituslikud pildid, kus varjud end hästi tunnevad.