Esimene tagasivaade suvve ehk lendame Eestisse

Nüüd, kus juba vahelduva eduga on nädal aega vihma sadanud ja kraadid 40lt kolinaga kukkunud 17ni, ongi paras aeg suve meenutada.

Puhkus algas äralennuga Kanadast. Kõik sujus suht viperusteta, 2 vahemaandumist - nagu ikka, sest nii Tallinn kui Ottawa on lennunduse kohapealt suht mõttetud kohad. Õnneks olid vahepeatused lühikesed, Frankfurdis 2 tundi ja Helsingis alla tunni. Väljumine Frankfurdist hilines, kuna lend oli ülebukitud (mingi värdsõna!, aga mis võiks olla overbooked eesti keeles? ülebroneeritud- ülemüüdud?), siis otsiti vabatahtlikke, kes maha sooviksid jääda. Meil seda soovi ei olnud. Ei teagi, kas ikka suruti kõik peale või leidus vabatahtlikke, aga mingi hetke me õhku tõusime. Olin juba natuke närvis küll, sest iga minut hilisemat väljalendu tähendas ju potentsiaalset võimalust viimase otsa lennust maha jääda... õnneks jõudsime enam-vähem õigel ajal Helsingisse. Väike jooks (mis üldse ei ole halb peale üle kümnetunnist istumist!) ja jõudsime oma väikese lennuki peale. Helsingist Tallinnasse on nimelt suht tilluke teine :) aga vahemaa on niivõrd lühike, et õige varsti peale õhku tõusmist paistab tuttav siluett ja valmistutakse maandumiseks.
Asjad muidgi sellise kiirusega järele ei jõudnud, neid pidi veel natuke ootama. Loomulikult oli siis tollil hea neid inimesteta kohvreid lähemalt uurida ja järele minnes palutigi lahti teha ja uudishimutseti, et mida me seal tassime ja miks me Kanadas oleme ja mida nüüd Eestis teeme. Nojah. Ei midagi erilist, näitasin ette, mis need kahtlased teravad asjad on (pliiatsid ja puuriotsad), andsin allkirja ja võisime minna.
Nüüd näide sellest, kuidas inimene harjub kõigega. Kui Kanadasse tulles oli jube veider, et suvel juba enne kella 9 on kott pime, siis nüüd esimesed ööd Eestis ootasime, millal pimedaks läheb, et saaks magama jääda. Nagu arvata võite, hakkas õige varsti peale kella 3 hommikul juba hämarast valgeks tagasi minema! Peale paari ööd saime valges magada küll.


Lähemalt katsun edaspidi peatuda kultuurisündmustel, mida sai näpuotsaga katsutud. Ehitusteemadel, sest et olgem ausad pool puhkust möödus K-Rautakeskos! Marsruut oli enam-vähem selline: Tallinn-K-Rautakesko-Võsu-Saku-K-Rautakesko-Kiisa-Tallinn-K-RAutakesko-Saku-Vääna-Pärnu-Riisipere-K-Rautakesko-Tallinn-K-Rautakesko-Saku-Kivi-ja Vana-Vigala-K-Rautakesko jne. Poistele mahtus veel sinna vahele suts Iisakkusse, Ida-Virru.
Et siis tihe kava, aga nägi ja jõudis ka palju.


**
Pildid Ottawa lennujaama kohvikust

Kirjandid

Kohevarsti on tuhanded noored asumas kirjandeid kirjutama, seetõttu liigub ohtralt sellealaseid nalju ringi. Mõned on sedavõrd head, et pean siia ka kirja panema!

"Naeri" tühjatoimetajal Villem Saksperel õnnestus hankida laupäevase lõpukirjandi teemad. Jõuab veel harjutada.

1. Kui Arno feimiga Orkutisse jõudis, olid sõbrad juba Facebooki kolinud.
2. Kuidas säästan Eesti metsa? Loen vähem raamatuid.
3. Kõva pead ei vaja mitte ainult jalgpallur, vaid ka poliitik.
4. Karel Rüütli - kas Aleksandr Matrossov või kindral Vlassov?
5. Elus on kaks tähtsat reeglit: ära kunagi ütle kõike korraga.
6. Õpeta lolli kui palju tahes, ikka teab ta kõike.
7. Valetada võid isale-emale, kuid mitte Hannes Võrnole.
8. Tõelisele ehitusmeistrile piisab haamrist ja kruvidest.
9. "Tõde ja õigus" Twitterisse viie säutsuga.
10. "Mu haridustee katkes vaid seniks, kuni ma koolis käisin." (George Bernard Shaw)

Siin varasemaid noppeid kirjanditest. Nagu näha, on noored hästi valmistunud :)

MUUSIKA

Kõik Beethoveni isad olid muusikud.

Beethoven kannatas viimased kolmkümmend aastat silmanägemise all.

Beethoven kombineeris end haigeks. Ta oli muidu kurt ja pime, aga
nooti kirjutas hästi.

Schumann püüdis sooritada enesetappu ja hüppas Reini kaldale.

Verdi on kõige kuulsam ooperikirjanik.

Ka Eestis on kuulsaid naisheliloojaid - näiteks Miina Härma, kes on
kirjutanud laulu " Ei saa mitte vaitki olla".

Puhkpillidest on kõige haledama kõlaga inglisarv. Metsasarv on
sumbutajakujuline.

SIIT JA SEALT

Psühholoogia kontrollib, kas inimene pole haige, näiteks need neli:
koleerik, viinik, mehaanik ja flegmaatik.

Õpetaja ees ja lapsed järel -- nii korrati tähti, sest lugeda ei osanud
neist veel keegi.

Hüppelati kohale jõudes muutis tuul suunda.

Naine lüpsis jõe kaldal lehma, aga vees peegeldus kõik vastupidi.

Mari tahtis midagi öelda, aga avanev uks sulges ta suu.

Kui leinatalitus oli lõppenud, hakati tuntud näitleja kirstu teatri
väljakäigu poole kandma.

Vastavalt teie juhistele olen sünnitanud kaksikud juuresolevas ümbrikus.


KULTUUR JA KIRJANDUS

Barokiaegne kultuur oli väga rahutu, näiteks Kadrioru lossis on
pasunaid puhuvad inglid ka sedasi, et kukuvad sealt alla.

Rooma on ehitatud suur kolossem, mida nimetatakse ka ahviteatriks.

Oidipusele öeldi, et katk enne ei lõpe kui mõrvar on linnast pakendatud.

1.-20. juulini tarvitatud raamatuid ei osteta.

Koidula esimese luulekogu pealkiri on " Ema ja ööbik."

Kõige enam said Karl, ooberst ja Kobson tuntuks esimese eesti ajalehe
"Sakala" toimetamisega.

Ahaa, Tammsaare sündis 1878. aastal.

Vilde oli üks esimesi, kes võitles kirjanike seas sulepea ja tindipotiga.

Lermontov oli pärit kuulsast aadlivõsast.

Lugeja kohtub kurjategijatega pärast vanglakaristuse kandmist.

Näitusele on välja pandud kunstnike tekstiilid ja nahad. Hea mulje
jätavad keraamikute kõrvadega tassid.


POLIITIKA

Ega Ivi Eenmaa polnud üksi seal pangas tegija, seal oli ka teisi mehi,
kes enne lõppu ära läksid.

Tegemist on investoritega, kes on võimelised vähemalt miljonist
kroonist ilma jääma.


IGAPÄEVANE ELU

Palju noori jalutab meil õhtuti suure paju all või läheb mõnele muule
kuritegelikule teele.

Abielupaarid, kes on erinevatest rahvustest, lagunevad kiiremini.

Turvast kasutatakse meil lautades lehmade kuivendamiseks.

Lasteaia söökla kõrval võib tihti näha äravisatud leivakoorukesi ja
väikesi lapsi.

Kokk istus pliidil asuva katla kõrval.

Õppinud vaevu rääkima, ütles ema mulle, et tänavat tohib ületada vaid
rohelise tulega.

Kes läheb vales kohas üle tänava, saab kakssada krooni.

Kartulikottidega soojalt riietatud naised ootasid äraveomasinat.

Koju jõudes avastasin, et postiljon oli mu korteri ära vahetanud.

Tulin tuppa, panin riided nagisse ja sõin ära.

Kodus püüan olla korralik -- kannan vett, lõhun puid ja teisi asju.

Minu ema on poes müüa.

Iga õhtu, kui on mõni põnev film, istume terve perega teleka taga.

Pesuköögi põrandal paistis päike, mis oli paksult seebivahuga kaetud.

Vanaema elas minu juures kuni kolmeteistkümnenda eluaastani, suuremaks
saades varustas ta mind rahaga.

Päris nõid ta ei olnud, aga ta oskas arstida rohtudega inimesi, mida
ta metsa alt korjas.

Puuraidur teretas vaia otsa.

Ükskord olin ma nii haige, et mul oli 40 kilo palavikku.

Kõige parema meelega söön ma riisipudingit õunakompostiga.


LOODUSLUGU

Märtsis saabuvad meile esimesed kevadekuulutajad -- kuldnokad ja
keevitajad.

Kaks kõige suuremat on Ameerika mannerg ja Aasia mannerg.

Panama kanalat ehitati tervelt viiskümmend aastat.

Loomaaias ehk soopargis oli palju loomi. Kõige rohkem meeldisid mulle
hüljes, karu ja käpard.

Homsetele kirjutajatele - kerget sulge!

Talvest sooja suvve

Täpselt nii oligi, kui lennukist maha astusin. Hommikul Eestis sai veel autot lumest ja jääst puhastatud (sest terve öö ju sadas!) ja jope hõlmi koomamale tõmmates jõudsin lennujaama. Umbes kahekümne tunni möödudes Ottawasse saabudes ei suutnud ma ära imestada, kuidas ja miks need inimesed juba T-särkides käivad. No piisas vaid lennujaama hoonest välja saada, kui tundsin end oma paksus vatis natuke kohtlasena :)

See on ikka hämmastav, kui kiiresti siin see kevad saabus. Oli ju pühapäeval minnes küll soe (10) aga siin-seal ikka mõni lumeküngas nagu ka meie garaazhi kõrval, kus alles mõned päevad varem poisid lumememme tegid. Seitsme päeva pärast naastes - ei mingit lund, soe ja suvi!

Seda, et siin päike on palju eredam ja taevaski tundub kõrgem ja avaram, ma parem ei mainigi.

Nüüd ongi tänavapildis inimesed oma paksud vatid maha visanud ja käiakse palja sääri ja lühikeste varrukatega. Kohvikud on avanud väliterrassid ja kevadekuulutajad mootorratturid kogunevad õhtuti kesklinnas. Oo, neil on uhked riistad - üks läikivam, kui teine!

*
Ahjaa, koolivaheaeg kestab. Minu poisid on aga otsustanud mingid haigused selleks ajaks hankida! No kesse ikka tahab kenade ilmade ja vabade päevadega väljas olla! Palju parem palaviku-köha-nohu ja lahtise kõhuga kodus istuda.

Eesti Laul 2010

Reedel valiti lugu, mis Eestit sel korral Eurovisioonile esindama läheb. Võitjaks osutus Malcolm Lincoln looga Siren. Lool endal ehk polegi midagi viga, aga see lavaline liikumine oli küll mu arvates veits kummaline. Aga mis mina ka tean! Päris kontserdiks muudetakse nagunii nii liikumist kui ka lihvitakse lugu ennast.



Kaugel olles ei ole kõigega väga kursis olnud, mis lood ja kes kirjutanud ja esitavad, küll aga pakuvad praegu suurt kõneainet võistluse vaheklipid. Need on esitatud Ott Sepa ja Märt Avandi poolt.
Ainuüksi nende klippide pärast tasus seda võistlust jälgida. Üks parem, kui teine.

Mõned vahepalad kuulamiseks, youtube'st leiab neid veelgi.
Minu arust parim on see.








See viimane väga ehe punklugu, täiega tuli noorus meelde! Oh olid ajad, olid majad ;)

Kus on, sinna tuleb juurde

Järjekordne nädalane suts koju hakkabki otsa saama. Loetud tunnid ja tuleb end lennukile sättida.
Siia nädalasse on jäänud mitmed toredad kohtumised sõprade ja kolleegidega, sest meid oli ju üle maailma kohale sõitnud.
Tehtud said traditsioonilised juuksur ja hambaarst. Maksan oma soengu sättimise eest pigem 300 krooni kui 100 dollarit, eksole.
Lisaks sai kohe kulbiga tarkust pähe pandud ja nüüd saab suure hooga neid rakendama hakatud.
Tulin muideks juba kevadisest Kanadast, siin on lund endiselt rohkem kui rubla eest ja otsa veel ei tundu saavat, sest jälle sajab ja sajab. Sedasi harva tulles on tore neid kuhilaid vaadata, kodustel juba küllalt :)

Eestil oli sünnipäev!

Natuke ehk hilinenult, aga palju õnne!

Eks siin Ottawaski sai pidupäeva tähistatud. Mitmet moodi.

Lapsed läksid kooli, ei saanud koju jätta, sest ühel test ja teisel pole tulemused kiita. Kui lapsed ara :) siis vanematel hea rahulik vaadata pidupäeva kontserti, kuulata kõne ja jälgida kätlemist. Kuigi ei saa nurinata, mingi hetk vist keerati need internetikraanid kinni, sest ei saanud ega saanud pilti ette ja mitmedki kaunid kleidid jäid nägemata.

Õhtuks küpsetasin sini-must-valge tordi. Loe rohe-pruuni-valge, sest tegelikult oli kaunistus just seda värvi :)
Tavaline keeksine tort, peal vahukoor shokolaadi ja nonparellide ribaga. Pildini ei jõudnud, sest enne löödi nuga sisse ja kadus ruttu-ruttu kõhtudesse :)

Eesti Selts korraldas nüüd pühapäeval järjekordse filmiõhtu. Kuna see toimus ajal, mil Kanada võitles hokikulla üle ei olnud rahvast ehk nii palju kohal, kui oleks võinud, aga siiski piisavalt. Oli kohe selge, kes on spordisõbrad ja kes mitte :)

See läks päris toredasti, algas ikka hümniga, siis söödi-joodi, vaadati filmi ja räägiti juttu. Siin on ikka väga huvitavate saatustega inimesi, ma kohe ei jõua ära imestada :) aga mitte sellest, vaid sünnipäevast algas jutt - veelkord palju õnne!

Kuidas karastus teras

Jah, hakkan juba sedavõrd Kanadaga harjuma, et mõningad nüansid tunduvad kodus kummalistena. Näiteks olen mina ilusti korralikult linnas jalutamas. Üliviisakalt riides, pikk mantel, käekott, saapad - no ma läksin ju pulma, siis oli kogu mu reisivarustus selline pidune. Tänav natuke soola-lume-libe. Vaatan, et ohh jõuan rohelisega üle tee ja nii kui sammu astusin, nägin, et jalad lähevad ees, aga see keha! No see ei jõudnud piisava kiirusega järgi. Järgmisel hetkel olingi siruli maas. Jõudsin veel mõelda, et homme on pulmad, millisest kehaosast kõige vähem kahju on, kas panna käed alla (kkumb?) või ...
Õnneks peale sabakondi ja käte põrutamise hullu ei juhtunud. Ajan end komberdades püsti, rapsin riideid ja taban end mõttelt - Kanadas oleksid kõik ligi astunud ja püsti aidanud ja veel küsinud, are you okay?
Aga mis Tallinnas, kõik vältisid otsa vaatamist, et jummala eest ometi midagi tegema ei peaks. Ma ei saa midagi öelda, aga see hoolimine teistest on siin nii tugev ja vähemalt seda jään ma kindlasti taga igatsema. Aga eks selle Eesti-eluga harjub tagasiminnes jälle ära.

Kottu!

Nagu mainisin oli vahepeal kodumaale asja. Kahjuks mitte kauaks, vaid suts pulma ja tagasi. Aga isegi sellisest väikesest visiidist oli kasu, et natukenegi patareisid laadida - näha sõpru ja tuttavaid, toetada Eesti majandust. Suutsin järjekordselt nii rõiva- kui raamatupoodidesse suurema hulga seda va krabisevat maha jätta. No siit lihtsalt ei ole leidnud sobivaid tööriideid või kui, siis on nii kallid, et ei raatsi anda 100-200 dollarit püksipaari eest. Ma tean küll, et minu ostuotsuseid mõjutab mu rätsepa-amet ja ma ei ole endiselt üle saanud õmbluste kontrollimisest ja riide kortsutamisest ja venitamisest ja muude imetrikkide tegemisest.

Raamatuid ostsin. Peamiselt laste omi, aga oligi vaja õhtujuttudeks uusi. Eks hiljem annan teada, mida Hendri neist arvas.
Güntherile tõin Eesti ajaloo õpiku. Sellele tahaks ka ise pilku peale heita. Lisaks muidugi uuemad Eesti filmid jne. Märkamatult jääb suur varandus poodi maha.

Ja siis muidugi pulmad ise. Väga ilusad ja südamlikud. Uhh! Hea on olla, kui su väga lähedane sõber leiab peale elu keerdkäike lõpuks oma õnne. Palju õnne teile veel kord!

Lendudest ka.
Lendasin muideks esimest korda talvel ja põnev oli vaadata, kuidas jäätumisvastast tõrjet lennukile tehakse. Esmalt lasti, st teatud robot-masin lasi, kogu lennuki mingi roosaka möginaga üle, seejärel rohelisega ja sellise rohelise "konnana" õhku tõusimegi. Üle ookeani lennuks oli sel korral kohe suur 4-mootoriga lennuk. Super! Abikaas mul kadetses, sest Ottawasse käivad ju ainult 2-mootoriga, mina aga lendasin Torontost ja suure lennukiga. Ühtlasi kiidan firmat - Lufthansa. Väga hea teenindus ja lennuki söökide kohta ka super head söögid. Lisaks igasugused joogid tasuta, ka enne uinumist antav brändi või kooreliköör. Seda räägin teistele, sest ma ise pole suur sõber. Ainuüksi võimaluse pakkuminegi hea, vastukaaluks SASile, kus tuleb ka võileib endal osta. Olen vist juba varem kirjutanud, et üle ookeani lendudel on kõigil eesoleva istme peatoe sees oma ekraan, kust saab vaadata filme või raadiot kuulata või lennutrajektoori jälgida. Isegi mingid mängud on olemas. Vähemalt ei hakka igav, sest minul kipub uni alati tulema siis, kui mingit sööki või jooki pakutakse ja sedasi ongi peaaegu magamata.
Seda raskem on kuskil näiteks Saksamaal 6 tundi passida ja unega võidelda. Selle vastu muidugi aitab igasugune turvakontroll. Pidin vist 3 korda saapaid jalast ja mantlit seljast võtma ja seda isegi siis kui tegelikult liigud ühest lennujaama terminalist teise, territooriumilt lahkumata. Ikka siin puista oma kott laiali ja mõne meetri pärast järgmises. Kõik "tänu" mingitele alukapõletajatele!

Jõulukontsert

Teist aastat järjest korraldasid EL saatkonnad Ottawas jõulukontserti. Ka sel korral oli kirik puupüsti rahvast täis (isegi 1000 inimest on arvatud) ja laulud kõlasid mitmel keelel. Kõik sai alguse jõuluvalguse sissetoomisega ja laulud läksidki lahti. Teiste seas kõlas ka eestikeelne laul. Peab kiidusõnu ütlema Üllele, kes esinejaid treenis, kuna eestikeelsete sõnade hääldamine oli päris hea. Lauluks oli Helisegu jõulukellad.

Kontsert nagu kontsert ikka. Aga see koht, kus ta toimus... Vaatamata sellele, et sinna Notre Dame'i kirikusse varemgi sattunud võtab see pilt endiselt jalust nõrgaks. Kõik need nikerdused ja "vidinad" on puidust, värvitud ja kullatud. Lihtsalt vapustav.

A, laskem fotodel kõnelda...

Amazing Race Eestis

Ega ma siin väga telesaadetest kirjutanud ei ole. Sel korral teen väikese erandi. Pühapäeviti nimelt vaatan meeleheitel koduperenaisi ja sellele eelneb Amazing Race. Seda ma tavaliselt ei vaata, aga eelmisel nädalal reklaamis, et next time in Tallinn, Estonia. Otseloomulikult tuleb ju siis end teleri ette vedada ja seda vaadata. Käidi vanalinnas Mustpeade majas ja teine koht oli Keava raba. Alguse suutsin siiski maha magada ja seetõttu ei saanud täpselt aru, mida Mustpeade majas tehti, aga nägin kui juba käis taksodega sõit Keava poole. Päris lahe oli osalisi näha rabas võrkpalli mängimas, ikka põlvini või veelgi sügavamal soomudas ja katsu siis mängida, kui jalad kinni on :) Huhh, Eesti on ikka ilus, eks muidugi oli ka ilus aeg sattunud, et päikeseline ja soe suvine ilm. Mai teagi, kas Eestis ka seda sarja näitab või mitte, aga vahelduseks päris põnev vaadata.

Tean ka, kes selles osas välja langesid, aga vot ei ütle :)

Nädala pärast jätkatakse miljonijahti Prahas.

Vestlused elust ja poliitikast ja valimistest

Vaatasime abikaasaga meie koduvalla valimisnimekirja. Günther sattus seda ka nägema ja hakkas uurima, kes seal on.
Ega seal ometi neid (nimi) ei ole? Pidades silmas nn kohalikku ajalehte, kus perekond päevad läbi rõdul või aknal istub ja kõike näeb-kuuleb-kamandab-ja-edasi-räägib. Seletan, et selleks, et valimistel kandideerida peab ikka huvi olema kohaliku elu ja poliitika vastu ja soov ja tahe seda paremaks muuta. Mitte ainult rõdul passida ja teiste elusid kommenteerida.
Siis küsib, kas need (nimi) on ka? Tegemist kunagise klassivenna jõmlastest perega, kus suht igal nädalavahetusel pidu käis (mida selle suure hulga rahaga ikka teha, kui kurgust alla ja laiata küla peal!) ja kui vanemad kodunt ära, siis pidutsesid lapsed. Ja-jaa 13-14-aastased poisid jõid end mäluauku!
Jube kummaline, mis inimesed on last mõjutanud ja oma jälje jätnud, kuigi nendega kokkupuude on jäänud minimaalseks. Kolm aastat samas klassis! Rõdu-perekond leidis alati põhjuse poistega riidlemiseks, kui need näiteks puu otsa ronisid või jõe ääres mängisid. No eks meil olid ka sõnad peale loetud, aga kõike ei saa ju ära keelata ja lapsi koju luku taha panna.
Peo-perekonna poiss, aga käis ja hindas, kuidas keegi elas ja mida seljas kandis. Nii oligi Günther, kes siiani mingitest firmakatest midagi ei pea, ükspäev 1. klassis koju tulles, ütles, et kuule, osta mulle ka selline spordimärgiga seljakott. Ohhoo, mis on spordimärk mõtlesin? Hiljem selgus, et nike. Nojah, ostsime adidase :) Nüüd kannan seda mina, heas suuruses, kuhu mahub rahakott ja fotokas ja telefon. Vajadusel ka vihmavari.
Sellega oli muidugi hea võimalus lapsele selgitada, et ega joodikud (no andku nad mulle andeks, sest muidu üritavad ju korralikud inimesed olla) ju elu edasi ei vii. Et nemad on ehtne näide, kuidas mitte hoolida endast ja teistest enda ümber. Rääkimata vallast, kus elad. Kandideerivad ikka nö korralikud inimesed, näiteks praegu võimul olijad, siis arstid ja teadlased ja kultuuritegelased ja majandustegelased. Kellel on aega ja tahet, midagi korda saata. Keegi ei hakkakski ju joodiku poolt hääletama. Tõin näiteks ka tema hea sõbra vanemad, kes võiksid olla headkandidaadid.
Päris tore vestlus kujunes sellest ja rõõm on vaadata, kuidas lapsest saab täiskasvanu. Tal on omad arukad mõtted ja sõnad.
Avanes ka võimalus uurida tema suhtumist sellistesse (sauna)pidudesse nagu ta klassivendadel juba tavalised on. Ütles, et tema küll sellest puudust ei tunne. Hää seegi, eks juua ja pidutseda jõuab ju alati.
Seetõttu on ikka pagana hea mõelda, et lastel on võimalus näha ka teisi ilmu ja maid ja süsteeme. Kuigi on raske lahkuda headest sõpradest tuleb siinne kogemus jällegi teises kohas kasuks.

Kanadas tagasi

* Vaade uttu mattunud Tallinnale

* Sedasi see lahkumine välja näebki

Olemegi kohal peale õuduste ööd autos :)
Lend kulges edukalt, küll kogesime esimest korda pidevaid turbulentse, aga need päädisid vaid sülle loksunud kohviga, mingeid muid elamusi lennult ei ole. Kuigi maandudes mõned kukkusid plaksutama, ei saanud mina aru, mis sel lennul siis nüüd nii erilist oli. Muidugi Miamis toimuski eile mingi hädamaandumine koos vigastatutega, aga meil ju kõigest kohvid ja teed süles.

* Selline on Norra kõrgelt kaedes

Õuduste öö aga alles ootas ees. Nagu meil juba tavaks, siis ei saa me päeva jooksul oma asjadega hakkama ja sestap tuleb ööst lisa võtta. Lennukis magamisest ei tulnud jälle midagi välja, sest alati kui silm kinni vajus olid tädid söögikäruga kohal ja uni häiritud. Lõpuks ei saanudki sõba silmale.

* Lahkumine Torontost ja pikk-pikk tee ootas ees

Nagu hiljem autos selgus oli ikka väga vale uni katkestada. Nimelt see õhtune sõit kujunes 5 tunni asemel 8-9-tunniseks. Seda seetõttu, et nii kui hämarduma hakkas nii silm looja läks. Kohe selline tunne nagu telliskivid ripuks laugude küljes ja lihtsalt ei jaksa silmi lahti hoida. Seetõttu tegimegi igas teeäärses teeninduspunktis (koht, kus saab kütust ja süüa - Tim Horton's, KFC, McDonaldsid jne) peatusi, kus magasime, et jälle järgmised 100+ kilomeetrit edasi sõita. Esialgselt planeeritud südaöö asemel jõudsime alles kell 3 Ottawasse.

* Peale seda ei seisnud silmad üldse lahti

Öisel sõidul juhtus midagi imepärast ka. - üks suur-suur täht kukkus alla ja see oli ikka väga maa lähedal. Nii suurt ja lähedalt kukkuvat tähte ei ole küll enne näinud.

Nädalaküsimus ka - mis te arvate, kes meid hommikul akna taga ootas?

Sõbrad teiega on hea,

aga elu samme seab
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Jah, homme veel ja taas on aeg minema hakata. Nii kiiresti see aeg lendabki! Tundub nagu alles me tulime ja juba peab lahkuma.

Mis siis tehtud sai... Tegelikult on päris raske kõike kuu jooksul toimunut siia ühte postitusse panna, aga annan endast parima.
Esmalt tuli kõik tuttavad-sõbrad-sugulased üle katsuda ja vaadata. Tehtud!

Teiseks sai eile täidetud meie suur seatud eesmärk saada valmis ülemine vannituba. Tehtud! Ühtteist nipet-näpet on ikka veel vaja, nt peeglit ja peegli kohale valgustust. Kunagi tahaks ka mingeid lilli ja iluvidinaid ka, aga nendega on aega.

Ka kõik ülemised toad said värvi alla. Omale tahaks veel tapeeti ka ühte seina, aga ei tea, kas jõuab täna-homme sellega tegelda või mitte. Värvimise poolelt olen ka arenenud. Nüüd saan aru, mida abikaasa silmas pidas, kui pahteldamise ja lihvimise ajal juhendas, et ära lihvi üht või teist kohta nii õhukeseks või värv ei tohi niriseda mööda seina alla, mis jäljed siis jäävad. Nüüd kõik selge ja oskan neid isegi tähele panna. Varsti võibki hakata maalrina tööle :)
Põrandad jäid aja- ja rahanappusel järgmisse suvesse.

Minu ülesandeks on tavaliselt ikka olnud sellised toetavad tööd nagu tööriistade andmised, puhastamised, koristamised. Natuke tegin ikka päris tööd ka, sest igasugused laelaudade ja uste peitsimised, lakkimised ja aknalaua ning riiulite õlitamised oli minu rida.
Muidugi ei anna seda võrrelda mahult ja raskuselt abikaasa tehtuga - plaatimine ja loodimine ja igasuguste vannitoavidinate (dushikabiin, kraanikauss, kapp, segistid, WC-pott) installeerimine (selline moodne sõna pidi nüüd paigaldamisel olema).
Kontorikoonlasele on päris mõnus vahelduseks füüsilise koormusega tegelda.

Üks suur kaotus tabas meid ka, seda juba puhkuse teise nädala alguses. Nimelt meid ja sõpru 12 aastat truult teeninud Ford andis otsad. Totaalselt! Remont oleks esialgsel hinnangul läinud kuus tuhat krooni - no tänan ei! Nii olimegi vahepeal nagu peata kanad, sest kust sa võtad kohe seda sõiduvahendit ja ilma on ka raske igasugust ehitustavaari kohale toimetada. Uurisime siis mitmesuguseid rendikaid ja ausalt öeldes küll kuskil masu ei paista! Hinnad on ikka nii laes, kui laes! Mingi suvalise prantslase eest küsitakse 900 krooni päevas! Õnneks tänu kellegi soovitusele õnnestus saada üks soodne sõiduvahend. Manuaalkäigukastiga :) Kolme pedaali olemasolu tahtis ikka harjumist saada :)

Poisid käisid maal, said Peipsisse ja karjääri. Mere äärde ei jõudnud :( Günther osales ka eesti keele laagris, külastasid vanalinnas igasuguseid põnevaid kohti ja õppis keelt. Hendrit sellel aastal veel ei pannud. Ehk on tublisid tegijaid ja toimub ka järgmisel aastal miskit. Siis kindlasti.

Nüüd tuleb veel asjad pakkida ja miskit nänni kaasa võtta ja siis lähebki lennuks. Lõpetuseks lugu, millega alustatud sai

Nädala ringvaade :)

Alustasin seda juttu juba Kanada päeval, aga vahepeal on niiii kiire on olnud ja ei jätkunud jaksu lõpetamiseks. Nüüd tagantjärele tundus imelik sellest kirjutada, kuna emotsioonid ei ole enam need, mis alguses ja on asendunud uutega :) Seega annan lihtsalt kiire ülevaate, mis enne ärasõitu toimus.



1. juulil tähistati Kanada 142. sünnipäeva. Üle linna toimusid igasugused vahvad üritused, neist tähtsaimad Parlamendimäel. Kanada päeval lastakse linnas ka ilutulestikud lendu, püüdsime mõned vaated kinni.
Viimasel nädalal toimus Ottawa International Jazz festival ja meie Eesti bänd ka kohal - Raivo Tafenau Quintet featuring Sergio Bastos. Esinesid nii Montrealis kui Ottawas. Sai neid transporditud edasi-tagasi ja kontsertidel käidud ja saatkonnas natuke vastu võetud :)
Seetõttu oli tegevust rohkem kui rubla eest ja ööd kippusid kõik lühikeseks jääma. Montrealist jõudsime alles pool 4 hommikul tagasi, ülejärgmisel südaööl kontsert Ottawas ja nii olingi pidevalt hõivatud ja väsinud ning asju jõudsin pakkima alles viimastel tundidel enne ärasõitu.
Reede hommikul vara alustasime sõitu Toronto poole ja kell 6 õhtul tõusime lendu :) 8 tunni pärast maandusime Helsingis, käisime ja vaatasime üle mõned endised kolleegid, kes laupäeval linnas olid, samuti endised tööruumid. On ikka bursuid seal :)
Õhtuks olime läbi nagu läti rahad, mul lausa käed värisesid magamatusest, sest olin u 2 ööd-päeva magamata, lisaks neile ülinappidele varasematele öödele. Ei tea miks, aga lennukis ma ka magada ei suutnud, olin küll silmad kinni ja üritasin leida võimalikult mugavat asendit, aga und ei tulnud ega tulnud, st mõtted, mida kõike Eestis teha tuleb muudkui keerlesid peas ringi või oli see nüüd üleväsimusest tingitud. Klõpsisin lennukist ka mõned pildid maalilisest Norrast, aga millal need arvutisse saab - ei tea öelda.
Igal juhul saabusime laupäeva õhtul Eestisse. Läksime siinse aja järgi normaalsel ajal magama ja praegu võiks öelda, et see aklimatiseerumine on küll kuidagi kergelt läinud. Vähemalt midagigi head selle magamatuse juures.
Praeguseks oleme juba Võsulgi käinud, lastele passitaotlused sisse andnud, tähtsamad-lähedasemad sõbrad-sugulased üle vaadatud jne. Ainult kahju on, et laulupeole ei jõudnud :( Homme ootab ees plaadituruga tutvumine. Ongi nagu praeguseks kõik.
Kardan, et sel kuul jääb see kirjutamine väheseks, aga eks me näe :)

Olen nüüd ipatsient

Sain ka lõpuks käe valgeks iPatsiendi portaalis. Algus oli küll imelik ja kahtlane, et mis - kuhu nüüd pean vajutama või mis jama see nüüd on. Aga tuleb oma laiskus maha suruda ja kuskilt otsast seda pikka juttu lugema hakata, siis näedki, et enne edasi saamist tuleb kasutustingimustega nõustuda. Minusugusele laisale võiks ikka kohe suurelt ja punaselt kiri olla, et järgmisele lehele pääsed vajutades kasutustingimustega nõustumise nuppu. Ei viitsi ju mingeid juhendeid lugeda, tahaks ikka kohe sauhti asjaga ühele poole saada.
Aga sain hakkama ja jõudsin isegi nii kaugele, et broneerisin arstile aja. iPatsiendis bronnides tuleb kohe tasuda ka. Loomulikult nädal enne puhkust saad järgmiseks kuuks ainult tasulisi aegu, aga eeliseks on see, et arstile minnes ei pea enam registratuurist läbi minema, vaid võib kohe kabineti ukse taha end sättida.
Eriti lahe oli tutvuda oma varasemate arstilkäikudega. Ajalugu ulatus aastasse 2005 ja kuna meil ju enne pikaajalisi lähetusi kohustuslik tervisekontroll, siis oli ikka uurimist küll. Nii kenasti kõik tohtrite nimed kirjas, kelle juures ja millal oled käinud, mis põhjusel ja mis tehtud sai.
Uurisingi siis oma varasemaid analüüside tulemusi ja üllatusin meeldivalt. Nimelt on analüüside juures sinu näit ja kõrval tulbas ka nö normnäidud, mis vahemikku naistel sellises vanuses või meestel sellises vanuses mingi arv peaks jääma. Jube lahe!
Ka igasugu muude uuringute (UH, röntgen) kohta olid selged ja arusaadavad kirjeldused - patoloogilist leidu on või siis ei ole :) Ma ei hakka ju siin oma delikaatsete isikuandmetega lehvitama, et täpsemat ülevaadet anda :) :) :)
Muidu kabineti ukse taga oma kaarti vaadates jääb sageli arusaamatuks, mida mingi number tähendab, kas see nüüd on hea, et selline on või on see hoopis täielik katastroof. Enne kui arstilt küsima pääseb jõuab end ju roheliseks mõelda. Aga seal nii inimlikult kirjas, lihtsalt super!
iPatsiendi eelis on see, et saad lugeda ja uurida (ka aega endale valida) just sulle sobival ajal ja rahulikult. Ma olen ju selline tigumõtlemisega inimene ka, et alati ei tule kohe meeldegi, mida arstilt küsida võiks või küsima peaks.
Lapsevanemana huvitab mind veel see, et võiks saada ka oma laste andmetele ligi. Aga ehk saabki, ma lihtsalt kohe ei leidnud seda kohta või peaks selleks lapse id-ga sisse logima?

Reisipalavik

Reisipalavik (või -paanika???) on vist võimust võtmast. Igal juhul on juba mitu ööd minu unenägudes lennukid ja reisid, loomulikult koos igasuguste takistustega - küll ei jõua õigel ajal laeva peale (Helsingi-Tallinn ots on laevaga) ja seetõttu ei jõua lennukile. Siis on mingitel segastel asjaoludel ema Helsingisse elama sattunud ja tahab sõita sealt rongiga Peterburi. Samal ajal on meil vaja jõuda Helsingisse ja siis paanitsen lisaks oma kohvrite olemasolule ja pakitusele (uudissõna - pakitud olema!), kas ema on taibanud Vene viisa muretseda või mitte.
Ometi on veel 2 nädalat lennuni aega. Ei tea, kas need viimasel ajal kuidagi eriti tihedaks muutunud uudised lennuõnnetustest ja hädamaandumistest, rääkimata eilsest kapteni surmast lennu ajal rändavad alateadvuses oma rada või mis see nüüd on, mis endast sedasi märku annab.
Ahjaa, täidame ka soovide nimekirja. Üks kohver on juba nänni täis. Loodetavasti jäävad kõik vahtralehekujulised siirupipudelid ka terveks :) Miks see suguvõsa ja sõprade ring küll niiiii suur peab olema??? ;)
Oma kaasavõetavatest hädavajalikest asjadest tegin nimekirja valmis. Passid on esimesel kohal, kõik muu on teatud ebameeldivustega siiski üle-elatav.
Huvitav, mis ilma juuliks Eestisse lubatakse? Praegu tundub küll, et tuleb joped ja soojad hilbud ka kotti visata. Lühikese varrukaga vist väga ei käi :(

Valima!

Just selline kaunis üleskutse kodaniku kohust täitma saabus saatkonna üldmeiliaadressile. Eile, 5. juunil. Ma kohe ei saa rahu, et mida sellise meiliga saavutada tahetakse, mis on selle tagamõte? Pommitada saatkondi ja ehk ka teisi riigiasutusi rämpspostiga. Või loodetakse tõesti vajalikke hääli saada :S
Valitavad võiksid ju kursis olla, et välismaal on hääletamised juba läbi ja kõik soovijad oma valiku teinud. Ka selleks, et see reklaam e-hääletamist kuidagi mõjutada saaks, on see liiga hilja. Või sobib siinkohal see vana rahva tarkus, et parem hilja kui mitte kunagi :D
Ma saan aru küll, et kindlasti mingi robotsüsteemi poolt saadetud, aga ka siin võiks nii palju mõtlemist olla, et kontrollitaks, kellele see saadetakse.

Aga muidu päris kenas eesti keeles, kuigi lõpp vajus natukene ära, eks teine kord pingutavad rohkem.
Ehk peaksin hoopiski rõõmus olema, et meeles peetakse? Siiski ainuke valimisreklaam, mis nii otseselt puudutas ja isegi ärritas, muidu ma ju siin sellest ei kirjutaks? Vähemalt täitis ühe oletavatest eesmärkidest - tõmmata tähelepanu. Mis sest, et valik tehtud ja täiesti iseseisvalt otsustades. Isegi neid ajalehtede üleval ja all jooksvaid blinkivaid segavaid kirjakesi ei lasknud endale ligi.

Eesti lemmiklaul

Eestist tuleb ka häid uudiseid, nimelt valiti pühapäeval Eesti lemmiklaulu ja selleks sai Koit.


Päris huvitav on nii tuttavaks saanud Tõnis Mäe asemel kuulata Oliver Timmuski ja Tartu Akadeemilise Meeskoori esitust. Väga hea esitus ja super laul.
Seda laulu kuulates meenuvad alati need öölaulupeod, kus lihtsalt pidi kohal olema, et tunda seda tunnet, kus kõik on ühe mehena väljas.
Isegi järgnev koolipäev ei olnud takistuseks, kuni peale mitut ööd laupäevasel koolipäeval lihtsalt jäin praktika tunnis magama :) :) :) Peale rahvatantsu kogu grupiga lauluväljakule ja ikka hommikuni välja.
Oi, olid ajad, olid majad...

Kilekotistumine

Postimehe tarbijalisas on tänaseks päevakarikatuuriks kilekotistumine, kuna algas kilekottide-vastane kampaania. Juuresolevas artiklis tuuakse välja, et eestlased soetavad aastas ligi 700 miljonit kilekotti. See on ikka jube suur arv, arvasin seni, et meil mõistlikumalt selle kilekotimajandusega ringi käiakse. Kadunud on need ajad, kus montana kotkaga kilekotte lapiti ja kleebiti, et kauem vastu peaks. Nüüd võtavad kõik, kust aga saab ja ikka rohkem.

Siiski tahan loota, et Eestis pole asi nii hull, kui siin. Kanadas on ju (toidu)poes kauba eest tasudes sedasi, et kassapidaja paneb kõik asjad eraldi kottidesse, kui endal kotti kaasas ei ole. Aga ehk ma lihtsalt idealiseerin ja tegelikku olukorda ei tea või on see nii palju juba muutunud. Kanada puhul peab muidugi positiivselt välja tooma, et alates maist Loblawses (meie toidupood) ei topita kõiki kaupu kassiiri poolt kottidesse. Nüüd, kui kilekotti tahad pead seda küsima ja 5 senti tükist maksma. Polegi ju paha. Käib ka suur kampaania korduvkasutavate kottide poolt, enne kassasid on kastide viise kotte, suisa ratastega kärusid. Müüakse ka plastikust korve, kuhu omad ostud saab panna.

Loomulikult eelnes sellele Loblawse otsusele vastukampaania. Jututubades kutsuti üles lausa boikoteerima poodi selle eest, et see kilekotid tasuliseks teeb. Rääkimata mingist uurimusest, kus vist ainult ühe koti põhjal toodi välja, et korduvkasutavad kotid on täis igasuguseid baktereid - hallitust ja mulda ja ei-tea-mida-kõike-veel. Praegu ei suuda seda uurimuse linki leida, aga hämmeldust tekitab selline asi küll, et kas siis koti pesemisest ei ole midagi kuuldud või? Täiesti tõsimeeli usutakse ja leidubki neid, kes peale seda enam ei kasuta või ei hakkagi kasutama riidest kotte.

Loodetavasti käimasolev kampaania tõstab inimeste teadlikkust veelgi ja see meeletu looduse reostamine väheneb.

Ise üritame ikka riidest kotte kasutada. Kuigi juhtub, et vahel jäävad need koju, aga ka siis saavad soetatud kilekotid korduvkasutatud, kuna kasutan neid prügikottidena.

Lõpetuseks väike lugu kilekoti hingeelust :) NB! Nõrganärvilistele mitte soovitatav!

Eesti, Eesti, me tuleme!

Hing kohe hõiskab rõõmust, sest vahepeal tänu seatud eelarvepiirangutele väga kahtlaseks muutunud puhkus Eestis sai täna hommikul siiski positiivse lahenduse ja sõidupiletitele tuli heakskiit. Nüüd jääb otsida sobivad võimalikud reisivariandid ja hoplaa- lennukisse!
Muidugi on sinna ligi 2 kuud veel aega, aga ikkagi.
Piletiotsingutest ka. Ega ei olegi nii lihtne Ottawast Tallinnasse saada. Vähemalt mitte ühe vahemaandumisega, sest Tallinna ja Euroopa linnade vahel pole praktiliselt ühtegi normaalset ühendust. Igasuguseid imevariante leiab läbi USA, et esmalt lendad 3 tundi hoopis teises suunas ja siis hakkad tagasi lendama, saad näiteks Frankfurti, sealt lendad edasi Münchenisse ja sealt Tallinnasse. Tallinnast tagasi ilma Euroopas ööbimata ei saa. See ei ole ju normaalne.
Montrealist väljuvate lendudega annaks ehk veel midagi kompunnida, eriti, kui lõppkohaks valida Helsingi ja sealt nt paadiga viimane ots, aga jälle... kuidas paadiga jõuda tagasitulles õigeks ajaks Helsingisse ilma seal ööbimata?
Kui ise veel elaks ehk üle need vahemaandumised ja mitme-tunnised lennujaamades jõlkumised, siis lastega väga ei tahaks sedasi rännata. Kujutan juba ette, kui "heas" tujus me oleks poole päeva peale ja viimasel lennul istuks igaüks omas nurgas ja kedagi teist näha ei tahaks :D
Nii tundubki, et sobivaimaks lahenduseks jääb meile Finnairi otselend Toronto-Helsingi. Selline käib suveperioodil ja hinnaklass jääb lubatud limiitidesse. Muidugi tähendab see seda, et Torontos tuleb leida autole koht kuuks ajaks. Eks siis otsib seda :)
Kõik siuksed nokk-kinni, saba-lahti lahendused... aga Eesti nimel tasuvad ennast ära :)