Päev Porvoos

Laupäeval sai Porvoos käidud, kus kuulus puithoonetega vanalinn.
Porvoo on vanuselt teine linn Soomes, linnaõiguse sai 1380. aastal. Linna nimi rootsi k. Borgå (Lossijõgi) on tulnud jõest ja Linnamäki lossist. Keskajal toimus äge kaubavahetus Revaliga. Näed, juba sel ajal eksisteerisid Eesti-Soome suhted ;-).
Praegu on Porvoo vaatamisväärsuseks just vanalinn.



Vaade kirikumäele



Vana paadikuur ja moodne paat



Köögitarvete kaupluse kujundus

Tehnikahuvilistest lastega möödus suur osa meie päevast mööda vana raudteejaama kolades.



Reisijate vagun



Postivagun



Vedur (tagant)

Võrdluseks mõned teemavälised pildid suvel külastatud Lavassaare raudteemuuseumist. Mis suht õnnetuke ja peamiselt vabatahtlike tööle toetudes tegutsebki. Vaid mõned vagunid on restaureeritud ja suvel saab kopikate eest piletit lunastades seal kõike vaadata ja käega katsuda. Natuke suurema kopika eest saab ka kitsarööpmelisega paari kilomeetrilist ringi sõita.





Kuid naaskem Porvoo juurde.


Taamal Porvoo toomkirik, rajatud ca 1400 põletati möödunud aasta mai lõpus maha. Nüüd on kirik suletud ja käivad restaureerimistööd. Nagu juuresolevalt pildilt näha on kirik kaetud mingi ajutise katusematerjaliga, ja sees toimub restaureerimine suure hooga.


Lõpetuseks kokkuvõtvalt - tüüpiline Soome väikelinnake, mis talvisel nädalavahetusel välja surnud. Laupäeva pärastlõunal on kõik pudupoed suletud ja linnas ekslevad üksikud turistid, kes otsivad kohta, kuhu külma eest sooja pugeda. Meie leidsime ühe vahva kohvimajakese, kus teed ja kakaod juua ja üllatus-üllatus pooled kliendid olid eestlased. No meid kaasmaalasi on siin tõesti palju. Ametlikult lausa 27500!

Porkkala parentees

Nädalavahetus möödus ajalooradadel. Nimelt sai täidetud juba pikemat aega meeles mõlkunud soov külastada küllaltki Helsingi külje all olevat Porkkalat, elik ala, mis 1944. aastal anti Nõukogude Liidule mereväebaasi rajamiseks rendile. Porkkala neeme kohal pidavalt olema Soome laht kõige kitsam ja seega sõjalis-strateegiliselt kindlasti oluline koht.
Õnneks soosis meie ettevõtmist ka ilm, mis oli küll tuuline, kuid kuiv ja küllaltki soe.

Lühidalt siis ajaloost. Porkkala rendiaega 1944-1956 nimetatakse Porkkala parenteesiks. 1944.a. sõja lõppedes anti NL-ile rendile kaks kolmandikku Kirkkonummist, ligi pool Siuntiost ja kogu Degerby vald. Piirkonna elanikele (10 000 inimest) anti 10 päeva evakueerumiseks. Selle ajaga tuli siis asjad pakkida, sügisene saak (vili, kartulid) koristada, koduloomad (ca 8000) kaasa võtta ja astuma hakata.
Porkkala sai üheks Nõukogude Liidu osaks. Piirid suleti ja nagu meilegi tuttav veeti sinna tuhandete kaupa sõdureid ja tsiviilelanikke, peamiselt Leningradi aladelt. Hõivatud alale rajati kasarmuid, punkreid, sõjasadam ja lennuväli, samuti koolid, haigla, lasteaiad. Kindlasti on põnev teada, et rongidel, mis läbi Porkkala sõitsid kaeti aknad kinni ja nõukogude sõjardid jälgisid kindlalt, et keegi ei üritaks luukide vahelt piiluda või veelgi enam fotografeerida väljas olevat. Eks seda tea meie piiri- ja suletud alade elanikudki, kuidas see käis ja kuidas keelust üleastujaid karistati.

Algselt oli 1000 km2 maa-ala antud rendile 50. aastaks. Ehk oleks lõppenud alles 1994 aastal. Päris nii pikalt see siiski ei läinud, 1955. aasta sügisel otsustas Hruštšovi valitsus, et ala tuleb Soomele tagasi anda. Ja juba 26. jaanuaril 1956.a. avati piirid ja inimesed said hakata tagasi oma kodusid taastama. Muidugi tõi see kaasa suure elanikkonnamuutuse ja varem suurelt osalt põllumajandusega tegelenud piirkond muutus rohkem tööstuspiirkonnaks. Esialgu sai peale tagasisaamist alal liikuda vaid päevasel ajal ja sedagi vastava "porkkala passi" olemasolul.




Ajajärku meenutavad veel praegugi mitmesugused punkrite varemed.

Nagu juba alguses kirjutasin, siis ilm oli meile soodne. Ja oi, miten mä tykkään suomen luonnosta! Ma ei saa jätta lisamata pilte kaunist sügisesest metsast, mis jättis eriti ürgse metsa mulje, kuna puudusid igasugused jäljed inimtegevusest.









Mõned värvinäited sügisesest metsast.



Maakera on tõesti ümmargune :)



Kirkkonummi kirik

See siis kirik, mille nõukogude sõjaväelased muutsid ohvitserideklubiks, millega kaasnesid tantsulkad jmt lõbuüritused. Kürvalhoones olevat olnud ka hobustetall. No, mis siin öelda või arvata - kas oli koha kättenäitamine soomlastele ja nende luteriusule? kultuuridekonflikt moodsamas keeles? Või mis?

Metsaalune oli täis seeni.
Seenevõhikuna arvan, et tegemist on eriti mürgise rohelise kärbseseenega. Otsisin netist pilte võrdlemiseks ja mõned olid päris sarnased allpool leituga.



Roheline kärbseseen

Looduses on ikka tore, tegelikult peaks sinna veel minema, sest paari kohta ei jõudnud, kuna ma rumal inimene ei taibanud, et muuseumisild tähendabki seda, et sild on muuseumieksponaat ja seda autoga ületada ei saa. Mööda metsa ja mägesid ronides läks aeg jube kiiresti ja nii mõnigi paik jäi külastamata, nt Eestinkylä ja Igori muuseum Degerbys.



Muuseumisild