Viimasel ajal elame ja hingame Euroopa filmide taktis. Nimelt kestab praegu 23. Euroopa Filmifestival. Filmifestivali korraldab Kanada Filmiinstituut koostöös Kanada Rahvusarhiivi ja -raamatukoguga. Viimase saalis neid näidataksegi. Osalevad peaaegu kõik EL riikide saatkonnad, kes oma maa filmitoodangut tutvustavad.
Alguse tegime Prantsuse filmiga Klass. Prantsusmaa ju praegu EL eesistuja, nemad seetõttu sel aastal dirigendiks. Prantsusmaal klassis või koolis kohtuvad erinevate kultuuride esindajad ja näidatakse, kuidas õpetaja püüab selle kõige keskel saavutada või säilitada teatud tasakaalu ja mitte endast välja minna. Jääda viisakaks. Osatäitjad ei olnud näitlejad, vaid õpetaja oli päriselt õpetaja, õpilased mängisid ka kõik ennast. Teismeliste käitumine jättis ikka väga soovida. Tuli kohutav tunne, et, kas tänapäeval ollaksegi koolides sedasi? Ei mingit viisakust ega austust õpetaja suhtes. Üldine toon oli siiski lõbus ja lõppes kõik hästi.
Hea oli kuulata ka prantsuse keelt, nii palju tuttavaid sõnu! Peaks end kokku võtma ja neid õpinguid jätkama. Siin ju täiesti keelekeskkond olemas, kui ainult seda aega ja viitsimist leiaks.
Filmile järgnes Gala-vastuvõtt. Juustud-veinid jne. Mind, kui uustulnukat tutvustati mitmetele olulistele inimestele ja siis oligi aeg kodupoole sättida, sest lapsed ju täitsa omapäi.
Jätkasime festivali Läti filmiga Defenders of Riga (Riia kaitsjad). See muideks kandideerib esimese Läti filmina Academy Award võõrkeelse filmi auhinnale.
Lätlaste film oli ülimenukas, saal oli rahvast täis, toodi lisa toolegi. Ei teagi, kas selle põhjuseks oli film ise või filmile järgnev klaas veini. Tegevuskohaks on Riia linn ja ajaks aasta 1918, põhiliselt just Riia kaitsmine 11. novembril. Väike armulõng ka sisse põimitud, kuidas siis muidu. Mulle peris meeldis, selline hea film. Mõningast huumorit ja intriige täis. Väga heasti toodi välja vene inimese tegelik olemus ja seda vene väejuhi näol.
Vahepeal oli ka Läti aastapäeva puhul kontsert-vastuvõtt. Sai jälle süüa ja juua ja paljude inimestega kohtutud. Oh, kui keeruline on see nimede ja nägude meelde jätmine. Eriti, kui neid ühel korral liiga palju on. Aga eks tegelen ajutreeninguga :)
Et kronoloogiliselt jätkata, siis oli järgmiseks filmiks Eesti film Taarka, Setu lauluemast. See film tekitas vastakaid tundeid. Tohutult häirisid stseenid, kus naisel ei olnud mingit sõnaõigust. Saan aru, et elu oligi selline ja praegu peab ikka juube tänulik olema, et võid rääkida ja teha, mida hing ihaldab. Ei ole mehe tuhvlialune või see, keda vägistatakse ja mõnitatakse kogu küla poolt. Eriti nilbe tegelane oli jaamaülem. Öka! Ahsoo, üks rõõmustav seik oli ka. Nimelt käis Taarka ju Soome presidendile esinemas ja noh, mis te arvate, mis hoone oli presidendi lossiks valitud? Ei miski muu, kui Saku mõis. Mõnus äratundmisrõõm tabas, tahtsin kohe üle saali hõisata - Saku mõis, see on minu "kodu"mõis!
Kompott filmidest oli ikka täielik.
Meie viimaseks külastuseks jäi Soome oma - Joulupukin tarina. Vähemalt oli midagi ka lastele ja vedasime nemad ka välja, muidu vahivad iga õhtu üksi kodus ja mängivad arvutimänge. Pall oli löödud jõulu-väravasse ja ka suursaadiku kõne keskendus mõnuga jõuludele ja jõuluvanale ja jõulumaa-Lapimaale. Seda täiendas film. Lugu sellest, kuidas jõulud alguse said ja lõpupoole oli lausa oht, et jõulud saavad otsa.
Lapsed jäid rahule. Minu arust oli natuke liiga melanhoolne. Aga mul ju silmad ka väga märja koha peal. Igal juhul esimestest kaadritest alates kukkusid pisarad voolama ja sedasi peaaegu lõpuni välja. Peategelane Nikolas jäi ju orvuks ja siis külarahvas otsustas, et iga pere kasvatab poissi täpselt ühe aasta ja jõulude ajal liigub laps järgmisse perre. Kas pole kurb?
Aga jälle peale filmi sai lasta glögil hea maitsta ja süüa soome kaneelikringleid. Päris hea!
