Häid pühi!

Sellise kompositsiooni tegime koos Hendriga. Ülejäänud plastikmunadesse peitsime kommid ära. Tuleb see "meerikamaa" komme sisse, pole midagi parata.
Aga homme juba värvime, ikka traditsiooniliselt, sibulakoortega oma munad ära :)

Aeg nautida!

Viimasel ajal olen hakanud tohutult hindama tavalisi nädalavahetusi, kus ei ole mitte midagi plaanis ja saad lihtsalt olla. Eks olen siingi sellest aeg-ajalt pajatanud. Aga olla nii nagu ise tahad - lugeda, kokata, koristada, netis surfata, lastega rääkida või mängida. See on nii mõnus!
Eks need pidevad kolimised siia ja sinna ja pikemate puhkuste ajal ka ikka reisima või nädalavahetuseks mingid plaanid, et kuhugi minna ja midagi näha - oleme ju Kanadas ja millal meil veel on seda võimalust näha ühte, teist või kolmandat.
Nüüd on kuidagi nii, et ei viitsi nädalavahetuseks organiseerida mingit reisi loodusesse või järve äärde või matkarajale. Tahaks lihtsalt olla. Isegi arvutist olen end viimasel ajal hakanud eemale hoidma. Ehk on see mingi patareidelaadimise aeg, sest elul on mingid plaanid, mida ma veel ei tea, ja alateadlikult toimub laadimine?

Aga nii on mõnus. Praegu ma seda naudin. Eriti, kui ilmgi on lihtsalt vapustavalt suvine ja seda keset novembrit.

Eilegi oli vaikne kodune päev - selle aasta viimane kohustuslik palgata puhkus (ikka euro nimel!).
Hommik algas vestlusega H koolis, see tavapärane intervjuu lapsevanematega või arenguvestlus, kui Eestiga võrrelda. Õnneks on H hakanud tegema edusamme, mis kooliski näha, kodust edu olen märganud niikuinii. Enam ei tule miljon ja üks põhjust, et mitte kodutöid teha. Saab tehtud ja palju rahulikumalt, st õppimine ei lõppe sellega, et kogu pere on endast viimseni välja aetud. Rahulikult läheb. Ja talle endale meeldib see ka. Küsis kord, et kas oli ju hea, kui ma ei jonninud? Vastasin, et loomulikult oli. Küsisin ka vastu, kas sa panid tähele, et ma olin ka palju rahulikum, kui sa ei jonninud? Pani ikka. Seda joont nüüd olemegi järginud.
Peale intervjuud koolis olime pea kogu päeva Hga kahekesi kodus. No poes käisime ja natuke jalutasime ikka ka. Aga üldiselt tegime koduseid asju. Näiteks raamatu Remembrance Day teemal (panen millalgi hiljem ehk pildi, kui pildistada viitsin). Joonistasime ja värvisime. Kleepisime ja lõikusime. Jälle - mõnus oli olla.

Täna. Ilm on soe - 10 kraadi + päike paistab lagipähe! Juba hommikul vara koristasime oma ainsa puu (vahtra loomulikult!) lehed kokku ja siin ma nüüd istun rõdul päikesepaistes. Naudin! Panin just raamatu käest ja mõtlesin natuke kirjutada hoopiski. Õigemini avastasin, et rõdul olev pistik siiski töötab. Meil nimelt läpi aku natukene vanavõitu ja ilma vooluühenduseta kaua vastu ei pea. Loen praegu seda Söö Palveta Armasta-t. Eks see panigi mu mõtted liikuma nautimise ja eneseotsingute teemadel ja mõtlesin, et võiks ju ka kirjutada!
H naudib legodega mängimist meie väikesel kiviplatsil, sest muru pole omanik endiselt suutnud hankida! Pidi juba juulis seda tegema, kui me ära olime. No pole hullu. G istub kõrval ja loeb raamatut, mis sõbralt sai. Hommikul veel rääkisime temaga pikad jutud maha! Sellest, mida nad koolis on õppinud, inimest õpivad rakke ja batsille jne. Seda on ka tore vaadata, kuidas ta naudib koolis käimist ja seda, mida sealt saab.
Abikaasa ka kuskil oma tegemistega. Loodetavasti temalgi hea olla.

Kui veel raamatu teema juurde naasta, siis selline rahulik olek (ehk see ongi hingerahu või enese leidmine!) on äratanud minus ka huvi köögi ja kokkamise vastu. Varasemalt oli see ikka tüütu kohustus ja oli päris hea, et abikaasale meeldib köögis kokata, mistõttu sain oma "kohustusi" tema kaela veeretada. Nüüd olen iga aastaga üha enam hakanud nautima oma kätega toidu valmistamist ja erinevate asjade katsetamist. Lapsed küll alati ei jaga mu innustust ja vaimustust, aga küll nad õpivad. Neile sobiks ikka makaronid juustuga ja palju ketsupit peale!
Aga selle kõigeni jõudmine on võtnud ju ikka mitmeid aastaid aega ja kasvamist! Eriti kasvatab nii mind kui kogu me peret see eemalolek tavapärasest keskkonnast ja sõpradest-sugulastest. Õnneks saan täna nentida, et see sotsiaalvõrgustiku puudumine on siiski tugevdanud meid. Peale esimest aastat Kanadas tõdesime abikaasaga, et vaata, me polegi üksteisel veel kõrisid läbi närinud! Tulevik on praegu veel lahtine, suvel peaks mu aeg siin otsa saama, aga see pole tänane teema!
Täna on aeg nautida! Just täna, just siin ja praegu!
Olge mõnusad!

Õunad

Viimasel vabal päeval enne kooli võtsime kätte ja külastasime üht õunaaiandit. Soovituste peale otsustasime minna umbes 60km kaugusel asuvasse õunakasse. Peale mitmeid valestisõitmisi, sest igasuguseid kilomeetrite pikkuseid mägede- ja külavahelisi teid lihtsalt GPS ei näita! Ühtlasi olid ka kõik kohalikud prantsuskeelsed, kes olid sest aiandist küll kuulnud, kuid täpset teed keegi juhatada ei teadnud. Üks juhatas kirikuni, teine järgmise tee otsani ja nii me siiski peale paaritunnist sõitu (mäletate, et see asus kodunt kõigest 60 kildi kaugusel) kohale jõudsimegi. Ma olin valmis juba loobuma, tundus nii mõttetuna see otsimine ja ega küla vahel ju inimesi ka just palju ei ole. Lõpuks sõitsime ühe lambakasvataja hoovi sisse, kus tundus, et keegi on kodus ja küsisime nõu. Tema meid kohale juhataski.
Maksime oma maksu, võtsime kastid ja käru ja läksime juhatatud viljapuu ridade vahele. Ahjaa, enne sai veel proovida, milliseid me soovime - hapukamaid või magusamaid. Valisime magusamad Macintosh-nimelised ubinad.
Esimesed puud olid juba tühjaks nopitud, aga reipal sammul trotsides vihma ja tuult vedasime end punetavate puudeni. Siis läks kohe rabelemiseks, kes saab esimesena puu otsa ja kelle kast varem täis saab. Ega meil päris kõigile kaste polnudki, kaks kasti pere peale. Kiirelt sai täis. Lisaks võis niisama, st maksuväliselt, pugida niipalju, kui sisse mahub. Seda ei pidanud meile kaks korda ütlema. Kastid täis ja autos. Kõhud täis ja korraks veel suts poekesse. Üks korralik 19% õunasiider oli mul väljudes näpus. Päris tuline teine! Saab ehk külmadel talveõhtutel mekkida.
**
Aiand ise on päris vahva. Seal võib vabalt veeta terve päeva, korjad õunu, pead lõunapausi, milleks lauad ja pingid väljas, kuigi sel korral ei soosind ilm seda tegevust.
**
Õhtul sai veel poisse noritud - Hei! Kas keegi õuna soovib? Ei soovind keegi. Väikse kahjutundega mõtlen, et Eestis mul õunapress olemas, teeks mahla... et siis suts lennukisse, pressin õunad ära ja hopsti tagasi :)
Lisaks moosile, mida keeta kavatsen, on nüüd tükiks ajaks lõunasöögi puuvilja mure murtud.

Lennukas rahvas

Ottawa jõgi on kuidagi kuiv sel aastal. Vett on jäänud nii väheks, et põhi suisa paljas ja kõigile näha. Hea ja kivine põhi. Kas ja kuidas sellist olukorda ära kasutada?
Kindlasti kasutada. Teeme kivikujusid!
Ja nii nad teevadki. Tulemused piltidelt näha. Inuksuk kõige populaarsem.




Meie ka teiste seas. Eestipärase Inuksukiga :) Kuigi nagu selgus, siis üksmeelt ja ühe kuju tegemist meie pere individualistid endale lubada ei saa. Ikka iga ühele oma.

Nädalavahetuse tegemisi

Eelmisel nädalavahetusel taasavati peale pikki restaureerimisaastaid loodusloomuuseum. Osaliselt oli ta ka varem avatud, aga nüüd kõik valmis inimesi vastu võtma. Mõtlesime ka kohale minna, aga loomulikult oli avapäev ja tasuta sissepääs kohale meelitanud kümneid tuhandeid huvilisi ja järjekord lookles ümber muuseumi ja kaugemale veelgi. Tegime siis jooksult plaanid ümber ja läksime hoopis parki jalutama ja piknikku pidama.

Piltidel on Strathcona pargi kaunis purskkaev, piknikupaigaks valitud kaunis paik jõe ääres Rockcliffe'i lähedal ja kaunid vaated Gatineau'le. Neid nautides avanesid äkitselt taeva luugid ja tohutu sahmakas vihma tuli alla. Jooksime autosse ja hakkasime kodu poole sättima. Teel tuli mõte, et ehk on vihm järjekorra lühemaks teinud, aga siin on nüüd hea tea paus ja alustada uue looga.

JATKUU

Ema

Küll on tore kui ema laste eest hoolitseb

ja hommikuti neile kella eest heliseb.

Kell seitse teeb putru

ja lapsed sööma kutsub ruttu.

Kes siis ikka laste eest hoolitseb kui mitte tema?

ja lapsed hüüavad "aitäh ema!"

G luuletus mulle, küll mitte emadepäevaks, palju varem tehtud, aga hoidsin seda tänase päeva jaoks.

Lisaks toodi hommikul mulle lilled ja shokolaad voodisse, köögis ootas kohv ja kort (ehk sedasi see eesti keel läheb, sest lastel ei tulnud meelde, kas on tort või kook ja neist kahest kokku saab ju kort :))

Head emadepäeva kõigile emadele ja eriti enda omale!

*

P.S. tordiga sain selles suhtes petta, et arvasin ka selle rohelise kirja söödava olevat, hakkasin lõikama, aga nuga läbi ei läinud - plastmassist oli. Peaks vist silmaarstile aja panema...

Laupäeva hommikune äratus

Pole paremat äratust laupäeva hommikul kell 7 kui äkitselt hulluks läinud valvesüsteem, mis üürgama pistab. Seda nii sees kui väljas. Ja ikka korraliku lärmiga! Hoolitsesime, et kogu tänav meiega koos ärkaks.

Nagu üks kõigi, kõik ühe eest!

Point on selles, et meil ei ole ühegi firmaga lepingut, ühtegi koodi ega midagi. Lihtsalt need andurid ja puldid on seintel juba sellest ajast, kui siia esimene omanik sisse kolis. Tegemist ukrainlasega, kes nüüd Kanadas just valvesüsteemidega tegelebki ja tema oli oma maja siis korralikult ära juhtmestanud. Uus omanik ehk see proua, kellelt meie rendime, ei tea aga juhtmetest ega süsteemidest mitte kõige vähematki. Nüüd siis äratasime ka tema hommikul vara üles ja ütlesime, et vot üürgab meil siin... tuli kohale ja ega ta ka midagi targemat teha ei osanud. Peale tunni ajast viu-viu-muusikat õnnestus kätte saada endine omanik, kelle ainsaks juhiseks oli vool tagant ära võtta. Lisaks lausele, et tema on maja maha müünud ja teda enam väga ei huvita, mis seal toimub. Õige ka, aga seal kapis valitseb selline pilt...

Aga, kes ei riski, see shampust ei joo! Peale mõningaid katsetusi oli õige juhe käes ja vaikus majas.

See pesa on ka põhjuseks, miks meil esimesel talvel nii külm oli, sest nii ahi kui valvesüsteem ja soe vesi ja-mis-kõik-veel olid ju omavahel ühendatud. Meie üürileandja ei osanud midagi teha. Siis abikaasa oli telefonitsi ühenduses Paveliga (endine omanik) ja ühendas juhtmeid lahti ja kinni.

Selle jutu juurde sobib üks tarkusetera - kui ostad maja, mida tahad välja rentida, tee endale selle maja asjad selgeks. Kui aru ei saa, ära osta.

Kiiiiired poisid

Motospordi huvilisi meil jagub. F1 hooajal istutakse iga etapi ja kohasõidu ajal teleri ees ja siis ei tohi kõrval hingata ka mitte :) Noh, mis seal pattu salata, eks Schumi ajal jälgisin isegi ja käisime Helsingis F1 autode tänavasõitu vaatamas. Kus oli lärm ikka! Sel aastal tuleb võistlus peaaegu koduukse ette, nimelt on juunis etapp Montrealis. Aga me polegi suutnud otsustada, kas tasub kohale minna ja ülikallid piletid hankida või jälgida seda möllu telerivahendusel. TVs ju kogu rada ilusti näha, kohal olles vahid vaid seda lõiku, kuhu pileti oled suutnud hankida. Ja jälle see lärm - tropid peavad igal juhul kõrvas olema.

Seni lõbustavad meie pere mehed end kardiga. See on masin, millega alati ja igal võimalusel on sõidetud nii Eestis kui Soomes. Isegi võistlusi peetud, siseringis. Nüüd leidsime (eelmisel nädalavahetusel) ka Ottawas taskukohase väliraja. Korra käisime ka Gatineaus ühel siserajal, aga seal oli värske õhuga probleeme :)

Sel korral jätkus lõbu vaid suurematele ja H pidi leppima jäätise-hurrikaaniga. Kuid edaspidi ei pea ta kurvastama, sest tänaseks oleme avastanud raja, kus ka vähe lühemat kasvu tegelased saavad ringitada.

Mina seda sõitmist ei fänna. Korra olen sõitnud, aga pärast hoidis pea kuidagi väga ühele poole viltu (ikka selle väliskurvi suunas!) ja käed värisesid veel tükk aega hiljemgi. Ei, see ei ole sugugi nii kerge, kui paistab! Eriti kui võistlusel pead näiteks 50 ringi kimama. Lõpuks on igasugune aja- ja ruumitaju kadunud.

Rattahooaeg alanud!

Eile purustati Ottawa kuumarekord - 27 kraadi! Oli lämmi ja tõeliselt suvine päev.

Avasin oma rattahooaja. G on ammu rattaga kooli sõitnud ja H kodu juures kihutanud. Mul veel ei olnud seda viitsimist olnud, sest olen sattunud mingisse haiguste lainesse. Ikka 3 päeva terve ja nädal aega haige. Nii ka nüüd, sest taastun järjekorsest köhast-nohust. Eilne päike aga tundus, et mõjus hästi :)

Veel tegin eile ühe meeldiva avastuse :) Mina, kes ma alati olen harjunud kõigega ise hakkama saama sain tunda, mis tähendab, kui majas on 3 meest ja 1 naine. H sättis veepudelid valmis ja G on juba päris mehe eest väljas - ma toon ise su ratta keldrist üles ja pumpan kummid täis. Kas pole tore? Kummidega läks küll nii, et pump oli katki ja siis sai abikaas oma abivalmidust näidata ja lähimasse bensujaama sõita, et seal pumbata.

Ratastega sõitma ta ei tulnud. Talle ülikuumad ilmad ei meeldi. Vaatamata erinevatele peakatetele, mida ta kuumaga kannab, on päikesepiste kerge tulema. Ju see kiilas pealagi meelitab eriti päikest ligi ;)

Päris pika reisi tegime jõeäärde ja seal väikese peatuse vaatamaks parte ja Kanada laglesid ja siis tagasi. Ühtekokku 17 km. H sõitis tublisti kaasa. Eriti tubli seetõttu, et tema rattal ei ole võimalik käike vahetada, et mäest üles kergem vändata oleks. Minna oli kerge - peamiselt laskumised, aga tagasi pidi aina väntama ja väntama.

Minusugusel pühapäevasõitjal on peale esimest sportlikku päeva sadul keha külge jäänud. Ei teagi, kas tuleks mugavam sadul muretseda või rohkem sõita.

Talverõõme

Sel ajal kui mina mõnuga pulmas olin võtsid mahajäänud pereliikmed osa curlingu päevast.

Toimus järjekordne üritus saatkondadele, kes olid panustanud Kanada pimedatekoja maailmaköökide kokaraamatu valmimisse. Sai sinna kunagi jõulusöögi retsept saadetud. Nüüd raamat väljas ja tänutäheks curling. Sealt lingilt saab soovi korral tellida, maksab sada raha, e-versioon kõigest 25 :)

Kõik olid saanud proovida, mis tunne on kivi visata ja harjaga nühkida :) Siis otseloomulikult järjekordsed auhindade jagamised. Huhh, seda nänni on juba liiga palju! Näiteks on meil nüüd olemas suur külmakott (no see on vähemalt asjalik asi), siis mingi munamüts ja kellad, mis lisaks näitamisele ka häälega aega teatavad. Üks on küll juba tehnikahuvilise H poolt laiali lammutatud, aga seda mütsi ei soostu keegi pähe panema.

Pildil siis vaprad poisid. Tänud fotograafile!

15

Oli selline oluline tähtpäev, et üks noormees tähistas oma 15ndat sünnipäeva. Ajasime teise lauluga hommikul vara üles, 3 min enne kella seitset, kui oli Eesti aja järgi sünnihetk.
Sedasi ongi parjalt unine ja padja näoga nooruk just küünlad tordil ära puhunud.
Palju õnne! Ja jõudu õppimisel, teisipäeval on suur eksam inglise keeles.

 

Talispordihooaeg alanud!

Lisaks laiskade spordialale ehk kelgutamisele sai pühapäeval käsi valgeks tehtud uisutamisega. Järjekordselt pole vaja kaugele minna, sest aktiivseks sportimiseks on kõik võimalused kodu-ukse ees loodud. Jää oli rahvast täis (no mida muud siin talvistel pühapäevadel teha on!), aga pressisime end teiste sekka.

Tiirutasime üht ja teistpidi. Oli tore olla. Muidugi selgus, et mõni noormees on nii palju kasvanud, et uisud totaalselt väikseks jäänud, seetõttu ta kaua vastu ei pidanud.

Hendri on võrreldes eelmise aastaga hulga asjalikum tegelane. Tuleb aga ennast tihemini jääle ajada ja siis paneb varsti nagu vana mees juba :) Seda enam, et sel aastal alustavad ka koolis kehalises uisutamisega. Eelmisel talvel toimus uisutamine vahetundidel ja lubatud vaid neile, kes ise uisud jalga saavad ja uisutada oskavad.

Varasemalt on mulje jäänud, et kanadalased sünnivad juba uisud jalas (vaesed emad!!!), aga nüüd sain suure saladusele jälile. Nimelt on olemas sellised abi-raamid, mille abil saab uisutamist õppida. Sobivad juba 2-aastastele kasutamiseks.

Maksab mingi 30 raha. Ei mäleta, et ma eelmisel aastal neid "asjandusi" oleks näinud, aga ju olid silmad kinni :)

Foto siit

Laiiskus kontiides

Kohe nii laisk olen olnud, et mitte midagi pole viitsinud teha, eriti käib see mõtete sättimise kohta, et siia miskit kirja panna.
Asi kindlasti selles, et pühade aegu olin puhkusel ja järjekorselt pean nentima, et mulle on selline rahulikult kodus olemine aina rohkem ja rohkem meeldima hakanud. Ei ole mingit ruttu, ärkad, kui enam und ei ole (oma osa kindlasti selles, et lapsed on juba suured), mitte helina peale. Teed hommikuputru ja siis vaatad, mida täna võiks ette võtta, kui viitsimist on :)
Kuna poistel ka vaheaeg siis saigi lihtsalt oldud ja kodust elu nauditud. Ka siin on paks lumi maas ja vähemalt õues on tegemist küllaga olnud. Käisime pea iga päev kelgutamas või niisama lumes müttamas. MÕNUS! Ei mingit sundi, oi-mul-on-kohe-vaja-sinna-minna ja aega ei ole, et teha seda teist või kolmandat.
Jõulud veetsime ka rahulikult kodus. Vaaritasime abikaasaga süüa, Hendri tegeles kuuse ehtimisega. Õhtul tuli jõuluvana. Kinkidega sel korral ei liialdanud. Said kahepeale mängukonsooli ja Hendri lisaks ühe lego-auto. Sest olgem ausad, eks see PS rohkem Güntherile ole. Juba hakkas tüütama see jutt, et ükski sõber ei saa külla tulla, sest midagi pole teha... Oh, neid tänapäeva lapsi küll, ainult tehisasjad ja -maailmad suudavad neile mingit pinget pakkuda! Muidugi tähendab see ka uut kuluartiklit meie pere-eelarves :) mänge peaks ju ka ostma, õnneks saab neid ka kasutatult või saavad sõpradega vahetada. Natuke on see vidin ka meie kõigi jaoks, sest nüüd saame siinseid DVDsid vaadata. Arvutitel on kõigil limiidid peal kui mitu korda sa regioone saad vahetada ja arvutipark (suurusehullu väide 2 arvuti kohta!) meil puhta Eestist-Soomest pärit.
Siis tuli vana-aasta õhtu koos külalistega :) järjekordne vaaritamine, imepisikene ilutulestik kohaliku parlamendisaadiku poolt (üritus kandis kindlasti nimetust - kohtumine valijatega :D)
Aga see pidavat olema ainuke ilutulestik Ottawas, võrreldav vast jõmmide poolt korraldatavatega Eestis.
Nüüd on jälle rutiin peale hakanud - töö-kool-kodu-pood. Güntheril ootavad ees elu esimesed eksamid - inglise keeles ja kunstis. Kunst juba homme. Hoidkem pöialt!

Kiikamised nädalavahetusse

Möödunud nädalal tuli korraks lumigi maha, aga nädalavahetus oli tõeliselt kena, soojakraad ületas isegi 15 pügalat.

Laupäeval oli meil väike tähtpäev pere ringis - no mõnedel sai 12 aastat ametlikku ja seaduslikku kooselu. Jaa, sellele eelnes muidugi mitu aastat täielikku patuelu, aga nii ta kord meie elus on, et mitmed olulised asjad saavad hiljem "õigeks" sätitud.

Sõime torti ja põletasime küünlaid, kuigi see õige pulmaküünal, mis pulma päeval pulmaisa poolt meile pihku pisteti soovitusega igal aastapäeval jupike sellest põletada on praeguste kolimistega kuhugi kaduma jäänud. Arvan, et eks ta kuskil Eestis ole kodusoojust hoidmas.

Pühapäevane päev oli ju isadepäev. Lapsed soovisid isale head isadepäeva ja siis sõitsime Old Chelsea külla ja käisime sügiseses pargis jalutamas. Ikka jube soe ja mõnus oli lihtsalt jalutada ja kui palju rahvast seda meiega koos nautimas!

Tordist jätkus mõlemaks päevaks. Esimest korda ostsime siin valmis tordi. Täitsa söödav oli, minu jaoks ehk pisut liiga kreemine, aga kui harva saab, siis sobib ju küll.

Möödunud toimetamisi

Järgneb pisteline ülevaade augustis toimunud üritustest. Mõtlesin, et küll jõuab kirjutada ja nüüd on aeg juba nii kiirelt edasi lennanud, et vaid mõned märksõnad veel meeles :)

Esiteks toimus 8. augustil Kingstoni eestlaste kokkutulek. Toimus Wolfe'i saarel. Väga ilus saar ja vahva väikelinn Kingston. Saarel oli tunne nagu Saaremaal. Wolfe saar selline, kuhu pääseb nii Kanadast kui USAst jõepraamiga. Kanadast tulles on sõit praamiga tasuta, kuna tegemist provintsisisese teega. Kokkutulekul oli päris palju rahvast nii 40 ringis pisikestest lastest 80+ vanuseni välja. Ühiselt õpiti selgeks Viljandi paadimehe ja Eesti hümni laulmine. Ka tantsujalga sai keerutada akordionist Ülle saatel, kes õpetas perekonna valssi ja kaks-sammu-sissepoole tantse. Lisaks leelotamine, mis Eesti räpp pidi olema :)

Siis 11. augustil toimus autosse sissemurdmine, aga sellel enam ei peatuks.

Järveäärne lennusadam
20. augustil, taasiseseisvumispäeval võtsime ette retke stiilis - kuhu rattad viivad. Peale mõningaid ekslemisi ühe järve äärest teise äärde viisid rattad sellisesse ajaloolisse kohta nagu Horaceville, Pinhey's Point. Tegemist on 1820ndatel Inglismaalt emigreerunud austet Hamnett Kirkes Pinhey kinnistuga. Maja on ehitatud neljas järgus põhjast lõunasse, vastavalt sellele, kuidas raha vabanes ja ehitada oli võimalik. Omanik soovis jätta jõuakama inimese muljet, kui tegelikult oli. Siis on vaid maja fassaad, mis üle järve silma torkab, ehitatud mingist ilusast ja kallist kivist, teised küljed kõik paekivist. Viimane järeltulija elas seal veel 1970ndatel.
Eks tegelikult oli kogu majas üritatud jätta kallimat muljet, kui materjalide väärtus oli, nt marmori immitatsioon jne. Eriti vahva võis see maja olla talvel, kui kütteperiood oli. Näiteks on igas toas seinte sees ümmargused augud. Nagu selgus, siis talveks pandi neist aukudest läbi igasugused torud, mis olid ahjuga ühendatud ja ahju küttes küttis torudes olev soe õhk ka toad soojaks. Siin pildil on näha üks auk, kas pole vahva, kui mingid torud jooksevad lae all.
Et tänapäeval seal igav ei hakkaks, siis lisaks maja külastamisele, mis muide asub imeilusas kohas järve kaldal on loodud mänguplats lastele ja piknikukohad, kus keha kinnitada. Lisaks on seal võimalik oma pulmapidu pidada või muid suuremaid ettevõtmisi.

Pühapäeval, 30. augustil sattusime Kanada aviatsiooni muuseumisse, kus lisaks muuseumile tähistati Kanada lennunduse 100ndat aastapäeva õhushow näol. Igat sorti lennukeid maandus ja tõusis õhku ja tiirutas pea kohal. Jälle hästi rahvarohke üritus, mida kogu perega oldi vaatama tuldud. Enamik pealtvaatajaid kindlasti suured fännid ja mingit pidi lennundusega seotud. Muuseumis oli väljas igatsugu lennumasinaid uuemaid ja vanemaid.

Eriti lahedad olid need esimesed puitkonstruktsioonidel. Vau! Natuke sai jälle targemaks ka, nimelt saab lennuklubist/muuseumist tellida endale õhusõidu Ottawa kohal. Näiteks, kui midagi erilist tahad tähistada, siis saad koos kaaslasega minna lendama. Tiir parlamendimäel maksab 65 dollarit, Gatineau kohal lennates teeb väheke suurema ringi ja selle eest küsitakse 130 dollarit. Eks kõik otsi viise, kuidas toime tulla. Kogu üritus oli ka muideks tasuline, aga kui me läksime, keegi kuskil pileteid ei müünud, ka territooriumile sisenedes keegi piletite vastu huvi ei tundnud. Nii me siis seal ringi rändasimegi. Õhtul otsisin nende netilehe üles ja lugesin, et lausa 20 dollarit nägu oleks pidanud maksma. Hästi läks!


Sedasi see viimane kuu enne kooli möödus. Vahele jäi veel Hendri sünnipäev ja üht teist nipet-näpet veel, aga suuremad käigud-sõidud sai nüüd kirja pandud.

Veel viimast võtmas

Ilmad siin veel nõnna soojad, et tuleb suvest võtta, mis võtta annab. Vähemalt praegu on küll selline 22-25 kraadi, mis Eestiga võrreldes ju lausa kuum suveilm on.
Kanadalased aga valmistuvad sügiseks - kauplused on täis sooje riideid ja hommikusel tasutajagatavas ajalehes kirjutatakse, kuidas peale Labour Day'd (septembri esimene esmaspäev siin, mujal vist 1. mail ja töörahva pühana kalendris kirjas) enam valget ei kanta ja linased riided tuleb sügavale kappi ära peita.
Kuna Ottawas on jõe ääres olevad rannad juba mõnda aega kolibakteri tõttu suletud, siis võtsime ette pikema matka Silver Lake'i (hõbe järv :)) äärde. Sõit kestis tiba üle tunni ja kohal me olimegi. Päevapilet maksis autole ja sees olevale rahvale 13 dollarit, mille eest sai ujuda ja piknikku pidada (omast kotist loomulikult). Lisaraha eest sai kanuud või kajakki laenutada, samuti kalastada.
Meie valikuks osutus kanuu. Hendri, kes alguses hästi tõre oli ja riidles, et miks me paadiga sõitma läheme, et see ju kõigub ja võib ümbergi minna, osutus lõpuks kõige suuremaks asjatajaks. Küll aitas kaldale tõmmata ja vette lükata ja ikka ühega sõitma ja teisega. Oleks ka üksi läinud, kui kuri ema oleks lubanud.

Kanadas on üldse palju järvi (üle 3 miljoni lausa, neist wiki andmetel Ontarios ligi veerand miljonit) ja vist iga järve juures on võimalik kämpida või telkida. Lisaks muidugi kala püüda. Meie varustatus seda veel kahjuks ei luba, pole telkigi.
Abikaas asus juba uurima, mida siin kalastamiseks vaja on - load jmt. Esialgu tundub, et kalastamine käib stiilis - püüa ja lase vabaks tagasi. Suured õpetused, kuidas püüda, milliseid õngi, ritvu, sööta jne kasutada, kuidas kala veest välja võtta, kui kiiresti pildid ära teha ja siis kohe ruttu kala vette tagasi. Õnged on meil küll Eestis, aga siin pole nad ka väga kallid. Peale selle on igasugu poode, kust neid vajadusel soetada saab. Poes nimega Canadian Tire müüakse kõike vajalikku kalastajatele, jahimeestele, autohulludele, matkajatele, koju-kööki-aeda, sportimiseks, mänguasju jne. On ka erilised jahipoed, kus alati sõbralikult tuttavat jahimeest meenutame stiilis, et oi, kuidas Jussile siin meeldiks.
Ise oleme seni vaatamisega piirdunud, ega selle ostmisega siis nüüd nii kiire ka ei ole. Samas on see matkapisik juba sees idutamas ja kaua sa ikka jaksad alati ööseks koju sõita, kes teab, millal see plõks käib ja telgi ja kanuu omale koju veame :)
Päästevestiga on ikka jube lahe ujuda

Igastahes kuniks ilma, seni üritame võimalikult palju väljas olla ja võtta sest suvest ja loodusest kõike, mis võimalik :) pikk-pikk talv varsti ees.

Hoidiste aeg vol 2

Aeg jälle rõõmus ja rõõsa olla :)
Vahva farmer Torrie Warner (aitäh-aitäh-aitäh) tõigi mulle lubatud mustsõstra lehti. Rohkem veel, kui küsisin ja tänu mutuka vihjele panin osa isegi jääkülma järgmist korda ootama.
Maailm on ikka väike küll, või ehk ongi igas sadamas üks eestlane ees? Nimelt uuris farmer, et kust ma pärit olen ja milleks neid lehti vaja. Kuuldes, et Eestist, siis ütles, et tema naaber ka eestlane! Vot siis.

Marineerisin umbes 5 liitrit (rohkem polnud purke!). Lisaks liitrijagu (2 väiksemat purki) koos sinepiga. Kuskilt lugesin, et pidi ka hea maitse andma. Veel panin kahte eriti väiksesse purki viilutatud kurgid. Viilutatult katsetasin esimest korda. Ega ma ei teagi, kas nendega on ehk mingeid erimarinaade või muid nippe vaja teada. Ma tegin nii nagu tervete kurkidega. Kahju oli jätta kahte väikest purki tühjaks, kui materjali sissetegemiseks jagus.
Arvan, et sellest on meile piisavalt. Lapsed ei ole marineeritud asjade headusest veel aru saanud. Soolakurke ka ei söö, aga neid ei hakanud tegema. Isu korral saab neid kohalikust vene poestki, täitsa head on.

Veel panin natuke maasikaid jääkülma ja tegin veidi toormoosiks, mis samuti jäässe lasen. Siin muideks pidi maasikatel olema 2 saaki, augustis on teine kord ja saingi jälle värskeid marju. Isegi külmutatult paremad, kui talvel poes müüdavad USA omad, mis on nii kõvad, et enne läheb kahvel kõveraks, kui marja katki saad.

Nii ongi, et talvevarud muudkui kasvavad. Vahepeal olen mõned purgid mustikamoosi ka keetnud ja nüüd arvan, et ehk piisab selleks korraks. Jäässe ehk midagi veel, et ka teise lapse isud saaks rahuldatud, sest Güntherile meeldivad külmutatud asjad. Meie Hendriga oleme moosisõbrad ja palju neid pannkoogi pühapäevi ikka siia talve jääb :) Günther eelistab pannkooke meega.

Tänane situatsiooni koomika

Hommikul otsustasime poistega Lego kindluse kokku panna. Nagu ikka, selgus, et juhend kadunud ja keegi täpselt ei mäletanud, kuidas see käis. Nii lepitigi kokku, et igaüks teeb endale eraldi väikesed kindlused ja mäng läks lahti.
Pärastlõunal leidsin siiski netist just meie mudeli juhendi ja ütlesin Hendrile, et noh, nüüd võid minu kindluse ära lõhkuda ja saame suure kokku teha. Hendri hakkaski vaimustunult lõhkuma, mis veel toredamat saab olla! Käed muudkui käisid ja suu tegi sõjakalt "Pauhh" ja "Pauhh".
Äkitse käsi jääb seisma ja hellus tuleb häälde: "Oi, lilled!"




Meil Güntheriga päris lõbus :)

Hoidiste aeg

Millega siis tegeleb toetavast sotsiaalsest võrgustikust eemal olev perekond - ikka sellega, mille järele varem vajadus puudus. Talvel sai ikka ühe purgi siit ja teise sealt ja keegi soolas kurke, teine tegi moosi. Nüüd sellist luksust endale lubada ei saa, sestap tuleb oma kuldseid käekesi liigutada.
Eile õhtul tegin juba algust. Turul müüvad endiselt Quebeci talunikud/farmerid oma maasikaid ja sedasi ma töölt ühe kastiga koju läksingi. Mingi osa läks kohe söömiseks ja ülejäänust keetsin moosi. Sain kaks purgikest. Mitte just palju, aga midagi ikka. Tahaks veel mustikatest ja vaarikatest ka mõned keeta, aga selleks peab laupäeval ühe turutreti tegema. Siin on laupäeviti talunike turupäev. Ehk saab kurkigi, mida siis hapendaks.
Ainult, et see turu aadress, kuhu me veel ei ole jõudnud, aga vahetult enne puhkusele jäämist mööda sõitsime, sai gpsi salvestatud ja nüüd peame oma mälule lootma ja õige linnaosa üles otsima :)

Imestan, et endiselt jätkub maasikaid, aga sõstraid ja tikreid ei ole ma siin üldse näinud. Kas neid ei kasvagi Kanadas või on aeg juba läbi? Eestist tulles olid meil aias küll mustad ja punased valmis. Need, mida ise ei jõudnud korjata, nende kohta sai käske jagatud ja loodetavasti on nüüd põõsad puhtad. Kui keegi hea inimene veel sügisel neid põõsaid kärpida ja kohendada viitsiks, siis oleks täitsa broo. Muidu meie mustsõstar on varsti juba puu-mõõtmetes, mitte põõsas.
Ei tea, kas valge klaar on ka valmis? Seda sööks hea meelega... mu lemmik!

Sõbrad teiega on hea,

aga elu samme seab
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Jah, homme veel ja taas on aeg minema hakata. Nii kiiresti see aeg lendabki! Tundub nagu alles me tulime ja juba peab lahkuma.

Mis siis tehtud sai... Tegelikult on päris raske kõike kuu jooksul toimunut siia ühte postitusse panna, aga annan endast parima.
Esmalt tuli kõik tuttavad-sõbrad-sugulased üle katsuda ja vaadata. Tehtud!

Teiseks sai eile täidetud meie suur seatud eesmärk saada valmis ülemine vannituba. Tehtud! Ühtteist nipet-näpet on ikka veel vaja, nt peeglit ja peegli kohale valgustust. Kunagi tahaks ka mingeid lilli ja iluvidinaid ka, aga nendega on aega.

Ka kõik ülemised toad said värvi alla. Omale tahaks veel tapeeti ka ühte seina, aga ei tea, kas jõuab täna-homme sellega tegelda või mitte. Värvimise poolelt olen ka arenenud. Nüüd saan aru, mida abikaasa silmas pidas, kui pahteldamise ja lihvimise ajal juhendas, et ära lihvi üht või teist kohta nii õhukeseks või värv ei tohi niriseda mööda seina alla, mis jäljed siis jäävad. Nüüd kõik selge ja oskan neid isegi tähele panna. Varsti võibki hakata maalrina tööle :)
Põrandad jäid aja- ja rahanappusel järgmisse suvesse.

Minu ülesandeks on tavaliselt ikka olnud sellised toetavad tööd nagu tööriistade andmised, puhastamised, koristamised. Natuke tegin ikka päris tööd ka, sest igasugused laelaudade ja uste peitsimised, lakkimised ja aknalaua ning riiulite õlitamised oli minu rida.
Muidugi ei anna seda võrrelda mahult ja raskuselt abikaasa tehtuga - plaatimine ja loodimine ja igasuguste vannitoavidinate (dushikabiin, kraanikauss, kapp, segistid, WC-pott) installeerimine (selline moodne sõna pidi nüüd paigaldamisel olema).
Kontorikoonlasele on päris mõnus vahelduseks füüsilise koormusega tegelda.

Üks suur kaotus tabas meid ka, seda juba puhkuse teise nädala alguses. Nimelt meid ja sõpru 12 aastat truult teeninud Ford andis otsad. Totaalselt! Remont oleks esialgsel hinnangul läinud kuus tuhat krooni - no tänan ei! Nii olimegi vahepeal nagu peata kanad, sest kust sa võtad kohe seda sõiduvahendit ja ilma on ka raske igasugust ehitustavaari kohale toimetada. Uurisime siis mitmesuguseid rendikaid ja ausalt öeldes küll kuskil masu ei paista! Hinnad on ikka nii laes, kui laes! Mingi suvalise prantslase eest küsitakse 900 krooni päevas! Õnneks tänu kellegi soovitusele õnnestus saada üks soodne sõiduvahend. Manuaalkäigukastiga :) Kolme pedaali olemasolu tahtis ikka harjumist saada :)

Poisid käisid maal, said Peipsisse ja karjääri. Mere äärde ei jõudnud :( Günther osales ka eesti keele laagris, külastasid vanalinnas igasuguseid põnevaid kohti ja õppis keelt. Hendrit sellel aastal veel ei pannud. Ehk on tublisid tegijaid ja toimub ka järgmisel aastal miskit. Siis kindlasti.

Nüüd tuleb veel asjad pakkida ja miskit nänni kaasa võtta ja siis lähebki lennuks. Lõpetuseks lugu, millega alustatud sai