Häid pühi!

Sellise kompositsiooni tegime koos Hendriga. Ülejäänud plastikmunadesse peitsime kommid ära. Tuleb see "meerikamaa" komme sisse, pole midagi parata.
Aga homme juba värvime, ikka traditsiooniliselt, sibulakoortega oma munad ära :)

Jõulud tulid ja läksid

Häid hilinenud jõulupühi!

Raske on viimasel ajal end kuhugi arvuti taha saada, sest vaid üks meil siin veel elus ongi. Kasutan varast hommikutundi, kui teised veel magavad ja ma oma köhahoogude tõttu enam und ei saanud.

Pildil on poisid jõuluvanaga, mina olin fotograafiks ja isa oli end jälle jõuluvana tuleku ajaks pesema sättinud. Ta ikka kohe ei oska seda aega valida!

Muidu on jõuluaeg möödunud suht vaikselt ja tõbiselt ja töiselt. St käin tööl ja olen vahelduva eduga tõbine. Just täpselt nii! Tundub, et eelmisel nädalavahetusel toimunud Eesti Seltsi jõuluõhtul sain külma, sest kirikus oli kuidagi jube jahe olla.
Seal käis ka jõuluvana


Väiksemad lapsed said luuletust lugeda või laulda ja väikseid kingikesi. Selles osas oli mul tähtis roll olla jõuluvanale abiks.
Ega see kerge ei ole 3-aastastele tüdrukutele kingikesi leida. Eriti, kui ei tea, mis on populaarsed ja rahaliselt on ka teatud piirid ees. No vähemalt mõned vanemad tulid kiitma, et just Tinkerbellid pidid praegu lemmikud olema. Hea, kui midagi kogemata täppi läheb. Söödi ja joodi ja lauldi ja sedasi see pidu otsa saigi.

Kel võimalik puhata, neile - head puhkuse jätku! Kes tööl peavad veel sel aastal käima, neile - head töölusti!

Halloweeeen!

Järjekordne Halloween möödas. Ma ei ole endiselt fänn, kuid vaatamata sellele istusin pool ööd ja kohendasin H kostüümi, sest uut ei viitsinud osta. Olemasolev, aga vajas just veidi kohendamist, sest mingil hetkel oli H sellele käärid sisse löönud. Eks ta kujundas oma nägemuse järgi! Masinaga oleks see käkitegu olnud, aga olen siin mehhaniseerimata. See tähendas käsitsi nõelumist ja vanade kooliaegade meenutamist - peitpisted ja ristpisted jne. Ikkagi vana rätsep!

H koolis toimus tavapärane hommikune kostüümiparaad, paparatsidest lapsevanemad kaameratega vehkimas. Sellele järgnes koolipäev ja lõunast kukuti komme sööma. Isegi kodune töö oli sel korral halloweeni-teemaline - jaga ja sorteeri saak ära - shokolaadid, väikesed shokolaadid ja kommid. Palju said, mis on mis ja kuidas sa neid jagasid. Vähemalt tehti seda kodutööd suure huviga, sest sai igasuguseid komme omale, mida ühest kuhjast teise tõsta ja lugeda ja mõned (loe: enamuse) põskegi pista!
Tuli ju koju ka ühtteist varuda, sest kuhu sa ikka põgened. Lisaks magusale ostsime ka ühed lastekaardid (leia paare jne). Seega said kõik lapsed paki kaarte ja šokolaadi. Sel aastal oli meil lausa rekord - 20 last. Üks punt oli ka vahva suulise-etteaste valmistanud. Lõppes küsimusega - kas tead, mis on minu moto? Ei tea. Trick or treat! Päris vahva mõte!
Hga meisterdasime-joonistasime mõned suuremad pildid ja panime rõdule, et ikka teataks, kuhu tulla. Ise ta jooksma ei soovinud minna. Pakkusin küll välja, aga ju ma ei teinud seda eriti innustavalt.

Laiiskus kontiides

Kohe nii laisk olen olnud, et mitte midagi pole viitsinud teha, eriti käib see mõtete sättimise kohta, et siia miskit kirja panna.
Asi kindlasti selles, et pühade aegu olin puhkusel ja järjekorselt pean nentima, et mulle on selline rahulikult kodus olemine aina rohkem ja rohkem meeldima hakanud. Ei ole mingit ruttu, ärkad, kui enam und ei ole (oma osa kindlasti selles, et lapsed on juba suured), mitte helina peale. Teed hommikuputru ja siis vaatad, mida täna võiks ette võtta, kui viitsimist on :)
Kuna poistel ka vaheaeg siis saigi lihtsalt oldud ja kodust elu nauditud. Ka siin on paks lumi maas ja vähemalt õues on tegemist küllaga olnud. Käisime pea iga päev kelgutamas või niisama lumes müttamas. MÕNUS! Ei mingit sundi, oi-mul-on-kohe-vaja-sinna-minna ja aega ei ole, et teha seda teist või kolmandat.
Jõulud veetsime ka rahulikult kodus. Vaaritasime abikaasaga süüa, Hendri tegeles kuuse ehtimisega. Õhtul tuli jõuluvana. Kinkidega sel korral ei liialdanud. Said kahepeale mängukonsooli ja Hendri lisaks ühe lego-auto. Sest olgem ausad, eks see PS rohkem Güntherile ole. Juba hakkas tüütama see jutt, et ükski sõber ei saa külla tulla, sest midagi pole teha... Oh, neid tänapäeva lapsi küll, ainult tehisasjad ja -maailmad suudavad neile mingit pinget pakkuda! Muidugi tähendab see ka uut kuluartiklit meie pere-eelarves :) mänge peaks ju ka ostma, õnneks saab neid ka kasutatult või saavad sõpradega vahetada. Natuke on see vidin ka meie kõigi jaoks, sest nüüd saame siinseid DVDsid vaadata. Arvutitel on kõigil limiidid peal kui mitu korda sa regioone saad vahetada ja arvutipark (suurusehullu väide 2 arvuti kohta!) meil puhta Eestist-Soomest pärit.
Siis tuli vana-aasta õhtu koos külalistega :) järjekordne vaaritamine, imepisikene ilutulestik kohaliku parlamendisaadiku poolt (üritus kandis kindlasti nimetust - kohtumine valijatega :D)
Aga see pidavat olema ainuke ilutulestik Ottawas, võrreldav vast jõmmide poolt korraldatavatega Eestis.
Nüüd on jälle rutiin peale hakanud - töö-kool-kodu-pood. Güntheril ootavad ees elu esimesed eksamid - inglise keeles ja kunstis. Kunst juba homme. Hoidkem pöialt!

Veel natuke ja läind ta ongi

Head vana-aasta lõppu ja vahvat uue aasta algust!

Olge tublid ja toredad. Küll igasugused raskused läbi saavad ja uus parem aasta ootab ees!

Lest We Forget!

In Flanders fields the poppies blow
Between the crosses, row on row,
That mark our place; and in the sky
The larks, still bravely singing, fly
Scarce heard amid the guns below.

We are the dead. Short days ago
We lived, felt dawn, saw sunset glow,
Loved, and were loved, and now we lie
In Flanders fields.

Take up our quarrel with the foe:
To you from failing hands we throw
The torch; be yours to hold it high.
If ye break faith with us who die
We shall not sleep, though poppies grow
In Flanders fields.*

Lt.-Col. John McCrae (1872 - 1918)

Juba novembri algusest kannavad tuhanded kanadalased vasakul revääril ehk südame lähedal punast mooni - poppy't, mälestamaks ja austamaks I MS (ja ka hilisemates sõdades) võidelnuid ja hukkunuid. Täna, kell 11.00, ehk 11nda kuu 11nda päeva 11ndal tunnil tähistab Lääne maailm vaherahu kehtima hakkamist 2-minutilise leinaseisakuga.

Ottawas tähistatakse seda väärilise mälestustseremooniaga sõjamemoriaali ümber. Sel aastal on eriti kõrge esindatus - kohal on prints Charles ja Camilla. Sõjaväe paraadvormis on ka Kanada kindralkuberner Michaelle Jean, vorm on telekommentaatorite sõnul suht haruldane nähtus :).

Lauldakse O Canada't, asetatakse hulgaliselt pärgi memoriaali jalamile, teiste seas ka Balti riikide ühispärg. Pärjad muideks on kõik ühte tegu ja nägu, kuna tellitakse ühiselt veteranide ühenduselt.

Näidatakse näpuotsaga sõjalist võimekust - lennukid lendavad üle peade, mitmesugused ja igasugustes vormides rügemendid marsivad mööda, tulistatakse aupauke ja mõni sõjamassin sõidab paraadi järel. Siis lahkuvad vipid ja pealtvaatajatel, keda sel aastal on kohal kümneid tuhandeid, on võimalus asetada oma mooniõis tundmatu sõduri hauale. Hämmastava kiirusega hakkab haud punetama...

Kuigi suur püha on lastel siiski koolipäev. Aga mitte tavaline, vaid ikka eriline mälestushõnguline. Rinda pannakse plastikust mooniõisi, selga soovitati panna midagi punast ja korraldatakse assamblee, et ikka maast-madalast rääkida, näidata ajaloolisi filmi ja sinna juurde selgitada, kes võitlesid ja mille nimel.

Sellele pidulikule sündmusele mõeldakse koolides varakult, korraldatakse auhinnalisi võistlusi, kes joonistab parima plakati, kellel parim luuletus või jutustus. Eelmisel aastal palus kunstiõpetaja ka Güntheril ühe pildi joonistada, auhinda küll ei järgnenud, aga eks omaette rõõm ole ka osalemisrõõm.

Minu jaoks selline teistmoodi kogemus, kuidas sõjaveterane mälestatakse ja austatakse. Meil ikka visati nalja nende üle, et kiliseb-koliseb, lonkab ja möliseb. Aga eks ta oligi sedasi, et neid, keda tahtsid mäletada ei tohtinud ja neid kilisevaid-kolisevaid ei tahtnud ju.

Eriti juurdunud ei ole ka Vabadussõja lõpu tähistamise meenutamine 3. jaanuaril. Üritatakse küll, aga märkimisväärsest tulemusest ei ole mina veel aru saanud. Ehk olen ka liiga kaua Eestist ära olnud ja ei teagi, et tegelikkuses asutused seiskavad töö ja inimesed tänavatel peatuvad :) Oleks ju selline sündmus küll, mida vääriliselt meenutada. Aga eks seda saabki ju muuta muutes iseennast.

* alguse luuleread on Kanada kuulsaim (?) sõjaluuletus õitsvatest moonidest Flandersi lahinguväljadel. Huvitav, kas seda ka eestikeelsena on?

Halloween

Halloween läheneb kohutava kiirusega, sestap riputan üles mõned pildid aedadest, kus temaatilise "kaunistamisega" on hoogsalt tegeletud.

7!

ja nii 7 korda järjest. Hip-hip-hurraaa!
Palju õnne kallis Hendri!

Lastekaitsepäev

Tänasel lastekaitsepäeval tegin üle saja aasta kass Arturi kooki. Mäletate seda? Polnud nii kaua teinud, aga vaatasin, et maisipulgad ei vähene ega vähene, seega võtsin koogi tegemise kätte. Samas ka lastekaitsepäeva puhul midagi magusat ja mõnusat. Eestis oleme alati mingitel üritustel sellel päeval käinud, aga siin pole miskit.


Selleks oli vaja pool pakki võid, 3 pakki Werthers'i iiriseid ja üks pakk maisipulki Vene poest. Sulatasin või ja iirised, segasin kokku ja valasin kausis olevatele maisipulkadele peale. Kogu segu tegin ühtlaseks, kallasin paberile ja rullisin kokku. Hoidsin mõned tunnid külmas ja nüüd läheb ludinal.

Emadepäevaks tulpidest

Emadepäeva puhul sobib kirjutada lilledest...

Praegu on täies hoos ja õitsemas sajad tuhanded tulbid iga-aastasel Kanada tulbifestivalil. 

1945.a. kinkis Hollandi printsess Juliana Ottawale 100 000 tulbisibulat, tänutäheks II MS ajal pakutud varjupaiga eest kuningakoja liikmetele. Samuti märkimaks Kanada vägede tegevust madalmaade vabastamisel. Tollest ajast peale on tulbid tähistanud rahvusvahelist sõprust ja kevade ilu. Sõjaajal sündis Ottawas varjul olnud kuningaperre printsess Margriet, mille puhul heisati Parlamendihoone rahutornis Hollandi lipp.

Juba mõne aja möödudes vallutasid tulpide pildid ajalehed ning 1953.a. peetigi esmakordselt Tulbifestivali. Festivali ettepanek tuli fotograaf Malak Karsh'ilt ning korraldajaks oli Ottawa Kaubanduskoda. Kümnekonna aastaga kasvas tulpide arv kahe miljonini. 

Festivalil on esinenud mitmed kuulsaks saanud artistid, nt tegi 1987.a. oma debüütesinemise Alanis Morissette, olles siis vaid 12-aastane.

90ndatest aastatuhande vahetumiseni sümboliseeris festival rahu ja sõprust. 2007.a. pöörduti tagasi algse idee juurde tähistada rahvusvahelist sõprust. Festivalil lõi kaasa üle kümne saatkonna ja kohaliku rahvusliku grupi. See arv aina kasvab. Eelmisel aastal osales ka Eesti, sel aastal - raha pole :)

Käisime ka seda imelist lillemerd vaatamas, kogu linn on täis tulpe, suuremad ja väiksemad väljad heledamad ja tumedamad värvid. Lihtsalt imeline!

Lillede arv Ottawa piirkonnas peaks olema juba kolm miljonit. Kuna tulbimeeter veel päris põhjas ei ole (umbes 80% peal praegu), siis kavatseme mõnel kenal päeval veel minna. Eile sadas ja täna on juuube külm (3 kraadi).

Seniks kõigile emadele, vanaemadele ja vana-vanaemadele ja nende lastele- head emadepäeva!

*

Fotod on möödunud pühapäevast, kuidagi ei jõudnud varem selle jutuga ühele poole :) 

Munad ja pühad

Sel korral väga pikka juttu ei tule - mõttelaiskus. Küll aga mõningane kommentaaridega fotoreportaazh. Nii palju vaid lisaks, et Kanadas on ülestõusmispühal vanemad peitnud koju ja aeda igasugust nänni lastele - shokolaadimunad, shokolaadijänesed jm kingitused, mida lapsed otsivad ja pärast mõnuga söövad. Teles reklaamiti, et isegi kaubanduskeskustes toimub munade otsimine, aga me ei viitsinud kuhugi minna. Koduski tegemist küll. Ehk on seda munade otsimist ka Eesti peredes - ei tea. Meil ei ole olnud.
Nii palju sarnanesime kohalikele, et külastasime üht shokolaadipoodi Le Maison Du Chocolat, mis oligi vaid pühade eel avatud. Jõudsime poodi alles viimastel minutitel ja kõik riiulitäied shokolaade olid juba omanikud leidnud. Ehk on siiski põnev vaadata sellist poolemeetrist shokolaadijänest. Üks Hendri pikkune loositakse ostjate vahel välja (selle pilt ei tulnud telefoniga välja :(), jätsime ka omad kontaktid ja ootame lootusrikkalt kõne :D Mõned väikesed jänesed ja shokolaadimunad rändasid ka meiega kaasa, mida täna maiustati.



Üks peategelasi nende pühade juures on Easter Bunny. Aga, kas te lihavõttejänese kehaosasid prantsuse keeles teate? Ei tea. Hendri teab :)



Siin on mu tublid munavärvijad. Kasutasime ikka seda vana-viisi ehk sibulakoortega värvimist. Hendri küll arvas, et paar tükki võiks värvida ka vesivärvidega. Ma ju muid värve polnud hankinud, õnneks jäid need päris huvitavad.







Meie peres ei ole ka erilisi pasha-austajaid, siis piirdusin kohupiimakoogiga. Kasutasin toidutare.ee-st naabrinaise kohupiimakoogi retsepti. Abikaasaga maiustasime. Poisid vaid proovisid, endiselt ei söö nad vähegi keerukamaid ehk lisanditega kooke - ikka ainult juubelitordipulbrist kook on neile meeltmööda.



Kodu kaunistamiseks korjasin ühest võsast kaseoksi. Läksime küll pajuutusid otsima, aga neid ei leidnudki, leppisin siis kasega. Loodetavasti tulevad varsti lehed külge. Ega ma tegelikult ei tea, kas siin üldse tohibki sedasi oksi murda ja koju tuua, ehk kuulub see võsa kellelegi. Enda vabanduseks-õigustuseks ütlen, et oli jube räämas ja mahajäetud koht.

Sellised pühad siis. Siin on ka homne päev poolpidune, st pooled ametid suletud, toidupoed küll avatud. Saan ka veel puhata, kuigi telefonivalves olles.