Kuvatud on postitused sildiga Ottawa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ottawa. Kuva kõik postitused

laupäev

Uisurajal

Üks kena päev uisutamas



Rideau kanalist saab talvel maailma pikim liuväli - 7,8 km.

Käisime Gga eelmisel laupäeval uisutamas, kui H klassivenna sünnipäeval lõbusalt aega veetis. Uisutasime 7 km ära. Mõnus! Ilm oli päikseline ja soe. Mõõdukalt teisi - no ikka sadades. Igas vanuses ja vormis. Päris väikestel hokikepid toeks, kes, enam või veel, uiskudel ei püsinud, sõidutati saanidega või veeti järel kelkudega või lükati ees käruga. Kogu pere meelelahutus. Tõeline kanada-tunne tuli. Kes ära väsisid, said vahepeal puhata ja sooja kakaod või koprasaba mekkida :)

neljapäev

Lennukas rahvas

Ottawa jõgi on kuidagi kuiv sel aastal. Vett on jäänud nii väheks, et põhi suisa paljas ja kõigile näha. Hea ja kivine põhi. Kas ja kuidas sellist olukorda ära kasutada?
Kindlasti kasutada. Teeme kivikujusid!
Ja nii nad teevadki. Tulemused piltidelt näha. Inuksuk kõige populaarsem.




Meie ka teiste seas. Eestipärase Inuksukiga :) Kuigi nagu selgus, siis üksmeelt ja ühe kuju tegemist meie pere individualistid endale lubada ei saa. Ikka iga ühele oma.


reede

Märksõna: punane!


Tänase Kanada päeva puhul näita oma kanadalase vaimu ja kanna punast ja valget. Istusin hommikul tööl ja vehkisin kiirelt juuni raamatupidamist lõpetada, et enne puhkust kõigega ühele poole saaks. Aknast jäid muudkui silma igasugused punase-valge-kirjud inimesed, kes kõik parlamendimäele kiirustasid, et kuningannat tervitada ja Kanada päeva puhul tähtsaid kõnesid kuulata.
Istusin ja istusin, kuni mõtlesin, et lähen ka. Ei teagi, kas oli tark mõte või mitte. Sest sellises inimliiklusummikus ei ole ma veel olnud. Tundus, et kõik need 900 000 inimest, kes Ottawas elavad olid all-linna kokku tulnud. Siiski leidsin ühe vaba koha aia ääres, et ka kuningannat oodata. Seni klõpsisin niisama pilte. Kas pole tore, kui punased kõik on? Isegi koerad.






Et igav oodata ei oleks, siis lendasid vahepeal lennukid üle. Nende pildile tabamine oli suht keeruline. Tulid vaikselt ja äkki mürin ja juba olidki möödas. Aupauke tulistati, aga neid fotokas ei püüa :)


Üldiselt täna ei olnud vahet, oled sa koer või laps või tsiklimees või kontorirott. Kõik olid ühtmoodi rõõmsad ja elevil ja pungil Kanada spiritit. Igas kohvikus või baaris mängis oma bänd või kes ei olnud kohvikus, need olid tänaval viisikest vilistamas või viiuldamas. Selline pidev sumin ja lipud ja punased riided. Kõik olid üli-rõõmsad ja viisakad. Isegi siis, kui peale kuningannat kogu see mass korraga liikuma tahtis hakata, aga ei olnud kuhugi minna ja siis lihtsalt seisad ja seisad, sest mitte kuhugi liikuda ei ole.




Siin autos oli kuninganna printsiga. Ma kahjuks paremat pilti ei saanud, aga ihusilmaga nägin ära :)


Ka kuninganna oli riides vastavalt tähtpäevale - punane kostüüm ja valge kübar punase rosetiga. Foto Ottawa Citizenist

neljapäev

Maavärin #2



Nii, et nüüd natuke kainema pilguga. Eks piltidelt ole näha minu esmast ülereageerimist. Sest eriti midagi hullu ju ei juhtunud, ühest seinakapist ja garderoobist pudenesid riiulitelt asjad põrandale. H toas läksid sahtlid lahti, muud segadust ei saa maavärina kaela ajada, kuigi ta seda teha oleks tahtnud. Esimesel korrusel kadus üks küünal jalast minema ja mõned fotod viskasid end pikali. See suur ja megaraske soomusklaasiga telekas jäi õnneks omale kohale, kuigi eelnevalt kõikus väga ähvardavalt.
Kuna kooliga kuidagi telefonitsi ühendust ei õnnestunud saada, siis läksime abikaasaga H-le kooli järele. Tegelikult kupatasin ka G kaasa, et kõik koos oleksime. Koolis istusid lapsed kooli kõrval murul ja ootasid. Mõned lambikuplid olid laest alla kukkunud ja paar last nendega pihta saanud. Õpetaja sõnul oli esimest korda nii tugevat värinat tunda. Kuna sellise tugevusega (5 palli) on siin üliharva maavärinaid olnud, siis puudub koolil ka konkreetne tegevusplaan, kuidas sellises olukorras käituda. Igal juhul kooli tagasi ei lubatud ja nii tuli H ilma kotita koju, kuna see jäi klassi. Nüüdseks on teada, et koolide konstruktsioonid on üle vaadatud ja homme peaks toimuma tavapärane päev.
Kuna ma siin valvel olen, siis käisin ka meie riigi territooriumi vaatamas. Kesklinn oli rahvast täis, igalt poolt majadest olid inimesed evakueeritud ja kõik kiirustasid kodude poole, linn oli inimestest ja autodest umbes. Saatkonnas oli kõik omal kohal. Tundus, et isegi paberileht polnud laual liikunud.
Linnas olid igal pool uudisteagentuurid oma bussidega ringi sõitmas. Raadiojaamadel ja teles üleskutsed inimestele, et ikka helistage ja meilige meile oma maavärinakogemusi.
Praeguseks on selgunud, et epitsentrile lähedal olnud kirikul vajus üks sein sisse, mingi sild on puru ja üks kiirtee suletud. Väiksemad kahjustused hoonetel on purunenud klaasid ja mõned praod. Linnavalitsus kutsus kõiki majaomanikke ja äride omanikke oma maju üle vaatama, et need ikka ohutud oleksid (gaasi ei lekiks, pragusid ei oleks jne). Võimalusel kohe kindlustused kohale kutsuda ja olukord fikseerida. Sedasi me siin elame, vaikses Ottawas ;)

kolmapäev

Maa väriseb!

HUUUHHH!!! Tänase võidupäeva puhul õnnestus esmakordselt maavärinat tunda. Tulin just keldrist, kus panin pesumasina ja kuivati tööle ja istusin köögi lauataha. Äkki hakkas ilge mürin peale. Mõtlesin, et mingi suur auto sõidab mööda teed, aga ei jäänud järele. Läks aina hullemaks! Siis taipasin - väriseb, MAA väriseb. Jooksuga Güntherile, et nüüd majast välja! Panin veel teleka kinni, mis jube kahtlaselt kõikus oma laual, aga selle maha tõstmiseks polnud jõudu ega aega.
Väljas muidugi kõik naabrid juba ustel - kas see oli maavärin, kas te tundiste seda???
Nüüd vist jääb üle veel järeltõukeid oodata. Kole kogemus. Põlved ja käed siiani värisevad. Kõige nõmedam on see, et sa ei tea, kui kaua see kestab ja kui tugevaks läheb.
Kui saan seniste väikeste kahjustuste fotod arvutisse, siis näeb, mis kodu kannatas. Asjad ümber, kapid lahti ja riiulid tühjad!

esmaspäev

Maraton

Sel ajal, kui isa Hendriga Lättemäe talgutel olid jaanipäeva ettevalmistusi tegemas olime meie Güntheriga Ottawa maratonil. Nooremad ja kobedamad meist osalisena, vanemad ergutajana.
Ega ta pikamaajooksja ei ole, pigem sprinter. Aga koolis vaja ja üks osa kehalise hindest sõltub just sellest maratoni tulemusest. Nii tuligi minna. Reegistreerimise hetkel oli võimalik valida vaid 5 ja 50 km vahel. No nii hull ma ka ei ole, et hakkan last 50ga piinama, siis osaleski 5 km jooksus.

Osalisi oli 9000, stardiväravad said kõik läbitud alla veerand tunniga, kiiremad olid sel ajal juba peaaegu finishis.
Päris mõnus sagin ja sumin oli seal tuhandete jooksjate ja pealtvaatajate seas. Küpses plaan, et ehk hakkaks isegi jälle jooksma ja võtaks ka järgmisel aastal osa. Nüüd juba mõned kogemused, kus stardi ajal on kõige parem olla ja mida või kuidas ette peaks valmistama/tuma.

Stardipauk on kõlanud, osalised läinud teele... ehk on siin kuskil ka G?


Siin on ports lõpetajaid. Leia G!


Trassi läbinuid ootas ees muffin, banaan ja jook. Lisaks said kõik lõpetajad sellised medalid kaela.

laupäev

Nädalavahetuse tegemisi




Eelmisel nädalavahetusel taasavati peale pikki restaureerimisaastaid loodusloomuuseum. Osaliselt oli ta ka varem avatud, aga nüüd kõik valmis inimesi vastu võtma. Mõtlesime ka kohale minna, aga loomulikult oli avapäev ja tasuta sissepääs kohale meelitanud kümneid tuhandeid huvilisi ja järjekord lookles ümber muuseumi ja kaugemale veelgi. Tegime siis jooksult plaanid ümber ja läksime hoopis parki jalutama ja piknikku pidama.
Piltidel on Strathcona pargi kaunis purskkaev, piknikupaigaks valitud kaunis paik jõe ääres Rockcliffe'i lähedal ja kaunid vaated Gatineau'le. Neid nautides avanesid äkitselt taeva luugid ja tohutu sahmakas vihma tuli alla. Jooksime autosse ja hakkasime kodu poole sättima. Teel tuli mõte, et ehk on vihm järjekorra lühemaks teinud, aga siin on nüüd hea tea paus ja alustada uue looga.

JATKUU


pühapäev

Eesti emad

jõuavad palju või siis igas sadamas on üks eestlane. Täpselt sellisele mõttele jõudsime EL residentsis peetaval Euroopa Päeva vastuvõtul. Lisaks EL suursaadikule pidas kõne ka Kanada väliskaubandusminister, kes ei jätnud mainimata oma juuri, mis ema kaudu tugevalt Eestiga seotud. Siis vaatasime ringi külaliste seas: fotograaf - ema eestlane, sakslaste poliitikadiplomaat - ema eestlane. Kolm külalist saatkonna perest, lisaks ekskolleeg - täievereline eestlane. Siis mõtledki, et meid on küll vähe, aga ometi jagub igale poole.

laupäev

Liiklusummikud


Inimliiklusummikud.

Aeg-ajalt kipun unustama, et täpselt kell 5 ei tohi töölt lahkuda, sest see toob endaga kaasa tohutu rahvasterändamise. Tuleb minna kas 15 minutit varem või 15 minutit hiljem.

Väheste inimhulkadega harjunud eestlasena on mul endiselt raske leppida või kohaneda olukorraga, kus teekonnal töölt bussi peale pead ootama nt uksest sissesaamiseks või eskalaatorile pääsemiseks järjekorras. Selgituseks, et bussipeatusesse saab läbi kaubanduskeskuse kolme korruse. Treppe kusjuures ei ole ja liftid on soovitatavalt vankritega lapsevanemate või ratastooliomanike kasutada. Ja ega lifti pääsemine pole parem. Aina oota ja oota.
Ei tea küll, mida minusugune tunneks näiteks New Yorgis... läheks vist päris hulluks.

Siin tunnen ka seda erinevat vajadust isikliku ruumi järele, see privaattsooni vajadus on mul ikka suur. Mind näiteks jubedalt häirib, kui eskalaatori igal astmel seisab 3 inimest ja tagant hingatakse kuklasse. Brrr... tahaks kohe lükata käed laiali ja öelda, et 2 astet enne ja peale mind peavad vabad olema :)
Samas on see privaattsoon siin ka kõvasti vähenenud - tuttavatega kohtumisel ikka kallistan ja 3 põsemusi tegemine sujub juba võdinata seljal ;)

Sobiva pildi leidsin siit.




Rattahooaeg alanud!




Eile purustati Ottawa kuumarekord - 27 kraadi! Oli lämmi ja tõeliselt suvine päev.
Avasin oma rattahooaja. G on ammu rattaga kooli sõitnud ja H kodu juures kihutanud. Mul veel ei olnud seda viitsimist olnud, sest olen sattunud mingisse haiguste lainesse. Ikka 3 päeva terve ja nädal aega haige. Nii ka nüüd, sest taastun järjekorsest köhast-nohust. Eilne päike aga tundus, et mõjus hästi :)
Veel tegin eile ühe meeldiva avastuse :) Mina, kes ma alati olen harjunud kõigega ise hakkama saama sain tunda, mis tähendab, kui majas on 3 meest ja 1 naine. H sättis veepudelid valmis ja G on juba päris mehe eest väljas - ma toon ise su ratta keldrist üles ja pumpan kummid täis. Kas pole tore? Kummidega läks küll nii, et pump oli katki ja siis sai abikaas oma abivalmidust näidata ja lähimasse bensujaama sõita, et seal pumbata.
Ratastega sõitma ta ei tulnud. Talle ülikuumad ilmad ei meeldi. Vaatamata erinevatele peakatetele, mida ta kuumaga kannab, on päikesepiste kerge tulema. Ju see kiilas pealagi meelitab eriti päikest ligi ;)
Päris pika reisi tegime jõeäärde ja seal väikese peatuse vaatamaks parte ja Kanada laglesid ja siis tagasi. Ühtekokku 17 km. H sõitis tublisti kaasa. Eriti tubli seetõttu, et tema rattal ei ole võimalik käike vahetada, et mäest üles kergem vändata oleks. Minna oli kerge - peamiselt laskumised, aga tagasi pidi aina väntama ja väntama.
Minusugusel pühapäevasõitjal on peale esimest sportlikku päeva sadul keha külge jäänud. Ei teagi, kas tuleks mugavam sadul muretseda või rohkem sõita.

neljapäev

Õhtutund Ottawas

Käisin jälle ühel hotelli promoüritusel. Sellised asjad on siin suht tavalised, et hotellimanagerid helistavad ja oma juurde lõunale või mingile ühisüritusele kutsuvad. Kõik selleks, et kui sul Eestist külalisi tuleb, siis sa nad nende hotelli majutaks.
Sel korral kutsuti kõik EL saatkondade assistente-sekretäre Westin'isse, kus just on suur remont üle käinud ja kõik numbritoad värskendatud. Suurimaks muudatuseks on vannide asendamine dushinurkadega.

Aga tegelikult oli mul kahju, et ei viitsinud fotokat kaasa võtta, sest õhtusel ajal oli 23ndal korrusel lihtsalt võrratu vaade Ottawale ja Gatineu-mägedele seda kõike mõnusas värvilises päikeseloojangus.
No, vähemalt mingi aimduse sellest saab va nokia-pilgu läbi. Ja ehk oligi hea, nüüd on vähemalt üks õhkõrn põhjus, et kedagi sinna majutada ja uued pildid teha :)


Siin alumisel pildil on näha üks teine hotell Chateau Laurier, kus ka väga vahvaid üritusi korraldatakse ja ikka mitu korda aastas ja osalisi loosiauhindadega rõõmustatakse. Näiteks romantiline nädalavahetus nende keti hotellis. Aint seda loosiõnne peaks mul rohkem olema!
Samas ei kurda ma ka hotelli-nimelise teepaki üle. Maitseb päris hea :)



kolmapäev

Eestil oli sünnipäev!

Natuke ehk hilinenult, aga palju õnne!

Eks siin Ottawaski sai pidupäeva tähistatud. Mitmet moodi.

Lapsed läksid kooli, ei saanud koju jätta, sest ühel test ja teisel pole tulemused kiita. Kui lapsed ara :) siis vanematel hea rahulik vaadata pidupäeva kontserti, kuulata kõne ja jälgida kätlemist. Kuigi ei saa nurinata, mingi hetk vist keerati need internetikraanid kinni, sest ei saanud ega saanud pilti ette ja mitmedki kaunid kleidid jäid nägemata.

Õhtuks küpsetasin sini-must-valge tordi. Loe rohe-pruuni-valge, sest tegelikult oli kaunistus just seda värvi :)
Tavaline keeksine tort, peal vahukoor shokolaadi ja nonparellide ribaga. Pildini ei jõudnud, sest enne löödi nuga sisse ja kadus ruttu-ruttu kõhtudesse :)

Eesti Selts korraldas nüüd pühapäeval järjekordse filmiõhtu. Kuna see toimus ajal, mil Kanada võitles hokikulla üle ei olnud rahvast ehk nii palju kohal, kui oleks võinud, aga siiski piisavalt. Oli kohe selge, kes on spordisõbrad ja kes mitte :)

See läks päris toredasti, algas ikka hümniga, siis söödi-joodi, vaadati filmi ja räägiti juttu. Siin on ikka väga huvitavate saatustega inimesi, ma kohe ei jõua ära imestada :) aga mitte sellest, vaid sünnipäevast algas jutt - veelkord palju õnne!

esmaspäev

Ottawa teel rohelisele prügimajandusele vol 2

Ei olegi see nii lihtne, et paned aga prügipanged linna maha ja rahvas hakkab prügi sorteerima. Nagu selgus on see roheliste pangede lugu linnale väga kulukas (17 miljonit!) ja seetõttu plaanitakse alates 1. jaanuarist hakata ka prügiveo eest omanikelt raha kasseerima. See on aga linlaste seas leidnud suurt vastuseisu. Seetõttu nägime näiteks vähemalt ühes kohas, kuidas muu prügiga ka roheline pang välja visati.
Prügivedu läheks maksma umbes 70 dollarit aastas. Linnaametnike sõnul, kui programm korralikult käima saab ja kulud normaliseeruvad, siis võib hind langeda. Kõik sõltub sellest, kui palju prügi toodetakse. Arutavad, kas 2011 võtta kasutusele selline süsteem, kus maksad vastavalt oma toodetud prügi kogusele. See paneb ehk vähem prügi tootma. Miski siltide-kleepsudega märgistamine. Ei tea küll, kuidas see toimib, et viid prügi ja siis paned oma aadressi peale, keegi siis kaalub-mõõdab ja märgib üles ja vastavalt sellele saadetakse arve või? Ameerikamaal pidavat sedasi olema. Elame-näeme.

laupäev

Ottawa teel rohelisele prügimajandusele


Jaanuarist 2010 hakatakse lisaks praegusele prügile - sega, paber-papp, plastik-klaas, koguma ka biolagunevat prügi. Selleks jagab linn kõigile elanikele tasuta rohelisi prügikaste. Meie tänava kord oli reedel. Järjekordse palgata puhkuse puhul juhtusin kodus olema ja seda pealt nägema. Kohale sõitis suur masin prügikaste täis ja siis hakkasid mehed kolistama. Selle kolina peale ma vaatama läksingi, et mis toimub. Kõik rohelised kastid visati välja ja hakati kokku panema - rattad alla, kaaned peale. Siis väiksed hallid prügikastid (mida kööki saab viia), paberkott ja kasutusjuhend sisse. Nii jagati kõigile.
Ma sorteeriks juba praegu hea meelega ka seda lagunevat prügi, aga kardan, et läeb haisema, kui 2 kuud seal seisab.
Prükki võib panna kõik lagunevad asjad - kohvipaks, banaanikoored, kartulikotid (paberist), toidupakendid jne, aga mitte biolagunevaid kilekotte.
Jälle samm lähemale rohelisele ja puhtamale keskkonnale :)
Prügivedu on muideks linna poolt ja tasuta. Kord nädalas (meil reedeti) sõidab üldprügi auto ja teine auto, mis viib plastikut või paberit, sõltuvalt nädalast. Lisaks on sügisel lehekoristamise nädalad, mil ka aiajäägid (lehed, oksad jne) ära viiakse. Paaril korral aastas ka ohtlikud jäätmed või suured asjad.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis...

õigupoolest peaks tänane pealkiri kõlama sedasi: kui Helen kaameraga parlamendimäele jõudis, oli ehitustöö juba alanud. Aga Luts kõlab ju paremini!
Pikemat aega oli plaanis ilusal suvisel ilmal kesklinnas pilte klõpsida, sest muidu käid ja käid , aga kunagi aega maha ei võta, et ilu nautida.
Lõpuks jõudsin kaamerga linna peale ja seal ootas ees kibekiire restaureerimine ja valmistumine Kanada päevaks, mida tähistatakse 1. juulil.
Mingit lava pannakse üles, vedelevate tükkide järgi otsustades vist moodustatakse ka hiiglasuurt vahtralehte, traktorid muudkui vuravad edasi-tagasi. Seetõttu see tänane fotosaak saigi selline: