Rideau kanalist saab talvel maailma pikim liuväli - 7,8 km.
Käisime Gga eelmisel laupäeval uisutamas, kui H klassivenna sünnipäeval lõbusalt aega veetis. Uisutasime 7 km ära. Mõnus! Ilm oli päikseline ja soe. Mõõdukalt teisi - no ikka sadades. Igas vanuses ja vormis. Päris väikestel hokikepid toeks, kes, enam või veel, uiskudel ei püsinud, sõidutati saanidega või veeti järel kelkudega või lükati ees käruga. Kogu pere meelelahutus. Tõeline kanada-tunne tuli. Kes ära väsisid, said vahepeal puhata ja sooja kakaod või koprasaba mekkida :)
Raske on viimasel ajal end kuhugi arvuti taha saada, sest vaid üks meil siin veel elus ongi. Kasutan varast hommikutundi, kui teised veel magavad ja ma oma köhahoogude tõttu enam und ei saanud.
Pildil on poisid jõuluvanaga, mina olin fotograafiks ja isa oli end jälle jõuluvana tuleku ajaks pesema sättinud. Ta ikka kohe ei oska seda aega valida!
Muidu on jõuluaeg möödunud suht vaikselt ja tõbiselt ja töiselt. St käin tööl ja olen vahelduva eduga tõbine. Just täpselt nii! Tundub, et eelmisel nädalavahetusel toimunud Eesti Seltsi jõuluõhtul sain külma, sest kirikus oli kuidagi jube jahe olla. Seal käis ka jõuluvana
Väiksemad lapsed said luuletust lugeda või laulda ja väikseid kingikesi. Selles osas oli mul tähtis roll olla jõuluvanale abiks. Ega see kerge ei ole 3-aastastele tüdrukutele kingikesi leida. Eriti, kui ei tea, mis on populaarsed ja rahaliselt on ka teatud piirid ees. No vähemalt mõned vanemad tulid kiitma, et just Tinkerbellid pidid praegu lemmikud olema. Hea, kui midagi kogemata täppi läheb. Söödi ja joodi ja lauldi ja sedasi see pidu otsa saigi.
Kel võimalik puhata, neile - head puhkuse jätku! Kes tööl peavad veel sel aastal käima, neile - head töölusti!
Ega ma suur telekahuviline ei ole, aga nüüd nädalavahetusel klõpsisin niisama kanaleid kuni sattusin mingile kummalisele tõsielusaatele. Saates üritatakse välja selgitada kõige kauem seista jaksav pruut. Auhinnaks muidugi uhke pulmapidu 250le külalisele. Lisaks mõned väiksemad auhinnad. Näiteks 48 tundi vastupidav võistleja saab 25% hinnaalandust, 72 tundi seisev 35% jne. Kuna ma tõesti ainult ühte saadet olen näinud ja ei tea, mis varem on toimunud, siis selle põhjal tundub küll päris karm katsumus, mis paneb proovile nii vaimsed kui füüsilised võimed. Nagu aru sain on päevasel ajal seistes iga 3 tunni tagant 15-minutiline vaheaeg, mille jooksul perekond või toetajad masseerivad jalgu ja selga ja toetavad vaimselt. Vahepeal on veel seismised, kus peab ühe käega seinast kinni hoidma (või oli see eelmisel hooajal nii, sellest ei saanudki aru). Muidu seistakse laval teatud ruudu sees, kust välja astuda ei tohi. Ööseks peab ära andma kõik elektroonilised vahendid ja lihtsalt seisma. Päris karm! Selles osas oli juba 7. öö. Peale 103,5 tunnist seismist hakkasid nii mõnelgi hallutsinatsioonid ja aju igasuguseid trikke tegema. Näiteks hommikul öeldi, et nüüd alates kella 10.30 kuni 11.30 on dead zone, st lihtsalt seisate, kellegagi rääkida ei tohi. Üks osaleja aga tuli lavalt maha ja arvas, et nüüd on aeg lõõgastumiseks ja võib pere juurde minna. Tema jaoks oligi võistlus läbi! Vahepeal on erinevaid mänge või meelitusi, et kes enam vastu ei pea, siis võib lahkuda vaheauhinnaga, nt juveelipoe 5000-dollarilise kinkekaardi või hoopis tühjade kätega. Osalejaid oli igast masti - rasedaid (!), väikelaste emasid, nooremaid ja vanemaid pruute. Paar selles osas väljalangenut ütlesid hiljem, et keegi ei uskunud seda nii kaua kestvat. Veel rääkis oma kogemustest eelmisel hooajal osalenu, kellel oli mitu kuud võtnud, et sellest kogemusest üle saada. Liikumatult paigal seista ei suutvat ta tänaseni, st ka seda intervjuud andes ta muudkui kõigutas end ühele ja teisele poole. Ma nagu hästi ei mõista, milleks selliseid asju vaja on. No loomulikult soovivad igasugused sponsorid ju show ja vaadatavuse nimel inimesi proovile panna, et niisama ei saaks uhkeid pidusid ja kleite. Aga ikkagi huvitab mind küünikut, kas on ka pikemaajalisi uuringuid, kuidas see tervisele mõjub ja mis jälje jätab. Ja seda kõike ühe peo nimel... Eriti irooniline oleks, kui selle kõige tulemusena peetud pulm jääbki kooselu kaunimaks hetkeks ja asi kiiresti koost laguneb. Noh, et unustatakse tegelik väärtus ja milleks üldse abielluda sooviti ning panustatakse vaid välisele särale ja teistele ärategemisele. Vot, kus mul oli ikka pulmapidu! Peeti selles keskuses ja sellised söögid ja nii palju rahvast... Aga, kes teab, võib-olla, kui endal oleks pulmad ees, siis oleks ka igasugusteks hullusteks valmis ja seisaks teistega võidu.
või täpsemini üks pesukaru, kes koos kaaslasega meie ja naabri prügid laiali toimetas. Prügihunnikust ei taibanud pilti teha, hakkasin seda liiga kiiresti kokku kraapima. Eks ta tuli rohkem naabrimehe pizzakarpides olevate jääkide peale. Meie prügis midagi söödavat küll ei olnud, st söödav oli kindla luku taga, selleks ettenähtud prügikonteineris. Aga naabrimehel on küll mingi imelik suhe pesukarudega. Kirjutasin siin, kuidas ta öösel neid veepüssiga taga ajas, nüüd oli ta harjavarrega. See oli päris vahva, kuidas abikaasa ajas fotokaga pesukarusid taga ja samal ajal üritas naabrimees neid harjavarrega tabada. Ega me polekski muidu peale sattunud, aga esmalt koputas ta selle sama varrega meie aknale, et teil on pesukarud! Nad on agressiivsed! Mulle tegi see kõik parajalt nalja :) No nad ei tundu ju agressiivsed, parajad pontsikud, kuigi liiguvad üllatavalt kiiresti. Juhul, kui tõesti on, siis palun hoiatage mind ja katsun edaspidi pesukarudega kokku puutudes end millegagi varustada.
Järjekordne Halloween möödas. Ma ei ole endiselt fänn, kuid vaatamata sellele istusin pool ööd ja kohendasin H kostüümi, sest uut ei viitsinud osta. Olemasolev, aga vajas just veidi kohendamist, sest mingil hetkel oli H sellele käärid sisse löönud. Eks ta kujundas oma nägemuse järgi! Masinaga oleks see käkitegu olnud, aga olen siin mehhaniseerimata. See tähendas käsitsi nõelumist ja vanade kooliaegade meenutamist - peitpisted ja ristpisted jne. Ikkagi vana rätsep! H koolis toimus tavapärane hommikune kostüümiparaad, paparatsidest lapsevanemad kaameratega vehkimas. Sellele järgnes koolipäev ja lõunast kukuti komme sööma. Isegi kodune töö oli sel korral halloweeni-teemaline - jaga ja sorteeri saak ära - shokolaadid, väikesed shokolaadid ja kommid. Palju said, mis on mis ja kuidas sa neid jagasid. Vähemalt tehti seda kodutööd suure huviga, sest sai igasuguseid komme omale, mida ühest kuhjast teise tõsta ja lugeda ja mõned (loe: enamuse) põskegi pista! Tuli ju koju ka ühtteist varuda, sest kuhu sa ikka põgened. Lisaks magusale ostsime ka ühed lastekaardid (leia paare jne). Seega said kõik lapsed paki kaarte ja šokolaadi. Sel aastal oli meil lausa rekord - 20 last. Üks punt oli ka vahva suulise-etteaste valmistanud. Lõppes küsimusega - kas tead, mis on minu moto? Ei tea. Trick or treat! Päris vahva mõte! Hga meisterdasime-joonistasime mõned suuremad pildid ja panime rõdule, et ikka teataks, kuhu tulla. Ise ta jooksma ei soovinud minna. Pakkusin küll välja, aga ju ma ei teinud seda eriti innustavalt.
Hommikul vaatasin, et orav jälle akna taga piilumas ja otsustasin mõned pähklid välja panna. Ukseni jõudes olid orava asemel hoopiski mingid sinised linnud katusel reas. Need olid ka pähklite peale maiad. Saatsin abikaasa ruttu fotoka järele ja enne uusi pähkleid ei visanud, kui fotokas laskevalmis. Nii ma siis seal klõpsisin. Mitte mingit probleemi pole sadat pilti korraga valmis saada :) Tänu internetile sai kiirelt tuvastatud, et tegemist Blue Jay-nimeliste lindudega. Eesti keeli peaks olema sininäär. Oma värvigammalt sobiksid isegi meie rahvuslindudeks, puha sini-must-valged teised :)
Aga vahvaid värvilisi linde on Kanadas teisigi. Näiteks kardinal, keda kord jalutuskäigul olles ka pildistada õnnestus. Vahel istub ta ka akna taga puu otsas, aga kui fotokaga lähenen lendab kohe oma teed.
või siis üks oranžikõhuga rästas? Ma pole eriti tugev lindude alal, aga päris põnev on niimoodi pildi järgi otsida, mis linnuga tegemist võib olla. Selliseid värvikirevaid on niisamagai põnev looduses otsida ja näha. Siin on kuidagi rohkem aega looduse jaoks, kui Eestis oli. Huvitav miks? Eestis inimesed, siin loodus?
või tuttav rähnikene...
Rääkimata varblastest, kajakatest, lagledest. Kusjuures tuvisid ei ole ma enda teada veel siin näinud. Vähemalt praegu ei meenu.
September saigi märkamatult läbi. Samuti esimene kuu uuest kooliaastast. Alguses oli ikka väike sabin-pabin sees. Mõned päevad enne kooli avastasime, et G-l riidepark kõik väikseks ja/või vanaks saanud. Siis saigi täiskomplekt soetatud - jakk, särk, teksad, jope. Uhh, me pole ammu nii palju raha korraga poodi jätnud. Tavaliselt ei osta me kõike asju septembriks uusi, ikka vastavalt vajadusele. Aga nüüd sai küll luuletuse kohaselt - kõik, kõik on uus septembrikuus! Rahalise poole pealt on kooli algus nagu alati jõhker. Enamus varustust olin sel korral Eestist kaasa toonud (pliiatsid, kustukad jne). Kuna mõlemad olid keelelaagris ja siis said korralikud pinalikomplektid. Aga ikka läheb teist nii, et vähe pole! See väljend pärineb H sõnavarast. Näiteks on gümnaasiumisse vist juba 100 ja rohkem dollarit läinud - aastaraamat, kunstivahendid, student fee, jõusaali raha, pildistamine, jne. Eriti pani mind hämmastama student fee (õpilase tasu?). Ei saagi aru, kas õpetaja palka ei saa, et lapsevanematelt sellise nimetusega raha küsitakse. See on ainult ühes aines. Ju teised õpetajad saavad palka :) Väikses koolis on juba tšekid läinud piima- ja pitsaprogrammideks. Ma ei tea, kust seda raha küll kalluriga kohale tuuakse??? Ei tasu vist märkimist, et minu sissetulekut arvestatakse kroonides, aga majandusteadlikumad on kindlasti kursis Kanada dollari kursi tõusuga. Päris karm värk. Aga ei hädalda, onju hullemaidki olukordi :) Nüüdseks on loodetavasti suurem osa lubadest allkirjastatud, vajalikud kursused muudetud ja kõik hakkab tavalist riburada pidi minema. Loodame!
** Aga muidu olen vist saanud arvutimürgituse ja seetõttu eriti palju kirjutanud ei olegi. Kuidagi ei viitsi või ei taha, kuigi mõtteid on küll peas, millest võiks, aga teoks teha ei viitsi... Seegi jutt juba ammu peaaegu valmis, kuid publish jäänud tegemata... Võib-olla ka stress, et ei jaksa. Eks näis.
** Fotol siis mõlemad uues varustuses - ühel dressid, teisel teksad.
Viimasel vabal päeval enne kooli võtsime kätte ja külastasime üht õunaaiandit. Soovituste peale otsustasime minna umbes 60km kaugusel asuvasse õunakasse. Peale mitmeid valestisõitmisi, sest igasuguseid kilomeetrite pikkuseid mägede- ja külavahelisi teid lihtsalt GPS ei näita! Ühtlasi olid ka kõik kohalikud prantsuskeelsed, kes olid sest aiandist küll kuulnud, kuid täpset teed keegi juhatada ei teadnud. Üks juhatas kirikuni, teine järgmise tee otsani ja nii me siiski peale paaritunnist sõitu (mäletate, et see asus kodunt kõigest 60 kildi kaugusel) kohale jõudsimegi. Ma olin valmis juba loobuma, tundus nii mõttetuna see otsimine ja ega küla vahel ju inimesi ka just palju ei ole. Lõpuks sõitsime ühe lambakasvataja hoovi sisse, kus tundus, et keegi on kodus ja küsisime nõu. Tema meid kohale juhataski. Maksime oma maksu, võtsime kastid ja käru ja läksime juhatatud viljapuu ridade vahele. Ahjaa, enne sai veel proovida, milliseid me soovime - hapukamaid või magusamaid. Valisime magusamad Macintosh-nimelised ubinad. Esimesed puud olid juba tühjaks nopitud, aga reipal sammul trotsides vihma ja tuult vedasime end punetavate puudeni. Siis läks kohe rabelemiseks, kes saab esimesena puu otsa ja kelle kast varem täis saab. Ega meil päris kõigile kaste polnudki, kaks kasti pere peale. Kiirelt sai täis. Lisaks võis niisama, st maksuväliselt, pugida niipalju, kui sisse mahub. Seda ei pidanud meile kaks korda ütlema. Kastid täis ja autos. Kõhud täis ja korraks veel suts poekesse. Üks korralik 19% õunasiider oli mul väljudes näpus. Päris tuline teine! Saab ehk külmadel talveõhtutel mekkida. ** Aiand ise on päris vahva. Seal võib vabalt veeta terve päeva, korjad õunu, pead lõunapausi, milleks lauad ja pingid väljas, kuigi sel korral ei soosind ilm seda tegevust. ** Õhtul sai veel poisse noritud - Hei! Kas keegi õuna soovib? Ei soovind keegi. Väikse kahjutundega mõtlen, et Eestis mul õunapress olemas, teeks mahla... et siis suts lennukisse, pressin õunad ära ja hopsti tagasi :) Lisaks moosile, mida keeta kavatsen, on nüüd tükiks ajaks lõunasöögi puuvilja mure murtud.
Ottawa jõgi on kuidagi kuiv sel aastal. Vett on jäänud nii väheks, et põhi suisa paljas ja kõigile näha. Hea ja kivine põhi. Kas ja kuidas sellist olukorda ära kasutada? Kindlasti kasutada. Teeme kivikujusid! Ja nii nad teevadki. Tulemused piltidelt näha. Inuksuk kõige populaarsem.
Meie ka teiste seas. Eestipärase Inuksukiga :) Kuigi nagu selgus, siis üksmeelt ja ühe kuju tegemist meie pere individualistid endale lubada ei saa. Ikka iga ühele oma.
Tänase Kanada päeva puhul näita oma kanadalase vaimu ja kanna punast ja valget. Istusin hommikul tööl ja vehkisin kiirelt juuni raamatupidamist lõpetada, et enne puhkust kõigega ühele poole saaks. Aknast jäid muudkui silma igasugused punase-valge-kirjud inimesed, kes kõik parlamendimäele kiirustasid, et kuningannat tervitada ja Kanada päeva puhul tähtsaid kõnesid kuulata. Istusin ja istusin, kuni mõtlesin, et lähen ka. Ei teagi, kas oli tark mõte või mitte. Sest sellises inimliiklusummikus ei ole ma veel olnud. Tundus, et kõik need 900 000 inimest, kes Ottawas elavad olid all-linna kokku tulnud. Siiski leidsin ühe vaba koha aia ääres, et ka kuningannat oodata. Seni klõpsisin niisama pilte. Kas pole tore, kui punased kõik on? Isegi koerad.
Et igav oodata ei oleks, siis lendasid vahepeal lennukid üle. Nende pildile tabamine oli suht keeruline. Tulid vaikselt ja äkki mürin ja juba olidki möödas. Aupauke tulistati, aga neid fotokas ei püüa :)
Üldiselt täna ei olnud vahet, oled sa koer või laps või tsiklimees või kontorirott. Kõik olid ühtmoodi rõõmsad ja elevil ja pungil Kanada spiritit. Igas kohvikus või baaris mängis oma bänd või kes ei olnud kohvikus, need olid tänaval viisikest vilistamas või viiuldamas. Selline pidev sumin ja lipud ja punased riided. Kõik olid üli-rõõmsad ja viisakad. Isegi siis, kui peale kuningannat kogu see mass korraga liikuma tahtis hakata, aga ei olnud kuhugi minna ja siis lihtsalt seisad ja seisad, sest mitte kuhugi liikuda ei ole.
Siin autos oli kuninganna printsiga. Ma kahjuks paremat pilti ei saanud, aga ihusilmaga nägin ära :)
Ka kuninganna oli riides vastavalt tähtpäevale - punane kostüüm ja valge kübar punase rosetiga. Foto Ottawa Citizenist
Laulupeovabal aastal jääb ka siia kanti piisavalt huvilisi korraldamaks jaanipäeva. Montreali ja Ottawa seltsid korraldasid laupäeval ühise jaaniku. Asukohaks Lättemäe, mis skaudiseltsile kuulub.
Sel korral fotoreportaazh toimunust.
Nagu üks korralik Eesti üritus ikka algab see lipu heiskamisega. Minu poisid said austava ülesande seda teha, samal ajal laulsid teised - kaunistagem Eesti kojad kolme kodu värviga...
Seejärel väikene meenutus, mida jaanipäev eestlastele tähendanud on, sellele järgnes kõhutäide, millest unustasin pilti teha. Peale sööki sai mängida lauatennist, võrkpalli oleks ka saanud, kui Kutsi ei oleks palli katki hammustanud :) ja natuke metsas luusida.
Järgnes lõke ja lauluviisid Peeter Kopvillemi juhatusel. Tema tuli ekstra Torontost kohale.
Hüpped üle lõkke, et seda õnne ikka jätkuks!
Lõkke ja laulude järgselt sauna ja ujuma.
Siis vaba aeg ja õhtul koguneti jälle lõkke äärde. Meil veel telki ei ole, seega ööbima ei jäänud ja sättisime end kodu poole. H, kes alguses oli pahane, et me nii vara ära tuleme, jäi juba poolel teel koju magama.
Nii, et nüüd natuke kainema pilguga. Eks piltidelt ole näha minu esmast ülereageerimist. Sest eriti midagi hullu ju ei juhtunud, ühest seinakapist ja garderoobist pudenesid riiulitelt asjad põrandale. H toas läksid sahtlid lahti, muud segadust ei saa maavärina kaela ajada, kuigi ta seda teha oleks tahtnud. Esimesel korrusel kadus üks küünal jalast minema ja mõned fotod viskasid end pikali. See suur ja megaraske soomusklaasiga telekas jäi õnneks omale kohale, kuigi eelnevalt kõikus väga ähvardavalt. Kuna kooliga kuidagi telefonitsi ühendust ei õnnestunud saada, siis läksime abikaasaga H-le kooli järele. Tegelikult kupatasin ka G kaasa, et kõik koos oleksime. Koolis istusid lapsed kooli kõrval murul ja ootasid. Mõned lambikuplid olid laest alla kukkunud ja paar last nendega pihta saanud. Õpetaja sõnul oli esimest korda nii tugevat värinat tunda. Kuna sellise tugevusega (5 palli) on siin üliharva maavärinaid olnud, siis puudub koolil ka konkreetne tegevusplaan, kuidas sellises olukorras käituda. Igal juhul kooli tagasi ei lubatud ja nii tuli H ilma kotita koju, kuna see jäi klassi. Nüüdseks on teada, et koolide konstruktsioonid on üle vaadatud ja homme peaks toimuma tavapärane päev. Kuna ma siin valvel olen, siis käisin ka meie riigi territooriumi vaatamas. Kesklinn oli rahvast täis, igalt poolt majadest olid inimesed evakueeritud ja kõik kiirustasid kodude poole, linn oli inimestest ja autodest umbes. Saatkonnas oli kõik omal kohal. Tundus, et isegi paberileht polnud laual liikunud. Linnas olid igal pool uudisteagentuurid oma bussidega ringi sõitmas. Raadiojaamadel ja teles üleskutsed inimestele, et ikka helistage ja meilige meile oma maavärinakogemusi. Praeguseks on selgunud, et epitsentrile lähedal olnud kirikul vajus üks sein sisse, mingi sild on puru ja üks kiirtee suletud. Väiksemad kahjustused hoonetel on purunenud klaasid ja mõned praod. Linnavalitsus kutsus kõiki majaomanikke ja äride omanikke oma maju üle vaatama, et need ikka ohutud oleksid (gaasi ei lekiks, pragusid ei oleks jne). Võimalusel kohe kindlustused kohale kutsuda ja olukord fikseerida. Sedasi me siin elame, vaikses Ottawas ;)
HUUUHHH!!! Tänase võidupäeva puhul õnnestus esmakordselt maavärinat tunda. Tulin just keldrist, kus panin pesumasina ja kuivati tööle ja istusin köögi lauataha. Äkki hakkas ilge mürin peale. Mõtlesin, et mingi suur auto sõidab mööda teed, aga ei jäänud järele. Läks aina hullemaks! Siis taipasin - väriseb, MAA väriseb. Jooksuga Güntherile, et nüüd majast välja! Panin veel teleka kinni, mis jube kahtlaselt kõikus oma laual, aga selle maha tõstmiseks polnud jõudu ega aega. Väljas muidugi kõik naabrid juba ustel - kas see oli maavärin, kas te tundiste seda??? Nüüd vist jääb üle veel järeltõukeid oodata. Kole kogemus. Põlved ja käed siiani värisevad. Kõige nõmedam on see, et sa ei tea, kui kaua see kestab ja kui tugevaks läheb. Kui saan seniste väikeste kahjustuste fotod arvutisse, siis näeb, mis kodu kannatas. Asjad ümber, kapid lahti ja riiulid tühjad!
Meie ja naabri treppide vahele on omale pesa teinud üks vöötorav. Juba mõned päevad varem nägime teda luusimas, kuid täna sain päris korraliku ehmatuse osaliseks, kui rõdul lugesin ja ühtäkki midagi kiiret ja väikest silmanurgast paistis. Ajust jõudis juba kõiksugu õudusi läbi joosta ja hea, et röökima ei hakanud :) siis nägin, et va triibuselg sibab üle uksemati minu poole. Jälgisin teist ja ronis kuhugi aia vahele lehtede alla. Rohkem torkima ei hakanud. Kuidagi väga loomarikkaks on see elamine muutunud. Teine üllatus allüürnike näol on ju veel. Mitte just rõõmustav. Nimelt on siin rõdul selline riidest kate, mida me kordagi kasutanud pole, sest minu arust see varjab kogu päikese ja valguse ära. Ikka seesama hetk, et istun ja loen ja märkan, et herilased muudkui lendavad ja lendavad sinna katte alla. Kutsusin kaasa ja palusin selle lahti kruttida. No muidugi ühe lati küljes oli tubli meesterahva rusika-suurune pesa. Kuidas neist küll lahti saada? Ise nagu küll ei julge ja ei tahakski seda pesa puutuda. Aga eks peab üürileandjaga ühendust võtma ja sest "rusikast" teada andma.
Täpselt nii tuli täna G koolist koju, endal kaks eksamit seljataga. Kui sellest varem teada saime, et tal kaks eksamit samal päeval, siis küsisin, et kas ta ehk ei tahaks koolis vihjata, et sedasi pole kõige parem variant. No minu ajal ju pidi 3 päeva olema eksamitel vahet. Aga siin pidi see tavaline olema. Eksamid olid siis prantsuse keeles ja matemaatikas. Ise oli rõõmus ja oma sooritustega rahul. Ametlikud tulemused selguvad küll alles augustis, kui need postiga koju saadetakse. Praegu lihtsalt igas aines öeldi suuliselt, mis tulemused on ja see tähendab, et neist alla poole enam ei lähe, eksamid ja arvestused tõstavad protsenti. Tema koolis märgitakse tulemusi protsentides. Sel poolaastal oli neli ainet - kehaline, prantsuse keel, matemaatika ja geograafia. Geograafias oli test, kehalises pidid ka mingitele normidele vastama. Tema viimasel ajal suurenenud huvi füüsilise treeningu vastu tagas selle, et tegi rohkem kätekõverdusi kui õpetaja arvas, et ta suudab. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tal on tore aasta olnud. Gümnaasiumis väga meeldinud. Nii geograafias kui eelmisel poolaastal toimunud inglise keele (sic!) eksamil sai ta oma klassi parima tulemuse. Seetõttu soovitas karjäärinõustaja järgmisel aastal valida akadeemilise inglise keele, et siis liigub edasi ülikooli-kursil. Mata ka akadeemiline.
Seda kõike on jube hea kirjutada ja olen väga rõõmus poisi saavutuste üle, sest tegelikult oli Soome-periood talle koolis väga väga raske. Nii õpetaja kui nende katkiste hingedega laste tõttu, kes viidi võõrale maale, et vanemad saaks paremat elu lubada. Ikka see põhjus, et joonistav ja luuletav poiss ei sobi ju eesti matso-ühiskonda, mis seal miniatuursel kujul eksisteeris. Mul ei ole kedagi teist neis raskustes süüdistada, kui ennast - ise valisin kooli, kus olid eesti keelekümblus klassid, arvates, et patriootlikkus ja keele säilimine on ühed olulised asjad (tegelikult arvan ikkagi nii). Aga, et see nii palju kannatusi kaasa tõi. Eriti haiget sai muidugi G. Kuid praegu on aeg rõõmustada! H-l veel mõned koolipäevad ees. Üle tüki aja on täna jälle ilus ja soe ilm. Ja värsked maasikad lõhnavad nii heaste...
Alustuseks väike klipp, kuidas saada kanadalaseks. Ikka grillimise abil ;)
Nimelt pidavat mõnede sõnul Kanadas olema vaid kaks hooaega - talv ja barbeque. Selle viimasega oleme meiegi nüüd sinapeal. Meie üürileandja muretses endale uue grilli ja oma vana andis meile kasutada. Seda nüüd olemegi umbes kuu jagu teinud ja head-paremat küpsetanud. Varem vaatasime vesiste suudega pealt, kui kõik ümberringi nädalavahetustel grillisid.
Et mida me siis grillime. Grillvorsti sõpru meil eriti ei ole, ehk on asi selles, et pole õigete peale veel sattunud, aga vorstide asemel liha, kana, kala, shampinjonid juustuga, paprika jne. Poed on ju täis igasugu grillikastmeid ja -marinaade, vali millist tahad ja ainult grilli. Kanada on meid ja meie maitse-eelistusi mingil määral juba mõjutanud ka. Auväärsele kohale on tõusnud mais. Eriti hea võiga grillitult - lausa keele viib alla. Eks olime seda ka varem proovinud, kuid nii magusat maisi, kui siin ei ole mujalt saanud. Alguses krimpsutasid poisid ka nina maisi peale, aga nüüd pistavad ka nemad hea meelega, anna ainult ette.
Maitsvad on ka bagelid (vesikringlid), lased rösterist läbi ja või või juust peale ja nämma.
Eks see rändamine mööda ilma kipub ikka mõjutama seda, mida ja kuidas sa sööd. Ikka proovid natuke kohalikku või teistmoodi asju ja mõned jäävad kohe väga sisse ja tahaks neid ka Eestis saada. Näiteks seemneteta viinamarju ja arbuuse. Viimased jälle ühed minu lemmikud (ma olen endiselt suuteline terve arbuusi üksi läbi töötama) ja kui ei pea veel seemneid välja sülgama, siis maitseb ju veel paremini.
Kohalik mõju võib olla aga ka negatiivne, näiteks üks India pere, kellel külas käisime, nemad söövad pidevalt pitsat, tellivad ja tuuakse ju lausa uksest sisse. Sellest ma jälle aru ei saa, India köök on ju ometi nii mõnus, aina küpseta ja vürtsitse. Mmm...
Kanadalased ei pidavat palju enam kodus süüa vaaritama, ikka tellitakse kuskilt midagi või käiakse väljas söömas kiirtoidukettides tavaliselt, kusjuures mingite kupongidega. Kohe müüakse selliseid kupongiraamatuid, et kui tellid sellise summa eest, siis saad terve 2l coca tasuta! Meie üürileandja soovitas meilegi, et FarmBoy (toidukauplus) müüb neid raamatuid ja seal on palju-palju sooduskuponge erinevatelt toitlustuskettidelt. Nuujah, ei huvita mind need KFC-d ja McDonaldsid nii väga, et seal iga nädal käima peaksime.
Oligi õigus, vihm ja/või aeg olid teinud oma töö. Kõigest natuke ootamist ja saigi muuseumisse sisse.
Nagu mainisin, siis Loodusloomuuseum ehk Museum of Nature oli restaureerimisel juba mitu pikka aastat, ehk alates 2005ndast. Maja on tubli väärika ajalooga 100-aastane hoone. Sealt on nii mitmedki muuseumid oma teed alustanud ja isegi valitsusele on pakkunud kriisipaika, kui parlamendimäel tulekahju möllas. Valmis sai 1910 ja avalikkusele avas uksed 1912.
Sel korral jõudsime läbi käia mõned saalid paljudest - dinosaurused, Kanada loomad, Kanada konnad (elus väljanäitus) ja siis tundus selleks korraks juba küll olevat. Rahvast oli ka piisavalt, et peale väsitavat päeva selleks korraks otsad kokku tõmmata ja end kodu poole sättida.
Maja ise on siis selline. Väljast ja seest.
Alguses on nad sellised pisikesed nunnukesed... Siis, aga kasvavad suureks, väga suureks. See on ju lausa karjuv ülekohus, et minu käsi nii väike on!!!
Laste lõbustamiseks olid sellised hiidputukalised kohale toodud :)
Oh suudle, suudle mind! Minust saab roheline prints!
Aeg-ajalt kipun unustama, et täpselt kell 5 ei tohi töölt lahkuda, sest see toob endaga kaasa tohutu rahvasterändamise. Tuleb minna kas 15 minutit varem või 15 minutit hiljem.
Väheste inimhulkadega harjunud eestlasena on mul endiselt raske leppida või kohaneda olukorraga, kus teekonnal töölt bussi peale pead ootama nt uksest sissesaamiseks või eskalaatorile pääsemiseks järjekorras. Selgituseks, et bussipeatusesse saab läbi kaubanduskeskuse kolme korruse. Treppe kusjuures ei ole ja liftid on soovitatavalt vankritega lapsevanemate või ratastooliomanike kasutada. Ja ega lifti pääsemine pole parem. Aina oota ja oota.
Ei tea küll, mida minusugune tunneks näiteks New Yorgis... läheks vist päris hulluks.
Siin tunnen ka seda erinevat vajadust isikliku ruumi järele, see privaattsooni vajadus on mul ikka suur. Mind näiteks jubedalt häirib, kui eskalaatori igal astmel seisab 3 inimest ja tagant hingatakse kuklasse. Brrr... tahaks kohe lükata käed laiali ja öelda, et 2 astet enne ja peale mind peavad vabad olema :)
Samas on see privaattsoon siin ka kõvasti vähenenud - tuttavatega kohtumisel ikka kallistan ja 3 põsemusi tegemine sujub juba võdinata seljal ;)
Tänapäeval tuleb loomadel ja inimestel kenasti koos eksisteerida ja hakkama saada. Ei teagi, kes nõrgemad on ja alla andma peavad.
Nii kohtus abikaasa skungiga, kes otseselt mõjutatud inimtegevusest ja elust linnas. Ei tea, mida magusat seal topsis oli, aga skungi pea kõrre august sisse mahtus, välja enam mitte.
Muidugi ei tihanud abikaasa keset linna appi ka minna, sest kes teab, kuidas skunk tema lähenemiskatsele oleks reageerinud. Ma küll norisin, et oleks tükiks ajaks lõhnaõli probleem lahendatud olnud, aga ...
No loodetavasti ei pidanud loom kaua sedasi käima ja mingi hetk ikka vabanes liigsest koormast ja nüüdseks õnnelikult edasi elab.
Pole paremat äratust laupäeva hommikul kell 7 kui äkitselt hulluks läinud valvesüsteem, mis üürgama pistab. Seda nii sees kui väljas. Ja ikka korraliku lärmiga! Hoolitsesime, et kogu tänav meiega koos ärkaks.
Nagu üks kõigi, kõik ühe eest!
Point on selles, et meil ei ole ühegi firmaga lepingut, ühtegi koodi ega midagi. Lihtsalt need andurid ja puldid on seintel juba sellest ajast, kui siia esimene omanik sisse kolis. Tegemist ukrainlasega, kes nüüd Kanadas just valvesüsteemidega tegelebki ja tema oli oma maja siis korralikult ära juhtmestanud. Uus omanik ehk see proua, kellelt meie rendime, ei tea aga juhtmetest ega süsteemidest mitte kõige vähematki. Nüüd siis äratasime ka tema hommikul vara üles ja ütlesime, et vot üürgab meil siin... tuli kohale ja ega ta ka midagi targemat teha ei osanud. Peale tunni ajast viu-viu-muusikat õnnestus kätte saada endine omanik, kelle ainsaks juhiseks oli vool tagant ära võtta. Lisaks lausele, et tema on maja maha müünud ja teda enam väga ei huvita, mis seal toimub. Õige ka, aga seal kapis valitseb selline pilt...
Aga, kes ei riski, see shampust ei joo! Peale mõningaid katsetusi oli õige juhe käes ja vaikus majas.
See pesa on ka põhjuseks, miks meil esimesel talvel nii külm oli, sest nii ahi kui valvesüsteem ja soe vesi ja-mis-kõik-veel olid ju omavahel ühendatud. Meie üürileandja ei osanud midagi teha. Siis abikaasa oli telefonitsi ühenduses Paveliga (endine omanik) ja ühendas juhtmeid lahti ja kinni.
Selle jutu juurde sobib üks tarkusetera - kui ostad maja, mida tahad välja rentida, tee endale selle maja asjad selgeks. Kui aru ei saa, ära osta.
