Inimesed on ikka huvitavad olevused. Elad teisega juba aastaid koos ja abieluski enam kui 10 aastat, aga ikka suudab ta sind üllatada.
Olin kogu aeg arvanud, et ega minu abikaasa klassikalist muusikat ei kuula. Pole ju sellist tüüpi inimene ja see ei ole kunagi teemana päevakorral olnud. Ma ise kuulan närvirahustuseks ja puhkamiseks ju hea meelega. Tavaliselt üksi. Nüüd siis ükspäev, tuleb mulle tööle vastu ja autos "möllab" täie võimsusega Beethoven. Imestunult kulmu kergitades küsisin, mis lahti on? Vastuseks sain, et ah, mul pea natuke valutab, siis on hea seda kuulata.
Seedisin seda asja ja hakkasin kõva häälega naerma! Selle peale sain vastuküsimuse, et mis sul nüüd lahti on?
Ütlesingi, et lihtsalt huvitav, ma ei teadnud, et sul selline huvi on. Aretasime teemat edasi ja selgus, et kumbki on teineteise eest "seda" juba aastaid salajases hoidnud.
Isegi see, et me vahetevahel ooperis ja balletti (tema algatusel) vaatamas oleme käinud, ei ole minu silmi avanud. Pime kana ikka olen ja pikad juhtmed on mul niikuinii, aga et kohe nii pikad?
Või näitab see hoopiski seda, et ikka veel võõrad teineteisele või ei julge end peale kõike möödunut täielikult avada... Huvitav, mida küll suhtepsühholoogid sellest välja võiksid lugeda või arvata?
Kuvatud on postitused sildiga Imestamist väärt elu-olu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Imestamist väärt elu-olu. Kuva kõik postitused
neljapäev
kolmapäev
Reisihuviline tuvi
Tänastes Kanada uudistes tekitab kõmu tuvi, kes Torontos metrooga sõitmas käis. Linnu käitumise järgi oli tal väga selge, kust ta peale tuli ja millises peatuses maha minna.
Teadlaste sõnul näitab see, et linnud on targemad, kui me arvame ja saavad väga hästi inimese rajatud tehisliikumisvahendites (ise tulin praegu sellise sõna peale!) hakkama.
laupäev
Vestlused elust ja poliitikast ja valimistest
Vaatasime abikaasaga meie koduvalla valimisnimekirja. Günther sattus seda ka nägema ja hakkas uurima, kes seal on.
Ega seal ometi neid (nimi) ei ole? Pidades silmas nn kohalikku ajalehte, kus perekond päevad läbi rõdul või aknal istub ja kõike näeb-kuuleb-kamandab-ja-edasi-räägib. Seletan, et selleks, et valimistel kandideerida peab ikka huvi olema kohaliku elu ja poliitika vastu ja soov ja tahe seda paremaks muuta. Mitte ainult rõdul passida ja teiste elusid kommenteerida.
Siis küsib, kas need (nimi) on ka? Tegemist kunagise klassivenna jõmlastest perega, kus suht igal nädalavahetusel pidu käis (mida selle suure hulga rahaga ikka teha, kui kurgust alla ja laiata küla peal!) ja kui vanemad kodunt ära, siis pidutsesid lapsed. Ja-jaa 13-14-aastased poisid jõid end mäluauku!
Jube kummaline, mis inimesed on last mõjutanud ja oma jälje jätnud, kuigi nendega kokkupuude on jäänud minimaalseks. Kolm aastat samas klassis! Rõdu-perekond leidis alati põhjuse poistega riidlemiseks, kui need näiteks puu otsa ronisid või jõe ääres mängisid. No eks meil olid ka sõnad peale loetud, aga kõike ei saa ju ära keelata ja lapsi koju luku taha panna.
Peo-perekonna poiss, aga käis ja hindas, kuidas keegi elas ja mida seljas kandis. Nii oligi Günther, kes siiani mingitest firmakatest midagi ei pea, ükspäev 1. klassis koju tulles, ütles, et kuule, osta mulle ka selline spordimärgiga seljakott. Ohhoo, mis on spordimärk mõtlesin? Hiljem selgus, et nike. Nojah, ostsime adidase :) Nüüd kannan seda mina, heas suuruses, kuhu mahub rahakott ja fotokas ja telefon. Vajadusel ka vihmavari.
Sellega oli muidugi hea võimalus lapsele selgitada, et ega joodikud (no andku nad mulle andeks, sest muidu üritavad ju korralikud inimesed olla) ju elu edasi ei vii. Et nemad on ehtne näide, kuidas mitte hoolida endast ja teistest enda ümber. Rääkimata vallast, kus elad. Kandideerivad ikka nö korralikud inimesed, näiteks praegu võimul olijad, siis arstid ja teadlased ja kultuuritegelased ja majandustegelased. Kellel on aega ja tahet, midagi korda saata. Keegi ei hakkakski ju joodiku poolt hääletama. Tõin näiteks ka tema hea sõbra vanemad, kes võiksid olla headkandidaadid.
Päris tore vestlus kujunes sellest ja rõõm on vaadata, kuidas lapsest saab täiskasvanu. Tal on omad arukad mõtted ja sõnad.
Avanes ka võimalus uurida tema suhtumist sellistesse (sauna)pidudesse nagu ta klassivendadel juba tavalised on. Ütles, et tema küll sellest puudust ei tunne. Hää seegi, eks juua ja pidutseda jõuab ju alati.
Seetõttu on ikka pagana hea mõelda, et lastel on võimalus näha ka teisi ilmu ja maid ja süsteeme. Kuigi on raske lahkuda headest sõpradest tuleb siinne kogemus jällegi teises kohas kasuks.
Ega seal ometi neid (nimi) ei ole? Pidades silmas nn kohalikku ajalehte, kus perekond päevad läbi rõdul või aknal istub ja kõike näeb-kuuleb-kamandab-ja-edasi-räägib. Seletan, et selleks, et valimistel kandideerida peab ikka huvi olema kohaliku elu ja poliitika vastu ja soov ja tahe seda paremaks muuta. Mitte ainult rõdul passida ja teiste elusid kommenteerida.
Siis küsib, kas need (nimi) on ka? Tegemist kunagise klassivenna jõmlastest perega, kus suht igal nädalavahetusel pidu käis (mida selle suure hulga rahaga ikka teha, kui kurgust alla ja laiata küla peal!) ja kui vanemad kodunt ära, siis pidutsesid lapsed. Ja-jaa 13-14-aastased poisid jõid end mäluauku!
Jube kummaline, mis inimesed on last mõjutanud ja oma jälje jätnud, kuigi nendega kokkupuude on jäänud minimaalseks. Kolm aastat samas klassis! Rõdu-perekond leidis alati põhjuse poistega riidlemiseks, kui need näiteks puu otsa ronisid või jõe ääres mängisid. No eks meil olid ka sõnad peale loetud, aga kõike ei saa ju ära keelata ja lapsi koju luku taha panna.
Peo-perekonna poiss, aga käis ja hindas, kuidas keegi elas ja mida seljas kandis. Nii oligi Günther, kes siiani mingitest firmakatest midagi ei pea, ükspäev 1. klassis koju tulles, ütles, et kuule, osta mulle ka selline spordimärgiga seljakott. Ohhoo, mis on spordimärk mõtlesin? Hiljem selgus, et nike. Nojah, ostsime adidase :) Nüüd kannan seda mina, heas suuruses, kuhu mahub rahakott ja fotokas ja telefon. Vajadusel ka vihmavari.
Sellega oli muidugi hea võimalus lapsele selgitada, et ega joodikud (no andku nad mulle andeks, sest muidu üritavad ju korralikud inimesed olla) ju elu edasi ei vii. Et nemad on ehtne näide, kuidas mitte hoolida endast ja teistest enda ümber. Rääkimata vallast, kus elad. Kandideerivad ikka nö korralikud inimesed, näiteks praegu võimul olijad, siis arstid ja teadlased ja kultuuritegelased ja majandustegelased. Kellel on aega ja tahet, midagi korda saata. Keegi ei hakkakski ju joodiku poolt hääletama. Tõin näiteks ka tema hea sõbra vanemad, kes võiksid olla headkandidaadid.
Päris tore vestlus kujunes sellest ja rõõm on vaadata, kuidas lapsest saab täiskasvanu. Tal on omad arukad mõtted ja sõnad.
Avanes ka võimalus uurida tema suhtumist sellistesse (sauna)pidudesse nagu ta klassivendadel juba tavalised on. Ütles, et tema küll sellest puudust ei tunne. Hää seegi, eks juua ja pidutseda jõuab ju alati.
Seetõttu on ikka pagana hea mõelda, et lastel on võimalus näha ka teisi ilmu ja maid ja süsteeme. Kuigi on raske lahkuda headest sõpradest tuleb siinne kogemus jällegi teises kohas kasuks.
neljapäev
Poliitika trügib unenäkku
kummaline jah, aga täna öösel oli peaminister isiklikult unenäos möllamas. Mul oli jube oluline ülesanne (või oli meid seal lausa mingi punt???) koostada peaministrile põgenemiskava.
Aga kuhu või milleks või kelle eest põgeneda on vaja, vot seda ei saandki teada. Sest va äratuskell tegi tirr-tirr. Viimane pilt, mida mäletan on see, et üht 5-6.a. tüdrukut (peaministri tütar? vähemalt selline teadmine mul oli, kuigi juttu sellest ei olnud) sai rahustatud ja magama pandud. Panin veel oma ilusa lillelise teki talle peale.
Huvitav, mida Freud'il sellise unenäo peale oleks öelda?
Aga kuhu või milleks või kelle eest põgeneda on vaja, vot seda ei saandki teada. Sest va äratuskell tegi tirr-tirr. Viimane pilt, mida mäletan on see, et üht 5-6.a. tüdrukut (peaministri tütar? vähemalt selline teadmine mul oli, kuigi juttu sellest ei olnud) sai rahustatud ja magama pandud. Panin veel oma ilusa lillelise teki talle peale.
Huvitav, mida Freud'il sellise unenäo peale oleks öelda?
reede
Kaheldava väärtusega kooliõpe
Günther rääkis, kuidas nende prantsuse keele õpetaja oli eile tunnis ülistanud Nõukogude Liitu ja Venemaad. Kui näiteks Venemaa ja USA peaksid omavahel sõdima hakkama, siis oleks Kanadal ikka parem olla Venemaaga sõber. Venemaa ja venelased on nii mitmeski mõttes paremad, kui ameeriklased ja Ameerika.
Hmm... ma ei oska selle peale kohe midagi kosta. Väga kummaline teemaalgatus just Obama visiidi eel, kus rõhutatakse Kanada-USA erilisi ja heanaaberlikke suhteid. Tahaks ainult saata õpetajale portsu raamatuid-broshüüre Venemaa tegudest NL ajal.
Seda kuuldes hakkan ka mõistma, miks nii in on olnud igasugused USSR ja sirbi-vasaraga tooted - T-särgid jm nänn. Neile positiivne nostalgia ju!
Igal juhul on nii eestlastel kui teistel NLi all ja ajal kannatanud rahvastel ja riikidel tohutu tööpõld ees, et saaks Läänemaailmale selgitada, mis toimus ja kuidas see meile tundus. Ega ju ei usuta neid küüditamisi või piinalaagreid. Ja jääbki kestma väärarusaam imelisest kommunismist ja headest päästjastest. Või tundubki see kaugel olijaile hoopis teisiti, kui ise asja sees olles? Või olen hoopis ise siin olles sel teemal ülitundlikuks muutunud?
Aga, paneb ikka mõtlema, et mida kõike koolis õpetatakse või räägitakse. Nad on ju kõigele avatud ja usuvad õpetaja juttu. Sedasi võib õpetaja vabalt rääkida mida iganes, sest lastel puuduvad reeglina vastavad kogemused ja teadmised, et kaasa või vastu rääkida. Nii mõtlevadki, et see ongi õige, mis õpetaja ütleb ja räägivad seda kodus edasi.
Teisalt ei saa õpetaja autoriteeti maha teha ja nüüd tuleb leida see kuldne kesktee, et lapsele seda ajalugu ja NLi ajal toimepandut selgitada. Julgust tuleb tal ka arendada, et ta aru saaks, et ka koolis võib sel teemal sobival ajal suu lahti teha. Muidu jäävadki igasugused jutud heast NList levima. Ikka tagantjärele pean selliste asjadega tegelema :)
Paraku see mööda ilma rändamine on viinud selleni, et Eesti ajalugu ta palju õppida saanud ei ole. Ainult see, mis kodus kuulnud. Nüüd võtab selle teema sihipäraselt ette.
Seniks head Vabariigi aastapäeva ootust!
Hmm... ma ei oska selle peale kohe midagi kosta. Väga kummaline teemaalgatus just Obama visiidi eel, kus rõhutatakse Kanada-USA erilisi ja heanaaberlikke suhteid. Tahaks ainult saata õpetajale portsu raamatuid-broshüüre Venemaa tegudest NL ajal.
Seda kuuldes hakkan ka mõistma, miks nii in on olnud igasugused USSR ja sirbi-vasaraga tooted - T-särgid jm nänn. Neile positiivne nostalgia ju!
Igal juhul on nii eestlastel kui teistel NLi all ja ajal kannatanud rahvastel ja riikidel tohutu tööpõld ees, et saaks Läänemaailmale selgitada, mis toimus ja kuidas see meile tundus. Ega ju ei usuta neid küüditamisi või piinalaagreid. Ja jääbki kestma väärarusaam imelisest kommunismist ja headest päästjastest. Või tundubki see kaugel olijaile hoopis teisiti, kui ise asja sees olles? Või olen hoopis ise siin olles sel teemal ülitundlikuks muutunud?
Aga, paneb ikka mõtlema, et mida kõike koolis õpetatakse või räägitakse. Nad on ju kõigele avatud ja usuvad õpetaja juttu. Sedasi võib õpetaja vabalt rääkida mida iganes, sest lastel puuduvad reeglina vastavad kogemused ja teadmised, et kaasa või vastu rääkida. Nii mõtlevadki, et see ongi õige, mis õpetaja ütleb ja räägivad seda kodus edasi.
Teisalt ei saa õpetaja autoriteeti maha teha ja nüüd tuleb leida see kuldne kesktee, et lapsele seda ajalugu ja NLi ajal toimepandut selgitada. Julgust tuleb tal ka arendada, et ta aru saaks, et ka koolis võib sel teemal sobival ajal suu lahti teha. Muidu jäävadki igasugused jutud heast NList levima. Ikka tagantjärele pean selliste asjadega tegelema :)
Paraku see mööda ilma rändamine on viinud selleni, et Eesti ajalugu ta palju õppida saanud ei ole. Ainult see, mis kodus kuulnud. Nüüd võtab selle teema sihipäraselt ette.
Seniks head Vabariigi aastapäeva ootust!
Täid!
Olen vihjamisi aegajalt maininud, et hügieen jätab Kanadas minu arust kõvasti soovida. Hendri koolist on selle poolaasta jooksul, mil ta koolis käinud saadetud juba mitu korda teateid täide kohta. Ju hügieeni tõttu on igasugustel satikatel ja sitikatel väga soodsad tingimused elamiseks.
Viimati kaks nädalat tagasi. Siis ikka vaatasin lapse pead mõned õhtud ja ei leidnud midagi. Kuni otsustasin eelmisel reedel (sel korral läks paberiprügi) et viskas selle lehe nüüd minema. Tagantjärele oli see muidugi ennatlik tegu, nimelt oli paberil palju kasulikku infot, mida täidest vabanemiseks teha.
Nimelt avastasin kolmapäeva õhtul enne magaminemist lapsele pai tehes, et midagi on nagu mäda - on see kõõm või mis asi see on. Kohe laps voodist üles ja vannituppa - tingud olid. Võtsime mõlemad poisid ette ja kahjuks mõlemal. Nad ju jagavad tuba, häda see siis seal levida ei ole!
Hakkasime kohe tegutsema, ega meil ju midagi ei olnud, selleks ei olnud keegi valmistunud, nt ei olnud ühtki täikammi meil muretsetud, sest viimased täid meie peres jäid nii minu kui abikaasa algkooliaega.
"Vanakooli" inimestena ajasime esimese asjana poistel juuksed maha, nüüd mõlemad parajad nudipead. Nagunii oli plaanis neid homme juuksurisse viia. Nüüd siis säästsime 20 dollarit :)
Tegin kohe otsingu netis, et leida, kuidas ja kui kiiresti siis täid paljunevad ja arenevad jne. Ja mis vahendeid võiks siit leida nende hävitamiseks.
Kogu täi eluiga, alates munast kuni täiskasvanu võib kesta isegi 50 päeva! Minu jaoks tähendab see seda, et veel 2 kuud tuleb äärmiselt ettevaatlik olla.
Eile käisin apteekides, et leida treatment'e. Esimeses kohas küsiti, et mis asjad need veel on? Kas pole tore? Õnneks siiski peale väga-pikka-ootamist retseptiklientide järjekorras avanes võimalus vestelda proviisoriga, kes leidis oma kappidest vajaliku rohu. Mis pidavat kõigest 10 minutiga mõjuma. Aga maksis 40 raha! (Võrdlus üleeelmise lõiguga - sääst 20, kulu 40. Ahhaa!)
Õhtul möksisime mõlemad poisid sisse ja kui tuli vahendi peast maha pesemise aeg, siis ei olnud sooja vett. Kõrvalepõikena pani see mind mõtlema, et ju siis pesumasin võtab samast kohast sooja vee, kuidas see muidu otsa saab.
Mingi hetk siiski tuli parajalt soe vesi ja sai pead puhtaks pestud. Igal juhul hommikuks oli vähemalt Günther puhas, Hendri mitte :( 7 päeva pärast peab mõlemale kuuri kordama, seni kammime igal õhtul ja otsime täisid taga. Kohutav!
Günther on väga häiritud mõttest, et mingid satikad peas ringi võivad ronida. Hendrile nad vist väga muret ei valmista.
Nüüd jääb vaid oodata ja loota parimat.
Oi, kuidas ma jälestan selliseid elukaid! Olen 2 ööd-päeva pesnud hullumeelsena pesu - kõik padjad, tekid, voodipesud, riided, mütsid, joped, sallid. Eks sellepärast see soevesi otsas ongi. Täna hakkan kuuma triikrauaga triikima. Jõudu mulle! See ei ole mu meelistegevus.
Praeguses olukorras eriti ei mõista ma kanadalaste ihalust nende täisvaibatatud põrandate järele. Muidu pole ma ka nende vaippõrandate positiivsetest omadustest aru saanud (alates teisele korrusele viivast trepist on kogu teine korrus vaiba all). Ma ei taha üldse mõelda, mis lestasid ja molluskeid seal vaiba sees veel võib olla. Maja on valminud aastal 1997, kümme aastat elasid seal sees nö omanikud ja nüüd 2 aastat üüritakse välja. Meie oleme teised üürilised. Jah, neid puhastatakse aeg-ajalt mingite aurutite ja vahenditega, aga ei usu mina, et kõik ideaalselt puhtaks saab. Pealegi on nende välimus juba väsinud ja see, mille kohta omanik ütles enne meie sisse kolimist, et kogu maja on koristet. Nohjah! Enne meie asjade lahti pakkimist ma ikka müttasin seal lapiga mitu päeva, ukse nupud ja uksed ja trepi käepide ja köögikapid, ka külmkapi ja nõudepesumasina pesin üle. Friik, mis friik!
Viimati kaks nädalat tagasi. Siis ikka vaatasin lapse pead mõned õhtud ja ei leidnud midagi. Kuni otsustasin eelmisel reedel (sel korral läks paberiprügi) et viskas selle lehe nüüd minema. Tagantjärele oli see muidugi ennatlik tegu, nimelt oli paberil palju kasulikku infot, mida täidest vabanemiseks teha.
Nimelt avastasin kolmapäeva õhtul enne magaminemist lapsele pai tehes, et midagi on nagu mäda - on see kõõm või mis asi see on. Kohe laps voodist üles ja vannituppa - tingud olid. Võtsime mõlemad poisid ette ja kahjuks mõlemal. Nad ju jagavad tuba, häda see siis seal levida ei ole!
Hakkasime kohe tegutsema, ega meil ju midagi ei olnud, selleks ei olnud keegi valmistunud, nt ei olnud ühtki täikammi meil muretsetud, sest viimased täid meie peres jäid nii minu kui abikaasa algkooliaega.
"Vanakooli" inimestena ajasime esimese asjana poistel juuksed maha, nüüd mõlemad parajad nudipead. Nagunii oli plaanis neid homme juuksurisse viia. Nüüd siis säästsime 20 dollarit :)
Tegin kohe otsingu netis, et leida, kuidas ja kui kiiresti siis täid paljunevad ja arenevad jne. Ja mis vahendeid võiks siit leida nende hävitamiseks.
Kogu täi eluiga, alates munast kuni täiskasvanu võib kesta isegi 50 päeva! Minu jaoks tähendab see seda, et veel 2 kuud tuleb äärmiselt ettevaatlik olla.
Eile käisin apteekides, et leida treatment'e. Esimeses kohas küsiti, et mis asjad need veel on? Kas pole tore? Õnneks siiski peale väga-pikka-ootamist retseptiklientide järjekorras avanes võimalus vestelda proviisoriga, kes leidis oma kappidest vajaliku rohu. Mis pidavat kõigest 10 minutiga mõjuma. Aga maksis 40 raha! (Võrdlus üleeelmise lõiguga - sääst 20, kulu 40. Ahhaa!)
Õhtul möksisime mõlemad poisid sisse ja kui tuli vahendi peast maha pesemise aeg, siis ei olnud sooja vett. Kõrvalepõikena pani see mind mõtlema, et ju siis pesumasin võtab samast kohast sooja vee, kuidas see muidu otsa saab.
Mingi hetk siiski tuli parajalt soe vesi ja sai pead puhtaks pestud. Igal juhul hommikuks oli vähemalt Günther puhas, Hendri mitte :( 7 päeva pärast peab mõlemale kuuri kordama, seni kammime igal õhtul ja otsime täisid taga. Kohutav!
Günther on väga häiritud mõttest, et mingid satikad peas ringi võivad ronida. Hendrile nad vist väga muret ei valmista.
Nüüd jääb vaid oodata ja loota parimat.
Oi, kuidas ma jälestan selliseid elukaid! Olen 2 ööd-päeva pesnud hullumeelsena pesu - kõik padjad, tekid, voodipesud, riided, mütsid, joped, sallid. Eks sellepärast see soevesi otsas ongi. Täna hakkan kuuma triikrauaga triikima. Jõudu mulle! See ei ole mu meelistegevus.
Praeguses olukorras eriti ei mõista ma kanadalaste ihalust nende täisvaibatatud põrandate järele. Muidu pole ma ka nende vaippõrandate positiivsetest omadustest aru saanud (alates teisele korrusele viivast trepist on kogu teine korrus vaiba all). Ma ei taha üldse mõelda, mis lestasid ja molluskeid seal vaiba sees veel võib olla. Maja on valminud aastal 1997, kümme aastat elasid seal sees nö omanikud ja nüüd 2 aastat üüritakse välja. Meie oleme teised üürilised. Jah, neid puhastatakse aeg-ajalt mingite aurutite ja vahenditega, aga ei usu mina, et kõik ideaalselt puhtaks saab. Pealegi on nende välimus juba väsinud ja see, mille kohta omanik ütles enne meie sisse kolimist, et kogu maja on koristet. Nohjah! Enne meie asjade lahti pakkimist ma ikka müttasin seal lapiga mitu päeva, ukse nupud ja uksed ja trepi käepide ja köögikapid, ka külmkapi ja nõudepesumasina pesin üle. Friik, mis friik!
laupäev
Streik
Nii, mind on kuidagi eriliselt õnnistatud riikidega, kus on tugevad ametiühingud ja sagedased streigid, mis elu-olu häirivad.
Sain Soomes tunda bussi- ja trammijuhtide streiki kümme aastat tagasi. See sattus kõige külmemale ajale, väljas oli talv ja miinused lähenesid 20le. Olin just kolinud kümne minuti jalutustee kauguselt 45 minuti kaugusele. Oli tore - tööle jõudes jalad jääs. Aga vähemalt jõudis kohale ja edaspidi sai juba kombineeritud kolleegide ja autodega.
Nüüd, siis streigivad Ottawa transporditöölised. Mitte üks buss ega O-rong ei sõida. Muud liiklusvahendit ei ole. No ja elame nüüd töökohast ikka kaugel - 15 km.
Kõige toredam on see, et just esimesel streigi päeval (täna juba kolmas päev) oli tohutu lumetorm. Koolibusside liiklus tühistatud. Teed lumised jne. Siis oli ikka eriti greisi, et saada 2 last erinevateks aegadeks erinevatesse koolidesse, lisaks ise tööle. Eile olid vähemalt koolibussid taas töös ja suuremad teed enam-vähem lumest puhtad. Täna juba teed päris hästi puhastatud. Saab sõita - isegi kaherealised teed on jälle kaherealised, mitte ühesed.
Linnavalitsus soovitab kasutada alternatiivseid vahendeid liiklemiseks - käia jala, carpooling (auto ühiskasutus?) või uurida tööandjalt alternatiivseid töötamise viise. Siis linnas ongi näha osad suusatavad, osad sõidavad jalgratastega. No minu jaoks on ikka liiga pikk maa minna linna suusatades. Rääkimata sellest, et topograafilise idioodina ma üldse ei orienteerukski nii hästi, et õigesse kohta kohale jõuda.
Eriti hull on see, et nad ainult ei streigi paremate palkade nimel, vaid nad ka peatavad liiklust. Meil siin lähedal on üks linnavalitsuse hoone, selle juures on päev läbi streikijad kohal oma plakatitega ja lisaks sellele hoiavad kõiki mööduvaid autosid u 3 minutit kinni. Kujutate siis ette neid järjekordi!
Sama lugu kesklinnas. Saad ühest streigisulust mööda ja siis kui ükskord tüdinuna linna jõuad on seal sama jama ees. Tööle sõit võtab aega 2 tundi, koju sama kaua. Tänaseks on ka kohalikud pahaseks muutunud. Muidu nagu ei saa aru ainult naeratavad alati ja kõik on neil nii tore ja ilus. Eriti vahva silt oli ühel väikepoel kesklinnas "Thank you busdrivers for your selfiness on this holiday season!"
Asjal on muidugi positiivne külg ka. See on see, et otsime väiksemaid teid, mida mööda üritame kiiremini kohale saada. Silm juba märkab ilugi siin linnas. Ilusaid majakesi ja jõulukaunistusi. Hästi populaarne on siin aiad-majad ehtida elektriküünaldega ja muude "põlevate" vidinatega. Markantseim jõuluehte näidis on Tim Hortoni kohvitopsidest tehtud kuusepuu.
Sain Soomes tunda bussi- ja trammijuhtide streiki kümme aastat tagasi. See sattus kõige külmemale ajale, väljas oli talv ja miinused lähenesid 20le. Olin just kolinud kümne minuti jalutustee kauguselt 45 minuti kaugusele. Oli tore - tööle jõudes jalad jääs. Aga vähemalt jõudis kohale ja edaspidi sai juba kombineeritud kolleegide ja autodega.
Nüüd, siis streigivad Ottawa transporditöölised. Mitte üks buss ega O-rong ei sõida. Muud liiklusvahendit ei ole. No ja elame nüüd töökohast ikka kaugel - 15 km.
Kõige toredam on see, et just esimesel streigi päeval (täna juba kolmas päev) oli tohutu lumetorm. Koolibusside liiklus tühistatud. Teed lumised jne. Siis oli ikka eriti greisi, et saada 2 last erinevateks aegadeks erinevatesse koolidesse, lisaks ise tööle. Eile olid vähemalt koolibussid taas töös ja suuremad teed enam-vähem lumest puhtad. Täna juba teed päris hästi puhastatud. Saab sõita - isegi kaherealised teed on jälle kaherealised, mitte ühesed.
Linnavalitsus soovitab kasutada alternatiivseid vahendeid liiklemiseks - käia jala, carpooling (auto ühiskasutus?) või uurida tööandjalt alternatiivseid töötamise viise. Siis linnas ongi näha osad suusatavad, osad sõidavad jalgratastega. No minu jaoks on ikka liiga pikk maa minna linna suusatades. Rääkimata sellest, et topograafilise idioodina ma üldse ei orienteerukski nii hästi, et õigesse kohta kohale jõuda.
Eriti hull on see, et nad ainult ei streigi paremate palkade nimel, vaid nad ka peatavad liiklust. Meil siin lähedal on üks linnavalitsuse hoone, selle juures on päev läbi streikijad kohal oma plakatitega ja lisaks sellele hoiavad kõiki mööduvaid autosid u 3 minutit kinni. Kujutate siis ette neid järjekordi!
Sama lugu kesklinnas. Saad ühest streigisulust mööda ja siis kui ükskord tüdinuna linna jõuad on seal sama jama ees. Tööle sõit võtab aega 2 tundi, koju sama kaua. Tänaseks on ka kohalikud pahaseks muutunud. Muidu nagu ei saa aru ainult naeratavad alati ja kõik on neil nii tore ja ilus. Eriti vahva silt oli ühel väikepoel kesklinnas "Thank you busdrivers for your selfiness on this holiday season!"
Asjal on muidugi positiivne külg ka. See on see, et otsime väiksemaid teid, mida mööda üritame kiiremini kohale saada. Silm juba märkab ilugi siin linnas. Ilusaid majakesi ja jõulukaunistusi. Hästi populaarne on siin aiad-majad ehtida elektriküünaldega ja muude "põlevate" vidinatega. Markantseim jõuluehte näidis on Tim Hortoni kohvitopsidest tehtud kuusepuu.
Aitame lähedast!
Tulin eile õhtul pangakontorist välja ja kõrval office'ist jookseb üks juudi noormees ligi ja küsib, et ega ma juhuslikult juut ei ole?! Peale esmast ehmatust, et kas ma tõesti näen juudi moodi välja, ütlesin, et ei ole.
Noormees ohkas kergendatult ja jätkas. "Tead, meil sabbath praegu ja oleks abi vaja."
Uurisin kerge umbusuga, et mis abi siis vaja on. No, krt neid kohalikke teab, eriti, kui kutsub oma office'isse õhtul pimedas.
Noormees selgitas, et neil sabbath ja sellel ajal ei tohi elektrit kasutada, aga neil seal mingi kogunemine tulemas ja üks tuli ei põle. Abivalmi inimesena loomulikult lülitasin tule põlema. Abi eest küsiti, kas ma veel mingit küpsist või jooki ei soovi, aga arvasin, et sellest piisas mulle küll. See veel puudus, et kombeka naisterahvana juudi noormeestega mingit usuõhtut pidama hakkan.
Kahtlane on see, et neil oli neli lülitit reas ja teised kolm oli keegi juba põlema pannud. Arumaisaa, kas iga tule jaoks küsiti möödujate abi või, kuidas need teised põlema saadi.
Ja üldse tundub see kõik parajalt silmakirjalik, et kui ise ei tohi elektrit kasutada, siis võtame tänavalt kellegi, kes elektri sisse lülitab. Siis jääb teine patuseks. Samas kasutavadd ju nemad ikkagi elektrit, ega mina ei jäänud sinna ootama ja valgust nautima. Ikka nemad! Oleks võinud ju ka pimedas istuda ja oma olengut pidada.
Aga jah, abitegu tehtud, nüüd ei teagi, kas ikka õige asja eest või mitte.
Noormees ohkas kergendatult ja jätkas. "Tead, meil sabbath praegu ja oleks abi vaja."
Uurisin kerge umbusuga, et mis abi siis vaja on. No, krt neid kohalikke teab, eriti, kui kutsub oma office'isse õhtul pimedas.
Noormees selgitas, et neil sabbath ja sellel ajal ei tohi elektrit kasutada, aga neil seal mingi kogunemine tulemas ja üks tuli ei põle. Abivalmi inimesena loomulikult lülitasin tule põlema. Abi eest küsiti, kas ma veel mingit küpsist või jooki ei soovi, aga arvasin, et sellest piisas mulle küll. See veel puudus, et kombeka naisterahvana juudi noormeestega mingit usuõhtut pidama hakkan.
Kahtlane on see, et neil oli neli lülitit reas ja teised kolm oli keegi juba põlema pannud. Arumaisaa, kas iga tule jaoks küsiti möödujate abi või, kuidas need teised põlema saadi.
Ja üldse tundub see kõik parajalt silmakirjalik, et kui ise ei tohi elektrit kasutada, siis võtame tänavalt kellegi, kes elektri sisse lülitab. Siis jääb teine patuseks. Samas kasutavadd ju nemad ikkagi elektrit, ega mina ei jäänud sinna ootama ja valgust nautima. Ikka nemad! Oleks võinud ju ka pimedas istuda ja oma olengut pidada.
Aga jah, abitegu tehtud, nüüd ei teagi, kas ikka õige asja eest või mitte.
Tellimine:
Postitused (Atom)