Aga mitte filmist ei taha ma rääkida, vaid üritusest endast, õigemini korraldamisest. Sest ega seal midagi väga vaadata ei saanud, üks siblimine ja sebimine käis pidevalt.
Kohal oli terve ports tegelasi - piletimüüja, snäkkide müüjad, loterii pakkuja. Tehnika eest vastutaja, siis vanemad, kes toole saali paigutasid ja võimlemismatte paika panid. Hiljem siis koristamine ja kokku pakkimine. Rahvast oli umbes 3-40 last vanematega. Lapsed kükkisid/istusid/lamasid põhiliselt mattidel ja vanemad siis soojendasid pinke. Meie jaoks oli see esimene kord sellisel üritusel osaleda. Suht hämmastav oli, et mõned olid kohal magamiskottides ja suurte põranda- või kaisupatjadega, tegid kohe mõnusad pesad endale, kust hea filmi jälgida. Teised juba ööriietes ja hommikumantlites... Aga siin ongi selline komme, hommikuti käivad naabrid posti järel või koera pissitamas ööriietes, et see pole enam midagi uut minu jaoks.
See vabatahtlike tegevus on ikka imetlust väärt asi. Mitte ainult koolis, vaid kogu siinses ühiskonnas. Nii mõndagi oleme siit kõrva taha juba pandud, mida võiks ka Eestis rakendada. Ka see tänane üritus ju, saadakse klassikaaslastega kokku väljaspool tavapärast koolielu. Film lastele, samas nänni müügiga kogutakse ka kooli jaoks raha. Arvutiklassile on kogutud juba nii palju, et esialgse 16 arvuti asemel saab nüüd 25 muretseda, lisaks mingi smartboardi, see on nagu elektrooniline puutetundlik kuvari-sugune tahvel.
Et kõigeks ei pea saama kohalikult omavalitsuselt või riigilt raha. Saab ka teisiti. Ja ilma virinata, võtad kätte ja lükkad asja käima ja kõik tulevadki kaasa. See on kohe osa elustiilist. Lisaks on ju muidki üritusi, mida korraldatakse. Barbeque'd ja raamatulaadad, kasutatud sporditarvete müügid. Viimased on eriti head. Saad müüa oma väikseks jäänud asju ja osta suuremaid või vahetada või misiganes kokkuleppele jõutakse. Igal üritusel on lisaks müügis agarate vanemate poolt küpsetatud koogid või muffinid, mille tulu läheb jälle koolile, näiteks spordiväljaku hooldamiseks või muuks vajalikuks. Väikestest asjadest saavad suured. Lisaks muidugi see oma kooli ja kogukonna tunne, mis ühisürituste läbi aina kasvab.
Ahjaa! Tagasitulles koperdasime ühe paksukese pesukaru otsa. Kükkis teine teel ja ootas meid. Kui piisavalt lähedale jõudsime, siis jooksis esmalt puu taha pakku. Tahtsin teist ikka lähemalt näha ja ehk ka pildistada, fotokas on viimasel ajal pidevalt kotis kaasas. Aga see paksukse näitas üllatavalt kiireid liigutusi ja kadus põõsa taha ootama. Läksin järele ja juba sibas triibusaba metsatukka. Fotokale ei jäänud peale punase udukogu eriti midagi, pime ja kiiruga üritatud asi ju.
Esimest korda nägime nö vabas looduses ja elusat pesukaru. Senised kohtumised on piirdunud auto tee ääres olevate korjustega.
1 kommentaar:
Jah, üritusi on tõesti koolis palju, ei teagi, kuidas nad jõuavad. Mina olen paljudest loobunud, kuigi endal vahel süda valutab, et äkki ikka peaks... eriti kui järgmisel päeval lapsed sellest õhinal räägivad. Aga ei jõua nii palju. Ja mõni tundub naljakalt kummaline, näiteks kui lapsed kooli põrandal isutes ja pidzhaamadesse riietatuna muinasjutte kuulavad.
Postita kommentaar