Koolielust teise nurga alt

Õhtul kujunes avameelne vestlus Güntheriga, millest koorus nii mõndagi huvitavat välja. Kuidagi läks jutt suitsetamise jm meelemürkide peale ja siis teatas Günther, et koolis pakutakse talle weed'i. See siis miskite meelemürkidega tubakas (appi, mai teagi täpselt, kas see on kanepi lehtedest kokkukeeratav pläru või mis ta on?).
Igal juhul pidi vabalt saada olema ja paljud klassikaaslased (et mitte öelda - peaaegu kõik poisid) tõmbavad. Hmm... Hoiatuseks on teised öelnud, et peale tõmbamist ei peaks autot juhtima ja pesapalli ka mitte mängima, kuna võid kogemata sõbrale kurikaga virutada.

Günther on seni ära öelnud - suitsetamine ei ole tema jaoks. Mõned aastad tagasi ta Soomes proovis küll seda tavapärast, aga jäi ruttu vahele :) Ka mitmesuguseid tablette pidi liikuma. Morfiini peamiselt. See vist küll Kanadas valuvaigistina lubatud, kui vähki või mõnda muud raskekujulist haigust põed.

Ta on selles suhtes mõistlik ja ma usun, kui ta ütleb, et ei tarbi. Aga kui see nii vabalt saada on ja ümberringi tarbitakse, siis... no ma küll natuke pabistan. Nad on ju seltskonnast ja heakskiidetavusest nii mõjutatavad.

Pealegi avastasin, et ma ei tea neist tänapäevasest asjadest eriti midagi. Otsides seletust weed'ile leidsin näiteks mitmekeelse (ka eesti!) Hollandi lehe, kust on võimalik vastavaid taimeseemneid omale muretseda. Saadetakse vabalt postiga koju. Üks huvitav lugemine eneseharimise mõttes oli ka slängisõnaraamat.
Teab ehk keegi soovitada, mida lugeda (usaldusväärseid netilehti nt), et neist meelemürkidest rohkem teada, mis mõju avaldavad, mis tunnused on kasutajal. Igal juhul hakkas häirekellake tööle ja nüüd on viimane aeg end kõigega kurssi viia. Muidu ikka arvasin, et ah, ei minu laps ei tea neist midagi ja tema sõbrad ka mitte.

Ega me päris tummad ka selle kohapealt ei ole olnud, juttu ka varem tehtud, koguni isikliku näite varal. No liimi olen korra nuusutanud, seda 3. klassis klassivenna sünnipäeval. Kole oli pärast olla ja mäletan tänaseni. Muud positiivset sellest kogemusest ei ole, kui et nüüd saan tuua lastele näiteks, mida kogesin ja mida enam mitte kunagi tunda ei tahaks. Samas saan selle kaela ka kõik nn short-term-memory-loss'id lükata. Ehk olukorrad, kus oleme millestki rääkinud ja ma ei ole eriti tähelepanelikult last kuulanud ja hetk hiljem küsin sama asja üle :)

Üldsegi, kas sellest peaks kooli informeerima või on see Kanadas ka legaalne ja aktsepteeritud tegevus? Laps ei taha koputaja olla. Nii palju küsimusi-probleeme tekkis kohe korraga...