Septembrikuu möödus kiiresti

September saigi märkamatult läbi. Samuti esimene kuu uuest kooliaastast.
Alguses oli ikka väike sabin-pabin sees. Mõned päevad enne kooli avastasime, et G-l riidepark kõik väikseks ja/või vanaks saanud. Siis saigi täiskomplekt soetatud - jakk, särk, teksad, jope. Uhh, me pole ammu nii palju raha korraga poodi jätnud. Tavaliselt ei osta me kõike asju septembriks uusi, ikka vastavalt vajadusele. Aga nüüd sai küll luuletuse kohaselt - kõik, kõik on uus septembrikuus!
Rahalise poole pealt on kooli algus nagu alati jõhker. Enamus varustust olin sel korral Eestist kaasa toonud (pliiatsid, kustukad jne). Kuna mõlemad olid keelelaagris ja siis said korralikud pinalikomplektid. Aga ikka läheb teist nii, et vähe pole! See väljend pärineb H sõnavarast.
Näiteks on gümnaasiumisse vist juba 100 ja rohkem dollarit läinud - aastaraamat, kunstivahendid, student fee, jõusaali raha, pildistamine, jne. Eriti pani mind hämmastama student fee (õpilase tasu?). Ei saagi aru, kas õpetaja palka ei saa, et lapsevanematelt sellise nimetusega raha küsitakse. See on ainult ühes aines. Ju teised õpetajad saavad palka :)
Väikses koolis on juba tšekid läinud piima- ja pitsaprogrammideks. Ma ei tea, kust seda raha küll kalluriga kohale tuuakse??? Ei tasu vist märkimist, et minu sissetulekut arvestatakse kroonides, aga majandusteadlikumad on kindlasti kursis Kanada dollari kursi tõusuga. Päris karm värk. Aga ei hädalda, onju hullemaidki olukordi :)
Nüüdseks on loodetavasti suurem osa lubadest allkirjastatud, vajalikud kursused muudetud ja kõik hakkab tavalist riburada pidi minema. Loodame!

**
Aga muidu olen vist saanud arvutimürgituse ja seetõttu eriti palju kirjutanud ei olegi. Kuidagi ei viitsi või ei taha, kuigi mõtteid on küll peas, millest võiks, aga teoks teha ei viitsi... Seegi jutt juba ammu peaaegu valmis, kuid publish jäänud tegemata...
Võib-olla ka stress, et ei jaksa. Eks näis.

**
Fotol siis mõlemad uues varustuses - ühel dressid, teisel teksad.

Jee! Kool on läbi!

Täpselt nii tuli täna G koolist koju, endal kaks eksamit seljataga. Kui sellest varem teada saime, et tal kaks eksamit samal päeval, siis küsisin, et kas ta ehk ei tahaks koolis vihjata, et sedasi pole kõige parem variant. No minu ajal ju pidi 3 päeva olema eksamitel vahet. Aga siin pidi see tavaline olema. Eksamid olid siis prantsuse keeles ja matemaatikas. Ise oli rõõmus ja oma sooritustega rahul. Ametlikud tulemused selguvad küll alles augustis, kui need postiga koju saadetakse. Praegu lihtsalt igas aines öeldi suuliselt, mis tulemused on ja see tähendab, et neist alla poole enam ei lähe, eksamid ja arvestused tõstavad protsenti. Tema koolis märgitakse tulemusi protsentides.
Sel poolaastal oli neli ainet - kehaline, prantsuse keel, matemaatika ja geograafia. Geograafias oli test, kehalises pidid ka mingitele normidele vastama. Tema viimasel ajal suurenenud huvi füüsilise treeningu vastu tagas selle, et tegi rohkem kätekõverdusi kui õpetaja arvas, et ta suudab.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tal on tore aasta olnud. Gümnaasiumis väga meeldinud. Nii geograafias kui eelmisel poolaastal toimunud inglise keele (sic!) eksamil sai ta oma klassi parima tulemuse. Seetõttu soovitas karjäärinõustaja järgmisel aastal valida akadeemilise inglise keele, et siis liigub edasi ülikooli-kursil. Mata ka akadeemiline.

Seda kõike on jube hea kirjutada ja olen väga rõõmus poisi saavutuste üle, sest tegelikult oli Soome-periood talle koolis väga väga raske. Nii õpetaja kui nende katkiste hingedega laste tõttu, kes viidi võõrale maale, et vanemad saaks paremat elu lubada. Ikka see põhjus, et joonistav ja luuletav poiss ei sobi ju eesti matso-ühiskonda, mis seal miniatuursel kujul eksisteeris. Mul ei ole kedagi teist neis raskustes süüdistada, kui ennast - ise valisin kooli, kus olid eesti keelekümblus klassid, arvates, et patriootlikkus ja keele säilimine on ühed olulised asjad (tegelikult arvan ikkagi nii). Aga, et see nii palju kannatusi kaasa tõi. Eriti haiget sai muidugi G.
Kuid praegu on aeg rõõmustada! H-l veel mõned koolipäevad ees. Üle tüki aja on täna jälle ilus ja soe ilm. Ja värsked maasikad lõhnavad nii heaste...

Kool hakkab otsa saama

Koolides juba suuremalt jaolt õppeprogrammid läbitud ja asja võetakse vabamalt. Sedasi toimuvadki igasugused teatrid, muuseumid, ekskursioonid jne. Viimati käis H klassiga lennundusmuuseumis. Lapsed said igasuguseid asju katsetada, vaadata ja proovida. Mis tunne on istuda hävitaja-puldis, kas täispuhutud kilekotiga õnnestub raamat üles tõsta, kelle õhupall lendab kõige kaugemale.
Kaasas olnud lapsevanemad (vabatahtlikud) saavad tänutäheks järgmisel nädalal kooli hommikusöögile. Tegelikult on see hommikusöök kõigile vabatahtlikele, kes aasta jooksul abiks olnud. Meil on isa see tore vabatahtlik, kes lennundusmuuseumisse läks kohe rohkem kui hea meelega kaasa :)

G-l on ka peamiselt kordamised, erinevad huviringid lõpetasid eelmisel nädalal töö. Järgmisel nädalal on ühel päeval kaks eksamit -prantuse keel ja mata. Peale seda ongi enam-vähem kõik, kuigi ametlikult on 25. juuni viimane koolipäev.

Maailm ja lapsed

Haiti toetuseks kogutakse raha ju igal pool. Kanadas on võimalik poes ostu sooritades kohe 2 dollarit anda vastava eesmärgi täitmiseks. Lisaks organiseerivad siin diplomaatide abikaasad korjandusringe ja loomulikult ei jää sellest kõrvale ka koolid. Nii tuligi Hendri teatega, et palume lastel tuua "tuuni" ehk 2 dollarit Haiti toetuseks. Teretulnud on ka kõik suuremad toetused vastavalt südametunnistusele.

Kuna Hendri väga meil uudiseid ei ole jälginud (kamoon, ta ju alles väike!) siis küsiski, et milleks seda vaja on ja mis see on. Rääkisin, et maavärin ja palju kannatanuid ja nüüd kogutakse abistamiseks raha. Et saaks vett ja sööki ja ravimeid osta. Tänapäevaseid võimalusi kasutades otsisin youtube'st välja ka mõned temaatilised uudiseklipid. See oli muidugi liig :). Laps võttis selle nii südamesse, et neil ei ole RAHA! Eks sai omamoodi aru.

Jooksis siis isale ja vennale kuulutama, et tead, et maa värises ja inimestel ei ole raha enam! Me peame neile kohe saatma.

Oli juba ühe tuuni kotti pannud, kui tuli hetke pärast uuesti küsimusega, et kas rohkem võib ka anda.
Õhtul jätkus veel pikk arutelu, kas Ottawas võib ka maa väriseda, aga Eestis? Mida tema teeks ja kuhu läheks ja kindlasti paneks ta endale raha taskusse. Ei lugenud selgitused, et rahaga üksi pole midagi teha, kui vett pole. Küll kunagi aru saab. Peaasi, et aitamisrõõmu jätkuks!

Laiiskus kontiides

Kohe nii laisk olen olnud, et mitte midagi pole viitsinud teha, eriti käib see mõtete sättimise kohta, et siia miskit kirja panna.
Asi kindlasti selles, et pühade aegu olin puhkusel ja järjekorselt pean nentima, et mulle on selline rahulikult kodus olemine aina rohkem ja rohkem meeldima hakanud. Ei ole mingit ruttu, ärkad, kui enam und ei ole (oma osa kindlasti selles, et lapsed on juba suured), mitte helina peale. Teed hommikuputru ja siis vaatad, mida täna võiks ette võtta, kui viitsimist on :)
Kuna poistel ka vaheaeg siis saigi lihtsalt oldud ja kodust elu nauditud. Ka siin on paks lumi maas ja vähemalt õues on tegemist küllaga olnud. Käisime pea iga päev kelgutamas või niisama lumes müttamas. MÕNUS! Ei mingit sundi, oi-mul-on-kohe-vaja-sinna-minna ja aega ei ole, et teha seda teist või kolmandat.
Jõulud veetsime ka rahulikult kodus. Vaaritasime abikaasaga süüa, Hendri tegeles kuuse ehtimisega. Õhtul tuli jõuluvana. Kinkidega sel korral ei liialdanud. Said kahepeale mängukonsooli ja Hendri lisaks ühe lego-auto. Sest olgem ausad, eks see PS rohkem Güntherile ole. Juba hakkas tüütama see jutt, et ükski sõber ei saa külla tulla, sest midagi pole teha... Oh, neid tänapäeva lapsi küll, ainult tehisasjad ja -maailmad suudavad neile mingit pinget pakkuda! Muidugi tähendab see ka uut kuluartiklit meie pere-eelarves :) mänge peaks ju ka ostma, õnneks saab neid ka kasutatult või saavad sõpradega vahetada. Natuke on see vidin ka meie kõigi jaoks, sest nüüd saame siinseid DVDsid vaadata. Arvutitel on kõigil limiidid peal kui mitu korda sa regioone saad vahetada ja arvutipark (suurusehullu väide 2 arvuti kohta!) meil puhta Eestist-Soomest pärit.
Siis tuli vana-aasta õhtu koos külalistega :) järjekordne vaaritamine, imepisikene ilutulestik kohaliku parlamendisaadiku poolt (üritus kandis kindlasti nimetust - kohtumine valijatega :D)
Aga see pidavat olema ainuke ilutulestik Ottawas, võrreldav vast jõmmide poolt korraldatavatega Eestis.
Nüüd on jälle rutiin peale hakanud - töö-kool-kodu-pood. Güntheril ootavad ees elu esimesed eksamid - inglise keeles ja kunstis. Kunst juba homme. Hoidkem pöialt!

Kooliteemad

Käes on järjekordne tunnistuste aeg. Mul ikka tahab harjumist see, et tunnistused tulevad nö keset kooliaastat ja koheselt ei järgnegi vaheaeg. Viimast tuleb veel jõuludeni oodata. Igal juhul esimene osa trisemestrist on läbi ja teine alanud. Vahekokkuvõtteks tunnistused ja intervjuud koolides lapsevanematega.

See intervjuude määramise aeg on aeglase põhjamaalase jaoks endiselt harjumatu. Nimelt üks päev enne saadetakse koolist koju lipik koos ajaga stiilis võta või jäta. Sest midagi ümbermuuta ei saa, sest vanemaid ju palju. Alternatiiviks on vestlus pidada telefonitsi ja ikka samal ajal, kui reaalne kohtumine aset leiaks.

Güntherile me ei jõudnudki intervjuule, sest vastav teade jõudis postkasti (see saadeti koolist tigupostiga) alles päev peale intervjuude toimumist. Saatsin siis õpetajatele kirja, et kui aga mingeid probleeme on, siis minu telefon on see. Kõik olid G-le öelnud, et sa oled nii tubli, et mingeid probleeme ei ole. Mis nii viga!

Hendri intervjuu toimus neljapäeval. Eelmisel päeval saadeti tunnistus koos vestlusajaga. Ega tulemuste üle kurta ei saa. Inglise keele abiõpetaja rääkis, et väikses grupis (need lapsed, kes kõik ingliskeelt eraldi saavad) räägib juba väga palju juttu ja viskab naljagi. Suuremas grupis ei pidanud veel nii julge olema. Sõpru pidi küll jaguma ja kõigiga läbisaamine hea olema, aga suures grupis esile ei tüki. Rääkisin, et ta ongi selline kogu aeg olnud. Alates imikust :) kui kursakaaslastega ühiseid töid tegime ja teiste sama vanad lapsed mängisid oma vahel, siis Hendri istus mul ikka kõrval ja ainult kiikas, kuidas teised mängivad. Matemaatikas pidi ta väga hea olema, ju seda ei takista puudulik keeleoskus. Ja muidu on ikka vaja lugeda ja lugeda ja lugeda. Õpetaja andis ka mõned veebilehed, kus saab õppida spellimismänge, näiteks www.spellingcity.com Veel oli juttu sellest, et kohati on ta liiga hajameelne või omades mõtetes, et kas ta siis ei saa ülesandest aru, mida tegema peab ja küsida ei julge. Meile pandi südamele, et ikka julgustaksime teda küsima, kui ta aru ei saa. Muidu läheb väärtuslik aeg kaotsi. Rääkisin ka viimastest edusammudest koduste tööde tegemisel ja selle üle oli loomulikult õpetajal hea meel. Kui Hendrilt küsisin, et miks ta tunnis töid valmis ei saa, siis ta muidugi abivalmi inimesena ütles, et aga ta peab ju teisi aitama, kui teised küsivad... ei teagi, kas peaks ikka rõhuma suuremale isekusele, et enda tööd tehtud saaks ja alles siis võib teisi aidata või säilitada seda abivalmismeelt... Seda ju ei hinnata, kui palju teisi aitad, ikka vaadatakse enda tulemusi.

*

Kogu seda intervjuude üritust saatis raamatukogus olev järjekordne heategevuslik raamatulaat. Igalt 10-dollariliselt ostult läks 6 dollarit kooli raamatukogule. Kuna Hendri oli juba päeval omale mõned välja valinud, siis ei saanud kuidagi keelduda :) Kotti potsatasid eriti poiste-raamatud mingi Transformeritest ja multika Ben 10 tegudest. Jõulukuu heategu tehtud! :)

Tipa-tapa tasapisi

Just väikeste tipa-tapa sammukestega teeb Hendri edusamme kodustes töödes, kooliga seotult siis.
Edusammuks on see, et enam ei ole suurt jonni ja tüli, et poissi laua taha õppima saada. Eks ta jätab ikka viimasele minutile ja pidevalt peab meelde tuletama, et homseks on vaja see või teine asi ära teha. Ei tea, kaua see sedasi kestab... Güntheril oli alati õpitud, kui ma töölt koju jõudsin, aga Hendril tuleb ikka kõrval istuda. Muidugi, kui juba laua taha saab, siis teeb suurema jorinata ära. Loeb ise ülesande läbi ja üritab ka vastuseid leida. Alguses oli vaja talle ette lugeda ja öelda, kuhu mida tuleb kirjutada. Nüüd oskab juba ise interneti-sõnaraamatut kasutada ja kui hakkama ei saa, siis küsib abi. Eelmise aastaga võrreldes on märksa tõsisem õppimine nüüd käsil.
Muidugi on talle see sõnade õige kirjutame raske, nt siin on ju küllaga sõnu, mida hääldad ühtemoodi aga kirjutad täiesti erinevalt nt ate, eight - mõlemat hääldad eit. Siis tuleb alati selgitada eesti keeles, et mida üks või teine tähendab ja millal kasutada.
Palju aitab hääldamisele ja kirjutamisele kaasa ka kõva häälega raamatute lugemine. Vähemalt inglise keeles lugemisele ei ole midagi ette heita. Muidugi on keerulisi sõnu, mida ta veel ei oska välja veerida, aga üritab ikka kõvasti. Selline vahva tuletamine käib, et esimestest tähtedest hakkad aga sõna venitama ja vaatad, mis lõpuks välja tuleb. Kui rappa hakkab minema, siis tuleb üks täht jälle ette öelda ja venitab edasi.

Nagu juba varem kirjutanud olen, siis antakse päris palju kodus teha, lisaks raamatute lugemisele. See on muideks ka kooliti erinev, mõned on väga üllatunud, kui räägin, et tal nii palju kodutööd.
Mõned asjad on sellised, mida tunnis valmis ei jõua, siis tuleb kodus lõpetada, teised ongi kohe kodused ülesanded. Iganädalased sõnademängud, tuleb välja lõigata 6 tähte ja neist 3-, 4-, 5- ja 6-tähelisi sõnu moodustada. Lisaks on inka abiõpetaja töölehed, kus peab lünki täitma või kirjutama piltide juurde, kes noor, kes vana, kurb-rõõmus jne. Peab ise lauseid moodustama kasutades nimi- ja tegusõnu. See tuleb päris kenasti välja.

***
Eesti keelega on jälle teine lugu :) ta teab küll, et hääldad nii nagu kirjutad ja täishäälikutega polegi progleemi, aga need L-id ja R-id on puha inglisepärased. Ah, mis ma norin lapse kallal, ega ma teda väga ei sunnigi praegu eesti keelega tegelema. Aeg-ajalt lihtsalt natukene, kui ta jälle tuleb, et kirjuta mulle midagi paberile, siis palun tal selle pärast ette ka lugeda.

Tibusid loetakse sügisel

Järjekordselt on käes tibude lugemise aeg ehk teadmiste-oskuste-kaasalöömise jne hindamise aeg. Eile tuli Günther hinnetelehega koju. No ei ole midagi halba kosta. Tubli poiss on.

Ega ma täpsemalt ei saagi kirjutada, ta ei taha, et ma temast väga palju siia kirjutan :)

Kunst ja teadus on kõige paremad, järgnevad inglise keel ja tehnoloogia. No ma natuke ikka paneks Eesti hindamissüsteemi järgi hinded 5, 5, 4, 3 :) No need ei ütleks ju tunnistusel eriti midagi! Lihtsalt üks number.

Aga kui sa saad tulemused protsentides, lisaks on lahti kirjutatud, kus eriti hea, mida annaks veel parandada, millised sotsiaalsed oskused on head, mis mitte nii head. Lisaks kõigele võrdluseks klassi keskmine.

Eriti olen liigutatud inglise keele tulemuse pärast, mis on oma 10% kõrgem klassi keskmisest. Põhjus, miks see kõige rohkem rõõmustab on see, et kevadel keskkooli valimise aeg ju helistati ja öeldi, et kool, mida me oleme valinud ei paku ESL-programmi, ehk inglise keel neile, kel see ei ole emakeel. Pakuti välja üht teist kooli, kus vastav programm olemas. Küsisin, et kas ta peaks selle kindlasti valima, kuna ei saa hakkama. Siis oli vastus, et ei pea. Otsuse puhul sai määravaks see, et neid koolide vahetamisi ja sõpradest lahti ütlemisi on juba küll ja rohkem olnud, siis võiks vähemalt nüüd valida selle, kuhu lähevad edasi enamus klassikaaslasi.

Lisaks hinnetelehele anti hinnetelehega kaasa ka tagasiside leht. Seal peab õpilane ennast ise hindama, seadma endale eesmärke, tegevuskava nende täitmiseks ja arvama midagi oma senistest tulemustest. Vajadusel ka vanema kommentaarid.

Päris hea võimalus rahulikult mõelda, mida sa tahad saavutada ja kuidas seda saada. Ka hinnata, kuidas seni hakkama oled saanud ja kas see on sinu lagi või oled veel millekski suuteline. Minu arust see, et selle kirja peab panema sunnibki (tegelikult ei ole see sund hea sõna) sind natuke rohkem nende asjade üle mõtlema ja mõtteid selgelt sõnastama. Muidu võid ju nii möödaminnes natuke asjale mõelda, aga konkreetsust jääb puudu.

Filmiõhtu ja vabatahtlikkus

Hendri kooli vabatahtlikud ja hoolekogu (parents council) korraldasid täna õhtul ühise filmi vaatamise. Valikus oli kolm filmi, võitjaks osutus Jää-aeg III.

Aga mitte filmist ei taha ma rääkida, vaid üritusest endast, õigemini korraldamisest. Sest ega seal midagi väga vaadata ei saanud, üks siblimine ja sebimine käis pidevalt.

Kohal oli terve ports tegelasi - piletimüüja, snäkkide müüjad, loterii pakkuja. Tehnika eest vastutaja, siis vanemad, kes toole saali paigutasid ja võimlemismatte paika panid. Hiljem siis koristamine ja kokku pakkimine. Rahvast oli umbes 3-40 last vanematega. Lapsed kükkisid/istusid/lamasid põhiliselt mattidel ja vanemad siis soojendasid pinke. Meie jaoks oli see esimene kord sellisel üritusel osaleda. Suht hämmastav oli, et mõned olid kohal magamiskottides ja suurte põranda- või kaisupatjadega, tegid kohe mõnusad pesad endale, kust hea filmi jälgida. Teised juba ööriietes ja hommikumantlites... Aga siin ongi selline komme, hommikuti käivad naabrid posti järel või koera pissitamas ööriietes, et see pole enam midagi uut minu jaoks.

See vabatahtlike tegevus on ikka imetlust väärt asi. Mitte ainult koolis, vaid kogu siinses ühiskonnas. Nii mõndagi oleme siit kõrva taha juba pandud, mida võiks ka Eestis rakendada. Ka see tänane üritus ju, saadakse klassikaaslastega kokku väljaspool tavapärast koolielu. Film lastele, samas nänni müügiga kogutakse ka kooli jaoks raha. Arvutiklassile on kogutud juba nii palju, et esialgse 16 arvuti asemel saab nüüd 25 muretseda, lisaks mingi smartboardi, see on nagu elektrooniline puutetundlik kuvari-sugune tahvel.

Et kõigeks ei pea saama kohalikult omavalitsuselt või riigilt raha. Saab ka teisiti. Ja ilma virinata, võtad kätte ja lükkad asja käima ja kõik tulevadki kaasa. See on kohe osa elustiilist. Lisaks on ju muidki üritusi, mida korraldatakse. Barbeque'd ja raamatulaadad, kasutatud sporditarvete müügid. Viimased on eriti head. Saad müüa oma väikseks jäänud asju ja osta suuremaid või vahetada või misiganes kokkuleppele jõutakse. Igal üritusel on lisaks müügis agarate vanemate poolt küpsetatud koogid või muffinid, mille tulu läheb jälle koolile, näiteks spordiväljaku hooldamiseks või muuks vajalikuks. Väikestest asjadest saavad suured. Lisaks muidugi see oma kooli ja kogukonna tunne, mis ühisürituste läbi aina kasvab.

Ahjaa! Tagasitulles koperdasime ühe paksukese pesukaru otsa. Kükkis teine teel ja ootas meid. Kui piisavalt lähedale jõudsime, siis jooksis esmalt puu taha pakku. Tahtsin teist ikka lähemalt näha ja ehk ka pildistada, fotokas on viimasel ajal pidevalt kotis kaasas. Aga see paksukse näitas üllatavalt kiireid liigutusi ja kadus põõsa taha ootama. Läksin järele ja juba sibas triibusaba metsatukka. Fotokale ei jäänud peale punase udukogu eriti midagi, pime ja kiiruga üritatud asi ju.

Esimest korda nägime nö vabas looduses ja elusat pesukaru. Senised kohtumised on piirdunud auto tee ääres olevate korjustega.

Koolielust teise nurga alt

Õhtul kujunes avameelne vestlus Güntheriga, millest koorus nii mõndagi huvitavat välja. Kuidagi läks jutt suitsetamise jm meelemürkide peale ja siis teatas Günther, et koolis pakutakse talle weed'i. See siis miskite meelemürkidega tubakas (appi, mai teagi täpselt, kas see on kanepi lehtedest kokkukeeratav pläru või mis ta on?).
Igal juhul pidi vabalt saada olema ja paljud klassikaaslased (et mitte öelda - peaaegu kõik poisid) tõmbavad. Hmm... Hoiatuseks on teised öelnud, et peale tõmbamist ei peaks autot juhtima ja pesapalli ka mitte mängima, kuna võid kogemata sõbrale kurikaga virutada.

Günther on seni ära öelnud - suitsetamine ei ole tema jaoks. Mõned aastad tagasi ta Soomes proovis küll seda tavapärast, aga jäi ruttu vahele :) Ka mitmesuguseid tablette pidi liikuma. Morfiini peamiselt. See vist küll Kanadas valuvaigistina lubatud, kui vähki või mõnda muud raskekujulist haigust põed.

Ta on selles suhtes mõistlik ja ma usun, kui ta ütleb, et ei tarbi. Aga kui see nii vabalt saada on ja ümberringi tarbitakse, siis... no ma küll natuke pabistan. Nad on ju seltskonnast ja heakskiidetavusest nii mõjutatavad.

Pealegi avastasin, et ma ei tea neist tänapäevasest asjadest eriti midagi. Otsides seletust weed'ile leidsin näiteks mitmekeelse (ka eesti!) Hollandi lehe, kust on võimalik vastavaid taimeseemneid omale muretseda. Saadetakse vabalt postiga koju. Üks huvitav lugemine eneseharimise mõttes oli ka slängisõnaraamat.
Teab ehk keegi soovitada, mida lugeda (usaldusväärseid netilehti nt), et neist meelemürkidest rohkem teada, mis mõju avaldavad, mis tunnused on kasutajal. Igal juhul hakkas häirekellake tööle ja nüüd on viimane aeg end kõigega kurssi viia. Muidu ikka arvasin, et ah, ei minu laps ei tea neist midagi ja tema sõbrad ka mitte.

Ega me päris tummad ka selle kohapealt ei ole olnud, juttu ka varem tehtud, koguni isikliku näite varal. No liimi olen korra nuusutanud, seda 3. klassis klassivenna sünnipäeval. Kole oli pärast olla ja mäletan tänaseni. Muud positiivset sellest kogemusest ei ole, kui et nüüd saan tuua lastele näiteks, mida kogesin ja mida enam mitte kunagi tunda ei tahaks. Samas saan selle kaela ka kõik nn short-term-memory-loss'id lükata. Ehk olukorrad, kus oleme millestki rääkinud ja ma ei ole eriti tähelepanelikult last kuulanud ja hetk hiljem küsin sama asja üle :)

Üldsegi, kas sellest peaks kooli informeerima või on see Kanadas ka legaalne ja aktsepteeritud tegevus? Laps ei taha koputaja olla. Nii palju küsimusi-probleeme tekkis kohe korraga...

Külaline

Eile tuli Hendri koolist kaaslasega koju, kes jääb meile terveks pikaks nädalavahetuseks. Kokku on auväärne külaline meil 4 päeva, sest just nii pikk on praegune nädalavahetus. Täna on koolis õpetajatel PD Day, see on vast midagi koolituse päeva moodi ja lastel koolist vaba. Esmaspäeval aga tähistatakse Kanadas tänupüha.
Mis tähtis külaline see siis on? Tegemist on Adventure Bear'iga ehk seikluskaruga, kes on Hendri klassijuhata klassis olnud juba 13 aastat!

Igaks nädalavahetuseks antakse karu ühe lapsega koju kaasa. Karu peab päevikut, kuhu kõik oma nädalavahetuse juhtumid kirja pannakse. Meie karu sai täna täita kodanikukohust ja käis koos Hendri vanematega e-valimistel :)
Loodetavasti ootab mõmm põnevusega järgnevaid päevi.

Iseloomusta oma last

5 sõnaga... Et mis see siis ära ei ole? Ma mõtlesin ka sedasi, aga nüüd juba jupike aega istun ja mõtlen just neid konkreetseid sõnu... hooliv, sõbralik, rõõmsameelne, tagasihoidlik, täpne, abivalmis - juba rohkem ju!
Kas need peavad kõik head ja kiitvad iseloomuomadused olema või võib ka märkida, et vahel pahur, kui väsinud või oma tahtmist ei saa? Või saab sellest õpetaja ükskord teada nii või teisiti. Või oleme ainult meie need, kellele oma pahurat jonnituju näidatakse või kas see üldse ongi jonn äkki see ongi see täpsuse tagaajamine = perfektsionism?
Tark, teadmisjanuline - kes siis ei mõtleks oma lapsest nii! Mida rohkem ma mõtlen, seda raskemaks see asi läheb. Kui objektiivne ma üldse suudan olla oma last iseloomustades? Äkki jätan midagi kooli mõistes üliolulist märkimata, kuna pean seda tavaliseks või panen kirja miskit, mis pole üldse tähtis.

Huhh, keeruline see lapsevanema elu :)

Kohting õpetajatega

Uue aasta alguses tehakse ka lapsevanematele selgeks, kes on nende laste õpetajad ja mida lastelt ja vanematelt oodatakse. Selleks korraldatakse igasuguseid vahvaid üritusi, nt Hendri koolis oli sügis-barbeque, kus esmalt oli õues grill: hamburgerid ja hot-dogid jm koolile raha koguvad nännid ja hiljem klassis kohtumine õpetajaga.
Hästi vahvalt moodustus seal saba õpetajaga kohtumiseks, kuigi enne üritust teavitati infolehtedes, et kool on alles alanud ja seetõttu ei saa õpetaja individuaalset tagasiside lapse kohta anda, oli siiski tore kohtuda ja esmaseid muljeid kuulata. Hendril on praegu kolm õpetajat - klassijuhataja, kes annab kõiki tunde peale prantsuse keele, lisaks pr. keele õpetaja ja inglise keele abiõpetaja.
Sel korral oli mul ka fotokas kaasas ja sain teha pilte sest ilma seinteta koolist! Muideks kool sai just auhinnatud, kui üks kahekümnest parimast Kanada koolist.
See rohelise pannooga pilt on raamatukogu, mis on kooli südameks. Ühel pildil istub Hendri enda pingis oma klassi "ringis". Kolmandal pildil on siis kenasti näha, et klassi ruume eraldavad vaid tugipostid ja mõned tahvlid, mis täidavad seina ülesannet. Ja sellises avatud ruumis õpivad kõik koos! Iga klass omas ringis ja kõik klasside ringid on ringis ümber raamatukogu. Mind kohe väga huvitav, kui vaikne seal on tundide ajal, kas tõesti keegi ei sega teisi ja sellega oleks ju kõigi klasside töö häiritud... seni ei ole ühestki tunnist osa saanud võtta, see on siiski võimalik, aga enne tuleb ilusti kokku leppida, aga töötava inimesena suht keeruline seda sobivat aega leida.

Sarnane üritus toimus ka Güntheri koolis. Seal oli asi korraldatud sedasi, et esmalt oli koolitutvustus ja siis kill-kõll helises kell ja lapsevanemad pidid nagu lapsed jooksma vastavalt oma lapse tunniplaanile ühest tunnist teise. Esmalt siis oma klassijuhataja tund, kes ka inglise keelt annab. 10 minutit kiire tutvustus ja kill-kõll jooksuga järgmist klassi otsima. Nagu varem mainisin, siis praegu neli ainet, kelle ruumid kõik läbi jooksime. Lisaks veel kevadsemestril algavad tunnid. Kõik õpetajad rääkisid, mida lastelt ja vanematelt oodatakse (toetust ikka laste õppimisele ja huvi tundmist!), millest moodustub hinne, lisaks vajalik inf, kuidas õpetajaga ühendust saab (mõned tahavad ainult e-mailiga suhtlemist ja mõned ei julge e-maile avada, sest äkitse tuleb viirus koolivõrku, sestap eelistavad telefoni ja voicemaile) ja loomulikult wikipage. Igal õpetajal on oma wikipage, see peaks ehk olema midagi e-kooli sarnast, aga hindeid sinna ei panda, sest juurdepääs on ju kõigile üks, st lapsevanemad ei logi ID-kaardiga sisse. Wikisse panevad õpetajad üles kodused ülesanded, tunnis käsitletud teemad, kontrolltööde ajad jmt. Igati vajalik nii lapsele (kui puudub ja ei tea, mida teha jäi) kui ka vanemale, et kontrollida, kas kõik on ikka õpitud ;)
Siinne gümnaasiumi korraldus meenutab päris palju minu kogemusi ülikoolis - ise teed ja vastutad oma tegude ja õppimise eest. Lapsi võetakse juba täiskasvanutena. Eks see vist meeldibki.
Nii mõnigi õpetaja rääkis väga põnevalt ja mul hakkas see õppimise pisik jälle kasvama... Praegustest lemmikõpetajatest oli ka aru saada, miks just nemad lemmikud on (et siis 4st 3 on toredad!). Õnneks on ka kevadel mõned normaalsed õpetajad ees ootamas, kuigi prantsuse keele õps tundus minu jaoks selline kõhedust tekitav. Igaks juhuks Güntherile veel ei maininud :)
Nii ta läheb, oktoobri alguses saadetakse juba mingid murekirjad koju (letters of concern), nende eesmärk on teavitada, kui lapse edasijõudmises on probleeme, siis jõuab oktoobri keskel toimuval õpetaja-lapsevanem intervjuul (arenguvestlusel) neid lahata ja enne hinnetelehti (novembri alguses) veel midagigi parandada.

Kolmas nädal koolis

Esimesed kaks koolinädalat seljataga ja kolmas juba alanud... Millised siis on poiste muljed.
Günther alustas sel aastal gümnaasiumis. Päris uues koolis, uute õpetajate ja uute kaaslastega. Ei ole mina veel näinud, et ta kunagi varem koolist nii vaimustuses oleks olnud, kui nüüd. Jõudis juba küsida, et kas me kauemaks ei saaks siia jääda, no kuni ta gümnaasiumi ära lõpetab. Väga põnev oodata ja näha, kuidas see asi edasi läheb.
Igal juhul on kõik õpetajad nii lahedad. Eriti fännab science'i (teaduse) õpetajat. Kes oli kohe esimesel tunnil öelnud, et meie klassi ainuke reegel on see, et siin ei ole reegleid. Selline lause on ju poisile, kes on alati rääkinud, kuidas ta vihkab reegleid ja mitmeid probleemegi seetõttu olnud, lausa vesi veskile. Samas minu arust on õpetaja kõik kenasti kirja pannud, millised reeglid klassis on. Lihtsalt see reeglite serveerimise viis on selline, et ei saa asja negatiivselt võtta. Igalt õpilaselt oodatakse - täpsust, st tundi ei hilineta; ettevalmistatust, st materjalid peavad kaasas olema; plugged in ehk tunnist osa võtmist, asja vastu tuleb huvi tunda ja have fun! Ja mis kõige tähtsam - be REMARKABLE... worthy of a remark (ole tähelepanuväärne ehk hinnet väärt) Mõnda asja kohe on raske ümber tõlkida, et ta sama kõlav oleks.

Huvitav on ka see, kuidas õpetatakse koolivarast hoolima. Klassi ja koolivarasse tuleb suhtuda, kui enda omasse - kõik siin klassis on minu oma. Kui midagi ära lõhun või millestki ei hooli, siis teen seda enda asjaga.
Praegusel semestril on neli ainet: science, kus teevad kunagi roboti valmis; inglise keel; technology (tehnoloogia, peamiselt arvutiprogrammid jmt) ja kunst. Tunnid on üle päeva paaris kuupäevadel ühed ja paaritutel teised. Kool osaleb ka mingis Link programmis, mis tähendab, et igale uustulnukale on määratud keegi vanemast klassist mentor, kes rebase peab kurssi viima nii kooliga kui kõigega, mis koolis toimub. Juba enne esimest septembrit helistati ja küsiti, kas on ikka kiri kohale jõudnud, kus kirjas, mis kell kooli tulla ja kuhu minna. Mingist pidulikust riietusest esimese koolipäeva puhul kahjuks juttu ei olnud, nõue oli mugavalt riietuda.

Hendril seevastu on algus vaevaline olnud. Kuidagi raskelt läheb see suvest ja puhkusest üleminek kooli ellu. Oma osa on kindlasti ka sellel, et uus klassiruum, uus õpetaja, uued klassikaaslased ja tema on ju pika harjumisega. Vaataks ikka esmalt kõrvalt, kuidas asjad käivad. Hommikuste ärkamistega ei ole probleemi, aga koduste tööde tegemine nõuab aega ja vaeva. Ta ei suuda end kuidagi laua taha ajada, et lugeda või õppida. Praegu tundub, et võrreldes esimese klassiga hakkab päris palju kodutööd tulema. Iga päev tuleb lugeda raamatut, lisaks paar minutit kõva häälega vanemale ette lugeda. Jätkub ka eelmisel aastal olnud kaustasüsteem, mis reedel koju saadetakse, et järgmise nädala kolmapäeval täidetuna kooli tagasi viia - seal siis matemaatikat ja inglise keelt (uued sõnad, laused jne). Lisaks on sellel aastal inglise keele abiõpetaja teinud mingi portsu töölehti, mida peab ka igal õhtul ühe lehe täitma ja reedel kooli viima. Eelmisel aastal õppisime lihtsalt kaartidelt sight-wordse, nüüd juba lauseid vaja kirjutada stiilis, poiss on lühem, kui tüdruk või auto on suurem, kui ratas.

Kaebab ka selle üle, et tal on koolis igav. See igav on tal endiselt mitme tähendusega sõna ja ei tähenda seda, et huvi puuduks ja seetõttu igav on. Pigem arvan, et tema tähenduses tuleb sõna igav soome keelest - ikävä. Ehk tal on kurb, vähemalt sellises tähenduses kasutas ta seda Soomes lasteaias. Tal oli üldse eesti keeles kummaliselt soome keelele sarnaseid sõnu juba ammu enne Soome minemist. Kui küsin, mida ta sellega mõtleb, siis ütleb, et tema ei kuule õpetajat, kui teised lapsed räägivad kõrval ja siis ei saa aru. Kuna ta ei ole ka piisavalt julge, et küsida, siis võibki seal probleem olla. Samas tahab ta hästi hoolsalt ja korralikult kõike teha ja kui aru ei saa, siis ei saa ju korralik olla. Loodetavasti saab ikka ka varsti reele ja läheb kergemaks sellega.
Sõprade puuduse üle ei kurda, iga päev vaja ports autosid kotti soetada, et vahetunnis mängida.

Sellised siis need esmased muljed. Sel nädalal on juba mitmeid üritusi tulemas. Güntheri koolis vanemate õhtu ja Hendri koolis barbeque, kus saab kohtuda õpetajate ja teiste lastevanematega. Lisaks muidugi osta hamburgereid ja muffineid, mille müügitulu läheb kooli heaks.

Terved mäed on juba igasuguseid eeskirju ja juhendeid saadetud ja läbi loetud ja allkirju antud. Ka esimesed raharöövid platsis - pildistamine, piimaprogramm ja raamatute tellimine. Hendri koolis ka koolilogoga riideid võimalik tellida. Eks me vaata ja otsusta. Üks varem tellitud pusa on vaid korra seljas käinud, ei teagi, kas on mõtet rohkem sellega vaeva näha.

Head uut aastat kõigile koolijütsidele!

Septembris ikka kooliteemal

Tänasest alustasid kooliteed kõik Kanadas õppijad. Minu omadel juba esimene nädal seljataga. Nimelt otsustas Ottawa-Carletoni kooliamet (vaba tõlge ameti nimetusest) alustada 1. septembriga, kuna siis saab suveks piisava arvu koolipäevi kokku. Aga enne oma laste muljeid kirjutan vähe siinsest süsteemist. Eelmisel aastal selleni ei jõudunud. Kuigi oleks ehk endale kasulikum olnud veelgi korralikum eeltöö teha. Aga ega ma praegugi nurise koolivalikute üle.

Neid kooliameteid on siin Ottawa kandis õige mitu - üks mainitud, mis inglise keeli kõlab selliselt Ottawa-Carleton District School Board. Suurimaid hõlmab 147 inglisekeelset kooli. Erinevate õppekavade raames on võimalik õppida ka prantsuse keeles. Selleks on vastavalt vanusele võimalik liituda prantsuse keele süvendatud õppega. Esimene võimalus on juba nö vanemas lasteaia rühmas (kaks vanuserühma enne kooli junior 4.a. ja senior 5.a., 1. klass algab 6.a.) ja programmiks on Early French Immersion (EFI). EFIs õppimine tähendab, et lasteaia viimases rühmas ja 1. klassis on õpe 100% prantsuse keeles, 2. klassis taandub prantsuse keele osakaal 80%-le, ning nii 6.-8. klassini on kumbagi keelt umbes 50%.
Siis on Middle French Immersion (MFI), millega on võimalik liituda alates 4. klassist. 4.-6. klassini moodustab prantsuse keel 80%, 7.-8. klassis 70%.
Järgmiseks Late French Immersion, millega saab liituda 7. klassis, prantsuse keel moodustab 75%.

Sellele lisaks on ju prantsuse keel ka nö tavalises õppeprogrammis (Core French). Suures osas algab õpe 4. klassis, aga Hendril juba esimeses.
Kooliastmed on jagatud sedasi, et 1.-6. klass on algkool, 7.-8. keskaste ja 9.-12. gümnaasium. Tegelikult võiks, aga hetkel ei viitsi, vaadata, kuidas need astmed ja nimetused praegu Eesti koolides on.
Gümnaasiumis on ka võimalik prantsuse keelt õppida. Core French jätkub ja soovitav on 9. klassis vähemalt üks ainepunkt saada prantsusekeelse aine eest. Huvitatuil on võimalus alates 10. klassist prantsuse keele õpingutega jätkata.
Eriline programm on neil veel andekatele õpilastele.

Teine suur (ja omadega hästi toimetulev, st majanduslikult) kooliamet on inglisekeelne katoliku kooliamet - Ottawa Catholic School Board. Juba nimest tulenevalt võetakse sinna vastu vaid Rooma-katoliku ristimistunnistuse alusel :) ükskõik kas lapse või vanema oma tuleb esitada. Gümnaasiumi astmesse võetakse ka teisi, seal nii rangelt piiritletud ei ole. Vabade kohtade olemasolul võetakse ka mitte-katolike perede lapsi, aga see on vaid paberil kirjas. Reaalselt raske teostada.

Siis on veel samasugused kooliametid prantsuskeelsetele: tavakoolid Conseil des écoles publiques de l’Est de l’Ontario (CEPEO). Nende puhul on ka selline erinevus, et koolitarbed on algkooli astmes tasuta. Meie pidime ise vajalikud kaustad, kaaned, pliiatsid-kriidid-kummid jne soetama. Neil lihtsam ka, kõigest 23 kooli. Ja prantsuskeelsetele katoliiklastele - Conseil des écoles catholiques de langue française du Centre-Est (CECLFCE)/French Language Catholic School Board, 38 kooliga.

8nda lõpuni on võimalik õppida ka Ottawa Montessori koolis - The Ottawa Montessori School–École Montessori d'Ottawa (OMS/ÉMO). Nende puhul tegemist tasulise kooliga.

Loomulikult on lisaks kooliametite alla kuuluvatele koolidele hulgaliselt erakoole, kuid liiga palju ja minu jaoks tundmatu maa, et midagi pikemalt kirjutada.

Huvitav on ehk ka teada, et Ontario õpetajatest lapsevanemad on moodustanud vabatahtlikkuse alusel rajatud ühenduse, mis tegutseb kodus õppijatega. Ühendus on lüliks õppijate-õpilaste ja Ontario valitsusega suhtlemisel. Liituma on oodatud kõik kodus õppijad sõltumata usust/filosoofiast, keelest ja õppestiilist/metoodikast.
Sellised lood siis hariduse omandamisega Ottawa kandis.

Kool läbi!

Eile toimus aktus, kus sadadele Greenbank MS'i kaheksanda klassi (8A-8L) lõpetajaile pidulikult tunnistused jagati. Hinnetelehed said juba varem, nüüd siis ka tunnistus, kus kirjas, et see ja see lõpetas selle kooli.

Üritus ei erinenud palju Eestis kogetust, küll aga Soome omast. Soomes pandi nimelt kõik lõpetajad esitama ühist tantsukava ja pikki kõnesid ei peetud. Lille komme tundub ka selline, mida siin vist väga ei ole. Õpetajatele ei viinud keegi peale meie ja vaid mõned üksikud lõpetajad said lilli. Ehk õnnitletakse lilledega hiljem kodus või tehakse muud kingid?

Rahvamass oli tohutu, ometi oli igal lõpetajal lubatud kaks külalist ja üritus toimus mitte omas koolis, vaid suurema saaliga keskkoolis ja ikkagi oli kitsas. Parkimiskoha leidmine oli raske, rääkimata sellest, et kõigile saalis istekohti ei jagunud. Saal ise oli selline liigendatav, kus ülestõstetavate vaheseintega avanes veel ridu istumiseks. Nii seisid paljud lapsevanemad vaheseina kohal püsti, mis tekitas pahameelt nende taga istuvatele. Aga aitab nüüd tehnilistest probleemidest ja asume asja kallale :)

Aktust juhtisid kaks vabatahtlikku 7nda klassi õpilast nad teadvustasid, kes nüüd lavale tuleb või mis järgmisena toimuma hakkab. Nagu Kanadas kombeks, algab igasugune rahvakogunemine hümniga. Siin aga juhtus tehniline viperus ja hümni asemel kõlas mingi lõbus indiaanimuusikat meenutav viis. Kuulati see ära ja jätkati hümniga a capella. Seejärel võtsid sõna praegune direktor, siis võtsid lõpetajate nimel sõna prantsuskeelse kõnega üks tütarlaps, inglisekeelset lõpukõne pidas noormees. Peaks ütlema, et lastel olid ikka väga pikad jutud. Seejärel tervitus keskkooli direktorilt ja hakati jagama tublimatest tublimatele auhindu ja aukirju. Küll Ottawa-Carletoni kooliameti poolt, siis kooli poolt, ühe ja teise kodanikuühenduse poolt. Siis veel tublidele geograafia-füüsika jne teadjatele. Hästi populaarsed olid igasugused citizenship award'id (kodaniku auhinnad?) neid jagati enam-vähem igale teisele.
Peale seda läkski lahti tunnistuste andmine. Klassijuhataja tutvustuse saatel mindi klasside kaupa lavale, poseeriti fotograafidele ja jälle lavalt maha, et järgmisele klassile ruumi teha.
Peale aktust ootas fuajees ees hästi sünteetilise välimusega tort ja jook ja võiski koju minna.

Kummaline on ehk see, et aktus ei olnud viimane koolipäev. Hoopis täna on viimane päev. Näidatakse kooliaasta slaide, toimub talendijaht ja tantsupidu.

*
Hendril pidulikku lõpetamist ei olnud, kõigest 1. klass ju. Tal ka täna viimane koolipäev, ei ole midagi, et väiksemad varem vabaks saaksid. Samas on viimased nädalad mõlemil olnud sellised poolpidused. Küll toimuvad klassiõhtud või tuulelohe valmistamised ja -lennutamised. Teatriskäigud ja ekskursioonid metsa, nö asjalikku õppetööd ei toimu. Aga ehk ongi hea natuke lõdvemalt võtta ja näidata ka muid asju, mitte ainult raamatuid :)

*
Mul on poiste üle vaid põhjust rõõmu tunda. Esimene kooliaasta Kanadas läbi ja seda veel hästi!

*
Uus kooliaasta algab 1. septembril!

Ülikonna jahil

No ei ole kerge leida ülikonda poisile, kes pikkuse poolest on juba mehe kasvu, aga seda va liha on luude ümber veel vähe. Täna käisime pool päeva mööda linna. Oo! Ülikonnad sektoris poiste riided 8-18 vanusele, kõige suurem ülikond vanusele 16 - väike, mis väike. Ei, meil siin suuremaid ei ole, peate meeste osakonnast vaatama. Seame sammud meeste osakonda. Hmm... noojah, kust küll neid õlgu nii laiu saaks või seda kõhukest ette. Ohoo! See istub küll hästi! 36 S suurus, vaatan hinda - 500 dollarit! Firmaks Ralph Lauren. Tänan, ei! Kõigest pintsak, pükse ka vaja. Ükskõik, mis nimega, peaasi, et seljas hästi istuks.
Järgmisse poodi! Jälle silmajärgi kena pintsak, seljas ka ilus. Tootja Hugo Boss, allahinnatuna 220 dollarit, samasuguseid pükse ei ole. Edasi.
Ülikondade pood. Kohe hakkavad igasugused firmamärgid silma. Vaikselt hakkan end harjutama mõttega, et kas tõesti peab ostma lapsele kallima, kui isal on. Samas näen, et kõigil peal sildid 2 tk 450 CAD, noh polegi kõige hullem, võtab siis isale ka uue. Küsime lahkelt teenindajalt nooruki suurusi, ütleb, et ei ole kahjuks. Egas midagi, selles keskuses rohkem meeste riietega kauplevaid poode pole. Autosse ja teise keskusesse. Jätkub enam vähem sama saaga. Firmad teised, hinnad ja suurused samad. Kuni äkki, et kogu ülikond 300 dollarit. Aga istub kenasti. No mis siis ikka, rehkendan rahade seisu ja ohkan sügavalt, sest ei oska enam kuskilt mujalt midagi otsida ja väsimus ning tüdimus peal. Aga korralik ülikond tahab ka korralikku särki ja lipsu. Peale otsimist leiab samast poest sobivad. Lipse sobitasime ikka üle kümne, üks roosa võitis :)
Äkki märkan mingit silti, et isadepäeva puhul kõik norm.hinnaga ülikonnad -40% (siin tähistatakse järgmisel pühapäeval isadepäeva). Ongi stress läbi ja lähmegi kassa poole. Seal selgub, et saab veel omale soodsa protsendi kraapida (scratch and save!) -10% lisaks. Kokkkuvõttes läks kogu krempel maksma 200 dollarit. Lõpp hea, kõik hea!
Õnneks on kingad parajad ja neid praegu ostma ei pea.

*

Tegelikult tuli praegune lõpetamine meile päris suure üllatusena. Alles eelmisel suvel lõpetas Helsingis. Soomes on ala-aste (algkool) 6 klassi, siis oli tal ka suht värske ülikond. Sai kanda vist enam-vähem 4 korda - 2 jõulupidu, emadepäeva kontsert ja lõpetamine. Tänaseks päevaks on hea, kui varrukad küünarnukini ulatuvad. Sellele on vähemalt 2 kasutuskorda juba teada - lõpetamine ja pulmad. Õnneks kasvab ka teine poiss peale, seega saavad talle osaks vähemalt praegu veel teisekäe ülikonnad. Eks näis, kas ja millal ta päris enda omi nõudma hakkab.

Metsarajal

Hendri klass käis metsas matkal, pidid seal igasuguseid asju otsima ja paberile märkmeid tegema. Küsimused olid sellist laadi:
Mitut liblikat keegi nägi, mitut oravat. Kas kobrast nägid? Kas kopra poolt läbi näritud puid nägid? Kui vana on maha kukkunud puu?
Loodus on ju siin väga mitmekesine, seetõttu ongi, et vöötoravad jooksevad sulle sülle, konn ootab tiigi ääres, maod roomavad üle varvaste...




Ega me tegelikult neid kohalikke maoliike tea, õnneks oli tegemist common garter snake'i ehk hariliku tripimaoga, nagu ma netist eestikeelse vaste leidsin.
Madu oli väga suures pabinas, kui kõik teda katsuda ja patsutada tahtsid. Pildilt näeb ka, milline lõbus värviline multikultuurne seltskond on ühes klassis.

Koolilõpp juba käega katsuda

Hendri koolis tähistati reedel suviseid sünnipäevi. Ei tea küll, miks nii vara, sest tegelikult kestab kool veel jaanipäevani, aga ehk on praegu aeg, kus kõik lapsed veel korralikult koolis. Juunis vist pooled juba ära.

Kõikidele suvistele sünnipäevalastele lauldi Happy Birthday'd ja anti väiksed kingikotid, milles oli igasugust ninni-nänni - kaart, märkmik, harilik, auto ja mingid väikesed kustukummid. Aitäh õpetajale!

Sellist kommide kooli viimise kommet siin ei ole, arvatavasti allergiatest tingituna. Sellest on jälle natuke kahjugi, sest tegelikult on poistele meeldinud, kui sünnipäeval saab koolis kommi või küpsiseid pakkuda.

Märkmik läks igal juhul asja ette! Hendri käib nüüd kogu aeg asjaliku näoga ringi ja kirjutab kõike üles. Ega nüüd tuleb väga kontrollida, mida räägid, pärast kõik paberil kirjas ja katsu siis öelda, et nii ei olnud või ei öelnud :)
Muudkui palub midagi öelda ja kirjutab kõik täpselt üles. See on isegi tore, sest muidu ta ju eesti keeles eriti ei kirjuta. Näiteks istun arvuti taga lehti lugedes ja ta küsib, et ütle midagi. Ütlengi, et ema loeb ajalehte.
Hendri hakkab veerima: emm-a õl-o-e-bõh a- ja jääb vait.
Ütlen, et siis tuleb jott.
H: mis see jott on?
Lasen kähku inglisekeelse tähestikui peast läbi, et kumb see jott on, sest mul on pidevalt need dzheid ja dzhid segamini. Vastan: dzhei.
ja lähebki edasi: jott-a-õl-ehh-de
Tulemus oli tegelikult korralik: Ema loeb ajalehde!

Güntheril on koolis ka enamus ainetes viimased tööd käsil ja juba tuleb koju igasuguseid kutseid ja teateid - tantsupidu, lõpuaktus.
Toimus ka uhke pildistamine. Selliseid kostüümesid Eesti koolides ikka ei ole :)

See koolipildistamine on suht kallis lõbu. Näiteks tehakse terve punt pilte erinevate pooside ja taustadega ning siis antakse võimalus valida. Kusjuures firma poolt on paketid ette määratud - 3 poosi, 4 poosi jne. Olen selles suhtes ka selline nõrguke otsustusvõimetu kanaema, kes tahaks ikka kõiki erinevaid variante ja telliks meelsasti näiteks ühe igast poosist, aga selline võimalus muidugi puudub. Ikka 3 nii suurt poosis 1, 4 natuke väiksemat poosis 2 jne. Nii ongi, et lõpupildid läksid maksma 95 dollarit (950 krooni!). Ja see ei olnud kõikide erinevate poosidega kõige kallim pakett. Valisime vaid ühe vormis ja ühe tavaliste riietega foto. Kui fotod valmis said, siis saadeti igaks juhuks ka uus tellimisblankett - ehk soovid kõiki pilte ka mälupulgal või veel lisaks tellida, siis jälle maksa nii ja nii palju. Me ju teame, kui oluline on kooli lõpetamine ja kui palju stressi see tekitab, kui kõik ei ole just nii nagu tahad.
Kas pole ilus mõjutav reklaamlause? Sellele ma igal juhul ei allunud :)

Turvalisusest koolis

Viimasel ajal on nii Güntheri kui Hendri kooliümbruses olnud liikumas kahtlaseid kujusid. Esmalt oli Güntheri koolis keegi 20ndates valge meesterahvas jälginud spordiplatsil olnud lapsi, kui õpetaja reageeris oli ta ära läinud ja lapsed viidi sisse. Sel nädalal oli Hendri koolis ühte tüdrukut koolist koju minnes tülitatud ja end saatma pakutud.

Siin suhtutakse sellistesse asjadesse väga tõsiselt. On ka põhjust. Kohe antakse teada politseile ja koolist saadetakse vanematele koju infolehed, et jälle koos lastega üle korrata, mida sellises olukorras tegema peab. Kohalikes uudistes edastatakse ka sellise kahtlase kuju tundemärgid ja kutsutakse üles ettevaatusele ja märkama kahtlasi autosid või inimesi sinu naabruskonnas (community's).
Vastavalt lapse vanusele peab lapsele selgeks õpetama igasuguseid asju. Panen ka teile kõik kirja. Ehk kulub marjaks ära. Mõned asjad tunduvad küll nii iseenesest mõistetavad, et selline ekstra välja toomine tundub isegi jabur, aga samas ka hea, et on puust ette ja punaseks tehtud. Vähemalt valvsuse säilitamiseks, muidu ehk tundubki mõni asi nii selge ja siis arvad, et ah laps teab seda nagunii, aga kordamine on ju tarkuse ema :)
Noorematele lastele tuleb õpetada:
- nimi, vanus, telefoninumber ja aadress
- perekonna salasõna, mida kasutada siis, kui kooli tuleb keegi võõras vastu
- kuidas hädaolukorras (emergency) saada ühendust vanemaga või muu pereliikmega
- kuidas võtta ühendust politsei, tuletõrje ja kiirabiga
- alati teavitada vanemat või mõnda teist vastutusvõimelist täiskasvanut oma asukohast
- mitte kunagi öelda telefonis, et oled üksi kodus
- mitte kunagi lubada võõraid koju
- mitte kunagi ise minna vanemate loata võõrasse majja
- võõrastelt ei tohi kingitusi vastu võtta
- öelda "EI" täiskasvanule, eriti kui viimane tahab, et laps teeks midagi, mida talle on õpetatud, et on vale
- mitte kellelgi ei ole õigus katsuda lapse keha piirkondadest, mida katavad ujumisriided :) Erandeid võib teha vaid siis, kui keegi püüab neid aidata, nt tualettruumis puhastada või arsti juures
- öelda vanemale, kui keegi on käskinud lapsel midagi salajas hoida
- mitte mängida mahajäetud hoonetes või suletud aladel
- mitte minna otse/lõigata läbi tühjade parkide või väljade
- mitte läheneda või siseneda võõrasse autosse
- mitte kunagi hääletada
- siis selgitada Block Parent programmi ja logo? vot ma ei teagi, mis programm see on. peaks uurima
- täiskasvanud ei peaks paluma lapsi või noori endale appi. Tavaline tehnika nö laste püüdmiseks on teeseldes kadunud kutsika või kassipoja otsimist
- kui kaubanduskeskuses juhtub vanemad ära kaotama, siis tuleb abi küsimiseks kohe minna kassiiri, turvamehe või klienditeenindaja juurde
- kui last jälitatakse, siis tuleb koju joosta või minna lähimasse avalikku kohta ja karjuda appi
- kui keegi näitab oma privaatseid keha osi, tuleb sellest teada anda vanematele, politseile või kooli õpetajale
- politsei on sõber. Kui laps on ohus, siis politsei aitab
- kui keegi teeb lapsele midagi halba, siis vanemad ei saa kurjaks, vaid peavad teadma, mis juhtus.

Vanematele ja keskkooliealistele lastele tuleb meelde tuletada, et:
- võimalusel liikuda alati koos vähemalt ühe teise inimesega
- väärtuslikud asjad nagu mobiilid, ehted, laptopid, ipodid jne tuleks avalikes kohtades hoida võimalikult varjatult
- olla valvel kahtlase käitumise puhul. Püüa jätta meelde, milline inimene nägi välja, milline oli auto, et vanematele või politseile anda võimalikult täpne kirjeldus, näiteks autonumbri võib porisse või lumele kirjutada, kui muud võimalust ei ole
- hoida raha kättesaamatus kohas või kui rünnatakse, siis loobuda rahast, mitte riskida vigastada saamisega
- isikuttõendava dokumendi kaasas kandmine

Välja on toodud ka vanemate kohustused:
- kontaktinformatsioon hoida alati värske. Koolil on vaja teada, kellega ühendust võtta, kui laps ei jõua õigel ajal kooli
- anda koolile/lasteaiale nende inimeste nimed, kellega võib lapse koju lubada. Koheselt teavitada kooli, kui keegi teine tuleb lapsele järele
- omada alati võimalikult värsket värvilist fotot lapsest
- teada oma lapse kaalu ja pikkust
- pidada meditsiinilist ja hambaarsti kaarti/ajalugu lapse veretüübi, haiguste, armide, luumurdude, välja tõmmatud hammaste, breketite, ravimite allergiate, sõrmejälgede jm sellisega
- panna nimesildid lapse riietele ja isiklikele asjadele (nt söögikott, seljakott, mänguasjad jne). Sildid panna pigem küljele, kasutada perekonnanime või isegi kokkulepitud koodnime, kuna lapsed on julgemad ja kaotavad ohutunde, kui keegi teab nende nime. Õpilased peaksid vältima nimeliste spordisärkide kandmist avalikes kohtades, kuna see reklaamib nende nime
- kontrollida lapsehoidjate tausta helistades igale soovitajale ja perele, kes on seda lapsehoidjat kasutanud
- peab teadma laste sõprade nimesid ja telefoninumbreid
- mitte kunagi jätma last üksi avalikus kohas, ka mitte vankriga või autosse
- avalikus kohas saata last tualettruumi ning nõustama neid mitte aega viitma sellistes kohtades
- käia lastega kaasas nn ukselt-uksele üritustel, nt Halloweeni ajal. Eesti puhul siis Kadri- ja Mardijooksu ajal.
- koostada nimekiri tähtsate telefoninumbrite, nimede ja aadressidega ja panna see kodus laste jaoks kergesti ligipääsetavasse/leitavasse kohta
- luua alternatiivseid võimalusi, kus lapsed saaksid oodata, kui vanemad hilinevad, eriti külmadel tavleõhtutel. Soovituslikult hea mainega pood või kool
- meenutada lastele, et tuleb oma "radar" hoida valvel, st vaadata, kuulata ja usaldada oma instinkte. Selgitada, et kartmine ei ole rumal - instinkt on parim viis ohu vältimiseks
- julgustama lapsi kasutama sama teed koju tulemiseks, kui vanematel peaks olema vaja neid leida teel koolist koju
- teha selgeks ja pidada nimekirja lapse sõprade telefoninumbritega, teada nende elukohti ja vanemaid. Õpeta lastele mitte kunagi sisenema teiste koju ilma sinu loata.

Vot siis! Kusjuures paljud kooliga seotud asjad on sellised, mida tõesti peaks iga laps teadma.
Alles aprillis juhtus siin Ontarios, kus koolist läks kaduma 8-aastane tüdruk. Tänaseks tegeleb politsei surnukeha otsimisega. Kooli turvavideost on näha, et laps jalutas koolist ära ühe naisterahvaga, keda nii tüdruku ema kui paljud teised tunnistajad on pidanud hiljuti naabruskonda elama asunud noorikuks. Nüüd on see 18-aastane tüdruk kinni peetud süüdistatakse lapse röövis ja mõrva varjamises. Mõrvasüüdistusega on arreteeritud üks 28.a. mees.

Selle juhtumiga seonduvalt on korduvalt veel rõhutatud seda, et lapsele õpetada, et kui kooli tuleb keegi teine vastu ja sa kahtled, siis mine kooli tagasi ja helista vanematele. Küsi üle, kas kõik on ikka õige.