Roos või redis?

Kas ei teki just see küsimus, kui seda lilleseadet vaatad? Õige vastus on redis - kogu seade on muideks söödav :)

Just selliseid ja veelgi keerulisemaid imetrikke tegi üks tailanna Ottawa Turismimessil. Meie silme all meisterdas vaid loetud minutite jooksul redisest roosi, porganist roosi, melonist kala. Ei lõiganud kordagi näppu! Aga muudkui voolis ja lõikus, kõik liigutused väga täpselt välja arvestatud, millise nurga all ja kui sügavalt lõige tuleb teha.

Siin on väike kollaazh valminud "söögist".

Järgmisel aastal võiks presidendivastuvõtul veelgi kaugemale minna ja salatist kaunistuste asemele ka lilled söödavad teha. Üks buketike ühele lauale, teine teisele, siis külalistel hea näksida ja kaunistusi hävitada, ei pea pärast loomaaeda loomadele saatma ega meeletuid summasid cateringile kulutama. Ainult kust neid nopenäppe saada, kes kõik kenasti ja kiiresti valmis meisterdavad? Ja võib-olla on see veelgi kallim :)

Huvilistele veel mõned lingid, kus imelisi söödavaid meistritöid näha võib.
Ja siin on tõelised kunstiteosed.

Kõige magusam pala lõpuks, ehk melonist valmiv lilleke

Tükike Sitsiilia päikest

Mõned päevad tagasi nägin mingit reisi-kokasaadet. Saatejuht oli Sitsiilias ja valmistas vahvat salatit.

Nii kui kohalikus poes nägin, et cantalouped vaid 1.99 tükk valmiski plaan, et proovin kohe südatalvel selle südasuvise salati ära. Apelsinidele oli ka vahva pakkumine suuuuuur kast 9.99.

Vaja läks siis selliseid asju nagu pildil - cantaloupe, apelsin, sidrun, õli ja sool.

Kasutasin ära pool cantaloupet, 3 apelsini, 1 sidruni, poole sidruni mahla ja maitse järgi oliiviõli ja soola. Kõik asjad tükeldada, sidrunist soovitati väiksemad tükid teha, õli peale, soola ja kõik kokku segada ja ongi valmis. Lõpptulemus siis selline. Kõrvale võiks veel mingi röstsai olla ja head isu!

Tegelikult tundub, et sinna võiks ka mett lisada. Poole söögi peal tuli see mõte, päris hea vitamiinilaks praegusel ajal, kui üle ühe kurgud kibedad.

Ärge tehke värskekapsa suppi punasest kapsast!

või vähemalt mitte nii nagu tavalise kapsaga seda suppi tehakse. Plaanis oli teha kapsasuppi ja kuna salatist oli kappi veerand punast kapsast ka, siis mõtlesin, et olen nutikas ja panen selle ka sisse. Mis tast ikka raisku lasta. Ega midagi eriti hullu ei juhtunudki, maitset ära ei rikkunud, aga see va värv... no see on selline eemaletõukavalt hallikas-lilla. Kartulid kõik ehtsad jõgeva sinised :)
Samas kui borshi teha, siis võiks punast kapsast kasutada küll. Peet peaks kõik punaseks tegema.

Netis retseptides kõigis jah punase kapsa supid on tomatipasta või mingi värvi andva asjaga, nüüd tean ka põhjust.
Millal küll endal saab seda arukest nõnda palju olema, et enne katsetamist uuriks või vähemalt loogiliselt mõtleks, sest tean ju, et see punane värvi annab???

Hoidiste aeg vol 2

Aeg jälle rõõmus ja rõõsa olla :)
Vahva farmer Torrie Warner (aitäh-aitäh-aitäh) tõigi mulle lubatud mustsõstra lehti. Rohkem veel, kui küsisin ja tänu mutuka vihjele panin osa isegi jääkülma järgmist korda ootama.
Maailm on ikka väike küll, või ehk ongi igas sadamas üks eestlane ees? Nimelt uuris farmer, et kust ma pärit olen ja milleks neid lehti vaja. Kuuldes, et Eestist, siis ütles, et tema naaber ka eestlane! Vot siis.

Marineerisin umbes 5 liitrit (rohkem polnud purke!). Lisaks liitrijagu (2 väiksemat purki) koos sinepiga. Kuskilt lugesin, et pidi ka hea maitse andma. Veel panin kahte eriti väiksesse purki viilutatud kurgid. Viilutatult katsetasin esimest korda. Ega ma ei teagi, kas nendega on ehk mingeid erimarinaade või muid nippe vaja teada. Ma tegin nii nagu tervete kurkidega. Kahju oli jätta kahte väikest purki tühjaks, kui materjali sissetegemiseks jagus.
Arvan, et sellest on meile piisavalt. Lapsed ei ole marineeritud asjade headusest veel aru saanud. Soolakurke ka ei söö, aga neid ei hakanud tegema. Isu korral saab neid kohalikust vene poestki, täitsa head on.

Veel panin natuke maasikaid jääkülma ja tegin veidi toormoosiks, mis samuti jäässe lasen. Siin muideks pidi maasikatel olema 2 saaki, augustis on teine kord ja saingi jälle värskeid marju. Isegi külmutatult paremad, kui talvel poes müüdavad USA omad, mis on nii kõvad, et enne läheb kahvel kõveraks, kui marja katki saad.

Nii ongi, et talvevarud muudkui kasvavad. Vahepeal olen mõned purgid mustikamoosi ka keetnud ja nüüd arvan, et ehk piisab selleks korraks. Jäässe ehk midagi veel, et ka teise lapse isud saaks rahuldatud, sest Güntherile meeldivad külmutatud asjad. Meie Hendriga oleme moosisõbrad ja palju neid pannkoogi pühapäevi ikka siia talve jääb :) Günther eelistab pannkooke meega.

Liibanoni toit

Käisime täna kohalikul turul. See ei olnud kesklinna ByWard Market, millest ma iga päev läbi jalutan. Ega ka mitte see õige talunike turg, sest nagu selgus on see hoopiski pühapäeviti. Oli hoopis mingi kolmas. Peamiselt müüsid oma kaupa Quebeci omad ja kõik puhta prantsuskeelsed müüjad. Siiski sain mitu ostu sooritatud - valge klaari moodi õunad, üritasin nende nime meelde jätta, aga nagu ikka, kui väga tahad, siis ei tule meelde. Veel rändasid kotti väikesed kurgid, küüslauk, kirsid ja tillid koos saba ja sarvedega :) Oleksin ka mustikaid ostnud, aga sama suure korvi eest, mis ByWardis oli 20 dollarit, küsiti siin 35, liig, mis liig.
Nutikad on kindlasti taibanud, et valmistusin kurkide tegemiseks. Aga minu mustsõstra lehe otsingud lõppesid dialoogiga:
Mina: Ega teil mustsõstra lehti ei ole?
Müüja: Mida? Tütar tule siia, sa tead paremini inglise keelt.
Mi: Mustsõstra lehti?
Mü: Mis need on?
Mi: No sellised mustad marjad, mida saab süüa ja lehed on sellised head, millega saab kurke sisse teha.
Mü: Kas see on mingi Liibanoni toit? Seda meil ei ole.
Mi: hmm... okay. Never mind.
Nii ma ära tulingi. Ei teagi, kas minna homme uuele katsele või loobuda. Mis võiks mustsõstra lehtede asemel kurgiveele maitset anda?

Hoidiste aeg

Millega siis tegeleb toetavast sotsiaalsest võrgustikust eemal olev perekond - ikka sellega, mille järele varem vajadus puudus. Talvel sai ikka ühe purgi siit ja teise sealt ja keegi soolas kurke, teine tegi moosi. Nüüd sellist luksust endale lubada ei saa, sestap tuleb oma kuldseid käekesi liigutada.
Eile õhtul tegin juba algust. Turul müüvad endiselt Quebeci talunikud/farmerid oma maasikaid ja sedasi ma töölt ühe kastiga koju läksingi. Mingi osa läks kohe söömiseks ja ülejäänust keetsin moosi. Sain kaks purgikest. Mitte just palju, aga midagi ikka. Tahaks veel mustikatest ja vaarikatest ka mõned keeta, aga selleks peab laupäeval ühe turutreti tegema. Siin on laupäeviti talunike turupäev. Ehk saab kurkigi, mida siis hapendaks.
Ainult, et see turu aadress, kuhu me veel ei ole jõudnud, aga vahetult enne puhkusele jäämist mööda sõitsime, sai gpsi salvestatud ja nüüd peame oma mälule lootma ja õige linnaosa üles otsima :)

Imestan, et endiselt jätkub maasikaid, aga sõstraid ja tikreid ei ole ma siin üldse näinud. Kas neid ei kasvagi Kanadas või on aeg juba läbi? Eestist tulles olid meil aias küll mustad ja punased valmis. Need, mida ise ei jõudnud korjata, nende kohta sai käske jagatud ja loodetavasti on nüüd põõsad puhtad. Kui keegi hea inimene veel sügisel neid põõsaid kärpida ja kohendada viitsiks, siis oleks täitsa broo. Muidu meie mustsõstar on varsti juba puu-mõõtmetes, mitte põõsas.
Ei tea, kas valge klaar on ka valmis? Seda sööks hea meelega... mu lemmik!