Meri on, meri jääb, meri olema peab...

Laine laksudes rannale lööb...
ehk see Eesti meel on ikka lapses olemas. Vaatamata kaugele maale ja kõnesse sisselipsavatele ingliskeelsetele sõnadele on siiski Eesti põhi all.
Vaatasin just ETVst Etnopoppi, kus esinesid Kukerpillid ja Kihnu naised. H hüüab teisest toast, et kuule pane kõvemaks! Mulle meeldib see lugu.


*
Aga miks koolivaheajal selline kodune programm? Noh, vastus on tavapärane, kui tavaliselt on lapsed vaheajal haigeks jäänud, siis sel korral olen selleks piduriks mina. Nii haige, et ainult voodis vedelen polegi ammu olnud. Eks varem on liiga kiire aeg tööl olnud, nüüd rihm lõdvaks lastud ja kohe haigus platsis.

Raha ja raamatud

Hendri soovis kooli kaudu raamatuid tellida. Ütles, et ega see ei peagi päris raha olema, mis saadad. Võib nagu see paber ka olla, mis kooli piima- ja pizza jaoks saadad.

Tshekke pidas silmas. Sai jälle selgitustööd tehtud, et selle paberi taga peab ka raha arvel olema.

100!

Tüüpiline probleem, et kuidas H saada oma legosid ja muid mänguasju kokku korjama, sest tavaliselt katab ühtlane kiht tema toa põrandat. Hommikul üritasin loov olla ja mõtlesin asja "huvitavaks" teha. Panin ta enne liitma, et liida meie kõigi vanused kokku ja vaata, mis number tuleb, see arv korjagi ära. Endalegi üllatuseks oli vastus täpselt 100. Ilus ja ümmargune! Tore mõelda, et oleme 100-aastased ;)

Nüüd ootan, kuni ta 100 legoklotsi kokku korjab. Ainult üks häda on... korjates tuleb nii palju ideid pähe, mida just neist juppidest saab ehitada...

*
P.S. Ühe töötava arvuti omamine on põhjuseks, miks viimasel ajal nii vähe netti löögile pääseb... Mul on mitu alustatud juttu, mida pole jõudnud lõpuni kirjutada ja avaldada. Eks üritame parimat. Vaatame ka poodides ringi. Hinnad on ikka jõhkrad, kui palk on eurodes ja siin maksab kõik dollarites. Euro kursist parem ei räägi...

Väike dändi

Õhtune vestlus H-ga. H-l seljas hallid dressid, hall t-särk ja ka soki on hallid!
H: "Emme, kas need asjad sobivad omavahel kokku?"
M: "Sobivad küll. Miks sa seda küsid?"
H: "No ma tahan, et kui vaadatakse, siis öeldakse - mmm..., mitte äkää!"

Eesti Maja 50, aga Toronto jäigi nägemata

Eelmisel nädalavahetusel viis tee meid Torontosse, kus tähistati Eesti Maja 50ndat juubelit ja kogu saatkonnapere koos kaasadega oli kutsutud üritustest osa võtma.

Plaanisime siis, et kui juba minek, siis läheme varem kohale ja laupäeva hommikul käime Torontos ringi. Mõeldud, tehtud.

Noh... tegelikult pead ju lastega minnes kõigeks valmis olema. Nii oligi, et sättisime end lauba hommikul linna peale, kui H hakkas kurtma kõhuvalu üle. Samas väga hull ei paistnud olevat ja otsustasime ikkagi linna minna. Loetud meetrid hotellist eemal kükitas H maha ja ütles, et üldse käia ei saa - kõht niii valutab. Kuna mingit muutust ei tulnud, seadsime sammud hotelli tagasi. Seal jäi H magama, meie kaalusime, kas minna pittu või mitte minna. Olime ju kutsutud ja kolleeg mul beebi tõttu ütles, et ei saa tulla... Küsisime siis lapselt nõu ja tema ütles - minge, minge. Enne veel kiirelt poodi, et poistel ka õhtul pidusöök oleks ja hakkasimegi end peole sättima. Rongavanemad! Umbes iga tunni tagant helistasime "koju" ja kontrollisime olukorda, aga H magas terve õhtu.

Pidu oli tore. Saal rahvast pungil täis, esinesid kohalikud eestlased - iluvõimlejad, rahvatantsijad, Peeter Kopvillem tütardega ja Ivo Linna koos Trio Naturalega Eestist. Kopvillemid olid meie lemmikud. Mulle tundus see nimi kuidagi tuttav ja nii kui esimesed noodid kõlasid tuli ka meelde, et olen ju kunagi Eestis kontserdil käinud.

Igal juhul söödi-joodi-tantsiti ja peeti kõnesid. Tutvusime igasuguste ruumidega Eesti Majas, olen seal küll ka korra varem käinud, aga egas kõik ühe korraga meelde jää. Mingil hetkel läksime ära, sest nagunii oli pool mõtetest hotellis ja H-l.

Teisel päeval oli ka pidulik üritus - aktus. Seltskond saalis hoopis teist nägu, kui eelmisel päeval. Võtsime nüüd poisid kaasa. Kuulasime ära mõned kõned, presidendi tervituse, natuke süüa ja siis oli H jaks juba täitsa otsas ja tulimegi tulema. Ei jõudnud Ehataresse ega loomaaeda :) Kuigi olime lausa kohtumise kokku leppinud, aga mis teha - tuleb uuesti minna.

Õnneks vihjas abikaasa tagasi jõudes, et see Toronto-ots ei olegi kõige hullem. Ju ta siis on nii, et iga korraga tundub sõit aina lühem, kuna aju juba enam-vähem teab, kui kaugele peab sõitma. Esimene kord on ikka teadmatu ja siis tundub, et sõidad ja sõidad ja kohale ei jõua.

***

Eesti Maja pidustustest ja ajaloost võib vaadata-lugeda siit.

***

Kõhuvalust veel sedapalju, et hakkasin juba pimesoolt kahtlustama, kui juba mitmendat päeva käia ei saa ja ainult ägas valu käes. Arstil selgus, et mingi selline viirus, mis ainult kõhuvaluga piirdubki. Võib kesta 1-8 päeva. Nüüdseks viirus ühelt üle teisele läinud. "Veab" poistel.

Sinine on sinine on sinine

Mõni esmaspäev on kohe hulga sinisem, kui teised. Nii algab hommik vastiku vihmasajuga, tööle jõudes oled märg nagu kassipoeg. Ei, vihmavari siin ei aita! Siis avastad, et oled mingi vea teinud ja on veel mõne väiksema asjaga segadusi ja lõpuks ongi tunne, et lase kuul pähe endale!
Saab töö otsa ja lähed koju. Bussis on väga ebakanadalik seltskond - röögivad üle bussi, söövad sihvkasid ja sülgavad maha. Kodus selgub, et laps haige - kõhuvalu, oksendamine ja palavik.
Magamata öö.
Sinisest esmaspäevast on saanud helesinine teisipäev. Et läheb üle?
Loodame!

Maailm ja lapsed

Haiti toetuseks kogutakse raha ju igal pool. Kanadas on võimalik poes ostu sooritades kohe 2 dollarit anda vastava eesmärgi täitmiseks. Lisaks organiseerivad siin diplomaatide abikaasad korjandusringe ja loomulikult ei jää sellest kõrvale ka koolid. Nii tuligi Hendri teatega, et palume lastel tuua "tuuni" ehk 2 dollarit Haiti toetuseks. Teretulnud on ka kõik suuremad toetused vastavalt südametunnistusele.

Kuna Hendri väga meil uudiseid ei ole jälginud (kamoon, ta ju alles väike!) siis küsiski, et milleks seda vaja on ja mis see on. Rääkisin, et maavärin ja palju kannatanuid ja nüüd kogutakse abistamiseks raha. Et saaks vett ja sööki ja ravimeid osta. Tänapäevaseid võimalusi kasutades otsisin youtube'st välja ka mõned temaatilised uudiseklipid. See oli muidugi liig :). Laps võttis selle nii südamesse, et neil ei ole RAHA! Eks sai omamoodi aru.

Jooksis siis isale ja vennale kuulutama, et tead, et maa värises ja inimestel ei ole raha enam! Me peame neile kohe saatma.

Oli juba ühe tuuni kotti pannud, kui tuli hetke pärast uuesti küsimusega, et kas rohkem võib ka anda.
Õhtul jätkus veel pikk arutelu, kas Ottawas võib ka maa väriseda, aga Eestis? Mida tema teeks ja kuhu läheks ja kindlasti paneks ta endale raha taskusse. Ei lugenud selgitused, et rahaga üksi pole midagi teha, kui vett pole. Küll kunagi aru saab. Peaasi, et aitamisrõõmu jätkuks!