Aeg nautida!

Viimasel ajal olen hakanud tohutult hindama tavalisi nädalavahetusi, kus ei ole mitte midagi plaanis ja saad lihtsalt olla. Eks olen siingi sellest aeg-ajalt pajatanud. Aga olla nii nagu ise tahad - lugeda, kokata, koristada, netis surfata, lastega rääkida või mängida. See on nii mõnus!
Eks need pidevad kolimised siia ja sinna ja pikemate puhkuste ajal ka ikka reisima või nädalavahetuseks mingid plaanid, et kuhugi minna ja midagi näha - oleme ju Kanadas ja millal meil veel on seda võimalust näha ühte, teist või kolmandat.
Nüüd on kuidagi nii, et ei viitsi nädalavahetuseks organiseerida mingit reisi loodusesse või järve äärde või matkarajale. Tahaks lihtsalt olla. Isegi arvutist olen end viimasel ajal hakanud eemale hoidma. Ehk on see mingi patareidelaadimise aeg, sest elul on mingid plaanid, mida ma veel ei tea, ja alateadlikult toimub laadimine?

Aga nii on mõnus. Praegu ma seda naudin. Eriti, kui ilmgi on lihtsalt vapustavalt suvine ja seda keset novembrit.

Eilegi oli vaikne kodune päev - selle aasta viimane kohustuslik palgata puhkus (ikka euro nimel!).
Hommik algas vestlusega H koolis, see tavapärane intervjuu lapsevanematega või arenguvestlus, kui Eestiga võrrelda. Õnneks on H hakanud tegema edusamme, mis kooliski näha, kodust edu olen märganud niikuinii. Enam ei tule miljon ja üks põhjust, et mitte kodutöid teha. Saab tehtud ja palju rahulikumalt, st õppimine ei lõppe sellega, et kogu pere on endast viimseni välja aetud. Rahulikult läheb. Ja talle endale meeldib see ka. Küsis kord, et kas oli ju hea, kui ma ei jonninud? Vastasin, et loomulikult oli. Küsisin ka vastu, kas sa panid tähele, et ma olin ka palju rahulikum, kui sa ei jonninud? Pani ikka. Seda joont nüüd olemegi järginud.
Peale intervjuud koolis olime pea kogu päeva Hga kahekesi kodus. No poes käisime ja natuke jalutasime ikka ka. Aga üldiselt tegime koduseid asju. Näiteks raamatu Remembrance Day teemal (panen millalgi hiljem ehk pildi, kui pildistada viitsin). Joonistasime ja värvisime. Kleepisime ja lõikusime. Jälle - mõnus oli olla.

Täna. Ilm on soe - 10 kraadi + päike paistab lagipähe! Juba hommikul vara koristasime oma ainsa puu (vahtra loomulikult!) lehed kokku ja siin ma nüüd istun rõdul päikesepaistes. Naudin! Panin just raamatu käest ja mõtlesin natuke kirjutada hoopiski. Õigemini avastasin, et rõdul olev pistik siiski töötab. Meil nimelt läpi aku natukene vanavõitu ja ilma vooluühenduseta kaua vastu ei pea. Loen praegu seda Söö Palveta Armasta-t. Eks see panigi mu mõtted liikuma nautimise ja eneseotsingute teemadel ja mõtlesin, et võiks ju ka kirjutada!
H naudib legodega mängimist meie väikesel kiviplatsil, sest muru pole omanik endiselt suutnud hankida! Pidi juba juulis seda tegema, kui me ära olime. No pole hullu. G istub kõrval ja loeb raamatut, mis sõbralt sai. Hommikul veel rääkisime temaga pikad jutud maha! Sellest, mida nad koolis on õppinud, inimest õpivad rakke ja batsille jne. Seda on ka tore vaadata, kuidas ta naudib koolis käimist ja seda, mida sealt saab.
Abikaasa ka kuskil oma tegemistega. Loodetavasti temalgi hea olla.

Kui veel raamatu teema juurde naasta, siis selline rahulik olek (ehk see ongi hingerahu või enese leidmine!) on äratanud minus ka huvi köögi ja kokkamise vastu. Varasemalt oli see ikka tüütu kohustus ja oli päris hea, et abikaasale meeldib köögis kokata, mistõttu sain oma "kohustusi" tema kaela veeretada. Nüüd olen iga aastaga üha enam hakanud nautima oma kätega toidu valmistamist ja erinevate asjade katsetamist. Lapsed küll alati ei jaga mu innustust ja vaimustust, aga küll nad õpivad. Neile sobiks ikka makaronid juustuga ja palju ketsupit peale!
Aga selle kõigeni jõudmine on võtnud ju ikka mitmeid aastaid aega ja kasvamist! Eriti kasvatab nii mind kui kogu me peret see eemalolek tavapärasest keskkonnast ja sõpradest-sugulastest. Õnneks saan täna nentida, et see sotsiaalvõrgustiku puudumine on siiski tugevdanud meid. Peale esimest aastat Kanadas tõdesime abikaasaga, et vaata, me polegi üksteisel veel kõrisid läbi närinud! Tulevik on praegu veel lahtine, suvel peaks mu aeg siin otsa saama, aga see pole tänane teema!
Täna on aeg nautida! Just täna, just siin ja praegu!
Olge mõnusad!

Esimene tagasivaade suvve ehk lendame Eestisse

Nüüd, kus juba vahelduva eduga on nädal aega vihma sadanud ja kraadid 40lt kolinaga kukkunud 17ni, ongi paras aeg suve meenutada.

Puhkus algas äralennuga Kanadast. Kõik sujus suht viperusteta, 2 vahemaandumist - nagu ikka, sest nii Tallinn kui Ottawa on lennunduse kohapealt suht mõttetud kohad. Õnneks olid vahepeatused lühikesed, Frankfurdis 2 tundi ja Helsingis alla tunni. Väljumine Frankfurdist hilines, kuna lend oli ülebukitud (mingi värdsõna!, aga mis võiks olla overbooked eesti keeles? ülebroneeritud- ülemüüdud?), siis otsiti vabatahtlikke, kes maha sooviksid jääda. Meil seda soovi ei olnud. Ei teagi, kas ikka suruti kõik peale või leidus vabatahtlikke, aga mingi hetke me õhku tõusime. Olin juba natuke närvis küll, sest iga minut hilisemat väljalendu tähendas ju potentsiaalset võimalust viimase otsa lennust maha jääda... õnneks jõudsime enam-vähem õigel ajal Helsingisse. Väike jooks (mis üldse ei ole halb peale üle kümnetunnist istumist!) ja jõudsime oma väikese lennuki peale. Helsingist Tallinnasse on nimelt suht tilluke teine :) aga vahemaa on niivõrd lühike, et õige varsti peale õhku tõusmist paistab tuttav siluett ja valmistutakse maandumiseks.
Asjad muidgi sellise kiirusega järele ei jõudnud, neid pidi veel natuke ootama. Loomulikult oli siis tollil hea neid inimesteta kohvreid lähemalt uurida ja järele minnes palutigi lahti teha ja uudishimutseti, et mida me seal tassime ja miks me Kanadas oleme ja mida nüüd Eestis teeme. Nojah. Ei midagi erilist, näitasin ette, mis need kahtlased teravad asjad on (pliiatsid ja puuriotsad), andsin allkirja ja võisime minna.
Nüüd näide sellest, kuidas inimene harjub kõigega. Kui Kanadasse tulles oli jube veider, et suvel juba enne kella 9 on kott pime, siis nüüd esimesed ööd Eestis ootasime, millal pimedaks läheb, et saaks magama jääda. Nagu arvata võite, hakkas õige varsti peale kella 3 hommikul juba hämarast valgeks tagasi minema! Peale paari ööd saime valges magada küll.


Lähemalt katsun edaspidi peatuda kultuurisündmustel, mida sai näpuotsaga katsutud. Ehitusteemadel, sest et olgem ausad pool puhkust möödus K-Rautakeskos! Marsruut oli enam-vähem selline: Tallinn-K-Rautakesko-Võsu-Saku-K-Rautakesko-Kiisa-Tallinn-K-RAutakesko-Saku-Vääna-Pärnu-Riisipere-K-Rautakesko-Tallinn-K-Rautakesko-Saku-Kivi-ja Vana-Vigala-K-Rautakesko jne. Poistele mahtus veel sinna vahele suts Iisakkusse, Ida-Virru.
Et siis tihe kava, aga nägi ja jõudis ka palju.


**
Pildid Ottawa lennujaama kohvikust

Jee! Kool on läbi!

Täpselt nii tuli täna G koolist koju, endal kaks eksamit seljataga. Kui sellest varem teada saime, et tal kaks eksamit samal päeval, siis küsisin, et kas ta ehk ei tahaks koolis vihjata, et sedasi pole kõige parem variant. No minu ajal ju pidi 3 päeva olema eksamitel vahet. Aga siin pidi see tavaline olema. Eksamid olid siis prantsuse keeles ja matemaatikas. Ise oli rõõmus ja oma sooritustega rahul. Ametlikud tulemused selguvad küll alles augustis, kui need postiga koju saadetakse. Praegu lihtsalt igas aines öeldi suuliselt, mis tulemused on ja see tähendab, et neist alla poole enam ei lähe, eksamid ja arvestused tõstavad protsenti. Tema koolis märgitakse tulemusi protsentides.
Sel poolaastal oli neli ainet - kehaline, prantsuse keel, matemaatika ja geograafia. Geograafias oli test, kehalises pidid ka mingitele normidele vastama. Tema viimasel ajal suurenenud huvi füüsilise treeningu vastu tagas selle, et tegi rohkem kätekõverdusi kui õpetaja arvas, et ta suudab.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tal on tore aasta olnud. Gümnaasiumis väga meeldinud. Nii geograafias kui eelmisel poolaastal toimunud inglise keele (sic!) eksamil sai ta oma klassi parima tulemuse. Seetõttu soovitas karjäärinõustaja järgmisel aastal valida akadeemilise inglise keele, et siis liigub edasi ülikooli-kursil. Mata ka akadeemiline.

Seda kõike on jube hea kirjutada ja olen väga rõõmus poisi saavutuste üle, sest tegelikult oli Soome-periood talle koolis väga väga raske. Nii õpetaja kui nende katkiste hingedega laste tõttu, kes viidi võõrale maale, et vanemad saaks paremat elu lubada. Ikka see põhjus, et joonistav ja luuletav poiss ei sobi ju eesti matso-ühiskonda, mis seal miniatuursel kujul eksisteeris. Mul ei ole kedagi teist neis raskustes süüdistada, kui ennast - ise valisin kooli, kus olid eesti keelekümblus klassid, arvates, et patriootlikkus ja keele säilimine on ühed olulised asjad (tegelikult arvan ikkagi nii). Aga, et see nii palju kannatusi kaasa tõi. Eriti haiget sai muidugi G.
Kuid praegu on aeg rõõmustada! H-l veel mõned koolipäevad ees. Üle tüki aja on täna jälle ilus ja soe ilm. Ja värsked maasikad lõhnavad nii heaste...

Eesti Maja 50, aga Toronto jäigi nägemata

Eelmisel nädalavahetusel viis tee meid Torontosse, kus tähistati Eesti Maja 50ndat juubelit ja kogu saatkonnapere koos kaasadega oli kutsutud üritustest osa võtma.

Plaanisime siis, et kui juba minek, siis läheme varem kohale ja laupäeva hommikul käime Torontos ringi. Mõeldud, tehtud.

Noh... tegelikult pead ju lastega minnes kõigeks valmis olema. Nii oligi, et sättisime end lauba hommikul linna peale, kui H hakkas kurtma kõhuvalu üle. Samas väga hull ei paistnud olevat ja otsustasime ikkagi linna minna. Loetud meetrid hotellist eemal kükitas H maha ja ütles, et üldse käia ei saa - kõht niii valutab. Kuna mingit muutust ei tulnud, seadsime sammud hotelli tagasi. Seal jäi H magama, meie kaalusime, kas minna pittu või mitte minna. Olime ju kutsutud ja kolleeg mul beebi tõttu ütles, et ei saa tulla... Küsisime siis lapselt nõu ja tema ütles - minge, minge. Enne veel kiirelt poodi, et poistel ka õhtul pidusöök oleks ja hakkasimegi end peole sättima. Rongavanemad! Umbes iga tunni tagant helistasime "koju" ja kontrollisime olukorda, aga H magas terve õhtu.

Pidu oli tore. Saal rahvast pungil täis, esinesid kohalikud eestlased - iluvõimlejad, rahvatantsijad, Peeter Kopvillem tütardega ja Ivo Linna koos Trio Naturalega Eestist. Kopvillemid olid meie lemmikud. Mulle tundus see nimi kuidagi tuttav ja nii kui esimesed noodid kõlasid tuli ka meelde, et olen ju kunagi Eestis kontserdil käinud.

Igal juhul söödi-joodi-tantsiti ja peeti kõnesid. Tutvusime igasuguste ruumidega Eesti Majas, olen seal küll ka korra varem käinud, aga egas kõik ühe korraga meelde jää. Mingil hetkel läksime ära, sest nagunii oli pool mõtetest hotellis ja H-l.

Teisel päeval oli ka pidulik üritus - aktus. Seltskond saalis hoopis teist nägu, kui eelmisel päeval. Võtsime nüüd poisid kaasa. Kuulasime ära mõned kõned, presidendi tervituse, natuke süüa ja siis oli H jaks juba täitsa otsas ja tulimegi tulema. Ei jõudnud Ehataresse ega loomaaeda :) Kuigi olime lausa kohtumise kokku leppinud, aga mis teha - tuleb uuesti minna.

Õnneks vihjas abikaasa tagasi jõudes, et see Toronto-ots ei olegi kõige hullem. Ju ta siis on nii, et iga korraga tundub sõit aina lühem, kuna aju juba enam-vähem teab, kui kaugele peab sõitma. Esimene kord on ikka teadmatu ja siis tundub, et sõidad ja sõidad ja kohale ei jõua.

***

Eesti Maja pidustustest ja ajaloost võib vaadata-lugeda siit.

***

Kõhuvalust veel sedapalju, et hakkasin juba pimesoolt kahtlustama, kui juba mitmendat päeva käia ei saa ja ainult ägas valu käes. Arstil selgus, et mingi selline viirus, mis ainult kõhuvaluga piirdubki. Võib kesta 1-8 päeva. Nüüdseks viirus ühelt üle teisele läinud. "Veab" poistel.

Kuidas karastus teras

Jah, hakkan juba sedavõrd Kanadaga harjuma, et mõningad nüansid tunduvad kodus kummalistena. Näiteks olen mina ilusti korralikult linnas jalutamas. Üliviisakalt riides, pikk mantel, käekott, saapad - no ma läksin ju pulma, siis oli kogu mu reisivarustus selline pidune. Tänav natuke soola-lume-libe. Vaatan, et ohh jõuan rohelisega üle tee ja nii kui sammu astusin, nägin, et jalad lähevad ees, aga see keha! No see ei jõudnud piisava kiirusega järgi. Järgmisel hetkel olingi siruli maas. Jõudsin veel mõelda, et homme on pulmad, millisest kehaosast kõige vähem kahju on, kas panna käed alla (kkumb?) või ...
Õnneks peale sabakondi ja käte põrutamise hullu ei juhtunud. Ajan end komberdades püsti, rapsin riideid ja taban end mõttelt - Kanadas oleksid kõik ligi astunud ja püsti aidanud ja veel küsinud, are you okay?
Aga mis Tallinnas, kõik vältisid otsa vaatamist, et jummala eest ometi midagi tegema ei peaks. Ma ei saa midagi öelda, aga see hoolimine teistest on siin nii tugev ja vähemalt seda jään ma kindlasti taga igatsema. Aga eks selle Eesti-eluga harjub tagasiminnes jälle ära.

Kottu!

Nagu mainisin oli vahepeal kodumaale asja. Kahjuks mitte kauaks, vaid suts pulma ja tagasi. Aga isegi sellisest väikesest visiidist oli kasu, et natukenegi patareisid laadida - näha sõpru ja tuttavaid, toetada Eesti majandust. Suutsin järjekordselt nii rõiva- kui raamatupoodidesse suurema hulga seda va krabisevat maha jätta. No siit lihtsalt ei ole leidnud sobivaid tööriideid või kui, siis on nii kallid, et ei raatsi anda 100-200 dollarit püksipaari eest. Ma tean küll, et minu ostuotsuseid mõjutab mu rätsepa-amet ja ma ei ole endiselt üle saanud õmbluste kontrollimisest ja riide kortsutamisest ja venitamisest ja muude imetrikkide tegemisest.

Raamatuid ostsin. Peamiselt laste omi, aga oligi vaja õhtujuttudeks uusi. Eks hiljem annan teada, mida Hendri neist arvas.
Güntherile tõin Eesti ajaloo õpiku. Sellele tahaks ka ise pilku peale heita. Lisaks muidugi uuemad Eesti filmid jne. Märkamatult jääb suur varandus poodi maha.

Ja siis muidugi pulmad ise. Väga ilusad ja südamlikud. Uhh! Hea on olla, kui su väga lähedane sõber leiab peale elu keerdkäike lõpuks oma õnne. Palju õnne teile veel kord!

Lendudest ka.
Lendasin muideks esimest korda talvel ja põnev oli vaadata, kuidas jäätumisvastast tõrjet lennukile tehakse. Esmalt lasti, st teatud robot-masin lasi, kogu lennuki mingi roosaka möginaga üle, seejärel rohelisega ja sellise rohelise "konnana" õhku tõusimegi. Üle ookeani lennuks oli sel korral kohe suur 4-mootoriga lennuk. Super! Abikaas mul kadetses, sest Ottawasse käivad ju ainult 2-mootoriga, mina aga lendasin Torontost ja suure lennukiga. Ühtlasi kiidan firmat - Lufthansa. Väga hea teenindus ja lennuki söökide kohta ka super head söögid. Lisaks igasugused joogid tasuta, ka enne uinumist antav brändi või kooreliköör. Seda räägin teistele, sest ma ise pole suur sõber. Ainuüksi võimaluse pakkuminegi hea, vastukaaluks SASile, kus tuleb ka võileib endal osta. Olen vist juba varem kirjutanud, et üle ookeani lendudel on kõigil eesoleva istme peatoe sees oma ekraan, kust saab vaadata filme või raadiot kuulata või lennutrajektoori jälgida. Isegi mingid mängud on olemas. Vähemalt ei hakka igav, sest minul kipub uni alati tulema siis, kui mingit sööki või jooki pakutakse ja sedasi ongi peaaegu magamata.
Seda raskem on kuskil näiteks Saksamaal 6 tundi passida ja unega võidelda. Selle vastu muidugi aitab igasugune turvakontroll. Pidin vist 3 korda saapaid jalast ja mantlit seljast võtma ja seda isegi siis kui tegelikult liigud ühest lennujaama terminalist teise, territooriumilt lahkumata. Ikka siin puista oma kott laiali ja mõne meetri pärast järgmises. Kõik "tänu" mingitele alukapõletajatele!

Laiiskus kontiides

Kohe nii laisk olen olnud, et mitte midagi pole viitsinud teha, eriti käib see mõtete sättimise kohta, et siia miskit kirja panna.
Asi kindlasti selles, et pühade aegu olin puhkusel ja järjekorselt pean nentima, et mulle on selline rahulikult kodus olemine aina rohkem ja rohkem meeldima hakanud. Ei ole mingit ruttu, ärkad, kui enam und ei ole (oma osa kindlasti selles, et lapsed on juba suured), mitte helina peale. Teed hommikuputru ja siis vaatad, mida täna võiks ette võtta, kui viitsimist on :)
Kuna poistel ka vaheaeg siis saigi lihtsalt oldud ja kodust elu nauditud. Ka siin on paks lumi maas ja vähemalt õues on tegemist küllaga olnud. Käisime pea iga päev kelgutamas või niisama lumes müttamas. MÕNUS! Ei mingit sundi, oi-mul-on-kohe-vaja-sinna-minna ja aega ei ole, et teha seda teist või kolmandat.
Jõulud veetsime ka rahulikult kodus. Vaaritasime abikaasaga süüa, Hendri tegeles kuuse ehtimisega. Õhtul tuli jõuluvana. Kinkidega sel korral ei liialdanud. Said kahepeale mängukonsooli ja Hendri lisaks ühe lego-auto. Sest olgem ausad, eks see PS rohkem Güntherile ole. Juba hakkas tüütama see jutt, et ükski sõber ei saa külla tulla, sest midagi pole teha... Oh, neid tänapäeva lapsi küll, ainult tehisasjad ja -maailmad suudavad neile mingit pinget pakkuda! Muidugi tähendab see ka uut kuluartiklit meie pere-eelarves :) mänge peaks ju ka ostma, õnneks saab neid ka kasutatult või saavad sõpradega vahetada. Natuke on see vidin ka meie kõigi jaoks, sest nüüd saame siinseid DVDsid vaadata. Arvutitel on kõigil limiidid peal kui mitu korda sa regioone saad vahetada ja arvutipark (suurusehullu väide 2 arvuti kohta!) meil puhta Eestist-Soomest pärit.
Siis tuli vana-aasta õhtu koos külalistega :) järjekordne vaaritamine, imepisikene ilutulestik kohaliku parlamendisaadiku poolt (üritus kandis kindlasti nimetust - kohtumine valijatega :D)
Aga see pidavat olema ainuke ilutulestik Ottawas, võrreldav vast jõmmide poolt korraldatavatega Eestis.
Nüüd on jälle rutiin peale hakanud - töö-kool-kodu-pood. Güntheril ootavad ees elu esimesed eksamid - inglise keeles ja kunstis. Kunst juba homme. Hoidkem pöialt!

Kanadas tagasi

* Vaade uttu mattunud Tallinnale

* Sedasi see lahkumine välja näebki

Olemegi kohal peale õuduste ööd autos :)
Lend kulges edukalt, küll kogesime esimest korda pidevaid turbulentse, aga need päädisid vaid sülle loksunud kohviga, mingeid muid elamusi lennult ei ole. Kuigi maandudes mõned kukkusid plaksutama, ei saanud mina aru, mis sel lennul siis nüüd nii erilist oli. Muidugi Miamis toimuski eile mingi hädamaandumine koos vigastatutega, aga meil ju kõigest kohvid ja teed süles.

* Selline on Norra kõrgelt kaedes

Õuduste öö aga alles ootas ees. Nagu meil juba tavaks, siis ei saa me päeva jooksul oma asjadega hakkama ja sestap tuleb ööst lisa võtta. Lennukis magamisest ei tulnud jälle midagi välja, sest alati kui silm kinni vajus olid tädid söögikäruga kohal ja uni häiritud. Lõpuks ei saanudki sõba silmale.

* Lahkumine Torontost ja pikk-pikk tee ootas ees

Nagu hiljem autos selgus oli ikka väga vale uni katkestada. Nimelt see õhtune sõit kujunes 5 tunni asemel 8-9-tunniseks. Seda seetõttu, et nii kui hämarduma hakkas nii silm looja läks. Kohe selline tunne nagu telliskivid ripuks laugude küljes ja lihtsalt ei jaksa silmi lahti hoida. Seetõttu tegimegi igas teeäärses teeninduspunktis (koht, kus saab kütust ja süüa - Tim Horton's, KFC, McDonaldsid jne) peatusi, kus magasime, et jälle järgmised 100+ kilomeetrit edasi sõita. Esialgselt planeeritud südaöö asemel jõudsime alles kell 3 Ottawasse.

* Peale seda ei seisnud silmad üldse lahti

Öisel sõidul juhtus midagi imepärast ka. - üks suur-suur täht kukkus alla ja see oli ikka väga maa lähedal. Nii suurt ja lähedalt kukkuvat tähte ei ole küll enne näinud.

Nädalaküsimus ka - mis te arvate, kes meid hommikul akna taga ootas?

Nädala ringvaade :)

Alustasin seda juttu juba Kanada päeval, aga vahepeal on niiii kiire on olnud ja ei jätkunud jaksu lõpetamiseks. Nüüd tagantjärele tundus imelik sellest kirjutada, kuna emotsioonid ei ole enam need, mis alguses ja on asendunud uutega :) Seega annan lihtsalt kiire ülevaate, mis enne ärasõitu toimus.



1. juulil tähistati Kanada 142. sünnipäeva. Üle linna toimusid igasugused vahvad üritused, neist tähtsaimad Parlamendimäel. Kanada päeval lastakse linnas ka ilutulestikud lendu, püüdsime mõned vaated kinni.
Viimasel nädalal toimus Ottawa International Jazz festival ja meie Eesti bänd ka kohal - Raivo Tafenau Quintet featuring Sergio Bastos. Esinesid nii Montrealis kui Ottawas. Sai neid transporditud edasi-tagasi ja kontsertidel käidud ja saatkonnas natuke vastu võetud :)
Seetõttu oli tegevust rohkem kui rubla eest ja ööd kippusid kõik lühikeseks jääma. Montrealist jõudsime alles pool 4 hommikul tagasi, ülejärgmisel südaööl kontsert Ottawas ja nii olingi pidevalt hõivatud ja väsinud ning asju jõudsin pakkima alles viimastel tundidel enne ärasõitu.
Reede hommikul vara alustasime sõitu Toronto poole ja kell 6 õhtul tõusime lendu :) 8 tunni pärast maandusime Helsingis, käisime ja vaatasime üle mõned endised kolleegid, kes laupäeval linnas olid, samuti endised tööruumid. On ikka bursuid seal :)
Õhtuks olime läbi nagu läti rahad, mul lausa käed värisesid magamatusest, sest olin u 2 ööd-päeva magamata, lisaks neile ülinappidele varasematele öödele. Ei tea miks, aga lennukis ma ka magada ei suutnud, olin küll silmad kinni ja üritasin leida võimalikult mugavat asendit, aga und ei tulnud ega tulnud, st mõtted, mida kõike Eestis teha tuleb muudkui keerlesid peas ringi või oli see nüüd üleväsimusest tingitud. Klõpsisin lennukist ka mõned pildid maalilisest Norrast, aga millal need arvutisse saab - ei tea öelda.
Igal juhul saabusime laupäeva õhtul Eestisse. Läksime siinse aja järgi normaalsel ajal magama ja praegu võiks öelda, et see aklimatiseerumine on küll kuidagi kergelt läinud. Vähemalt midagigi head selle magamatuse juures.
Praeguseks oleme juba Võsulgi käinud, lastele passitaotlused sisse andnud, tähtsamad-lähedasemad sõbrad-sugulased üle vaadatud jne. Ainult kahju on, et laulupeole ei jõudnud :( Homme ootab ees plaadituruga tutvumine. Ongi nagu praeguseks kõik.
Kardan, et sel kuul jääb see kirjutamine väheseks, aga eks me näe :)

Tehke ometi back-upe!

Olles just hiljuti kiitnud Mac'i viirusevabasid läpakaid otsustas meie oma selleks korraks pillid kotti panna. Teisipäeval üht neti lehte külastades jäi kõik seisma ja enam millelegi ei reageerinud. Proovides restarti lõi ette vilkuva küsimärgiga kausta ikooni ja kogu moos.
Väike netiotsing ja arutelud targemate peadega viitasid selgelt ja ühemõtteliselt - kõvaketas on õhtul!

Loomulikult ei ole ma teinud süsteemi bakc-upe, no ikka ei õpi seda asja ära! Ometi on meeles see valus laks, kui lõputöö ajal lauaarvuti kräshi tegi. No kussa sellega, ei ole ju vaja midagi siin tagavaraks teha. Nüüd küll õnneks selliseid suuri kaotusi ei olnud, peamiselt pildid, mis vist siiski picasas või teises arvutis olemas. Vähemalt loodan...

Egas midagi, mida siin ikka halada. Abikaasal oli terve eilne päev tegevust täis, muidu võibki ju kodus igav hakata. Esmalt käis mööda poode uut ketast otsimas. Sai kõvasti võimsama ja mahukama, kui eelmine - koguni 320 GB. Sinna saab nüüd küll pool elamist peale panna.
Aga enne veel, kui midagi seal teha sai, tuli sest läpparist kätte saada kinni jäänud CD. See ei tahtnud kuidagi oma jõududega välja tulla, aga progede installiks oli vaja ta eest ära saada. Jälle trett poodi, et igasuguseid imepeenikesi kruvikeerajaid muretseda ja sedasi ta seal lammutaski kogu masina laiali ja selle tulemusena sai plaadi kätte. Uhh!
Vahepeal sai välja otsitud (õnneks olid kaasas) süsteemi installid jm tarkvara ja eile õhtuks tundus, et asi on jälle joonel. Hõisata ei julge, aga lootus on suur.

Kogu pika jutu lõpetuseks - tehke ikka aeg-ajalt bakc-up'e ja kirjutage pilte ja tähtsaid dokustaate plaatidele. Ikka selleks, et ei peaks kandma suuri kaotusi!

Nädal läind nagu naksti!

Kuniks pannkoogitainas paisub (vahtrasiirupiga pannkoogid on mind hetkel endasse haaranud) mõtlesin mõned read kirja panna. Ikka sellest, mis siin vahepeal toimunud on või ei ole.

Asi ongi selles, et ega väga ei ole, selline tüüpiline tööle-poodi-koju-voodi. 

Ilmad on näitamas eriti suviseid märke juba. Vahepeal oli paar vihma päeva ja sellest piisas, et loodus õitsele puhkeks. Lehti küll veel puudel pole, küll aga on muru rohe-roheline. 

Ka igasugused loomad, keda talvel väga näha ei olnud, on välja pugenud ja usinalt asunud oma toimetustega tegelema. Oravate arv on vähemalt kümnekordistunud võrreldes talvel nähtutega, jänesed oleksid ühel hommikul mu "maha murdnud" ja talveunest on ärganud ka metsümisejad. Need viimased on sellised vahvad loomad, kelle nimi inglise keeles on groundhog. Eestikeelse nimetuseni jõudsin läbi ladina keele - marmota monax. Wikipediale viidates on tegemist Põhja-Ameerika suurima oravlasega, kes kasvab 40-65 cm pikkuseks koos 15 cm sabaga ja võib kaaluda 2-4kg. Kahjuks ei ole õnnestunud ühtegi neist (veel) fotoka objektiivile püüda. Küll, aga näeb pilti ja võib pikemalt metsümiseja kohta lugeda miksikesest. 

Linnas on kõikvõimalikud kohvikud-pubid-restoranid avanud tänavahooaja, ehk kui varem olid mõned üksikud terrassid, siis nüüd on juba igal pool terrassid valmis ja lauad-toolid külastajaid ootamas. See muidugi tähendab, et kõnniteede osakaal on tublisti vähenenud ja tuleb sõiduteelt lisa võtta. Samuti on tänavapildis elevust tekitamas igasugused nahkriietes ja üha imelisemate motoriistadega tegelased. 

Nädal tagasi oli ka meie film "Stiilipidu" Balti Filmi Festivalil ja see oli vaatamata igasugustele üleelamistele, millest ka põgusalt juttu tegin, siiski edukas. Film oli õige ja isegi kvaliteedil polnud väga viga. Olulisim on aga see, et meil oli publikut rohkem, kui lätlastel-leedukatel kokku, ehk üle 130 inimese. Päris tubli saavutus. Võib jälle rahul olla.

Erilist elevust tekitasid publiku seas meie pakutud kommid. Nimelt pakkusime Fazeri ja Panda (Soome firmade) alkoholiga komme. Esmalt said otsa Panda toodangust pärit Vodka kommid - vodka shokolaadis. Ma varem ei teadnudki, et selliseid on, aga siinses vene poes olid olemas. Soome firmade valiku põhjenduseks see, et film on Eesti-Soome koostöös ja Eestist kommide hankimiseks käesoleval aastal ei ole lihtsalt ressursse. MASU, mis muud. 

Nüüd paar palavat päeva lõõgastuseks ja siis jälle uuele nädalale puhanuna vastu!

Suvi käes!

Yesss! Tõesti täna on erakordselt soe ja kaunis ilm - siin võib täitsa elada. Täpsemalt öeldes tuulevaikne ja päikesepaisteline ilm 15 soojakraadiga. Kohe rõõm on südames!
Loodetavasti jätkub sellist ilma nädalavahetuseni, siis läheks jälle ratastega sõitma, muidugi kui mu peff kannatab. Ega tugitoolisportlasena pole kerge, kui korra rattaga sõita, siis sadul kohe tahab oma jälje maha jätta. Esmaspäevast saati, siis sõitsin natuke lastega ringi. Günther sai kohe innustust ja avastas, et tema kool on ikka nii lähedal ja nüüd ongi kogu nädala rattaga koolis käinud.
*
Tööl olen sel nädalal üksi majandamas ja seetõttu on jube-mega-kiire pidevalt olnud. Praegu on käimas 9. Balti Filmifestival, homme näidatakse Eesti filmi Stiilipidu. Oleme väga palju rahvast kohale meelitanud. Ja ega enne homset kindel ei ole, et just see film linastub. Alles teisipäeval saime teada, peale PAL-ist siinsesse süsteemi konverteerimist, et meie film on vist katki. No ei jää aega, et Eestist uut saada ja seda veel ümber teha. Seda närveldamist ei taha üldse kirjeldadagi. Õnneks, õnneks on siin kellelgi see DVD-l ja sealt võtab Kanada Filmiinstituut ise ja tasuta (meil on eelarvega väga kitsas!) nende jaoks sobivale kassetile ümber.
Nagu sellest veel vähe oleks, võtsin käsile lao-arhiiviruumi korrastamise. Hull, mis hull! Võiks ju rahulikult olla, aga ei saa. Vaja teha kevadkraamimist ja hulk igasuguseid vanu ja mõttetuid infomaterjale ära visata.
*
Kodusel rindel on seis endine. Koduigatsus liigub järgemööda ühelt teisele. Mõned õhtud tagasi teatas Hendri, et kui nüüd Eestisse läheme, siis jäämegi sinna. Ma ei ole mammat nii kaua näinud :)
Aga selle vastu aitabki kraamimine. Kasvõi tööl, kuna kodus SIIN väga palju asju ei ole. Eestist antud juhul ei räägi :D

3 kuud veel

Uhh ja ahh! Niuts ja näuts. Eks see väikene koduigatsus on vist alati sees, aga seni on õnnestunud seda teadlikult vältida, surudes need tunded maha, kuni siis piisab millestki imeväikesest asjast, mis jalust niidab ja enam ei saa... need tunded tulevad aina võimsamini esile.
Täna hommikul tööle kiirustades lõi ühest kondiitriärist ninna niii kodune kringliküpsetamise lõhn ja nii ta peale hakkaski. Alguses tasapisi ja aina suuremaks läheb - milline igatsus! Uhh! Tahan astuda palja jalaga sinna mullasele murule ja tunda seda tunnet...

Ei teagi, kas seda mõjutab ka see, et nüüdsest kolm kuud, KOLM KUUD! jäänud kuni koju saab või olen muidu tundlikus kuufaasis ja siis enam ei suuda. Praegu on küll selline tunne, et kohe torman lennujaama ja aidaa Kanada!
Loomulikult ei saa ma seda endale lubada ja sedasi siis tüütan kõiki helistamisega (eks telefoniarvele mõtleme hiljem :)).

Kui nüüd üritada kainelt mõelda, siis ei ole ju mul kõige hullemat olukorda, kus tulevik teadmata. Ja pole mul siin mõtet halada midagi. Pere on ju kaasas ja kõigiga on kõik korras - see on hindamatu väärtusega luksus. Ikka oleme üksteisele toeks ja süstime optimismi, kui kellelegi väga suur igatsus peale langeb. Vähendab seda igatsust ka võimalus igasuguste skype'de ja messengeride abil suhtlemine, nii pildis kui helis.
Ja kui ma nüüd mõtlen neile tuhandetele väliseestlastele, kes olid sunnitud elu eest põgenema, jättes maha oma vanemad või õed-vennad, kodud. Teadmata, kus keegi on, kas elus või mitte, kas kunagi veel kohtutakse. Tulevik tume, vaja kohaneda uue maa, uue keele ja kõige muuga. Lootes, et ehk ühel hetkel siiski pääseb ka koju tagasi. Ehk siiski.

Mul ju ei ole mingit sellist teadmatust ees - kindel aeg Kanadas, peale seda koju, isegi veel võimalus käia puhkusel Eestis. Poleks nagu mingit põhjust halamiseks ja ometi hiilib see mustmasendus aeg-ajalt peale. Just nüüd ja praegu!
Ometi ju väljas kevad, peaks hoopis rõõmustama - kõik puhkeb õide. Murugi näitab juba teatud rohelust, kui hästi vaadata :) Aga vot täna on raske. Peaks vist küpsetama, muidu see värske kringli lõhn jääbki piinama.
Ema, kui me tuleme, siis sa küpsetamisest ei pääse! :D

Head aega 2008!

Nüüd siis mõeldes eelnenule. Tuleb pikk ja igav jutt, kohati ka kordan varasemaid postitusi. Kes ei viitsi, ega siis ei peagi lugema :)

Minu ja pere jaoks väga keeruline ja igasuguseid erinevaid elamusi täis aasta. 2008 võtsime vastu Eestis koos sugulastega. Oli tore ja mõnus. Aasta esimene pool möödus tohutu töö tähe all, seda nii koduses kui töises plaanis. Helsingis tähistati täiega EV 90, see tähendas, et pea igal nädalal oli midagi, mida vaja korraldada või üritusi, millel osaleda. Tegelikult oli see kõik tore, sai hulga kogemusi ja elamusi ja ka tänusõnu. Vaffa!

Eraeluliselt toimus kogu sebimine Metsa tänava ümber. Endiselt jätkusid mõningad lammutustööd, nt kesest vannitoa planeerimist leidsime, et mõned seinad on ikkagi üleliigsed ja võiks maha võtta või teise kohta nihutada (kandvad talad ja postid jäid kõik ikka paigale, sellepärast ei maksa muretseda). Nüüdseks peaks küll kõik lammutused olema ühel pool, va kelder, aga selleni me veel ei jõua. Üleriigiliseks Teeme ära päevaks saime ka oma maja eest suure ehitusprügi hunniku likvideeritud. Tegime ära!
Siis algas nö tõeline töö tegemine, mitte enam lammutamine, mis juba selge oli. Õppisin mitmesugust huvitavat ehitusalast - lõikasin kipsplaate mõõtu(!), pahteldasin, lihvisin, värvisin. Panin ka paar põrandalauda paika. Super. Elekter sai majja. Valve. Üldiselt hakkas kõik juba võtma sellist ilmet, et nüüd kohe-kohe saab sisse kolida, kui tuli aeg lahkumiseks. See oli raske ja ilge vesistajana poetasin maja ust lukku keerates pisara. Poetasin on ikka tagasihoidlik väljendamine küll - lahistasin ikka täiega nutta!

Lahkumisega seoses möödus mitu kuud ka kolimise tähe all. Mitu kuud seetõttu, et oli ju vaja asjad toimetada esiteks ema juurest majja, siis osad Helsingist Sakku, teine osa Ottawasse. Lõpuks oli tõesti selline tüdimus, et lasin lahkelt kolimisfirmal kõik sisse pakkida ja teele saata. No ei jaksanud enam. Täielik kastiallergia. Siis järgnesid nutused ja vesised hüvastijätud kodus ja Helsingis.

Mõningane lennuhirm, mis lennupäeva hommikul kadus iseenesest kuhugi. Sedasi saabusimegi Kanadasse.

Teisel pool maakera tabas meid mitu shokki. Esmane reaktsioon - kuhu me sattunud oleme, siin on nii must ja räpane. Linn on kole, ei mingit arhitektuuri ega vaatamisväärsusi. Kodutud. Kodutud. Kodutud. Soe, palav, tapvalt kuum. Meie esimeses ajutises asupaigas ei olnud nimelt konditsioneeri. Pidevalt oli tunne, et viibime saunas. Sooja 30 kraadi ümber, õhuniiskus selline, et kui korra liigutad oled üleni märg. Shokk tööl peale nädalast hoopis-teistsuguses-keskkonnas pidin jääma täiesti üksi Eesti asja ajama ja oma elu korraldama. Sain hakkama!

Shokiga kaasnes elamise otsing kinnisvara turul võideldes üliõpilastega, kes ka kõik augustis omale pinda otsivad. Üleelamised stiilis - 4 inimest on kahe magamistoaga korterisse liiga palju. Sobiv elamine liiga kallis, või isiklikku laadi hirm - siin majas suri eelmine üüriline. Milline aura siin võib olla? Maja trepikoda lõhnab uriini järele. Prussakad köögis - tänan ei! Normaalse hinnaga, hea asukoht, aga mis seisukorras - põrandad aastast 1930 hallitavad ja mädanevad. Millise kalde all veel - kujutasin ette, et laualt veerevad küll asjad maha. Lõpuks üks kuulutus, hind võiks sobida ka peamajale, lähme vaatama. Jälle üliõpilased konkurentideks. Kiiresti vaja otsustada. Yess! Lõpp hea, kõik hea - oleme rahul.

Ei jõudnud veel elamisega päris ühele poole, kui selgus, et lastel pole nii palju vaktsineerimisi tehtud, kui siin kombeks on. Igasugused jutud ja selgitused olid kui tummadele kõrvadele, vastuseks vaid - in Canada on meil nii ja in Canada on meil naa. Lõpuks selgus, et meil lapsed niigi alavaktsineeritud võrreldes siinsetega. Olge õnnelikud, et nii vähe nõutakse.
Lõpuks andsime alla ja konsulteerisime perearstiga Sakus ja said tarvilikud süstid tehtud. Seda muidugi ka peale jooksutamisi erinevate kliinikute vahel - ei teie olete diplomaadi staatuses, teiega siin ei tegeleta, teil on kindlasti oma kindlustus, tegelege sellega, minge sinna ja tänna. Ka need raskused said ületatud ja koolitee võis alata.

Kooliga oli (ja on) lastel ka mitmesuguseid muljeid ja elamusi. Güntheril jäi 7. klass vahele, see mõjus päris raskelt, kuna võttis ikka aega, enne kui ta aru sai, et sellest pole hullu midagi, kuna 8ndas õpivad nad mõningaid asju, mis juba ammu Soomes selgeks saanud.
Hendri puhul meile kõigile üllatuseks algas koolitee (olin muidugi enne lugenud, et siin vist algab kool kuueselt, aga lootsin siiski, et saab mingit armuaega rahulikuks kohanemiseks). Aga ei miskit. Kohe kooli. Tema inglise keele testil tundsin end küll süüdi, sest ei olnud lapsele õpetanud tähestiku laulu ei-bi-si-di-i-ef-dzi... ega midagi inglise keeles. No kõiki selliseid asju küsiti, kuigi ütlesin, et ta ei oska midagi. Nüüd juba räägib inglise keelt nii, et vähe pole. Rääkimata prantsuse keelest, milles juba mingit näidendit õpib ja mulle kodus räägib - lö pöti shaa e maus e maus e maus (panin kuulmise järgi , sest pole õiges kirjapildis päris kindel).

Abikaasa suures peres oli nii rõõmu kui kurbust. Mõned nädalad peale meie Kanadasse jõudmist sai tema õe abikaasa ehitusel surma. Samal ajal olevat vend salaja abiellunud. Kõik sündmused, kus tunned, et tahaks olla kohal ja tuge pakkuda või rõõmu jagada. Aga ei saa, loodad vaid et telefonikõne ja kaart piisavad.

Isiklikuks "suurimaks" kaotuseks oli möödunud aastal -10 kilo, mis märkamatult Kanadasse tulles kuhugi kadus. Ei saagi aru, Helsingis ikka võimlesime ja sauntasime igal kolmapäeval. Lisaks jalgsi tööle ja koju, ainult salati söömised ja ei miskit. Siin kadus nagu niuhti. Ei saanud arugi, ainult riided jäid aina laiemaks ja laiemaks. Siin üks positiivne killuke ka - kuna mul tõesti asjadest on tohutu kopp ees, ei ole ma eriti shoppamas käinud, vaid kaks paari uusi pükse olen omale poole aasta jooksul ostnud, sest muud püksid olid mul kõik nagu kartulikotid vööga kinni tõmmatud. Jube, mis see kaalulangus endaga kaasa toob.

Nüüd juba oleme suht koht kohanenud uue eluga ja naudime tavalist rahulikku vaikset pereelu. Jube mõnus on olla lihtsalt kodus - keedad putru, mängid lastega, loed, vaatad telekat. Ei mingit ruttu maja ehitama või ületunde tööl. Kõik on rahulik.

Oli tore aasta, vaatame, mis järgmisest tuleb.