Jaanik Lättemäel

Laulupeovabal aastal jääb ka siia kanti piisavalt huvilisi korraldamaks jaanipäeva. Montreali ja Ottawa seltsid korraldasid laupäeval ühise jaaniku. Asukohaks Lättemäe, mis skaudiseltsile kuulub.

Sel korral fotoreportaazh toimunust.

Nagu üks korralik Eesti üritus ikka algab see lipu heiskamisega. Minu poisid said austava ülesande seda teha, samal ajal laulsid teised - kaunistagem Eesti kojad kolme kodu värviga...






Seejärel väikene meenutus, mida jaanipäev eestlastele tähendanud on, sellele järgnes kõhutäide, millest unustasin pilti teha. Peale sööki sai mängida lauatennist, võrkpalli oleks ka saanud, kui Kutsi ei oleks palli katki hammustanud :) ja natuke metsas luusida.






Järgnes lõke ja lauluviisid Peeter Kopvillemi juhatusel. Tema tuli ekstra Torontost kohale.





Hüpped üle lõkke, et seda õnne ikka jätkuks!





Lõkke ja laulude järgselt sauna ja ujuma.




Siis vaba aeg ja õhtul koguneti jälle lõkke äärde. Meil veel telki ei ole, seega ööbima ei jäänud ja sättisime end kodu poole. H, kes alguses oli pahane, et me nii vara ära tuleme, jäi juba poolel teel koju magama.

Eesti emad

jõuavad palju või siis igas sadamas on üks eestlane. Täpselt sellisele mõttele jõudsime EL residentsis peetaval Euroopa Päeva vastuvõtul. Lisaks EL suursaadikule pidas kõne ka Kanada väliskaubandusminister, kes ei jätnud mainimata oma juuri, mis ema kaudu tugevalt Eestiga seotud. Siis vaatasime ringi külaliste seas: fotograaf - ema eestlane, sakslaste poliitikadiplomaat - ema eestlane. Kolm külalist saatkonna perest, lisaks ekskolleeg - täievereline eestlane. Siis mõtledki, et meid on küll vähe, aga ometi jagub igale poole.

Eesti Maja 50, aga Toronto jäigi nägemata

Eelmisel nädalavahetusel viis tee meid Torontosse, kus tähistati Eesti Maja 50ndat juubelit ja kogu saatkonnapere koos kaasadega oli kutsutud üritustest osa võtma.

Plaanisime siis, et kui juba minek, siis läheme varem kohale ja laupäeva hommikul käime Torontos ringi. Mõeldud, tehtud.

Noh... tegelikult pead ju lastega minnes kõigeks valmis olema. Nii oligi, et sättisime end lauba hommikul linna peale, kui H hakkas kurtma kõhuvalu üle. Samas väga hull ei paistnud olevat ja otsustasime ikkagi linna minna. Loetud meetrid hotellist eemal kükitas H maha ja ütles, et üldse käia ei saa - kõht niii valutab. Kuna mingit muutust ei tulnud, seadsime sammud hotelli tagasi. Seal jäi H magama, meie kaalusime, kas minna pittu või mitte minna. Olime ju kutsutud ja kolleeg mul beebi tõttu ütles, et ei saa tulla... Küsisime siis lapselt nõu ja tema ütles - minge, minge. Enne veel kiirelt poodi, et poistel ka õhtul pidusöök oleks ja hakkasimegi end peole sättima. Rongavanemad! Umbes iga tunni tagant helistasime "koju" ja kontrollisime olukorda, aga H magas terve õhtu.

Pidu oli tore. Saal rahvast pungil täis, esinesid kohalikud eestlased - iluvõimlejad, rahvatantsijad, Peeter Kopvillem tütardega ja Ivo Linna koos Trio Naturalega Eestist. Kopvillemid olid meie lemmikud. Mulle tundus see nimi kuidagi tuttav ja nii kui esimesed noodid kõlasid tuli ka meelde, et olen ju kunagi Eestis kontserdil käinud.

Igal juhul söödi-joodi-tantsiti ja peeti kõnesid. Tutvusime igasuguste ruumidega Eesti Majas, olen seal küll ka korra varem käinud, aga egas kõik ühe korraga meelde jää. Mingil hetkel läksime ära, sest nagunii oli pool mõtetest hotellis ja H-l.

Teisel päeval oli ka pidulik üritus - aktus. Seltskond saalis hoopis teist nägu, kui eelmisel päeval. Võtsime nüüd poisid kaasa. Kuulasime ära mõned kõned, presidendi tervituse, natuke süüa ja siis oli H jaks juba täitsa otsas ja tulimegi tulema. Ei jõudnud Ehataresse ega loomaaeda :) Kuigi olime lausa kohtumise kokku leppinud, aga mis teha - tuleb uuesti minna.

Õnneks vihjas abikaasa tagasi jõudes, et see Toronto-ots ei olegi kõige hullem. Ju ta siis on nii, et iga korraga tundub sõit aina lühem, kuna aju juba enam-vähem teab, kui kaugele peab sõitma. Esimene kord on ikka teadmatu ja siis tundub, et sõidad ja sõidad ja kohale ei jõua.

***

Eesti Maja pidustustest ja ajaloost võib vaadata-lugeda siit.

***

Kõhuvalust veel sedapalju, et hakkasin juba pimesoolt kahtlustama, kui juba mitmendat päeva käia ei saa ja ainult ägas valu käes. Arstil selgus, et mingi selline viirus, mis ainult kõhuvaluga piirdubki. Võib kesta 1-8 päeva. Nüüdseks viirus ühelt üle teisele läinud. "Veab" poistel.

Kanada. Minu Kanada.

Eesti-tripil jätsin jälle natuke raha raamatupoodidesse. Üks, mille järel käisin, oli Minu Kanada. Nüüd siis natuke raamatust paralleelselt mõtetega-kogemustega, mis lugedes tekkisid.

**
Minu esimene mulje Torontost on masendav! Pole kindel, kas see on mõjutatud reisiväsimusest või hoopis erilisest kriitikameelest. ... Saabudes kirgaspuhtast talvisest Rootsist, mis on meile jätnud eriliselt kaunid mälestused oma looduse ja inimsõbralike linnadega, oleme ootused Ameerika mandrile saabudes liiga kõrgele seadnud. 1991. aasta jaanuari lõpp Torontos võtab meid aga vastu ehmatavalt porise ilmega. Tänavad on kaetud soolase lumelögaga, mis muudab kõik kriiumuliseks ja joonistab saabastele valged triibud. ... Sulanud lume alt piiluvad välja mahavisatud sigaretikonid, hamburgerite ümbrispaberid ja joogitopsid. Inimesed on kuidagi hallid ja lühikesed, autod, kohvitassid ja lusikad aga topelt nii suured, kui harjunud olen. **

Kõige enam kirjeldab ka minu esimesi muljeid Kanadast just see katkend... Ei teagi, kas kontrast võimendub just Soomest tulles ja Eesti puhul see ehk ei oleks nii suur tundunud? Helsingis pesti ju igal hommikul tänavaid ja iga 2 aasta tagant värskendati kesklinna majade fassaadivärve. Igal juhul oli silm harjunud puhtuse ja särava klants-linnapildiga. Ja siin äkki - tolm ja räämas, prügi tänavatel. Ja ometi tulime siia südasuvel! Kindlasti mängis oma osa see linnajagu, kus me esialgne elukoht paiknes. Alles parlamendimäel jalutades tekkis tunne, et siin ikka on seda linnailu ka olemas, siis jõudsime vapustavasse Gatineau-parki. Ja sedasi vaikselt samm-sammult on Kanada meile üha enam meeldima hakanud.

Aga raamat. Väga vahva lugemine! Olin plaaninud lugeda Frankfurdist Ottawasse lennates, aga alustasin juba Helsingi vahepeatuses ja läks sellise lennuga, et õige varsti peale Frangist õhku tõustes oli juba läbi! Kahju :(

Tore, südamlik. Kergelt loetav, palju-palju äratundmisi, vaatamata sellele, et meie Kanadasse saabumine oli hoopis teistel alustel ja ehk ei pidanud kõiki kadalippe läbima. Kõik etapid ära toodud, millega üks inimene-pere võõras riigis hakkama peab saama. Kodu-töö-pere-haridus-eestlus ja selle säilitamine ning lõpuks ka eluringi lõpp-vaatus.
Oma juurte säilitamine on minu arust suur ja lahutamatu osa Kanadast, on ju siin eriti tugev (välis)eesti kogukond. Torontos on seda kindlasti veelgi rohkem tunda, kui Ottawas. Aga alati on tore kohata neid 80-90-aastaseid inimesi, kellel on puhas eesti keel, kuigi ehk vananenud kõnepruuk, aga kuidas seda kõike elus on hoitud, on lihtsalt hämmastav.

Rääkimata sellest, et olles nii kaugel Eestis, saab ka endast viimne kui patrioot. Kui Eestis olles, ehk ei olegi nii oluline must leib (sest saad ju igal hetkel poodi lipata seda tooma!) või traditsioonilised jõuluroad, siis siin peavad need alati pidulaual olema. Nii meil ongi mitu-mitu musta leiba jääkülmas, kus piduhetkel viilude kaupa välja võtame. Aga juba viin end kurssi leivaküpsetamisega :)

Üldiselt ma ei teagi, aga mõned inimesed, et mitte otse öelda - autor :) kohe oskavad kirjutada sedasi lihtsalt ja südamesse minevalt. Mõnus lugemine ja julgen teistelegi soovitada :)

Eestil oli sünnipäev!

Natuke ehk hilinenult, aga palju õnne!

Eks siin Ottawaski sai pidupäeva tähistatud. Mitmet moodi.

Lapsed läksid kooli, ei saanud koju jätta, sest ühel test ja teisel pole tulemused kiita. Kui lapsed ara :) siis vanematel hea rahulik vaadata pidupäeva kontserti, kuulata kõne ja jälgida kätlemist. Kuigi ei saa nurinata, mingi hetk vist keerati need internetikraanid kinni, sest ei saanud ega saanud pilti ette ja mitmedki kaunid kleidid jäid nägemata.

Õhtuks küpsetasin sini-must-valge tordi. Loe rohe-pruuni-valge, sest tegelikult oli kaunistus just seda värvi :)
Tavaline keeksine tort, peal vahukoor shokolaadi ja nonparellide ribaga. Pildini ei jõudnud, sest enne löödi nuga sisse ja kadus ruttu-ruttu kõhtudesse :)

Eesti Selts korraldas nüüd pühapäeval järjekordse filmiõhtu. Kuna see toimus ajal, mil Kanada võitles hokikulla üle ei olnud rahvast ehk nii palju kohal, kui oleks võinud, aga siiski piisavalt. Oli kohe selge, kes on spordisõbrad ja kes mitte :)

See läks päris toredasti, algas ikka hümniga, siis söödi-joodi, vaadati filmi ja räägiti juttu. Siin on ikka väga huvitavate saatustega inimesi, ma kohe ei jõua ära imestada :) aga mitte sellest, vaid sünnipäevast algas jutt - veelkord palju õnne!

Eksirännak mägedesse

Tegelikult on see lugu juba "vana" tervelt poolteist nädalat. Aga algas sellest, et tulime laupäeval Lättemäelt talgutelt.

Seal selline koht, kus palju eestlust on alles hoitud - peetud suvelaagreid, tantsu- ja jaanipidusid jne. Suur-suur maa-ala, mis nö eestlaste käes. Praegu on küll kahjuks asi hääbumas, vanad tegijad lahkunud ja noortel pole sellist vaba aega ehk ka tahtmist midagi teha. Mõned entusiastid siiski veel on, kes kõik kenasti kohal silda parandamas/ehitamas.

Mehed tegid tööd, naised köögitoimkonnas ja ainsad lapsed - meie poisid, tegelesid lõkkega ja muidu sügisese päevaga looduses. Ka suur külakiik sai ära proovitud.

Nii, pealkirja juurde naastes. Tagasiteel otsustasime, et ei lähe tuldud teed, vaid sõidame Québeci poolel ja hiljem Gatineaust ületame jõe, mis kahte provintsi lahutab.

Algus ilus, sest Québeci provints on kõik mäed endale saanud, teisel pool jõge on vaid üksikud künkad. Muidugi ei ole need mäed oma kõrguselt võrreldavad Briti kolumbia omadega, aga võimsad siiski, vähemalt Eestiga võrreldes. Eriti praegu on ilus, kui mäenõlvad kõik värvilises sügisilus ja mägede vahel läheb tee, mis järgib maastikku. Kord üles, kord alla, siis kurv paremale, siis vasakule. Ei ole mingi tuim ja sirge kiirtee. Ikka ilusti nii nagu loodus on loodud. Kui paar sellist järsemat langust ja tõusu oli seljataga ütles Hendri, et ärme rohkem sõida neist läbi, tal hakkab kõhus paha tunne :)

Mingi hetk hakkas hämarduma, aga meil oli kevadisest Montebello külastamisest meeles, et kuskilt viis tee jõepraamile ja sel korral üritasime seda teed iga hinna eest vältida. Saimegi suurepäraselt hakkama! Võtsime aga jõekalda orientiiriks, sest jõgi ju jookseb kahe provintsi vahel! Loomulikult ei arvestanud me võimalusega, et jõgi võib hargneda... Nii me ühtäkki olimegi mingis imelikus kohas, GPS näitas aina pikemat matka kodu poole, aga me ei last sellest end häirida. Kuni Hendri (ta vist haarab õhust selliseid asju) hakkas tagant kahtleval toonil küsima - kus me oleme, millal me koju jõuame. Vastasime optimistlikult, et sõidame siin mägede vahel ja varsti olemegi kodus.
Eks vaatasime küll, et tee läheb aina metsikumaks ja GPS aina karmimaks oma käskudega - turn around, aga kuna ühe ringipööramisega juhatas ta meid ummikusse, siis otsustasime edaspidi teda mitte kuulata. Sõitsime julgelt edasi, väljas juba kottpime ja tee - sirge tee, kahel pool mäed ja ei ühtki majakest ega kedagi.
Endal tuli ka kergelt ärev tunne sisse, et mis nüüd siis. Lõpuks paistis üks valgustatud ristmik! Ja mis me näeme, seal on kohvik. Astusime sisse ja küsisime, et kuidas Ottawasse saab. Unustasime, et oleme prantslaste poolel ja nad lahkelt selgitasid, kus me oleme ja kust keegi teeline tuleb ja kuhu läheb. Seda kõike muidugi prantsuse keeles ja ohtrate prantsuskeelsete täiesti võõraste kohanimedega. Õnneks leidus ka keegi, kes meile inglise keeles selgeks tegi, et tee mida mööda me otse liikusime viib Montréali ja Ottawasse minekuks tuleb tagasi sõita. Egas midagi võtsime kohvikust endale hot-dogid ja joogid ja keerasime nina ümber. 60 km liigset sõitu ja hulluks läinud GPS on igati positiivsed tulemused sellisele looduse nautimisele.
Õpetuseks võiks seda öelda, et ei saa ainult tehnikale loota, sest nagu elu näitab, võib see alt vedada ja vana hea paberil teedekaart kulub alati marjaks ära.

Reklaami rahvuskaaslastele välismaal!

Annan teada, et Rahvastikuministri büroo on avanud uue veebilehe internetis aadressil www.eesti.ee/rahvuskaaslased/

Ühtlasi palun seda teavet levitada kõikidele huvilistele!

Rahvastikuministri büroo ootab arvamusi ja ettepanekuid. Arutluste foorum pidavat tööle hakkama järgmisel nädalal.

Lugegem ja tehkem ettepanekuid!