Esimene tagasivaade suvve ehk lendame Eestisse

Nüüd, kus juba vahelduva eduga on nädal aega vihma sadanud ja kraadid 40lt kolinaga kukkunud 17ni, ongi paras aeg suve meenutada.

Puhkus algas äralennuga Kanadast. Kõik sujus suht viperusteta, 2 vahemaandumist - nagu ikka, sest nii Tallinn kui Ottawa on lennunduse kohapealt suht mõttetud kohad. Õnneks olid vahepeatused lühikesed, Frankfurdis 2 tundi ja Helsingis alla tunni. Väljumine Frankfurdist hilines, kuna lend oli ülebukitud (mingi värdsõna!, aga mis võiks olla overbooked eesti keeles? ülebroneeritud- ülemüüdud?), siis otsiti vabatahtlikke, kes maha sooviksid jääda. Meil seda soovi ei olnud. Ei teagi, kas ikka suruti kõik peale või leidus vabatahtlikke, aga mingi hetke me õhku tõusime. Olin juba natuke närvis küll, sest iga minut hilisemat väljalendu tähendas ju potentsiaalset võimalust viimase otsa lennust maha jääda... õnneks jõudsime enam-vähem õigel ajal Helsingisse. Väike jooks (mis üldse ei ole halb peale üle kümnetunnist istumist!) ja jõudsime oma väikese lennuki peale. Helsingist Tallinnasse on nimelt suht tilluke teine :) aga vahemaa on niivõrd lühike, et õige varsti peale õhku tõusmist paistab tuttav siluett ja valmistutakse maandumiseks.
Asjad muidgi sellise kiirusega järele ei jõudnud, neid pidi veel natuke ootama. Loomulikult oli siis tollil hea neid inimesteta kohvreid lähemalt uurida ja järele minnes palutigi lahti teha ja uudishimutseti, et mida me seal tassime ja miks me Kanadas oleme ja mida nüüd Eestis teeme. Nojah. Ei midagi erilist, näitasin ette, mis need kahtlased teravad asjad on (pliiatsid ja puuriotsad), andsin allkirja ja võisime minna.
Nüüd näide sellest, kuidas inimene harjub kõigega. Kui Kanadasse tulles oli jube veider, et suvel juba enne kella 9 on kott pime, siis nüüd esimesed ööd Eestis ootasime, millal pimedaks läheb, et saaks magama jääda. Nagu arvata võite, hakkas õige varsti peale kella 3 hommikul juba hämarast valgeks tagasi minema! Peale paari ööd saime valges magada küll.


Lähemalt katsun edaspidi peatuda kultuurisündmustel, mida sai näpuotsaga katsutud. Ehitusteemadel, sest et olgem ausad pool puhkust möödus K-Rautakeskos! Marsruut oli enam-vähem selline: Tallinn-K-Rautakesko-Võsu-Saku-K-Rautakesko-Kiisa-Tallinn-K-RAutakesko-Saku-Vääna-Pärnu-Riisipere-K-Rautakesko-Tallinn-K-Rautakesko-Saku-Kivi-ja Vana-Vigala-K-Rautakesko jne. Poistele mahtus veel sinna vahele suts Iisakkusse, Ida-Virru.
Et siis tihe kava, aga nägi ja jõudis ka palju.


**
Pildid Ottawa lennujaama kohvikust

Kottu!

Nagu mainisin oli vahepeal kodumaale asja. Kahjuks mitte kauaks, vaid suts pulma ja tagasi. Aga isegi sellisest väikesest visiidist oli kasu, et natukenegi patareisid laadida - näha sõpru ja tuttavaid, toetada Eesti majandust. Suutsin järjekordselt nii rõiva- kui raamatupoodidesse suurema hulga seda va krabisevat maha jätta. No siit lihtsalt ei ole leidnud sobivaid tööriideid või kui, siis on nii kallid, et ei raatsi anda 100-200 dollarit püksipaari eest. Ma tean küll, et minu ostuotsuseid mõjutab mu rätsepa-amet ja ma ei ole endiselt üle saanud õmbluste kontrollimisest ja riide kortsutamisest ja venitamisest ja muude imetrikkide tegemisest.

Raamatuid ostsin. Peamiselt laste omi, aga oligi vaja õhtujuttudeks uusi. Eks hiljem annan teada, mida Hendri neist arvas.
Güntherile tõin Eesti ajaloo õpiku. Sellele tahaks ka ise pilku peale heita. Lisaks muidugi uuemad Eesti filmid jne. Märkamatult jääb suur varandus poodi maha.

Ja siis muidugi pulmad ise. Väga ilusad ja südamlikud. Uhh! Hea on olla, kui su väga lähedane sõber leiab peale elu keerdkäike lõpuks oma õnne. Palju õnne teile veel kord!

Lendudest ka.
Lendasin muideks esimest korda talvel ja põnev oli vaadata, kuidas jäätumisvastast tõrjet lennukile tehakse. Esmalt lasti, st teatud robot-masin lasi, kogu lennuki mingi roosaka möginaga üle, seejärel rohelisega ja sellise rohelise "konnana" õhku tõusimegi. Üle ookeani lennuks oli sel korral kohe suur 4-mootoriga lennuk. Super! Abikaas mul kadetses, sest Ottawasse käivad ju ainult 2-mootoriga, mina aga lendasin Torontost ja suure lennukiga. Ühtlasi kiidan firmat - Lufthansa. Väga hea teenindus ja lennuki söökide kohta ka super head söögid. Lisaks igasugused joogid tasuta, ka enne uinumist antav brändi või kooreliköör. Seda räägin teistele, sest ma ise pole suur sõber. Ainuüksi võimaluse pakkuminegi hea, vastukaaluks SASile, kus tuleb ka võileib endal osta. Olen vist juba varem kirjutanud, et üle ookeani lendudel on kõigil eesoleva istme peatoe sees oma ekraan, kust saab vaadata filme või raadiot kuulata või lennutrajektoori jälgida. Isegi mingid mängud on olemas. Vähemalt ei hakka igav, sest minul kipub uni alati tulema siis, kui mingit sööki või jooki pakutakse ja sedasi ongi peaaegu magamata.
Seda raskem on kuskil näiteks Saksamaal 6 tundi passida ja unega võidelda. Selle vastu muidugi aitab igasugune turvakontroll. Pidin vist 3 korda saapaid jalast ja mantlit seljast võtma ja seda isegi siis kui tegelikult liigud ühest lennujaama terminalist teise, territooriumilt lahkumata. Ikka siin puista oma kott laiali ja mõne meetri pärast järgmises. Kõik "tänu" mingitele alukapõletajatele!

Eksirännak mägedesse

Tegelikult on see lugu juba "vana" tervelt poolteist nädalat. Aga algas sellest, et tulime laupäeval Lättemäelt talgutelt.

Seal selline koht, kus palju eestlust on alles hoitud - peetud suvelaagreid, tantsu- ja jaanipidusid jne. Suur-suur maa-ala, mis nö eestlaste käes. Praegu on küll kahjuks asi hääbumas, vanad tegijad lahkunud ja noortel pole sellist vaba aega ehk ka tahtmist midagi teha. Mõned entusiastid siiski veel on, kes kõik kenasti kohal silda parandamas/ehitamas.

Mehed tegid tööd, naised köögitoimkonnas ja ainsad lapsed - meie poisid, tegelesid lõkkega ja muidu sügisese päevaga looduses. Ka suur külakiik sai ära proovitud.

Nii, pealkirja juurde naastes. Tagasiteel otsustasime, et ei lähe tuldud teed, vaid sõidame Québeci poolel ja hiljem Gatineaust ületame jõe, mis kahte provintsi lahutab.

Algus ilus, sest Québeci provints on kõik mäed endale saanud, teisel pool jõge on vaid üksikud künkad. Muidugi ei ole need mäed oma kõrguselt võrreldavad Briti kolumbia omadega, aga võimsad siiski, vähemalt Eestiga võrreldes. Eriti praegu on ilus, kui mäenõlvad kõik värvilises sügisilus ja mägede vahel läheb tee, mis järgib maastikku. Kord üles, kord alla, siis kurv paremale, siis vasakule. Ei ole mingi tuim ja sirge kiirtee. Ikka ilusti nii nagu loodus on loodud. Kui paar sellist järsemat langust ja tõusu oli seljataga ütles Hendri, et ärme rohkem sõida neist läbi, tal hakkab kõhus paha tunne :)

Mingi hetk hakkas hämarduma, aga meil oli kevadisest Montebello külastamisest meeles, et kuskilt viis tee jõepraamile ja sel korral üritasime seda teed iga hinna eest vältida. Saimegi suurepäraselt hakkama! Võtsime aga jõekalda orientiiriks, sest jõgi ju jookseb kahe provintsi vahel! Loomulikult ei arvestanud me võimalusega, et jõgi võib hargneda... Nii me ühtäkki olimegi mingis imelikus kohas, GPS näitas aina pikemat matka kodu poole, aga me ei last sellest end häirida. Kuni Hendri (ta vist haarab õhust selliseid asju) hakkas tagant kahtleval toonil küsima - kus me oleme, millal me koju jõuame. Vastasime optimistlikult, et sõidame siin mägede vahel ja varsti olemegi kodus.
Eks vaatasime küll, et tee läheb aina metsikumaks ja GPS aina karmimaks oma käskudega - turn around, aga kuna ühe ringipööramisega juhatas ta meid ummikusse, siis otsustasime edaspidi teda mitte kuulata. Sõitsime julgelt edasi, väljas juba kottpime ja tee - sirge tee, kahel pool mäed ja ei ühtki majakest ega kedagi.
Endal tuli ka kergelt ärev tunne sisse, et mis nüüd siis. Lõpuks paistis üks valgustatud ristmik! Ja mis me näeme, seal on kohvik. Astusime sisse ja küsisime, et kuidas Ottawasse saab. Unustasime, et oleme prantslaste poolel ja nad lahkelt selgitasid, kus me oleme ja kust keegi teeline tuleb ja kuhu läheb. Seda kõike muidugi prantsuse keeles ja ohtrate prantsuskeelsete täiesti võõraste kohanimedega. Õnneks leidus ka keegi, kes meile inglise keeles selgeks tegi, et tee mida mööda me otse liikusime viib Montréali ja Ottawasse minekuks tuleb tagasi sõita. Egas midagi võtsime kohvikust endale hot-dogid ja joogid ja keerasime nina ümber. 60 km liigset sõitu ja hulluks läinud GPS on igati positiivsed tulemused sellisele looduse nautimisele.
Õpetuseks võiks seda öelda, et ei saa ainult tehnikale loota, sest nagu elu näitab, võib see alt vedada ja vana hea paberil teedekaart kulub alati marjaks ära.

Kanadas tagasi

* Vaade uttu mattunud Tallinnale

* Sedasi see lahkumine välja näebki

Olemegi kohal peale õuduste ööd autos :)
Lend kulges edukalt, küll kogesime esimest korda pidevaid turbulentse, aga need päädisid vaid sülle loksunud kohviga, mingeid muid elamusi lennult ei ole. Kuigi maandudes mõned kukkusid plaksutama, ei saanud mina aru, mis sel lennul siis nüüd nii erilist oli. Muidugi Miamis toimuski eile mingi hädamaandumine koos vigastatutega, aga meil ju kõigest kohvid ja teed süles.

* Selline on Norra kõrgelt kaedes

Õuduste öö aga alles ootas ees. Nagu meil juba tavaks, siis ei saa me päeva jooksul oma asjadega hakkama ja sestap tuleb ööst lisa võtta. Lennukis magamisest ei tulnud jälle midagi välja, sest alati kui silm kinni vajus olid tädid söögikäruga kohal ja uni häiritud. Lõpuks ei saanudki sõba silmale.

* Lahkumine Torontost ja pikk-pikk tee ootas ees

Nagu hiljem autos selgus oli ikka väga vale uni katkestada. Nimelt see õhtune sõit kujunes 5 tunni asemel 8-9-tunniseks. Seda seetõttu, et nii kui hämarduma hakkas nii silm looja läks. Kohe selline tunne nagu telliskivid ripuks laugude küljes ja lihtsalt ei jaksa silmi lahti hoida. Seetõttu tegimegi igas teeäärses teeninduspunktis (koht, kus saab kütust ja süüa - Tim Horton's, KFC, McDonaldsid jne) peatusi, kus magasime, et jälle järgmised 100+ kilomeetrit edasi sõita. Esialgselt planeeritud südaöö asemel jõudsime alles kell 3 Ottawasse.

* Peale seda ei seisnud silmad üldse lahti

Öisel sõidul juhtus midagi imepärast ka. - üks suur-suur täht kukkus alla ja see oli ikka väga maa lähedal. Nii suurt ja lähedalt kukkuvat tähte ei ole küll enne näinud.

Nädalaküsimus ka - mis te arvate, kes meid hommikul akna taga ootas?

Nädala ringvaade :)

Alustasin seda juttu juba Kanada päeval, aga vahepeal on niiii kiire on olnud ja ei jätkunud jaksu lõpetamiseks. Nüüd tagantjärele tundus imelik sellest kirjutada, kuna emotsioonid ei ole enam need, mis alguses ja on asendunud uutega :) Seega annan lihtsalt kiire ülevaate, mis enne ärasõitu toimus.



1. juulil tähistati Kanada 142. sünnipäeva. Üle linna toimusid igasugused vahvad üritused, neist tähtsaimad Parlamendimäel. Kanada päeval lastakse linnas ka ilutulestikud lendu, püüdsime mõned vaated kinni.
Viimasel nädalal toimus Ottawa International Jazz festival ja meie Eesti bänd ka kohal - Raivo Tafenau Quintet featuring Sergio Bastos. Esinesid nii Montrealis kui Ottawas. Sai neid transporditud edasi-tagasi ja kontsertidel käidud ja saatkonnas natuke vastu võetud :)
Seetõttu oli tegevust rohkem kui rubla eest ja ööd kippusid kõik lühikeseks jääma. Montrealist jõudsime alles pool 4 hommikul tagasi, ülejärgmisel südaööl kontsert Ottawas ja nii olingi pidevalt hõivatud ja väsinud ning asju jõudsin pakkima alles viimastel tundidel enne ärasõitu.
Reede hommikul vara alustasime sõitu Toronto poole ja kell 6 õhtul tõusime lendu :) 8 tunni pärast maandusime Helsingis, käisime ja vaatasime üle mõned endised kolleegid, kes laupäeval linnas olid, samuti endised tööruumid. On ikka bursuid seal :)
Õhtuks olime läbi nagu läti rahad, mul lausa käed värisesid magamatusest, sest olin u 2 ööd-päeva magamata, lisaks neile ülinappidele varasematele öödele. Ei tea miks, aga lennukis ma ka magada ei suutnud, olin küll silmad kinni ja üritasin leida võimalikult mugavat asendit, aga und ei tulnud ega tulnud, st mõtted, mida kõike Eestis teha tuleb muudkui keerlesid peas ringi või oli see nüüd üleväsimusest tingitud. Klõpsisin lennukist ka mõned pildid maalilisest Norrast, aga millal need arvutisse saab - ei tea öelda.
Igal juhul saabusime laupäeva õhtul Eestisse. Läksime siinse aja järgi normaalsel ajal magama ja praegu võiks öelda, et see aklimatiseerumine on küll kuidagi kergelt läinud. Vähemalt midagigi head selle magamatuse juures.
Praeguseks oleme juba Võsulgi käinud, lastele passitaotlused sisse andnud, tähtsamad-lähedasemad sõbrad-sugulased üle vaadatud jne. Ainult kahju on, et laulupeole ei jõudnud :( Homme ootab ees plaadituruga tutvumine. Ongi nagu praeguseks kõik.
Kardan, et sel kuul jääb see kirjutamine väheseks, aga eks me näe :)

Reisipalavik

Reisipalavik (või -paanika???) on vist võimust võtmast. Igal juhul on juba mitu ööd minu unenägudes lennukid ja reisid, loomulikult koos igasuguste takistustega - küll ei jõua õigel ajal laeva peale (Helsingi-Tallinn ots on laevaga) ja seetõttu ei jõua lennukile. Siis on mingitel segastel asjaoludel ema Helsingisse elama sattunud ja tahab sõita sealt rongiga Peterburi. Samal ajal on meil vaja jõuda Helsingisse ja siis paanitsen lisaks oma kohvrite olemasolule ja pakitusele (uudissõna - pakitud olema!), kas ema on taibanud Vene viisa muretseda või mitte.
Ometi on veel 2 nädalat lennuni aega. Ei tea, kas need viimasel ajal kuidagi eriti tihedaks muutunud uudised lennuõnnetustest ja hädamaandumistest, rääkimata eilsest kapteni surmast lennu ajal rändavad alateadvuses oma rada või mis see nüüd on, mis endast sedasi märku annab.
Ahjaa, täidame ka soovide nimekirja. Üks kohver on juba nänni täis. Loodetavasti jäävad kõik vahtralehekujulised siirupipudelid ka terveks :) Miks see suguvõsa ja sõprade ring küll niiiii suur peab olema??? ;)
Oma kaasavõetavatest hädavajalikest asjadest tegin nimekirja valmis. Passid on esimesel kohal, kõik muu on teatud ebameeldivustega siiski üle-elatav.
Huvitav, mis ilma juuliks Eestisse lubatakse? Praegu tundub küll, et tuleb joped ja soojad hilbud ka kotti visata. Lühikese varrukaga vist väga ei käi :(

Eesti, Eesti, me tuleme!

Hing kohe hõiskab rõõmust, sest vahepeal tänu seatud eelarvepiirangutele väga kahtlaseks muutunud puhkus Eestis sai täna hommikul siiski positiivse lahenduse ja sõidupiletitele tuli heakskiit. Nüüd jääb otsida sobivad võimalikud reisivariandid ja hoplaa- lennukisse!
Muidugi on sinna ligi 2 kuud veel aega, aga ikkagi.
Piletiotsingutest ka. Ega ei olegi nii lihtne Ottawast Tallinnasse saada. Vähemalt mitte ühe vahemaandumisega, sest Tallinna ja Euroopa linnade vahel pole praktiliselt ühtegi normaalset ühendust. Igasuguseid imevariante leiab läbi USA, et esmalt lendad 3 tundi hoopis teises suunas ja siis hakkad tagasi lendama, saad näiteks Frankfurti, sealt lendad edasi Münchenisse ja sealt Tallinnasse. Tallinnast tagasi ilma Euroopas ööbimata ei saa. See ei ole ju normaalne.
Montrealist väljuvate lendudega annaks ehk veel midagi kompunnida, eriti, kui lõppkohaks valida Helsingi ja sealt nt paadiga viimane ots, aga jälle... kuidas paadiga jõuda tagasitulles õigeks ajaks Helsingisse ilma seal ööbimata?
Kui ise veel elaks ehk üle need vahemaandumised ja mitme-tunnised lennujaamades jõlkumised, siis lastega väga ei tahaks sedasi rännata. Kujutan juba ette, kui "heas" tujus me oleks poole päeva peale ja viimasel lennul istuks igaüks omas nurgas ja kedagi teist näha ei tahaks :D
Nii tundubki, et sobivaimaks lahenduseks jääb meile Finnairi otselend Toronto-Helsingi. Selline käib suveperioodil ja hinnaklass jääb lubatud limiitidesse. Muidugi tähendab see seda, et Torontos tuleb leida autole koht kuuks ajaks. Eks siis otsib seda :)
Kõik siuksed nokk-kinni, saba-lahti lahendused... aga Eesti nimel tasuvad ennast ära :)

Roomajate loomaaed

Üks tõsine ja tegus päev oli. Peale vahtratalust tulemist jäi teele ette Ottawa roomajate loomaaed - Little Ray's Reptile Zoo .



Osutus hästi vahvaks paigaks, mida teistelegi soovitaks. Perepilet maksis 38 raha. Selle eest sai nii mõndagi. Tegemist, siis küllaltki väikese loomaaiaga, mis ühte majja ära mahub. Nagu nimigi ütleb on tegemist roomajate loomaaiaga, kuigi oli ka üks rääkiv (!) papagoi ja maailma väiksemad ahvid.



Eriti tore on see, et tegemist on nö interaktiivse loomaaiaga. Iga 15 minuti tagant (sõltuvalt muidugi külastajate arvust) toimub mingi esitlus. Meie loomaaeda sattudes algas kohe käegakatsumise esitlus. Esmalt näidati kilpkonnasid, neid sai silitada ja nende kohta räägiti palju põnevat. Siis küsiti, keda järgmiseks soovitakse näha - cute or scary (armas või hirmus). Tuli armas - sabata sisalik. Tegemist oli liigiga, kellele saba tagasi ei kasva. Oligi selline väike armas loomake. Järgmiseks tuli scary, kelleks osutus suur tarantel.
Hea oli just see, et lisaks sellele, et saad ise ennast proovile panna, et kas julged seda looma katsuda või koguni kätte võtta, räägiti iga looma kohta ka juttu - kus kasvavad, mida söövad, kas on inimesele ohtlik, millised on levinud müüdid jne.

Viimaseks loomaks, keda katsuda sai oli kollane anakonda. No meie Hendrile olid nii tarantel kui anakonda scaryd. Ta pani suure jooksuga saali uksele ja kamandas mindki - emme, tule kohe ära sealt!



Näiteks ei pidavat anakondad sugugi inimesi sööma, kuigi filmidest võib selline mulje jääda. Teada on vaid kaks juhtumit, kus anakonda on inimese ära söönud ja mõlemal juhul oli tegemist kalaks maskeerunud inimestega, kes kalade ligimeelitamiseks end maskeerisid ja kala lõhnaga lõhnastasid. Anakonda, aga kehva silmanägemisega (nagu maod üldse), kui näeb suurt kala moodi kuju ja mis lõhnab ka kala järele, siis kui talle tundub, et suudab selle alla neelata, siis seda ta ka teeb.

Teiseks esitluseks oli loomade söötmine, jälle külaliste kaasabil. Lapsed said sööta kilpkonnasid (kahvliga muide!), siis "draakoneid" ja ussile anti ka süüa - surnud hiir.





Selline personaalne lähenemine on ikka tore, sest saad ka ise küsida küsimusi, mis aga huvi pakub - mitu muna munevad, kui suureks kasvavad, kui mürgine on mürk jne.

Nägime ka alligaatori söötmist. Muideks krokodillil ja alligaatoril on selline vahe, et krokodill jahib oma saaki ja murrab selle maha. Alligaator aga sööb juba surnud sööki.

Vestlesime pikalt ka rääkiva papgoiga! Ei uskunud alguses, kui papagoi ütles Hello! Küsisime hooldajalt, et kas räägibki ja pidigi rääkima, kui tuju on :) Meie rõõmuks tundus, et sel päeval tal seda oli. Ütles veel mitu korda Hello. Linnu sõnavaras pidid veel olema Hi! Hi Sanches! (Sanches, siis linnu nimi) Butterfly!



Kokkuvõtvalt oligi tore, sai palju rohkem teada, kui näiteks päevaga Tallinna loomaaias, sest mina ei viitsi alati neid silte lugeda ja loomad on ka sageli kuskil puuris või puu taga magamas.

*
Klõpsisime veel igasuguseid pilte ja kes roomajate vastu erilist huvi tunnevad või veel linki pole saanud, siis võin küsimise peale selle meilile saata.

Vahtramahla kogutakse kevadel

Kuna praegu käsil just vahtramahla kogumise aeg (kogutakse märtsis-aprillis 4-6 nädala jooksul), siis sai külastatud üht talu, nimega Stanleys Olde Maple Lane Farm. Talus on vahtrasiirupit toodetud juba kakssada aastat ja tootmine on toimunud ikka samamoodi nagu kunagi ammu.

Legendi järgi olevat vahtramahla avastanud indiaanlased juhuslikult, kui tomahook olevat puusse lennanud ja sealt midagi nirisema hakkas, keegi julge maitses ja kus maitses magus see. Seda siis keedeti ja kasutati suhkruna.
Mahla kogumisel arvestatakse, et puu peaks olema vähemalt 35 aastat kasvanud ja vähemalt 12-tollise läbimõõduga. Ühele puule võib panna kuni 4 kogumisvoolikut. Me nägime vaid kahe kogumisämbriga puid.

Peale mahla kogumist hakati seda siirupiks keetma. Hästi aurune protsess, sestap ei soovitatud seda koduköögis teha, kuna lihtsalt köögiseinad ei peaks sellisele niiskusele vastu.
Peale siirupikeetmisega tutvumist oligi tore võimalus proovida siirupikomme (taffy'd). Neid valmistati sedasi, et kuum siirup valati lumme, kus see kõvastus ja seejärel sai süüa. Minu arust meenutasid maitselt neid lapsepõlves ise keedetud kukekomme. Oi, kus ema oli pahane, kui ma jälle mõne poti olin suhkrukõrvetamisega põhja kõrvetanud :)

Osalesime ka brunchil. Sai proovida ka selle talu retsepti järgi valmistatud pannkooke vahtrasiirupiga ja kõike muud head-paremat. Üks kokk meisterdas ka mingeid muid roogi vahtrasiirupiga. Valmistas lõhet, juurviljasalatit lillkapsa ja munaviljaga ning pähklitorti. Need retseptid sai koju kaasa ka. Eks annan teada, kui küpsetama hakkan.

Peale vahtrasiirupi tootmise on talus veel loomad - lehmad, kitsed, kanad, kuked, sead, hobused. Hobustega saab lõbusõitu ka teha, lastele mänguväljak.

Hästi populaarne pidi see koht olema ka abiellujate seas. Suvel rohelisega võib seal tõesti kena olla. Kuid neil on toimunud ka talviseid pulmi, siis sõidutakse pruutpaar saaniga ühte metsanurka, kus toimub tseremoonia. Samas ei meeldi kõigile -28-kraadised pulmad :)

Loomulikult müüakse ka oma toodangut ja igasuguseid vahtrasiirupist tehtud asju - võid, sinepit, teed, komme, küpsiseid, shokolaadi. Ostsime ühe siirupi ja mõned täidisega shokolaadid ja teed. Praegu mõtlen, et tegelikult oleks võinud ka võid osta ja proovida, mida see endast kujutab.

Asjakohased fotod ikka ka.

Vot sellised rännumehed

oleme, et käisime nagu õigetele soomlastele kohane kruiisil Stockholmis. Kohe selline pilt tehti reisijaist, mida siis mõtetult suure raha eest lunastada saadi.



Silja Symphony oli selline meeldiv üllatus. Vaatamata väsinud välimusele oli laev ikkagi uhke ja endist hiilgust oli igal sammul märgata. Show-programm jätkus kogu raha eest! Meie puhul siis tasuta :) tasub ikka olla lojaalne klient, sest võib juhtuda, et saad kingituseks merereisi.
Laeva teravaimad elamused olid õhuakrobaadilt, kes tegi trikke Giant Wheelsil. Selliseid trikimehi pidi maailmas vaid 4-5 inimest olema. Üht siis avanes võimalus vaadata. Kogu ime ja trikk seisnes selles, et lae all oli üks suur ratas, mida akrobaat oma jalgade ja käte jõul liigutas, ise oli kord ratta sees kord peal, hüppas nööriga, hüppas õhku jne. Günther väga sillas sellest esitlusest, ütles trikimehele - You are so cool!

Veel oli võimalus end kurssi viia street dance'i viimaste tuultega ja noortele toimus isegi vastav koolitus. Väga põnev!
Väikestele on laeval mitmele vanusele vastavad mängutoad ja Muumitroll koos Väikese Müüga :) Kõlab nagu reklaamlause, aga päris vahva oli tõesti :) :) :)

Peale tohutult tormist ööd jõudsime õnnelikult päikeselisse Stockholmi. Seal oli loetud tundideks väga tihe programm. Esmalt kiiresti Vasa muuseumisse. Vot on laev alles! Poistel seal vaatamist ja imestamist rohkem, kui rubla eest!

Nagu harrastusfotograafidele kohane pidime iga nurga alt pildistama. Kodus selgus suureks kurvastuseks, et mingil põhjusel x on ühelt fotokalt kõik pildid kuhugi kosmosesse haihtunud. Seega Güntheri käte- ja silmatöö päevapiltnikuna läks kaotsi :(
Kes veel ei ole muuseumis käinud, kuid vähegi laevahuvilisi peres, siis soovitan külastada.



Peale elamusi Vasa peal ja ümber siirdusime jooksusammul Rootsi kunni lossi juurde, ikka selle va kuulsa vahtkonna vahetuse tõttu. Kuna ma Stockholmis sees olin esimest korda (läbi olen ju sõitnud), siis nägin ka seda vahtkonna vahetust ja lossi valvureid esimest korda. Võrreldes Taani kuningakoja valvuritega on Rootsi omade rõivastus suht igav, ei mingeid uhkeid karvaseid bearskine ega muud hiilgavat. Suht tavaline sinine vorm kollasega ja valgete saabastega. Need on muidugi lahedad. Valvurid ise parajad latatarad. Muudkui jutustavad turistidega ja juhatavad neid. Siin küll presidendi lossivalvurid seisavad kui postid ja ükski lihas näos ei liigu.

Veike silmailu uhkest vanast traditsioonist.



Ja siis läks käik juba edasi kolleegi juurde, sest vaja ju muljeid jagada ja klatshida kaaaa.

Siis oligi aeg laevale tagasi kiirustada ja hommikul saabusime päikeselisest Stockholmist udusesse ja sombusesse Helsingisse. Nagu alati!

Kokkuvõtvalt jättis Stockholm ikkagi suurlinna mulje, Helsingi tundub nüüd igavesti väikese kolkana ;) Eks näis, mis muljeid mulle Ottawa jätab. Juba vaatan kodus ringi - selle võtan kaasa, selle saadan Sakku. Kohutav!