Kuriteopaigalt põgenev röövel

või täpsemini üks pesukaru, kes koos kaaslasega meie ja naabri prügid laiali toimetas. Prügihunnikust ei taibanud pilti teha, hakkasin seda liiga kiiresti kokku kraapima. Eks ta tuli rohkem naabrimehe pizzakarpides olevate jääkide peale. Meie prügis midagi söödavat küll ei olnud, st söödav oli kindla luku taga, selleks ettenähtud prügikonteineris.
Aga naabrimehel on küll mingi imelik suhe pesukarudega. Kirjutasin siin, kuidas ta öösel neid veepüssiga taga ajas, nüüd oli ta harjavarrega. See oli päris vahva, kuidas abikaasa ajas fotokaga pesukarusid taga ja samal ajal üritas naabrimees neid harjavarrega tabada.
Ega me polekski muidu peale sattunud, aga esmalt koputas ta selle sama varrega meie aknale, et teil on pesukarud! Nad on agressiivsed!
Mulle tegi see kõik parajalt nalja :) No nad ei tundu ju agressiivsed, parajad pontsikud, kuigi liiguvad üllatavalt kiiresti.
Juhul, kui tõesti on, siis palun hoiatage mind ja katsun edaspidi pesukarudega kokku puutudes end millegagi varustada.

Allüürnikud

Meie ja naabri treppide vahele on omale pesa teinud üks vöötorav. Juba mõned päevad varem nägime teda luusimas, kuid täna sain päris korraliku ehmatuse osaliseks, kui rõdul lugesin ja ühtäkki midagi kiiret ja väikest silmanurgast paistis. Ajust jõudis juba kõiksugu õudusi läbi joosta ja hea, et röökima ei hakanud :) siis nägin, et va triibuselg sibab üle uksemati minu poole. Jälgisin teist ja ronis kuhugi aia vahele lehtede alla. Rohkem torkima ei hakanud. Kuidagi väga loomarikkaks on see elamine muutunud.
Teine üllatus allüürnike näol on ju veel. Mitte just rõõmustav. Nimelt on siin rõdul selline riidest kate, mida me kordagi kasutanud pole, sest minu arust see varjab kogu päikese ja valguse ära. Ikka seesama hetk, et istun ja loen ja märkan, et herilased muudkui lendavad ja lendavad sinna katte alla. Kutsusin kaasa ja palusin selle lahti kruttida. No muidugi ühe lati küljes oli tubli meesterahva rusika-suurune pesa. Kuidas neist küll lahti saada? Ise nagu küll ei julge ja ei tahakski seda pesa puutuda. Aga eks peab üürileandjaga ühendust võtma ja sest "rusikast" teada andma.

Eksootika või nuhtlus

Plõnn... ja plõnn... lõpuks jõuab teadvusse, et see ei ole normaalne hääl, ärkan ja loivan voodist välja. See plõnn tähendab seda, et keegi või miski on meie rõdul ja plõnn tekib rauast rõdupiirde vibratsioonist, kui midagi sinna vastu läheb. Unist pead läbivad igasugused mõtted stiilis, kas keegi tahab sisse murda, või mis ometi toimub. Lähen trepile ja rõduaknast paistab mingi mees, kes sobrab meie papiprügikastis ja teeb aeg-ajalt mingeid imelikke vehklevaid liigutusi.

Ajan abikaasa üles ja ütlen, et keegi rabistab meie rõdul. Abikaasa julge inimene läheb kohe akna ligi ja ütleb, et see ju naabrimees, et nagu võitleks millegagi või kellegagi... Mida???

Lähen lähemale ja vaatan naabrimehe enda rõdul kükib pesukaru, kes naabrimehe katseid teda ära ajada hoopis mänguks pidas :)

Rahunesime maha, et ei ole mingid narkomaanid või prükkarid, kes papikastist miskit huvitavat loodavad leida ja jälgisime mängu. Meie jaoks on ju pesukaru täielik eksootika, seda enam, et kohe oma õuel. Kohalikele on nad vist rohkem nuhtluseks. Kuigi aru ma ei saa, miks peab naaber kell 3 öösel armsa triibusabalise loomakesega võitlema. Kas see meeletu kuumus lööb pähe või milles asi? Vahemärkusena, et täna lausa 34 kraadi kuumust!

Lõpuks hüppas karu läbi kitsaste piirdepostide meie rõdule ja naaber pani jooksuga kodu poole lapse veepüssi tooma. Kahjuks lõpp jäi meil nägemata, seega ei teagi, kes kellele ära tegi :)

Foto pärit wikimediast.

Loomad linnas

Tänapäeval tuleb loomadel ja inimestel kenasti koos eksisteerida ja hakkama saada. Ei teagi, kes nõrgemad on ja alla andma peavad.

Nii kohtus abikaasa skungiga, kes otseselt mõjutatud inimtegevusest ja elust linnas. Ei tea, mida magusat seal topsis oli, aga skungi pea kõrre august sisse mahtus, välja enam mitte.

Muidugi ei tihanud abikaasa keset linna appi ka minna, sest kes teab, kuidas skunk tema lähenemiskatsele oleks reageerinud. Ma küll norisin, et oleks tükiks ajaks lõhnaõli probleem lahendatud olnud, aga ...

No loodetavasti ei pidanud loom kaua sedasi käima ja mingi hetk ikka vabanes liigsest koormast ja nüüdseks õnnelikult edasi elab.

Filmiõhtu ja vabatahtlikkus

Hendri kooli vabatahtlikud ja hoolekogu (parents council) korraldasid täna õhtul ühise filmi vaatamise. Valikus oli kolm filmi, võitjaks osutus Jää-aeg III.

Aga mitte filmist ei taha ma rääkida, vaid üritusest endast, õigemini korraldamisest. Sest ega seal midagi väga vaadata ei saanud, üks siblimine ja sebimine käis pidevalt.

Kohal oli terve ports tegelasi - piletimüüja, snäkkide müüjad, loterii pakkuja. Tehnika eest vastutaja, siis vanemad, kes toole saali paigutasid ja võimlemismatte paika panid. Hiljem siis koristamine ja kokku pakkimine. Rahvast oli umbes 3-40 last vanematega. Lapsed kükkisid/istusid/lamasid põhiliselt mattidel ja vanemad siis soojendasid pinke. Meie jaoks oli see esimene kord sellisel üritusel osaleda. Suht hämmastav oli, et mõned olid kohal magamiskottides ja suurte põranda- või kaisupatjadega, tegid kohe mõnusad pesad endale, kust hea filmi jälgida. Teised juba ööriietes ja hommikumantlites... Aga siin ongi selline komme, hommikuti käivad naabrid posti järel või koera pissitamas ööriietes, et see pole enam midagi uut minu jaoks.

See vabatahtlike tegevus on ikka imetlust väärt asi. Mitte ainult koolis, vaid kogu siinses ühiskonnas. Nii mõndagi oleme siit kõrva taha juba pandud, mida võiks ka Eestis rakendada. Ka see tänane üritus ju, saadakse klassikaaslastega kokku väljaspool tavapärast koolielu. Film lastele, samas nänni müügiga kogutakse ka kooli jaoks raha. Arvutiklassile on kogutud juba nii palju, et esialgse 16 arvuti asemel saab nüüd 25 muretseda, lisaks mingi smartboardi, see on nagu elektrooniline puutetundlik kuvari-sugune tahvel.

Et kõigeks ei pea saama kohalikult omavalitsuselt või riigilt raha. Saab ka teisiti. Ja ilma virinata, võtad kätte ja lükkad asja käima ja kõik tulevadki kaasa. See on kohe osa elustiilist. Lisaks on ju muidki üritusi, mida korraldatakse. Barbeque'd ja raamatulaadad, kasutatud sporditarvete müügid. Viimased on eriti head. Saad müüa oma väikseks jäänud asju ja osta suuremaid või vahetada või misiganes kokkuleppele jõutakse. Igal üritusel on lisaks müügis agarate vanemate poolt küpsetatud koogid või muffinid, mille tulu läheb jälle koolile, näiteks spordiväljaku hooldamiseks või muuks vajalikuks. Väikestest asjadest saavad suured. Lisaks muidugi see oma kooli ja kogukonna tunne, mis ühisürituste läbi aina kasvab.

Ahjaa! Tagasitulles koperdasime ühe paksukese pesukaru otsa. Kükkis teine teel ja ootas meid. Kui piisavalt lähedale jõudsime, siis jooksis esmalt puu taha pakku. Tahtsin teist ikka lähemalt näha ja ehk ka pildistada, fotokas on viimasel ajal pidevalt kotis kaasas. Aga see paksukse näitas üllatavalt kiireid liigutusi ja kadus põõsa taha ootama. Läksin järele ja juba sibas triibusaba metsatukka. Fotokale ei jäänud peale punase udukogu eriti midagi, pime ja kiiruga üritatud asi ju.

Esimest korda nägime nö vabas looduses ja elusat pesukaru. Senised kohtumised on piirdunud auto tee ääres olevate korjustega.

Karu!

Kõrge külalisega (tegelikult oli ka ilma temata plaanis) käisime ka sellesügises Gatineau pargis, et vaadata seda värvide ilu.

Mõned pildid Meech Lake'ist ja punavatest mägedest ja lehtedest...

Selle suusatõstukiga saab praegusel aastaajal lihtsalt ringi teha ja mägedest seda värvidemängu vaadata. Meil jäi see küll tegemata, kuna Hendri pelgab sellist asja. Ronisime siis niisama koos mäest alla krossitavate ratturitega.

Ja mis lõbus üllatus tabas meid tagasiteel. Olles juba kohe-kohe Gatineau linnakeses olid äkki karud tee peal. Kaks musta karu. Autod olid kõik seisma jäänud ja vaatasid.

Kahjuks ei saanud pildile, sest kuni sain fotoka tööle ja taipasin, et mul katik ees, siis selle aja peale olid mõlemad üle tee jooksnud ja puude vahele jäänud. Ainult üks nurgake teed ja võsa jäid mu pildile.

Aga, et tühipaljas jutt ei oleks, siis leidsin youtube'ist sellise video, kus sama pargi karud ja jälle tee peal.

See on tegelikult ikka hämmastav, kui linna lähedal nad on ja kui rahvarohke on see park. Seal joostakse, sõidetakse jalgratastega, ronitakse mööda metsaradu ja siis äkki karud... samas pole siitkandist ühtegi uudist veel kuulnud, kus karu ja inimene oma vahel kokku oleksid läinud. Vastavad on ikka kuskilt Albertast või Briti Kolumbiast.

Vot selline ritsikas siis!

täpselt selline suur ritsikas eile oligi, lendas aga rõdule, kui me kaasaga seal istusime ja juttu vestsime.
Abikaas ka hea mees ütleb, et üks suur 8-sendine koiliblikas lendas sulle just selja taha. Olin ikka kohe pabinas, sest ma ju kardan selliseid asju, eriti, kui ei näe ega tunne, et kes ja kus ja mida teeb.
Aru mai saa, mis neil meestel arus on, kui sedasi teevad? Kas jube mõnus on vaadata, kui teine endast väljas on?
Aga kõva häält teevad küll, palju kõvemini siristavad, kui meie rohutirtsud, mida lausa lust kuulata.

Koduloomade eest tuleb ju hoolt kanda

sestap ehitaski abikaasa oravatele söögilaua.

Lisaks meie kodustatud loomale on ka teised ümbruskonna oravad selle avastanud ja hommikuti käib olelusvõitlus toidu nimel - kes ees, see mees. Oma orava tundemärkideks on paksus (ei tea, kas tiine? oravad pidavat juulis teist korda poegima), lisaks on tal pool kasukat must ja teine pool hallikas-must. Pildi järgi pole küll eriti aru saada :)

Paned neile peotäie või paar pähkleid ja läheb lahti. Suurem ajab ära väiksemaid ja niikui ta hetkeks võitlustandrilt lahkub on väiksemad platsis oma osa nõutamas. Julgeks on nad ka läinud. Vahel, kui kõik pähklid otsa saanud, siis jõllitavad söögilaualt või rõdu piirdelt aknast sisse ja ootavad... kui näevad, et keegi meist liigub ukse poole, ajavad kaela õieli ja ootavad ukse avanemist.

Täna juhtus see, et meie suur pähkli kott sai sootuks tühjaks ja kuna puhkusele sõit kohe-kohe ees, siis ei hakka uut kotti tooma. Uurisin, väheke, mida oravad söövad ja tegelikult ka seda, kas üldse võib neid toita (meenus, et Montrealis sai mingi mees trahvi pargis oravate söötmise eest). Sedapalju sain targemaks, et söövadki pähkleid, päevalilleseemneid, samuti maisi ja teisi puu- ja juurvilju, vähemalt mõningate andmete järgi. Tegin ühe porgandi tükkideks ja panin välja, aga selle vastu küll keegi huvi pole tundnud. Mõned jälle soovitavad suve ajal üldse mitte toita, sest nad peaksid olema suutelised ise piisavalt toitu hankima. Sellele ei vaidle üldse vastu ja eks nad järgneva kuu jooksul peavadki selles osas oma oskusi demonstreerima.
Kolm ootab saaki...

Naabrite silmis oleme kindlasti mingid nõmedad oravainimesed :) Tahan siiski uskuda, et nad meie peale väga pahased ei ole, sest üks naabripoiss käib meilt oravate jaoks pähkleid küsimas. Leidsin netist mingi jutu, kus koorega pähkleid ei soovitatud üldse anda, sest sellega seab pigem oravad ohtu, kui nad neid (naabri)murule matavad. Huvitav, kas mõni naaber siis lööb orava maha või mismoodi neid ohtu seatakse? Vähemalt minu rikutud mõttemaailm seostab seda küll vaid inimese pahatahtliku sekkumisega. Meil õnneks siin suuri muruplatse naabritel pole. Eks talve poole mõtleme päevalilleseemnetele, mis nad kohe ära söövad ja mitte maha ei mata. Samas loodan, et selle paari nädalaga ei ole oravad oma pähklikuga nii ära rikutud, et enam iseseisva toiduhankimisega hakkama ei saa ja talveks ikka alles on :)

P.S. kohe-varsti läheme Güntheri lõpuaktusele.

Kodustatud metsloom

Meie orav on igal juhul kodustatud. Nii kui unustame pähkleid panna ilmub õhtul loomake välja ja keerab end köögiakna poole sitsima. Just nimelt sitsima! Nagu koerad kahel käpal ja esikäpad rinnal konksus. Kui siis ukse avame - peod pähkleid täis, siis kohe tormab saagi kallale, ei mingit kartmist ja pabistamist. Esimesel korral pani ju iga krõpsu peale jooksu, nüüd tuleb või ise sülle :)