Häid pühi!

Sellise kompositsiooni tegime koos Hendriga. Ülejäänud plastikmunadesse peitsime kommid ära. Tuleb see "meerikamaa" komme sisse, pole midagi parata.
Aga homme juba värvime, ikka traditsiooniliselt, sibulakoortega oma munad ära :)

Kevade kuulutajad

Lagled tagasi, järelikult kevad tulekul!

Meri on, meri jääb, meri olema peab...

Laine laksudes rannale lööb...
ehk see Eesti meel on ikka lapses olemas. Vaatamata kaugele maale ja kõnesse sisselipsavatele ingliskeelsetele sõnadele on siiski Eesti põhi all.
Vaatasin just ETVst Etnopoppi, kus esinesid Kukerpillid ja Kihnu naised. H hüüab teisest toast, et kuule pane kõvemaks! Mulle meeldib see lugu.


*
Aga miks koolivaheajal selline kodune programm? Noh, vastus on tavapärane, kui tavaliselt on lapsed vaheajal haigeks jäänud, siis sel korral olen selleks piduriks mina. Nii haige, et ainult voodis vedelen polegi ammu olnud. Eks varem on liiga kiire aeg tööl olnud, nüüd rihm lõdvaks lastud ja kohe haigus platsis.

Raha ja raamatud

Hendri soovis kooli kaudu raamatuid tellida. Ütles, et ega see ei peagi päris raha olema, mis saadad. Võib nagu see paber ka olla, mis kooli piima- ja pizza jaoks saadad.

Tshekke pidas silmas. Sai jälle selgitustööd tehtud, et selle paberi taga peab ka raha arvel olema.

Uisurajal

Üks kena päev uisutamas



Rideau kanalist saab talvel maailma pikim liuväli - 7,8 km.

Käisime Gga eelmisel laupäeval uisutamas, kui H klassivenna sünnipäeval lõbusalt aega veetis. Uisutasime 7 km ära. Mõnus! Ilm oli päikseline ja soe. Mõõdukalt teisi - no ikka sadades. Igas vanuses ja vormis. Päris väikestel hokikepid toeks, kes, enam või veel, uiskudel ei püsinud, sõidutati saanidega või veeti järel kelkudega või lükati ees käruga. Kogu pere meelelahutus. Tõeline kanada-tunne tuli. Kes ära väsisid, said vahepeal puhata ja sooja kakaod või koprasaba mekkida :)

Püha Õhtu Söömaaeg

... ehk esimene Sushi-õhtusöök. Peale degusteerimist jõudsime abikaasaga äkkotsusele, et ostame õhtusöögiks sushisid. Valmis pakk koos kõigi lisadega oli nii 11 dollarit.
Kodus sättisime kenasti lauale, kõik wasabi ja sojakaste juurde ja läkski söömiseks.
Tegelikkuses oli küll nii, et abikaas sõi ühe, H jooksis juba kalalõhna peale toast välja ja meie Gga siis maiustasime.
Mulle maitses!
Eriti meeldib mulle see, et G on avanenud igasugustele uutele maitsetele ja söökidele. H veel nii kaugele pole jõudnud. Talle ikka juustumakarone ketshupiga. Gga võiks juba "luurelegi" minna :)

100!

Tüüpiline probleem, et kuidas H saada oma legosid ja muid mänguasju kokku korjama, sest tavaliselt katab ühtlane kiht tema toa põrandat. Hommikul üritasin loov olla ja mõtlesin asja "huvitavaks" teha. Panin ta enne liitma, et liida meie kõigi vanused kokku ja vaata, mis number tuleb, see arv korjagi ära. Endalegi üllatuseks oli vastus täpselt 100. Ilus ja ümmargune! Tore mõelda, et oleme 100-aastased ;)

Nüüd ootan, kuni ta 100 legoklotsi kokku korjab. Ainult üks häda on... korjates tuleb nii palju ideid pähe, mida just neist juppidest saab ehitada...

*
P.S. Ühe töötava arvuti omamine on põhjuseks, miks viimasel ajal nii vähe netti löögile pääseb... Mul on mitu alustatud juttu, mida pole jõudnud lõpuni kirjutada ja avaldada. Eks üritame parimat. Vaatame ka poodides ringi. Hinnad on ikka jõhkrad, kui palk on eurodes ja siin maksab kõik dollarites. Euro kursist parem ei räägi...

Viperustest koduga

Üks asi, mille suvel kodus käies avastasime ja alles nüüd novembris lõpetatud sai on jäänud kajastamata. Ei tahtnud varem kirjutada, kui asjast selge pilt ees on. Noh, et sõnub ära või nii (ebausklik eestlane nagu ma olen!)
Avastasime, et üks radiaator on natuke rivist väljas (vt alumine pilt), kas on millegagi pihta saanud või mis tal küll viga võiks olla. Noh, tuleb välja vahetada. Magamistuppa põrandat pannes märkasin, et seal on ka radiaator imelik. Vaatasime siis kõik üle ja selliseid pisemaid, mitte kohe silmaga nähtavaid "mulle" oli kõigil peal (vt ülemine pilt), see on juba kahtlasem asi. Mõtlesime, et nonii, siis Purmo-radiaatorid on viletsad või?
Paar päeva enne puhkuse lõppu, tuli ühe sõbraga juttu, et radikad on sellise kahtlase väljanägemisega. Jutt lõppes sellega, et need on külma saanud. Neil juhtus ka talvel sedasi. Meil veel vedas tohutult, et ükski toru veel lõhkenud ei olnud, siis oleks veekahjustused lisaks olnud.
Tore üllatus küll! Eriti hommikul, kui oli plaanis sõita Pärnusse sõbranna juurde, kes oli niigi kannatlikult 2 nädalat oodanud, millal me tema jaoks aega leiame. Ei saanud ju minemata ka jätta.
Hakkasime uurima, et mida tegema peab, sest maja on küll kindlustatud, aga meil on umbes 3 päeva pärast vaja Kanadasse tagasi sõita. Kes sellega siin tegelema jääb? Abikaas jääb maha? Sai kõik sõbrad-tuttavad-sugulased kiiresti läbi kaalutud ja õnneks usaldusväärne inimene leitud, sest loomulikult ei saa oma kälimehele ära öelda :) Kiirelt ka firma, kes hakkas remondiga tegelema. Hiljem selgus, et meie "asjaajaja" ja remondifirma tegelane on koolivennad! Järjekordne tõestus, kui väike on maailm. Kindlustuse poolt oli ka õnneks OK, et keegi meid siin esindab ja tehtud tööd üle võtab. Lihtsalt vaja ruttu saata pildid ja selgitus juhtunu kohta, oletatava kahju suurus jne. Õnneks polnud kahjude kokku lugemine väga keeruline, oli ju näha, mis asjad rivist väljas ja majale kuluvate summade kohta pean arvestust niikuinii. Kõik arved on kenasti tallele pandud ja muudkui arvutan! Kole suur summa on ;) ja meil on veel peaaegu kõik ainult asjade hinnad, töö ju puhta tasuta! Loomulikult välja arvatud teatud spetsiifilised tööd, nagu elekter, mida abikaasa ise ei tee ja ajapuudusel mõned teha lastud asjad. Köögimööbel näiteks.
Lisaks meie piltidele ja kirjeldusele pidi sama tegema ka remondifirma.
Asi, mis algas ühest radikast viis selleni, et välja vahetamisele läksid kõik radiaatorid, küttekatel, põleti ja veel-mingeid-asju-küttesüsteemis-millest-ma-midagi-ei-jaga, lisaks ainsad kraanide segistid, mis paigas olid. Elik ülemise vannitoa kraani- ja dushisegisti. Kraani omast tuli pressis vett väga imelikust kohast välja ja dushi omas ei jäänud vesi üldse pidama. Neid asju ei osanud me ka alguses külma süüks panna. Kraani ei pannud nagu kohe tähelegi. Dushist küll vesi muudkui jooksis ja seisma ei jäänud, aga pang alla või kogu vesi kinni. Sedasi sai hakkama.
Siis remondist. Jällegi mõtled, et mis seal siis ära ei ole. Võtad aga uued asjad ja vahetad välja. Aga nagu selgus katlaga, et selline, mis meil oli, selle tellimisaeg oleks nii pikk, et kindlustuse garantiikiri kaotaks kehtivuse. Teised on jälle liiga suured või avaneb uks valele poole või on liiga võimsad või pole lihtsalt selle kütte jaoks, mis meil on arvestatud. Peale mitmeid netiotsinguid ja helistamisi ja arutamisi, sai teine lõpuks välja valitud.
Nüüdseks on see kadalipp läbi. Kõik töötab (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla ;)). Uuendusena on veel radikatesse lastud mingit külmakaitsevedelikku, mis peaks tagama, et radikad või torud säilivad tervetena kuni -10 kraadi sisetemperatuurini. 4000 krooni maksis selline luksus. Lisaks meie omavastutus, mis ehitusjärgusoleva maja puhul oli 10 000 krooni. Kas pole ilusad summad?
Samas on ikkagi hea, kui asi on kindlustatud. Sest arvutades kokku 5-aasta kindlustussummad ja nüüdse omavastutuse on see ikkagi väiksem, kui praegune kahju oli ja mis kõik nüüd Seesami poolt hüvitatud sai.
Soovitan nii firmat kui kindlustamist!

Nüüd vaatan ikka õudusega neid Eesti külma- ja lumeuudiseid. Nagu kolmas laps istuks Eestis, kelle pärast südant valutada :)

Jõulud tulid ja läksid

Häid hilinenud jõulupühi!

Raske on viimasel ajal end kuhugi arvuti taha saada, sest vaid üks meil siin veel elus ongi. Kasutan varast hommikutundi, kui teised veel magavad ja ma oma köhahoogude tõttu enam und ei saanud.

Pildil on poisid jõuluvanaga, mina olin fotograafiks ja isa oli end jälle jõuluvana tuleku ajaks pesema sättinud. Ta ikka kohe ei oska seda aega valida!

Muidu on jõuluaeg möödunud suht vaikselt ja tõbiselt ja töiselt. St käin tööl ja olen vahelduva eduga tõbine. Just täpselt nii! Tundub, et eelmisel nädalavahetusel toimunud Eesti Seltsi jõuluõhtul sain külma, sest kirikus oli kuidagi jube jahe olla.
Seal käis ka jõuluvana


Väiksemad lapsed said luuletust lugeda või laulda ja väikseid kingikesi. Selles osas oli mul tähtis roll olla jõuluvanale abiks.
Ega see kerge ei ole 3-aastastele tüdrukutele kingikesi leida. Eriti, kui ei tea, mis on populaarsed ja rahaliselt on ka teatud piirid ees. No vähemalt mõned vanemad tulid kiitma, et just Tinkerbellid pidid praegu lemmikud olema. Hea, kui midagi kogemata täppi läheb. Söödi ja joodi ja lauldi ja sedasi see pidu otsa saigi.

Kel võimalik puhata, neile - head puhkuse jätku! Kes tööl peavad veel sel aastal käima, neile - head töölusti!

Last Bride Standing

Ega ma suur telekahuviline ei ole, aga nüüd nädalavahetusel klõpsisin niisama kanaleid kuni sattusin mingile kummalisele tõsielusaatele. Saates üritatakse välja selgitada kõige kauem seista jaksav pruut. Auhinnaks muidugi uhke pulmapidu 250le külalisele. Lisaks mõned väiksemad auhinnad. Näiteks 48 tundi vastupidav võistleja saab 25% hinnaalandust, 72 tundi seisev 35% jne.
Kuna ma tõesti ainult ühte saadet olen näinud ja ei tea, mis varem on toimunud, siis selle põhjal tundub küll päris karm katsumus, mis paneb proovile nii vaimsed kui füüsilised võimed. Nagu aru sain on päevasel ajal seistes iga 3 tunni tagant 15-minutiline vaheaeg, mille jooksul perekond või toetajad masseerivad jalgu ja selga ja toetavad vaimselt. Vahepeal on veel seismised, kus peab ühe käega seinast kinni hoidma (või oli see eelmisel hooajal nii, sellest ei saanudki aru). Muidu seistakse laval teatud ruudu sees, kust välja astuda ei tohi. Ööseks peab ära andma kõik elektroonilised vahendid ja lihtsalt seisma. Päris karm!
Selles osas oli juba 7. öö. Peale 103,5 tunnist seismist hakkasid nii mõnelgi hallutsinatsioonid ja aju igasuguseid trikke tegema. Näiteks hommikul öeldi, et nüüd alates kella 10.30 kuni 11.30 on dead zone, st lihtsalt seisate, kellegagi rääkida ei tohi. Üks osaleja aga tuli lavalt maha ja arvas, et nüüd on aeg lõõgastumiseks ja võib pere juurde minna. Tema jaoks oligi võistlus läbi!
Vahepeal on erinevaid mänge või meelitusi, et kes enam vastu ei pea, siis võib lahkuda vaheauhinnaga, nt juveelipoe 5000-dollarilise kinkekaardi või hoopis tühjade kätega.
Osalejaid oli igast masti - rasedaid (!), väikelaste emasid, nooremaid ja vanemaid pruute.
Paar selles osas väljalangenut ütlesid hiljem, et keegi ei uskunud seda nii kaua kestvat. Veel rääkis oma kogemustest eelmisel hooajal osalenu, kellel oli mitu kuud võtnud, et sellest kogemusest üle saada. Liikumatult paigal seista ei suutvat ta tänaseni, st ka seda intervjuud andes ta muudkui kõigutas end ühele ja teisele poole.
Ma nagu hästi ei mõista, milleks selliseid asju vaja on. No loomulikult soovivad igasugused sponsorid ju show ja vaadatavuse nimel inimesi proovile panna, et niisama ei saaks uhkeid pidusid ja kleite. Aga ikkagi huvitab mind küünikut, kas on ka pikemaajalisi uuringuid, kuidas see tervisele mõjub ja mis jälje jätab. Ja seda kõike ühe peo nimel... Eriti irooniline oleks, kui selle kõige tulemusena peetud pulm jääbki kooselu kaunimaks hetkeks ja asi kiiresti koost laguneb. Noh, et unustatakse tegelik väärtus ja milleks üldse abielluda sooviti ning panustatakse vaid välisele särale ja teistele ärategemisele. Vot, kus mul oli ikka pulmapidu! Peeti selles keskuses ja sellised söögid ja nii palju rahvast...
Aga, kes teab, võib-olla, kui endal oleks pulmad ees, siis oleks ka igasugusteks hullusteks valmis ja seisaks teistega võidu.

Siin mõned klipid youtube'st.

Linnanjuhlat

Olen küll juba mõned aastad Soomest eemal, aga ikka aeg-ajalt kiikan nende toimetamisi. Nüüd 6. detsembril oli neil tähtis iseseisvuspäev. Jäin mtv3 ja yle lehtedelt daamide kauneid tualette vaatama. Ikka jube julged ja erinevad on paljudel seljas. Tundub, et moes on trükipildiga õhtukleidid. Neid oli rohkem, kui üks. Väga huvitav!

Muidugi Soome kuulsused ja nimed enam palju ei ütle, aga ikkagi tore vaadata.

Kel huvi, siis rohkem pilte näeb siit ja siit

Pulgad ja Pho

Mõni aeg tagasi käisin lõunal Vietnami restoranis. Lõunaks muidugi suur Pho (ehk nuudlisupp). Kõike ma ära süüa ei jaksanud (no ma kodus teen salatit kõigile nii suurde kaussi!), siis pakiti ülejääk mulle koju kaasa.
Andsin lastele teada, et täna saavad õhtusöögiks Vietnami suppi ja seda süüakse pulkadega. Oleks ma vaid teadnud, millise Gini ma pudelist välja lasen, oleksin ehk mõned korrad mõelnud, enne ütlemist!
Igal juhul süüakse meil nüüd kõike pulkadega - makarone ja riisi ja liha ja isegi pannkooke!
Aga las harjutavad, niikuinii pidavat aasia-rass pealetungi tegema ja varem või hiljem võib see oskus ära kuluda.

Supiga veel see, et ega ta väga terav ja vänge ei ole. Täitsa paras. Güntherile väga maitses. Nõuab aga juurde. Siis vaatasingi natuke netis ringi, kus on õpetusi kirjas. Suht kättevõtmise asi rohkem. Eks harjutage ka! Siin nii jutt kui pilt.

Igaks juhuks ka väike video, kuidas sööma peaks :)



**
Üks vahva seik oli ka. Supis oli ka üks tulipunane jalapeno. Günther arvas, et see nagu paprika ja sõi ära! Oi, kui kiire tal hakkas. Jõi jääkülma vett ja istus suu lahti akna peal :)

Aeg nautida!

Viimasel ajal olen hakanud tohutult hindama tavalisi nädalavahetusi, kus ei ole mitte midagi plaanis ja saad lihtsalt olla. Eks olen siingi sellest aeg-ajalt pajatanud. Aga olla nii nagu ise tahad - lugeda, kokata, koristada, netis surfata, lastega rääkida või mängida. See on nii mõnus!
Eks need pidevad kolimised siia ja sinna ja pikemate puhkuste ajal ka ikka reisima või nädalavahetuseks mingid plaanid, et kuhugi minna ja midagi näha - oleme ju Kanadas ja millal meil veel on seda võimalust näha ühte, teist või kolmandat.
Nüüd on kuidagi nii, et ei viitsi nädalavahetuseks organiseerida mingit reisi loodusesse või järve äärde või matkarajale. Tahaks lihtsalt olla. Isegi arvutist olen end viimasel ajal hakanud eemale hoidma. Ehk on see mingi patareidelaadimise aeg, sest elul on mingid plaanid, mida ma veel ei tea, ja alateadlikult toimub laadimine?

Aga nii on mõnus. Praegu ma seda naudin. Eriti, kui ilmgi on lihtsalt vapustavalt suvine ja seda keset novembrit.

Eilegi oli vaikne kodune päev - selle aasta viimane kohustuslik palgata puhkus (ikka euro nimel!).
Hommik algas vestlusega H koolis, see tavapärane intervjuu lapsevanematega või arenguvestlus, kui Eestiga võrrelda. Õnneks on H hakanud tegema edusamme, mis kooliski näha, kodust edu olen märganud niikuinii. Enam ei tule miljon ja üks põhjust, et mitte kodutöid teha. Saab tehtud ja palju rahulikumalt, st õppimine ei lõppe sellega, et kogu pere on endast viimseni välja aetud. Rahulikult läheb. Ja talle endale meeldib see ka. Küsis kord, et kas oli ju hea, kui ma ei jonninud? Vastasin, et loomulikult oli. Küsisin ka vastu, kas sa panid tähele, et ma olin ka palju rahulikum, kui sa ei jonninud? Pani ikka. Seda joont nüüd olemegi järginud.
Peale intervjuud koolis olime pea kogu päeva Hga kahekesi kodus. No poes käisime ja natuke jalutasime ikka ka. Aga üldiselt tegime koduseid asju. Näiteks raamatu Remembrance Day teemal (panen millalgi hiljem ehk pildi, kui pildistada viitsin). Joonistasime ja värvisime. Kleepisime ja lõikusime. Jälle - mõnus oli olla.

Täna. Ilm on soe - 10 kraadi + päike paistab lagipähe! Juba hommikul vara koristasime oma ainsa puu (vahtra loomulikult!) lehed kokku ja siin ma nüüd istun rõdul päikesepaistes. Naudin! Panin just raamatu käest ja mõtlesin natuke kirjutada hoopiski. Õigemini avastasin, et rõdul olev pistik siiski töötab. Meil nimelt läpi aku natukene vanavõitu ja ilma vooluühenduseta kaua vastu ei pea. Loen praegu seda Söö Palveta Armasta-t. Eks see panigi mu mõtted liikuma nautimise ja eneseotsingute teemadel ja mõtlesin, et võiks ju ka kirjutada!
H naudib legodega mängimist meie väikesel kiviplatsil, sest muru pole omanik endiselt suutnud hankida! Pidi juba juulis seda tegema, kui me ära olime. No pole hullu. G istub kõrval ja loeb raamatut, mis sõbralt sai. Hommikul veel rääkisime temaga pikad jutud maha! Sellest, mida nad koolis on õppinud, inimest õpivad rakke ja batsille jne. Seda on ka tore vaadata, kuidas ta naudib koolis käimist ja seda, mida sealt saab.
Abikaasa ka kuskil oma tegemistega. Loodetavasti temalgi hea olla.

Kui veel raamatu teema juurde naasta, siis selline rahulik olek (ehk see ongi hingerahu või enese leidmine!) on äratanud minus ka huvi köögi ja kokkamise vastu. Varasemalt oli see ikka tüütu kohustus ja oli päris hea, et abikaasale meeldib köögis kokata, mistõttu sain oma "kohustusi" tema kaela veeretada. Nüüd olen iga aastaga üha enam hakanud nautima oma kätega toidu valmistamist ja erinevate asjade katsetamist. Lapsed küll alati ei jaga mu innustust ja vaimustust, aga küll nad õpivad. Neile sobiks ikka makaronid juustuga ja palju ketsupit peale!
Aga selle kõigeni jõudmine on võtnud ju ikka mitmeid aastaid aega ja kasvamist! Eriti kasvatab nii mind kui kogu me peret see eemalolek tavapärasest keskkonnast ja sõpradest-sugulastest. Õnneks saan täna nentida, et see sotsiaalvõrgustiku puudumine on siiski tugevdanud meid. Peale esimest aastat Kanadas tõdesime abikaasaga, et vaata, me polegi üksteisel veel kõrisid läbi närinud! Tulevik on praegu veel lahtine, suvel peaks mu aeg siin otsa saama, aga see pole tänane teema!
Täna on aeg nautida! Just täna, just siin ja praegu!
Olge mõnusad!

Kuriteopaigalt põgenev röövel

või täpsemini üks pesukaru, kes koos kaaslasega meie ja naabri prügid laiali toimetas. Prügihunnikust ei taibanud pilti teha, hakkasin seda liiga kiiresti kokku kraapima. Eks ta tuli rohkem naabrimehe pizzakarpides olevate jääkide peale. Meie prügis midagi söödavat küll ei olnud, st söödav oli kindla luku taga, selleks ettenähtud prügikonteineris.
Aga naabrimehel on küll mingi imelik suhe pesukarudega. Kirjutasin siin, kuidas ta öösel neid veepüssiga taga ajas, nüüd oli ta harjavarrega. See oli päris vahva, kuidas abikaasa ajas fotokaga pesukarusid taga ja samal ajal üritas naabrimees neid harjavarrega tabada.
Ega me polekski muidu peale sattunud, aga esmalt koputas ta selle sama varrega meie aknale, et teil on pesukarud! Nad on agressiivsed!
Mulle tegi see kõik parajalt nalja :) No nad ei tundu ju agressiivsed, parajad pontsikud, kuigi liiguvad üllatavalt kiiresti.
Juhul, kui tõesti on, siis palun hoiatage mind ja katsun edaspidi pesukarudega kokku puutudes end millegagi varustada.

Halloweeeen!

Järjekordne Halloween möödas. Ma ei ole endiselt fänn, kuid vaatamata sellele istusin pool ööd ja kohendasin H kostüümi, sest uut ei viitsinud osta. Olemasolev, aga vajas just veidi kohendamist, sest mingil hetkel oli H sellele käärid sisse löönud. Eks ta kujundas oma nägemuse järgi! Masinaga oleks see käkitegu olnud, aga olen siin mehhaniseerimata. See tähendas käsitsi nõelumist ja vanade kooliaegade meenutamist - peitpisted ja ristpisted jne. Ikkagi vana rätsep!

H koolis toimus tavapärane hommikune kostüümiparaad, paparatsidest lapsevanemad kaameratega vehkimas. Sellele järgnes koolipäev ja lõunast kukuti komme sööma. Isegi kodune töö oli sel korral halloweeni-teemaline - jaga ja sorteeri saak ära - shokolaadid, väikesed shokolaadid ja kommid. Palju said, mis on mis ja kuidas sa neid jagasid. Vähemalt tehti seda kodutööd suure huviga, sest sai igasuguseid komme omale, mida ühest kuhjast teise tõsta ja lugeda ja mõned (loe: enamuse) põskegi pista!
Tuli ju koju ka ühtteist varuda, sest kuhu sa ikka põgened. Lisaks magusale ostsime ka ühed lastekaardid (leia paare jne). Seega said kõik lapsed paki kaarte ja šokolaadi. Sel aastal oli meil lausa rekord - 20 last. Üks punt oli ka vahva suulise-etteaste valmistanud. Lõppes küsimusega - kas tead, mis on minu moto? Ei tea. Trick or treat! Päris vahva mõte!
Hga meisterdasime-joonistasime mõned suuremad pildid ja panime rõdule, et ikka teataks, kuhu tulla. Ise ta jooksma ei soovinud minna. Pakkusin küll välja, aga ju ma ei teinud seda eriti innustavalt.

Väike dändi

Õhtune vestlus H-ga. H-l seljas hallid dressid, hall t-särk ja ka soki on hallid!
H: "Emme, kas need asjad sobivad omavahel kokku?"
M: "Sobivad küll. Miks sa seda küsid?"
H: "No ma tahan, et kui vaadatakse, siis öeldakse - mmm..., mitte äkää!"

Elu üllatab

Inimesed on ikka huvitavad olevused. Elad teisega juba aastaid koos ja abieluski enam kui 10 aastat, aga ikka suudab ta sind üllatada.
Olin kogu aeg arvanud, et ega minu abikaasa klassikalist muusikat ei kuula. Pole ju sellist tüüpi inimene ja see ei ole kunagi teemana päevakorral olnud. Ma ise kuulan närvirahustuseks ja puhkamiseks ju hea meelega. Tavaliselt üksi. Nüüd siis ükspäev, tuleb mulle tööle vastu ja autos "möllab" täie võimsusega Beethoven. Imestunult kulmu kergitades küsisin, mis lahti on? Vastuseks sain, et ah, mul pea natuke valutab, siis on hea seda kuulata.
Seedisin seda asja ja hakkasin kõva häälega naerma! Selle peale sain vastuküsimuse, et mis sul nüüd lahti on?
Ütlesingi, et lihtsalt huvitav, ma ei teadnud, et sul selline huvi on. Aretasime teemat edasi ja selgus, et kumbki on teineteise eest "seda" juba aastaid salajases hoidnud.
Isegi see, et me vahetevahel ooperis ja balletti (tema algatusel) vaatamas oleme käinud, ei ole minu silmi avanud. Pime kana ikka olen ja pikad juhtmed on mul niikuinii, aga et kohe nii pikad?
Või näitab see hoopiski seda, et ikka veel võõrad teineteisele või ei julge end peale kõike möödunut täielikult avada... Huvitav, mida küll suhtepsühholoogid sellest välja võiksid lugeda või arvata?

Linnud Kanadas

Hommikul vaatasin, et orav jälle akna taga piilumas ja otsustasin mõned pähklid välja panna. Ukseni jõudes olid orava asemel hoopiski mingid sinised linnud katusel reas. Need olid ka pähklite peale maiad. Saatsin abikaasa ruttu fotoka järele ja enne uusi pähkleid ei visanud, kui fotokas laskevalmis. Nii ma siis seal klõpsisin. Mitte mingit probleemi pole sadat pilti korraga valmis saada :)
Tänu internetile sai kiirelt tuvastatud, et tegemist Blue Jay-nimeliste lindudega. Eesti keeli peaks olema sininäär. Oma värvigammalt sobiksid isegi meie rahvuslindudeks, puha sini-must-valged teised :)

Aga vahvaid värvilisi linde on Kanadas teisigi.
Näiteks kardinal, keda kord jalutuskäigul olles ka pildistada õnnestus. Vahel istub ta ka akna taga puu otsas, aga kui fotokaga lähenen lendab kohe oma teed.


või siis üks oranžikõhuga rästas? Ma pole eriti tugev lindude alal, aga päris põnev on niimoodi pildi järgi otsida, mis linnuga tegemist võib olla. Selliseid värvikirevaid on niisamagai põnev looduses otsida ja näha. Siin on kuidagi rohkem aega looduse jaoks, kui Eestis oli. Huvitav miks? Eestis inimesed, siin loodus?




või tuttav rähnikene...


Rääkimata varblastest, kajakatest, lagledest. Kusjuures tuvisid ei ole ma enda teada veel siin näinud. Vähemalt praegu ei meenu.

Septembrikuu möödus kiiresti

September saigi märkamatult läbi. Samuti esimene kuu uuest kooliaastast.
Alguses oli ikka väike sabin-pabin sees. Mõned päevad enne kooli avastasime, et G-l riidepark kõik väikseks ja/või vanaks saanud. Siis saigi täiskomplekt soetatud - jakk, särk, teksad, jope. Uhh, me pole ammu nii palju raha korraga poodi jätnud. Tavaliselt ei osta me kõike asju septembriks uusi, ikka vastavalt vajadusele. Aga nüüd sai küll luuletuse kohaselt - kõik, kõik on uus septembrikuus!
Rahalise poole pealt on kooli algus nagu alati jõhker. Enamus varustust olin sel korral Eestist kaasa toonud (pliiatsid, kustukad jne). Kuna mõlemad olid keelelaagris ja siis said korralikud pinalikomplektid. Aga ikka läheb teist nii, et vähe pole! See väljend pärineb H sõnavarast.
Näiteks on gümnaasiumisse vist juba 100 ja rohkem dollarit läinud - aastaraamat, kunstivahendid, student fee, jõusaali raha, pildistamine, jne. Eriti pani mind hämmastama student fee (õpilase tasu?). Ei saagi aru, kas õpetaja palka ei saa, et lapsevanematelt sellise nimetusega raha küsitakse. See on ainult ühes aines. Ju teised õpetajad saavad palka :)
Väikses koolis on juba tšekid läinud piima- ja pitsaprogrammideks. Ma ei tea, kust seda raha küll kalluriga kohale tuuakse??? Ei tasu vist märkimist, et minu sissetulekut arvestatakse kroonides, aga majandusteadlikumad on kindlasti kursis Kanada dollari kursi tõusuga. Päris karm värk. Aga ei hädalda, onju hullemaidki olukordi :)
Nüüdseks on loodetavasti suurem osa lubadest allkirjastatud, vajalikud kursused muudetud ja kõik hakkab tavalist riburada pidi minema. Loodame!

**
Aga muidu olen vist saanud arvutimürgituse ja seetõttu eriti palju kirjutanud ei olegi. Kuidagi ei viitsi või ei taha, kuigi mõtteid on küll peas, millest võiks, aga teoks teha ei viitsi... Seegi jutt juba ammu peaaegu valmis, kuid publish jäänud tegemata...
Võib-olla ka stress, et ei jaksa. Eks näis.

**
Fotol siis mõlemad uues varustuses - ühel dressid, teisel teksad.

Õunad

Viimasel vabal päeval enne kooli võtsime kätte ja külastasime üht õunaaiandit. Soovituste peale otsustasime minna umbes 60km kaugusel asuvasse õunakasse. Peale mitmeid valestisõitmisi, sest igasuguseid kilomeetrite pikkuseid mägede- ja külavahelisi teid lihtsalt GPS ei näita! Ühtlasi olid ka kõik kohalikud prantsuskeelsed, kes olid sest aiandist küll kuulnud, kuid täpset teed keegi juhatada ei teadnud. Üks juhatas kirikuni, teine järgmise tee otsani ja nii me siiski peale paaritunnist sõitu (mäletate, et see asus kodunt kõigest 60 kildi kaugusel) kohale jõudsimegi. Ma olin valmis juba loobuma, tundus nii mõttetuna see otsimine ja ega küla vahel ju inimesi ka just palju ei ole. Lõpuks sõitsime ühe lambakasvataja hoovi sisse, kus tundus, et keegi on kodus ja küsisime nõu. Tema meid kohale juhataski.
Maksime oma maksu, võtsime kastid ja käru ja läksime juhatatud viljapuu ridade vahele. Ahjaa, enne sai veel proovida, milliseid me soovime - hapukamaid või magusamaid. Valisime magusamad Macintosh-nimelised ubinad.
Esimesed puud olid juba tühjaks nopitud, aga reipal sammul trotsides vihma ja tuult vedasime end punetavate puudeni. Siis läks kohe rabelemiseks, kes saab esimesena puu otsa ja kelle kast varem täis saab. Ega meil päris kõigile kaste polnudki, kaks kasti pere peale. Kiirelt sai täis. Lisaks võis niisama, st maksuväliselt, pugida niipalju, kui sisse mahub. Seda ei pidanud meile kaks korda ütlema. Kastid täis ja autos. Kõhud täis ja korraks veel suts poekesse. Üks korralik 19% õunasiider oli mul väljudes näpus. Päris tuline teine! Saab ehk külmadel talveõhtutel mekkida.
**
Aiand ise on päris vahva. Seal võib vabalt veeta terve päeva, korjad õunu, pead lõunapausi, milleks lauad ja pingid väljas, kuigi sel korral ei soosind ilm seda tegevust.
**
Õhtul sai veel poisse noritud - Hei! Kas keegi õuna soovib? Ei soovind keegi. Väikse kahjutundega mõtlen, et Eestis mul õunapress olemas, teeks mahla... et siis suts lennukisse, pressin õunad ära ja hopsti tagasi :)
Lisaks moosile, mida keeta kavatsen, on nüüd tükiks ajaks lõunasöögi puuvilja mure murtud.