Inimesed on ikka huvitavad olevused. Elad teisega juba aastaid koos ja abieluski enam kui 10 aastat, aga ikka suudab ta sind üllatada.
Olin kogu aeg arvanud, et ega minu abikaasa klassikalist muusikat ei kuula. Pole ju sellist tüüpi inimene ja see ei ole kunagi teemana päevakorral olnud. Ma ise kuulan närvirahustuseks ja puhkamiseks ju hea meelega. Tavaliselt üksi. Nüüd siis ükspäev, tuleb mulle tööle vastu ja autos "möllab" täie võimsusega Beethoven. Imestunult kulmu kergitades küsisin, mis lahti on? Vastuseks sain, et ah, mul pea natuke valutab, siis on hea seda kuulata.
Seedisin seda asja ja hakkasin kõva häälega naerma! Selle peale sain vastuküsimuse, et mis sul nüüd lahti on?
Ütlesingi, et lihtsalt huvitav, ma ei teadnud, et sul selline huvi on. Aretasime teemat edasi ja selgus, et kumbki on teineteise eest "seda" juba aastaid salajases hoidnud.
Isegi see, et me vahetevahel ooperis ja balletti (tema algatusel) vaatamas oleme käinud, ei ole minu silmi avanud. Pime kana ikka olen ja pikad juhtmed on mul niikuinii, aga et kohe nii pikad?
Või näitab see hoopiski seda, et ikka veel võõrad teineteisele või ei julge end peale kõike möödunut täielikult avada... Huvitav, mida küll suhtepsühholoogid sellest välja võiksid lugeda või arvata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar