Homme lendama ja ülehomme Eestis!

See rõõmuröögatus aga tähendab seda, et terve nädalavahetus on pakitud. Kohvreid. Ja ma lausa vihkan pakkimist, kui nii võiks öelda. See viimaste aastate pidev kolimine ja kokku-lahti pakkimine avaldab mõju isegi puhkusele sõidu puhul.
Kõige nõmedam on see, et neid asju on kuidagi nii palju, mida tahaks kaasa võtta. Äkki läheb seda vaja, no selle juurde pole jälle midagi panna, siis peaks veel selle võtma ja selle ka. Jube see naisterahva elu! Lähed ju küll peamiselt ehitama, aga ikka mõtled, et vaja minna veel sinna ja sinna ja sinna ja iga erineva ürituse tarbeks oma hilpe vaja. Oo ja ilmad on praegu ilusad, aga äkki läheb külmaks, võtab ikka soojemad ja vihmariided ka kaasa. Siis veel plätud, tossud ja kingad. Ja seda kõike neljale! Lisaks muu nänn, mida keegi on soovinud, ühele nipet-näpet ja teisele ja jälle miljon vidinat koos.
Nii ongi märkamatult kohvrid punnis ja ikka veel kripeldab, kas ikka sai kõik vajalik kaasa. Samas tean ja sisendan endale, et passid ja piletid on kõige tähtsamad, kõik muu on asendatav ja nagu meie algne Kanadasse tulek näitas, saab ikka palju vähemaga läbi. Aga ikka pakin rohkem... no igaks juhuks.