Ainult värv oli oranzh.
Tegemist siis Ereliukase õe Kregzdutega, ehk tüdrukute variant kuulsast poistekast.
Napilt läks selle saamisega. Lugu selline, et vanaisa tahtis mulle väga jalgratast osta. Eks ma vist mõjutasin ka seda ostuplaani kuidagi. Siiski tuli üllatusena, kui kord maal olles tuli poest Ereliukasega. Ma ju tahtsingi poistekat, sest pidin poistega kõiges võrdne ja paremgi olema - kiirem, tugevam, osavam jne. Maal peale minu ühtegi tüdrukut ei olnud ja eks koduski olid poiste mängud põnevamad, kui nukud :) Aga nüüd ratta juurde tagasi...
Hakkas vanaisa ratast kokkku panema ja midagi oli viga. Korda ei saanud. Läks poodi teisele ringile. Tagasi teise erekaga (nii teda kutsuti rahva seas). Sellel rattad juba uuelt kaheksas. Kolmas kord poodi. Poiste rattaid enam ei olnud :( Võttis selle, mis oli. Tüdrukute oma. Olin ikkagi rõõmus. Natuke suur ta mulle alguses oli, aga rõõm oma rattast ületas selle takistuse.
Maalt tagasi tulles oli vaja ju küla laste ees kohe kekata oma uue rattaga. Ega ma veel päris kindlalt sõita ei osanud. Aga kohe uhkeid kurve tõmbama... kuni kintsu pidi mööda kruusast hoovi libisesin. Valus oli. Õppetund ka - pill tuleb pika ilu peale!
Aga ratas oli hea! Pidas teine mitu-mitu aastat vastu, kuni ükskord väikeseks jäi. Ega ma enne uut ei saanudki, kui "suurena" päris ise endale ratta ostsin.
Suvine taaskohtumine oli tore, nostalgiline :)
2 kommentaari:
Ka Rotermanni keskuses näitusel "Nõukogude aja asjad" oli põnevaid taaskohtumisi, aga Erekas oli sealt puudu.
sinna kahjuks ei jõudnud... nii palju jäi veel nägemata ja tegemata. lohutan end sellega, et ega mul siin enam pikka pidu pole ja juba varsti kodus tagasi :)
Postita kommentaar