Head aega 2008!

Nüüd siis mõeldes eelnenule. Tuleb pikk ja igav jutt, kohati ka kordan varasemaid postitusi. Kes ei viitsi, ega siis ei peagi lugema :)

Minu ja pere jaoks väga keeruline ja igasuguseid erinevaid elamusi täis aasta. 2008 võtsime vastu Eestis koos sugulastega. Oli tore ja mõnus. Aasta esimene pool möödus tohutu töö tähe all, seda nii koduses kui töises plaanis. Helsingis tähistati täiega EV 90, see tähendas, et pea igal nädalal oli midagi, mida vaja korraldada või üritusi, millel osaleda. Tegelikult oli see kõik tore, sai hulga kogemusi ja elamusi ja ka tänusõnu. Vaffa!

Eraeluliselt toimus kogu sebimine Metsa tänava ümber. Endiselt jätkusid mõningad lammutustööd, nt kesest vannitoa planeerimist leidsime, et mõned seinad on ikkagi üleliigsed ja võiks maha võtta või teise kohta nihutada (kandvad talad ja postid jäid kõik ikka paigale, sellepärast ei maksa muretseda). Nüüdseks peaks küll kõik lammutused olema ühel pool, va kelder, aga selleni me veel ei jõua. Üleriigiliseks Teeme ära päevaks saime ka oma maja eest suure ehitusprügi hunniku likvideeritud. Tegime ära!
Siis algas nö tõeline töö tegemine, mitte enam lammutamine, mis juba selge oli. Õppisin mitmesugust huvitavat ehitusalast - lõikasin kipsplaate mõõtu(!), pahteldasin, lihvisin, värvisin. Panin ka paar põrandalauda paika. Super. Elekter sai majja. Valve. Üldiselt hakkas kõik juba võtma sellist ilmet, et nüüd kohe-kohe saab sisse kolida, kui tuli aeg lahkumiseks. See oli raske ja ilge vesistajana poetasin maja ust lukku keerates pisara. Poetasin on ikka tagasihoidlik väljendamine küll - lahistasin ikka täiega nutta!

Lahkumisega seoses möödus mitu kuud ka kolimise tähe all. Mitu kuud seetõttu, et oli ju vaja asjad toimetada esiteks ema juurest majja, siis osad Helsingist Sakku, teine osa Ottawasse. Lõpuks oli tõesti selline tüdimus, et lasin lahkelt kolimisfirmal kõik sisse pakkida ja teele saata. No ei jaksanud enam. Täielik kastiallergia. Siis järgnesid nutused ja vesised hüvastijätud kodus ja Helsingis.

Mõningane lennuhirm, mis lennupäeva hommikul kadus iseenesest kuhugi. Sedasi saabusimegi Kanadasse.

Teisel pool maakera tabas meid mitu shokki. Esmane reaktsioon - kuhu me sattunud oleme, siin on nii must ja räpane. Linn on kole, ei mingit arhitektuuri ega vaatamisväärsusi. Kodutud. Kodutud. Kodutud. Soe, palav, tapvalt kuum. Meie esimeses ajutises asupaigas ei olnud nimelt konditsioneeri. Pidevalt oli tunne, et viibime saunas. Sooja 30 kraadi ümber, õhuniiskus selline, et kui korra liigutad oled üleni märg. Shokk tööl peale nädalast hoopis-teistsuguses-keskkonnas pidin jääma täiesti üksi Eesti asja ajama ja oma elu korraldama. Sain hakkama!

Shokiga kaasnes elamise otsing kinnisvara turul võideldes üliõpilastega, kes ka kõik augustis omale pinda otsivad. Üleelamised stiilis - 4 inimest on kahe magamistoaga korterisse liiga palju. Sobiv elamine liiga kallis, või isiklikku laadi hirm - siin majas suri eelmine üüriline. Milline aura siin võib olla? Maja trepikoda lõhnab uriini järele. Prussakad köögis - tänan ei! Normaalse hinnaga, hea asukoht, aga mis seisukorras - põrandad aastast 1930 hallitavad ja mädanevad. Millise kalde all veel - kujutasin ette, et laualt veerevad küll asjad maha. Lõpuks üks kuulutus, hind võiks sobida ka peamajale, lähme vaatama. Jälle üliõpilased konkurentideks. Kiiresti vaja otsustada. Yess! Lõpp hea, kõik hea - oleme rahul.

Ei jõudnud veel elamisega päris ühele poole, kui selgus, et lastel pole nii palju vaktsineerimisi tehtud, kui siin kombeks on. Igasugused jutud ja selgitused olid kui tummadele kõrvadele, vastuseks vaid - in Canada on meil nii ja in Canada on meil naa. Lõpuks selgus, et meil lapsed niigi alavaktsineeritud võrreldes siinsetega. Olge õnnelikud, et nii vähe nõutakse.
Lõpuks andsime alla ja konsulteerisime perearstiga Sakus ja said tarvilikud süstid tehtud. Seda muidugi ka peale jooksutamisi erinevate kliinikute vahel - ei teie olete diplomaadi staatuses, teiega siin ei tegeleta, teil on kindlasti oma kindlustus, tegelege sellega, minge sinna ja tänna. Ka need raskused said ületatud ja koolitee võis alata.

Kooliga oli (ja on) lastel ka mitmesuguseid muljeid ja elamusi. Güntheril jäi 7. klass vahele, see mõjus päris raskelt, kuna võttis ikka aega, enne kui ta aru sai, et sellest pole hullu midagi, kuna 8ndas õpivad nad mõningaid asju, mis juba ammu Soomes selgeks saanud.
Hendri puhul meile kõigile üllatuseks algas koolitee (olin muidugi enne lugenud, et siin vist algab kool kuueselt, aga lootsin siiski, et saab mingit armuaega rahulikuks kohanemiseks). Aga ei miskit. Kohe kooli. Tema inglise keele testil tundsin end küll süüdi, sest ei olnud lapsele õpetanud tähestiku laulu ei-bi-si-di-i-ef-dzi... ega midagi inglise keeles. No kõiki selliseid asju küsiti, kuigi ütlesin, et ta ei oska midagi. Nüüd juba räägib inglise keelt nii, et vähe pole. Rääkimata prantsuse keelest, milles juba mingit näidendit õpib ja mulle kodus räägib - lö pöti shaa e maus e maus e maus (panin kuulmise järgi , sest pole õiges kirjapildis päris kindel).

Abikaasa suures peres oli nii rõõmu kui kurbust. Mõned nädalad peale meie Kanadasse jõudmist sai tema õe abikaasa ehitusel surma. Samal ajal olevat vend salaja abiellunud. Kõik sündmused, kus tunned, et tahaks olla kohal ja tuge pakkuda või rõõmu jagada. Aga ei saa, loodad vaid et telefonikõne ja kaart piisavad.

Isiklikuks "suurimaks" kaotuseks oli möödunud aastal -10 kilo, mis märkamatult Kanadasse tulles kuhugi kadus. Ei saagi aru, Helsingis ikka võimlesime ja sauntasime igal kolmapäeval. Lisaks jalgsi tööle ja koju, ainult salati söömised ja ei miskit. Siin kadus nagu niuhti. Ei saanud arugi, ainult riided jäid aina laiemaks ja laiemaks. Siin üks positiivne killuke ka - kuna mul tõesti asjadest on tohutu kopp ees, ei ole ma eriti shoppamas käinud, vaid kaks paari uusi pükse olen omale poole aasta jooksul ostnud, sest muud püksid olid mul kõik nagu kartulikotid vööga kinni tõmmatud. Jube, mis see kaalulangus endaga kaasa toob.

Nüüd juba oleme suht koht kohanenud uue eluga ja naudime tavalist rahulikku vaikset pereelu. Jube mõnus on olla lihtsalt kodus - keedad putru, mängid lastega, loed, vaatad telekat. Ei mingit ruttu maja ehitama või ületunde tööl. Kõik on rahulik.

Oli tore aasta, vaatame, mis järgmisest tuleb.