Jah, hakkan juba sedavõrd Kanadaga harjuma, et mõningad nüansid tunduvad kodus kummalistena. Näiteks olen mina ilusti korralikult linnas jalutamas. Üliviisakalt riides, pikk mantel, käekott, saapad - no ma läksin ju pulma, siis oli kogu mu reisivarustus selline pidune. Tänav natuke soola-lume-libe. Vaatan, et ohh jõuan rohelisega üle tee ja nii kui sammu astusin, nägin, et jalad lähevad ees, aga see keha! No see ei jõudnud piisava kiirusega järgi. Järgmisel hetkel olingi siruli maas. Jõudsin veel mõelda, et homme on pulmad, millisest kehaosast kõige vähem kahju on, kas panna käed alla (kkumb?) või ...
Õnneks peale sabakondi ja käte põrutamise hullu ei juhtunud. Ajan end komberdades püsti, rapsin riideid ja taban end mõttelt - Kanadas oleksid kõik ligi astunud ja püsti aidanud ja veel küsinud, are you okay?
Aga mis Tallinnas, kõik vältisid otsa vaatamist, et jummala eest ometi midagi tegema ei peaks. Ma ei saa midagi öelda, aga see hoolimine teistest on siin nii tugev ja vähemalt seda jään ma kindlasti taga igatsema. Aga eks selle Eesti-eluga harjub tagasiminnes jälle ära.
1 kommentaar:
No nii ta kipub olema jah. Minagi sain just täna käe valgeks ja kirusin mõttes restoraniomanikku, kes liiva ukse ette ei poeta. Abistaja oli muidugi kohe kohal. Aga vahel tunnen, et see hoolimine on liigne - igalt poisiklutilt, kes liuväljal end pikali viskab, tuleb küsida, kas ta ikka ok on :)
Postita kommentaar