Seal selline koht, kus palju eestlust on alles hoitud - peetud suvelaagreid, tantsu- ja jaanipidusid jne. Suur-suur maa-ala, mis nö eestlaste käes. Praegu on küll kahjuks asi hääbumas, vanad tegijad lahkunud ja noortel pole sellist vaba aega ehk ka tahtmist midagi teha. Mõned entusiastid siiski veel on, kes kõik kenasti kohal silda parandamas/ehitamas.
Mehed tegid tööd, naised köögitoimkonnas ja ainsad lapsed - meie poisid, tegelesid lõkkega ja muidu sügisese päevaga looduses. Ka suur külakiik sai ära proovitud.
Nii, pealkirja juurde naastes. Tagasiteel otsustasime, et ei lähe tuldud teed, vaid sõidame Québeci poolel ja hiljem Gatineaust ületame jõe, mis kahte provintsi lahutab.
Algus ilus, sest Québeci provints on kõik mäed endale saanud, teisel pool jõge on vaid üksikud künkad. Muidugi ei ole need mäed oma kõrguselt võrreldavad Briti kolumbia omadega, aga võimsad siiski, vähemalt Eestiga võrreldes. Eriti praegu on ilus, kui mäenõlvad kõik värvilises sügisilus ja mägede vahel läheb tee, mis järgib maastikku. Kord üles, kord alla, siis kurv paremale, siis vasakule. Ei ole mingi tuim ja sirge kiirtee. Ikka ilusti nii nagu loodus on loodud. Kui paar sellist järsemat langust ja tõusu oli seljataga ütles Hendri, et ärme rohkem sõida neist läbi, tal hakkab kõhus paha tunne :)
Mingi hetk hakkas hämarduma, aga meil oli kevadisest Montebello külastamisest meeles, et kuskilt viis tee jõepraamile ja sel korral üritasime seda teed iga hinna eest vältida. Saimegi suurepäraselt hakkama! Võtsime aga jõekalda orientiiriks, sest jõgi ju jookseb kahe provintsi vahel! Loomulikult ei arvestanud me võimalusega, et jõgi võib hargneda... Nii me ühtäkki olimegi mingis imelikus kohas, GPS näitas aina pikemat matka kodu poole, aga me ei last sellest end häirida. Kuni Hendri (ta vist haarab õhust selliseid asju) hakkas tagant kahtleval toonil küsima - kus me oleme, millal me koju jõuame. Vastasime optimistlikult, et sõidame siin mägede vahel ja varsti olemegi kodus.
Eks vaatasime küll, et tee läheb aina metsikumaks ja GPS aina karmimaks oma käskudega - turn around, aga kuna ühe ringipööramisega juhatas ta meid ummikusse, siis otsustasime edaspidi teda mitte kuulata. Sõitsime julgelt edasi, väljas juba kottpime ja tee - sirge tee, kahel pool mäed ja ei ühtki majakest ega kedagi.Endal tuli ka kergelt ärev tunne sisse, et mis nüüd siis. Lõpuks paistis üks valgustatud ristmik! Ja mis me näeme, seal on kohvik. Astusime sisse ja küsisime, et kuidas Ottawasse saab. Unustasime, et oleme prantslaste poolel ja nad lahkelt selgitasid, kus me oleme ja kust keegi teeline tuleb ja kuhu läheb. Seda kõike muidugi prantsuse keeles ja ohtrate prantsuskeelsete täiesti võõraste kohanimedega. Õnneks leidus ka keegi, kes meile inglise keeles selgeks tegi, et tee mida mööda me otse liikusime viib Montréali ja Ottawasse minekuks tuleb tagasi sõita. Egas midagi võtsime kohvikust endale hot-dogid ja joogid ja keerasime nina ümber. 60 km liigset sõitu ja hulluks läinud GPS on igati positiivsed tulemused sellisele looduse nautimisele.
Õpetuseks võiks seda öelda, et ei saa ainult tehnikale loota, sest nagu elu näitab, võib see alt vedada ja vana hea paberil teedekaart kulub alati marjaks ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar