Vestlused elust ja poliitikast ja valimistest

Vaatasime abikaasaga meie koduvalla valimisnimekirja. Günther sattus seda ka nägema ja hakkas uurima, kes seal on.
Ega seal ometi neid (nimi) ei ole? Pidades silmas nn kohalikku ajalehte, kus perekond päevad läbi rõdul või aknal istub ja kõike näeb-kuuleb-kamandab-ja-edasi-räägib. Seletan, et selleks, et valimistel kandideerida peab ikka huvi olema kohaliku elu ja poliitika vastu ja soov ja tahe seda paremaks muuta. Mitte ainult rõdul passida ja teiste elusid kommenteerida.
Siis küsib, kas need (nimi) on ka? Tegemist kunagise klassivenna jõmlastest perega, kus suht igal nädalavahetusel pidu käis (mida selle suure hulga rahaga ikka teha, kui kurgust alla ja laiata küla peal!) ja kui vanemad kodunt ära, siis pidutsesid lapsed. Ja-jaa 13-14-aastased poisid jõid end mäluauku!
Jube kummaline, mis inimesed on last mõjutanud ja oma jälje jätnud, kuigi nendega kokkupuude on jäänud minimaalseks. Kolm aastat samas klassis! Rõdu-perekond leidis alati põhjuse poistega riidlemiseks, kui need näiteks puu otsa ronisid või jõe ääres mängisid. No eks meil olid ka sõnad peale loetud, aga kõike ei saa ju ära keelata ja lapsi koju luku taha panna.
Peo-perekonna poiss, aga käis ja hindas, kuidas keegi elas ja mida seljas kandis. Nii oligi Günther, kes siiani mingitest firmakatest midagi ei pea, ükspäev 1. klassis koju tulles, ütles, et kuule, osta mulle ka selline spordimärgiga seljakott. Ohhoo, mis on spordimärk mõtlesin? Hiljem selgus, et nike. Nojah, ostsime adidase :) Nüüd kannan seda mina, heas suuruses, kuhu mahub rahakott ja fotokas ja telefon. Vajadusel ka vihmavari.
Sellega oli muidugi hea võimalus lapsele selgitada, et ega joodikud (no andku nad mulle andeks, sest muidu üritavad ju korralikud inimesed olla) ju elu edasi ei vii. Et nemad on ehtne näide, kuidas mitte hoolida endast ja teistest enda ümber. Rääkimata vallast, kus elad. Kandideerivad ikka nö korralikud inimesed, näiteks praegu võimul olijad, siis arstid ja teadlased ja kultuuritegelased ja majandustegelased. Kellel on aega ja tahet, midagi korda saata. Keegi ei hakkakski ju joodiku poolt hääletama. Tõin näiteks ka tema hea sõbra vanemad, kes võiksid olla headkandidaadid.
Päris tore vestlus kujunes sellest ja rõõm on vaadata, kuidas lapsest saab täiskasvanu. Tal on omad arukad mõtted ja sõnad.
Avanes ka võimalus uurida tema suhtumist sellistesse (sauna)pidudesse nagu ta klassivendadel juba tavalised on. Ütles, et tema küll sellest puudust ei tunne. Hää seegi, eks juua ja pidutseda jõuab ju alati.
Seetõttu on ikka pagana hea mõelda, et lastel on võimalus näha ka teisi ilmu ja maid ja süsteeme. Kuigi on raske lahkuda headest sõpradest tuleb siinne kogemus jällegi teises kohas kasuks.

Valima!

Just selline kaunis üleskutse kodaniku kohust täitma saabus saatkonna üldmeiliaadressile. Eile, 5. juunil. Ma kohe ei saa rahu, et mida sellise meiliga saavutada tahetakse, mis on selle tagamõte? Pommitada saatkondi ja ehk ka teisi riigiasutusi rämpspostiga. Või loodetakse tõesti vajalikke hääli saada :S
Valitavad võiksid ju kursis olla, et välismaal on hääletamised juba läbi ja kõik soovijad oma valiku teinud. Ka selleks, et see reklaam e-hääletamist kuidagi mõjutada saaks, on see liiga hilja. Või sobib siinkohal see vana rahva tarkus, et parem hilja kui mitte kunagi :D
Ma saan aru küll, et kindlasti mingi robotsüsteemi poolt saadetud, aga ka siin võiks nii palju mõtlemist olla, et kontrollitaks, kellele see saadetakse.

Aga muidu päris kenas eesti keeles, kuigi lõpp vajus natukene ära, eks teine kord pingutavad rohkem.
Ehk peaksin hoopiski rõõmus olema, et meeles peetakse? Siiski ainuke valimisreklaam, mis nii otseselt puudutas ja isegi ärritas, muidu ma ju siin sellest ei kirjutaks? Vähemalt täitis ühe oletavatest eesmärkidest - tõmmata tähelepanu. Mis sest, et valik tehtud ja täiesti iseseisvalt otsustades. Isegi neid ajalehtede üleval ja all jooksvaid blinkivaid segavaid kirjakesi ei lasknud endale ligi.