Sõbrad teiega on hea,

aga elu samme seab
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Jah, homme veel ja taas on aeg minema hakata. Nii kiiresti see aeg lendabki! Tundub nagu alles me tulime ja juba peab lahkuma.

Mis siis tehtud sai... Tegelikult on päris raske kõike kuu jooksul toimunut siia ühte postitusse panna, aga annan endast parima.
Esmalt tuli kõik tuttavad-sõbrad-sugulased üle katsuda ja vaadata. Tehtud!

Teiseks sai eile täidetud meie suur seatud eesmärk saada valmis ülemine vannituba. Tehtud! Ühtteist nipet-näpet on ikka veel vaja, nt peeglit ja peegli kohale valgustust. Kunagi tahaks ka mingeid lilli ja iluvidinaid ka, aga nendega on aega.

Ka kõik ülemised toad said värvi alla. Omale tahaks veel tapeeti ka ühte seina, aga ei tea, kas jõuab täna-homme sellega tegelda või mitte. Värvimise poolelt olen ka arenenud. Nüüd saan aru, mida abikaasa silmas pidas, kui pahteldamise ja lihvimise ajal juhendas, et ära lihvi üht või teist kohta nii õhukeseks või värv ei tohi niriseda mööda seina alla, mis jäljed siis jäävad. Nüüd kõik selge ja oskan neid isegi tähele panna. Varsti võibki hakata maalrina tööle :)
Põrandad jäid aja- ja rahanappusel järgmisse suvesse.

Minu ülesandeks on tavaliselt ikka olnud sellised toetavad tööd nagu tööriistade andmised, puhastamised, koristamised. Natuke tegin ikka päris tööd ka, sest igasugused laelaudade ja uste peitsimised, lakkimised ja aknalaua ning riiulite õlitamised oli minu rida.
Muidugi ei anna seda võrrelda mahult ja raskuselt abikaasa tehtuga - plaatimine ja loodimine ja igasuguste vannitoavidinate (dushikabiin, kraanikauss, kapp, segistid, WC-pott) installeerimine (selline moodne sõna pidi nüüd paigaldamisel olema).
Kontorikoonlasele on päris mõnus vahelduseks füüsilise koormusega tegelda.

Üks suur kaotus tabas meid ka, seda juba puhkuse teise nädala alguses. Nimelt meid ja sõpru 12 aastat truult teeninud Ford andis otsad. Totaalselt! Remont oleks esialgsel hinnangul läinud kuus tuhat krooni - no tänan ei! Nii olimegi vahepeal nagu peata kanad, sest kust sa võtad kohe seda sõiduvahendit ja ilma on ka raske igasugust ehitustavaari kohale toimetada. Uurisime siis mitmesuguseid rendikaid ja ausalt öeldes küll kuskil masu ei paista! Hinnad on ikka nii laes, kui laes! Mingi suvalise prantslase eest küsitakse 900 krooni päevas! Õnneks tänu kellegi soovitusele õnnestus saada üks soodne sõiduvahend. Manuaalkäigukastiga :) Kolme pedaali olemasolu tahtis ikka harjumist saada :)

Poisid käisid maal, said Peipsisse ja karjääri. Mere äärde ei jõudnud :( Günther osales ka eesti keele laagris, külastasid vanalinnas igasuguseid põnevaid kohti ja õppis keelt. Hendrit sellel aastal veel ei pannud. Ehk on tublisid tegijaid ja toimub ka järgmisel aastal miskit. Siis kindlasti.

Nüüd tuleb veel asjad pakkida ja miskit nänni kaasa võtta ja siis lähebki lennuks. Lõpetuseks lugu, millega alustatud sai