Esiteks toimus 8. augustil Kingstoni eestlaste kokkutulek. Toimus Wolfe'i saarel. Väga ilus saar ja vahva väikelinn Kingston. Saarel oli tunne nagu Saaremaal. Wolfe saar selline, kuhu pääseb nii Kanadast kui USAst jõepraamiga. Kanadast tulles on sõit praamiga tasuta, kuna tegemist provintsisisese teega. Kokkutulekul oli päris palju rahvast nii 40 ringis pisikestest lastest 80+ vanuseni välja. Ühiselt õpiti selgeks Viljandi paadimehe ja Eesti hümni laulmine. Ka tantsujalga sai keerutada akordionist Ülle saatel, kes õpetas perekonna valssi ja kaks-sammu-sissepoole tantse. Lisaks leelotamine, mis Eesti räpp pidi olema :) 
Siis 11. augustil toimus autosse sissemurdmine, aga sellel enam ei peatuks.
Järveäärne lennusadam20. augustil, taasiseseisvumispäeval võtsime ette retke stiilis - kuhu rattad viivad. Peale mõningaid ekslemisi ühe järve äärest teise äärde viisid rattad sellisesse ajaloolisse kohta nagu Horaceville, Pinhey's Point. Tegemist on 1820ndatel Inglismaalt emigreerunud austet Hamnett Kirkes Pinhey kinnistuga. Maja on ehitatud neljas järgus põhjast lõunasse, vastavalt sellele, kuidas raha vabanes ja ehitada oli võimalik. Omanik soovis jätta jõuakama inimese muljet, kui tegelikult oli.
Siis on vaid maja fassaad, mis üle järve silma torkab, ehitatud mingist ilusast ja kallist kivist, teised küljed kõik paekivist. Viimane järeltulija elas seal veel 1970ndatel. Eks tegelikult oli kogu majas üritatud jätta kallimat muljet, kui materjalide väärtus oli, nt marmori immitatsioon jne. Eriti vahva võis see maja olla talvel, kui kütteperiood oli. Näiteks on igas toas seinte sees ümmargused augud. Nagu selgus, siis talveks pandi neist aukudest läbi igasugused torud, mis olid ahjuga ühendatud ja ahju küttes küttis torudes olev soe õhk ka toad soojaks. Siin pildil on näha üks auk, kas pole vahva, kui mingid torud jooksevad lae all.
Et tänapäeval seal igav ei hakkaks, siis lisaks maja külastamisele, mis muide asub imeilusas kohas järve kaldal on loodud mänguplats lastele ja piknikukohad, kus keha kinnitada. Lisaks on seal võimalik oma pulmapidu pidada või muid suuremaid ettevõtmisi.
Pühapäeval, 30. augustil sattusime Kanada aviatsiooni muuseumisse, kus lisaks muuseumile tähistati Kanada lennunduse 100ndat aastapäeva õhushow näol. Igat sorti lennukeid maandus ja tõusis õhku ja tiirutas pea kohal. Jälle hästi rahvarohke üritus, mida kogu perega oldi vaatama tuldud. Enamik pealtvaatajaid kindlasti suured fännid ja mingit pidi lennundusega seotud. Muuseumis oli väljas igatsugu lennumasinaid uuemaid ja vanemaid.
Eriti lahedad olid need esimesed puitkonstruktsioonidel. Vau! Natuke sai jälle targemaks ka, nimelt saab lennuklubist/muuseumist tellida endale õhusõidu Ottawa kohal. Näiteks, kui midagi erilist tahad tähistada, siis saad koos kaaslasega minna lendama. Tiir parlamendimäel maksab 65 dollarit, Gatineau kohal lennates teeb väheke suurema ringi ja selle eest küsitakse 130 dollarit. Eks kõik otsi viise, kuidas toime tulla. Kogu üritus oli ka muideks tasuline, aga kui me läksime, keegi kuskil pileteid ei müünud, ka territooriumile sisenedes keegi piletite vastu huvi ei tundnud. Nii me siis seal ringi rändasimegi. Õhtul otsisin nende netilehe üles ja lugesin, et lausa 20 dollarit nägu oleks pidanud maksma. Hästi läks!
Sedasi see viimane kuu enne kooli möödus. Vahele jäi veel Hendri sünnipäev ja üht teist nipet-näpet veel, aga suuremad käigud-sõidud sai nüüd kirja pandud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar