Just toiduga seoses. Varem on meil alati suur kogukond ümber olnud ja ikka ühte asja saanud ühest kohast teist teisest ja siis pole ise nii väga mässanud. Sel aastal siis esimest korda käib kõik algusest lõpuni ainult meie endi käte abil.
Kondiitri tütrena tegin elus esimest korda ka piparkoogitaigen. Tavaliselt olen ju taigna valmiskujul saanud ja ainult küpsetamise rõõm on jäänud lastele. Sel korral kõik ise abikaasaga kahasse mässasime ja segasime. Muidu päris ok, aga jube magusad jäid. Kasutasime vahtrasiirupit ja see niigi jube magus. Järgmisel korral teab, et suhkrut võib vähem panna.
Enim rõõmustame aga just valminud süldi üle. Õnneks siin Poola kauplustest saab ikka seakooti ja -jalgu, siis otsustasime ise süldi ka teha. Seda me polnud ka kunagi päris iseseisvalt algusest lõpuni teinud. Jälle kahasse abikaasaga kupatasime ja keetsime ja puhastasime. Aga nüüd hommikuks on kõik kenasti kallerdunud ja oleme üli häpid.
Kas pole kena?
Kingitustega oleme sel aastal mõistlikult toiminud ja need on kõigile olemas ja ei midagi priiskavat ega väga palju. Mõistlikult. Hea, et see stressi allikas on olnud minimaalne. Sugulastelegi saatsime juba novembris väikest Kanada nänni. Jube tublid ikka, eks ju!
Vahepeal on olnud ka mitu üritust. Esiteks toimus EL saatkondade jõulukontsert uhkes katoliku kirikus. Jube vinge elamuse jättis kogu kirik, kõik puidust ja sedasi filigraanselt detailid välja nikerdatud. Hendri sai tõsiselt šokeeritud risti löödud Jeesusest. Küsis kohe, et kes need pahad mehed olid, kes niimoodi tegid?
Siis käisin Ottawa Diplomatic Association'i jõulupeol. Jälle väga vahva üritus. Eriti vinge oli Ottawa kaitseatašeede abikaasade bänd - Ottawa sisterhood. Riietatud nunnadeks ja siis laulsid igasuguseid kirikulaule koos vastavate tantsudega (noh nagu seal Ameerika filmidest teada). Eriti hea oli, kui nad keset esinemised mainisid, et neil on see esimene kord kirikus esineda ja tundub päris naljakas :)
Siis oli veel Ottawa Eesti Seltsi jõulujumalateenistus ja jõulupidu. Lastel käis seal jõuluvanagi. Nüüd läheb kohe jälle edasi sagimiseks - vaja kapsad hautada, liha ahju, kartulid keema. Isegi mingeid verivorste õnnestus poolakatelt saada. Jube suured, sellised omaaegse maksavorsti mõõtu. Ei tea veel, kuidas maitsevad, aga loodan parimat. Loomulikult igatsen neid Eesti peenikesi ja pisikesi verivorste, aga ei lase sel ennast häirida.
Vot siis nii palju siginast-saginast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar