Sattusime IKEAsse minnes juhuslikult sealses parklas ülespandud lõbukasse. Pidavat kogu nädalavahetuse püsti olema. Meile on selline õhtune lõbustuspargi külastamine midagi uut, mis tuleb ju kohe ära proovida :) Boonuseks oli ka see, et õhtusel ajal oli väga vähe inimesi ja ei pidanud sabatama.
Atraktsioonidele minekuks pidi lunastama kupongid. 30 kupongi maksis 24 dollarit, iga asja jaoks kulus 3-4 kupongi. Lisaks oli igasuguseid rahamagneteid viska ja võida mängude näol. Hendri viskaski endale pehme kitarri.
Mitmesugused kehakinnituse putkad olid ka - popcorn, fish and chips jne.
Hendriga on toimunud mingi muudatus. Peale tulbifestivalil sõidetud nn soolikaloksutamismasinat ei taha ta enam minnna hobuste-karussellile, mis muidu ta lemmik oli või muudele noorematele lastele mõeldud atraktsioonidele (rongid jne). Need on tema arust nüüd titekad. Samas ei julge ta veel ka kuhugi mujale eriti minna. See soolikaloksutus oli selline, kus Hendri laulis o-jee, ha-haa. Mina suutsin vaid mõelda, et millal see ometikord otsa saab :)
Siiski käis ta autodroomil ja ronimisrajal. Günther ajab taga mingeid eriti ekstreemseid masinaid, mida sellistes ratastel parkides ei ole. Näiteks Linnanmäel külastatud raketti, mis viskab su noolena üles ja siis tuled vabalangemisega alla. Loomulikult reageerib keha sellele nii, et tekib tunne, nagu silmad ja sisikond jäidki üles ja jõuavad alles mõne aja möödudes õigele kohale tagasi. Brr...
Seega olen meie perest ainuke, kes tihkab mingite keerutavate asjade peale minna. See on suht süütu masin, ei loksuta ega midagi, lihtsalt mõned kiiremad tiirud taeva all.
Kusjuures pildid on nagu nad on, sest pimedas on see säriaeg pikem ja enne jõuad pildilt lahkuda kui klõps käib. Teisest küljest lahedad kummituslikud pildid, kus varjud end hästi tunnevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar