Kanada. Minu Kanada.

Eesti-tripil jätsin jälle natuke raha raamatupoodidesse. Üks, mille järel käisin, oli Minu Kanada. Nüüd siis natuke raamatust paralleelselt mõtetega-kogemustega, mis lugedes tekkisid.

**
Minu esimene mulje Torontost on masendav! Pole kindel, kas see on mõjutatud reisiväsimusest või hoopis erilisest kriitikameelest. ... Saabudes kirgaspuhtast talvisest Rootsist, mis on meile jätnud eriliselt kaunid mälestused oma looduse ja inimsõbralike linnadega, oleme ootused Ameerika mandrile saabudes liiga kõrgele seadnud. 1991. aasta jaanuari lõpp Torontos võtab meid aga vastu ehmatavalt porise ilmega. Tänavad on kaetud soolase lumelögaga, mis muudab kõik kriiumuliseks ja joonistab saabastele valged triibud. ... Sulanud lume alt piiluvad välja mahavisatud sigaretikonid, hamburgerite ümbrispaberid ja joogitopsid. Inimesed on kuidagi hallid ja lühikesed, autod, kohvitassid ja lusikad aga topelt nii suured, kui harjunud olen. **

Kõige enam kirjeldab ka minu esimesi muljeid Kanadast just see katkend... Ei teagi, kas kontrast võimendub just Soomest tulles ja Eesti puhul see ehk ei oleks nii suur tundunud? Helsingis pesti ju igal hommikul tänavaid ja iga 2 aasta tagant värskendati kesklinna majade fassaadivärve. Igal juhul oli silm harjunud puhtuse ja särava klants-linnapildiga. Ja siin äkki - tolm ja räämas, prügi tänavatel. Ja ometi tulime siia südasuvel! Kindlasti mängis oma osa see linnajagu, kus me esialgne elukoht paiknes. Alles parlamendimäel jalutades tekkis tunne, et siin ikka on seda linnailu ka olemas, siis jõudsime vapustavasse Gatineau-parki. Ja sedasi vaikselt samm-sammult on Kanada meile üha enam meeldima hakanud.

Aga raamat. Väga vahva lugemine! Olin plaaninud lugeda Frankfurdist Ottawasse lennates, aga alustasin juba Helsingi vahepeatuses ja läks sellise lennuga, et õige varsti peale Frangist õhku tõustes oli juba läbi! Kahju :(

Tore, südamlik. Kergelt loetav, palju-palju äratundmisi, vaatamata sellele, et meie Kanadasse saabumine oli hoopis teistel alustel ja ehk ei pidanud kõiki kadalippe läbima. Kõik etapid ära toodud, millega üks inimene-pere võõras riigis hakkama peab saama. Kodu-töö-pere-haridus-eestlus ja selle säilitamine ning lõpuks ka eluringi lõpp-vaatus.
Oma juurte säilitamine on minu arust suur ja lahutamatu osa Kanadast, on ju siin eriti tugev (välis)eesti kogukond. Torontos on seda kindlasti veelgi rohkem tunda, kui Ottawas. Aga alati on tore kohata neid 80-90-aastaseid inimesi, kellel on puhas eesti keel, kuigi ehk vananenud kõnepruuk, aga kuidas seda kõike elus on hoitud, on lihtsalt hämmastav.

Rääkimata sellest, et olles nii kaugel Eestis, saab ka endast viimne kui patrioot. Kui Eestis olles, ehk ei olegi nii oluline must leib (sest saad ju igal hetkel poodi lipata seda tooma!) või traditsioonilised jõuluroad, siis siin peavad need alati pidulaual olema. Nii meil ongi mitu-mitu musta leiba jääkülmas, kus piduhetkel viilude kaupa välja võtame. Aga juba viin end kurssi leivaküpsetamisega :)

Üldiselt ma ei teagi, aga mõned inimesed, et mitte otse öelda - autor :) kohe oskavad kirjutada sedasi lihtsalt ja südamesse minevalt. Mõnus lugemine ja julgen teistelegi soovitada :)