Eesti Maja 50, aga Toronto jäigi nägemata

Eelmisel nädalavahetusel viis tee meid Torontosse, kus tähistati Eesti Maja 50ndat juubelit ja kogu saatkonnapere koos kaasadega oli kutsutud üritustest osa võtma.

Plaanisime siis, et kui juba minek, siis läheme varem kohale ja laupäeva hommikul käime Torontos ringi. Mõeldud, tehtud.

Noh... tegelikult pead ju lastega minnes kõigeks valmis olema. Nii oligi, et sättisime end lauba hommikul linna peale, kui H hakkas kurtma kõhuvalu üle. Samas väga hull ei paistnud olevat ja otsustasime ikkagi linna minna. Loetud meetrid hotellist eemal kükitas H maha ja ütles, et üldse käia ei saa - kõht niii valutab. Kuna mingit muutust ei tulnud, seadsime sammud hotelli tagasi. Seal jäi H magama, meie kaalusime, kas minna pittu või mitte minna. Olime ju kutsutud ja kolleeg mul beebi tõttu ütles, et ei saa tulla... Küsisime siis lapselt nõu ja tema ütles - minge, minge. Enne veel kiirelt poodi, et poistel ka õhtul pidusöök oleks ja hakkasimegi end peole sättima. Rongavanemad! Umbes iga tunni tagant helistasime "koju" ja kontrollisime olukorda, aga H magas terve õhtu.

Pidu oli tore. Saal rahvast pungil täis, esinesid kohalikud eestlased - iluvõimlejad, rahvatantsijad, Peeter Kopvillem tütardega ja Ivo Linna koos Trio Naturalega Eestist. Kopvillemid olid meie lemmikud. Mulle tundus see nimi kuidagi tuttav ja nii kui esimesed noodid kõlasid tuli ka meelde, et olen ju kunagi Eestis kontserdil käinud.

Igal juhul söödi-joodi-tantsiti ja peeti kõnesid. Tutvusime igasuguste ruumidega Eesti Majas, olen seal küll ka korra varem käinud, aga egas kõik ühe korraga meelde jää. Mingil hetkel läksime ära, sest nagunii oli pool mõtetest hotellis ja H-l.

Teisel päeval oli ka pidulik üritus - aktus. Seltskond saalis hoopis teist nägu, kui eelmisel päeval. Võtsime nüüd poisid kaasa. Kuulasime ära mõned kõned, presidendi tervituse, natuke süüa ja siis oli H jaks juba täitsa otsas ja tulimegi tulema. Ei jõudnud Ehataresse ega loomaaeda :) Kuigi olime lausa kohtumise kokku leppinud, aga mis teha - tuleb uuesti minna.

Õnneks vihjas abikaasa tagasi jõudes, et see Toronto-ots ei olegi kõige hullem. Ju ta siis on nii, et iga korraga tundub sõit aina lühem, kuna aju juba enam-vähem teab, kui kaugele peab sõitma. Esimene kord on ikka teadmatu ja siis tundub, et sõidad ja sõidad ja kohale ei jõua.

***

Eesti Maja pidustustest ja ajaloost võib vaadata-lugeda siit.

***

Kõhuvalust veel sedapalju, et hakkasin juba pimesoolt kahtlustama, kui juba mitmendat päeva käia ei saa ja ainult ägas valu käes. Arstil selgus, et mingi selline viirus, mis ainult kõhuvaluga piirdubki. Võib kesta 1-8 päeva. Nüüdseks viirus ühelt üle teisele läinud. "Veab" poistel.