Püha Õhtu Söömaaeg

... ehk esimene Sushi-õhtusöök. Peale degusteerimist jõudsime abikaasaga äkkotsusele, et ostame õhtusöögiks sushisid. Valmis pakk koos kõigi lisadega oli nii 11 dollarit.
Kodus sättisime kenasti lauale, kõik wasabi ja sojakaste juurde ja läkski söömiseks.
Tegelikkuses oli küll nii, et abikaas sõi ühe, H jooksis juba kalalõhna peale toast välja ja meie Gga siis maiustasime.
Mulle maitses!
Eriti meeldib mulle see, et G on avanenud igasugustele uutele maitsetele ja söökidele. H veel nii kaugele pole jõudnud. Talle ikka juustumakarone ketshupiga. Gga võiks juba "luurelegi" minna :)

100!

Tüüpiline probleem, et kuidas H saada oma legosid ja muid mänguasju kokku korjama, sest tavaliselt katab ühtlane kiht tema toa põrandat. Hommikul üritasin loov olla ja mõtlesin asja "huvitavaks" teha. Panin ta enne liitma, et liida meie kõigi vanused kokku ja vaata, mis number tuleb, see arv korjagi ära. Endalegi üllatuseks oli vastus täpselt 100. Ilus ja ümmargune! Tore mõelda, et oleme 100-aastased ;)

Nüüd ootan, kuni ta 100 legoklotsi kokku korjab. Ainult üks häda on... korjates tuleb nii palju ideid pähe, mida just neist juppidest saab ehitada...

*
P.S. Ühe töötava arvuti omamine on põhjuseks, miks viimasel ajal nii vähe netti löögile pääseb... Mul on mitu alustatud juttu, mida pole jõudnud lõpuni kirjutada ja avaldada. Eks üritame parimat. Vaatame ka poodides ringi. Hinnad on ikka jõhkrad, kui palk on eurodes ja siin maksab kõik dollarites. Euro kursist parem ei räägi...

Viperustest koduga

Üks asi, mille suvel kodus käies avastasime ja alles nüüd novembris lõpetatud sai on jäänud kajastamata. Ei tahtnud varem kirjutada, kui asjast selge pilt ees on. Noh, et sõnub ära või nii (ebausklik eestlane nagu ma olen!)
Avastasime, et üks radiaator on natuke rivist väljas (vt alumine pilt), kas on millegagi pihta saanud või mis tal küll viga võiks olla. Noh, tuleb välja vahetada. Magamistuppa põrandat pannes märkasin, et seal on ka radiaator imelik. Vaatasime siis kõik üle ja selliseid pisemaid, mitte kohe silmaga nähtavaid "mulle" oli kõigil peal (vt ülemine pilt), see on juba kahtlasem asi. Mõtlesime, et nonii, siis Purmo-radiaatorid on viletsad või?
Paar päeva enne puhkuse lõppu, tuli ühe sõbraga juttu, et radikad on sellise kahtlase väljanägemisega. Jutt lõppes sellega, et need on külma saanud. Neil juhtus ka talvel sedasi. Meil veel vedas tohutult, et ükski toru veel lõhkenud ei olnud, siis oleks veekahjustused lisaks olnud.
Tore üllatus küll! Eriti hommikul, kui oli plaanis sõita Pärnusse sõbranna juurde, kes oli niigi kannatlikult 2 nädalat oodanud, millal me tema jaoks aega leiame. Ei saanud ju minemata ka jätta.
Hakkasime uurima, et mida tegema peab, sest maja on küll kindlustatud, aga meil on umbes 3 päeva pärast vaja Kanadasse tagasi sõita. Kes sellega siin tegelema jääb? Abikaas jääb maha? Sai kõik sõbrad-tuttavad-sugulased kiiresti läbi kaalutud ja õnneks usaldusväärne inimene leitud, sest loomulikult ei saa oma kälimehele ära öelda :) Kiirelt ka firma, kes hakkas remondiga tegelema. Hiljem selgus, et meie "asjaajaja" ja remondifirma tegelane on koolivennad! Järjekordne tõestus, kui väike on maailm. Kindlustuse poolt oli ka õnneks OK, et keegi meid siin esindab ja tehtud tööd üle võtab. Lihtsalt vaja ruttu saata pildid ja selgitus juhtunu kohta, oletatava kahju suurus jne. Õnneks polnud kahjude kokku lugemine väga keeruline, oli ju näha, mis asjad rivist väljas ja majale kuluvate summade kohta pean arvestust niikuinii. Kõik arved on kenasti tallele pandud ja muudkui arvutan! Kole suur summa on ;) ja meil on veel peaaegu kõik ainult asjade hinnad, töö ju puhta tasuta! Loomulikult välja arvatud teatud spetsiifilised tööd, nagu elekter, mida abikaasa ise ei tee ja ajapuudusel mõned teha lastud asjad. Köögimööbel näiteks.
Lisaks meie piltidele ja kirjeldusele pidi sama tegema ka remondifirma.
Asi, mis algas ühest radikast viis selleni, et välja vahetamisele läksid kõik radiaatorid, küttekatel, põleti ja veel-mingeid-asju-küttesüsteemis-millest-ma-midagi-ei-jaga, lisaks ainsad kraanide segistid, mis paigas olid. Elik ülemise vannitoa kraani- ja dushisegisti. Kraani omast tuli pressis vett väga imelikust kohast välja ja dushi omas ei jäänud vesi üldse pidama. Neid asju ei osanud me ka alguses külma süüks panna. Kraani ei pannud nagu kohe tähelegi. Dushist küll vesi muudkui jooksis ja seisma ei jäänud, aga pang alla või kogu vesi kinni. Sedasi sai hakkama.
Siis remondist. Jällegi mõtled, et mis seal siis ära ei ole. Võtad aga uued asjad ja vahetad välja. Aga nagu selgus katlaga, et selline, mis meil oli, selle tellimisaeg oleks nii pikk, et kindlustuse garantiikiri kaotaks kehtivuse. Teised on jälle liiga suured või avaneb uks valele poole või on liiga võimsad või pole lihtsalt selle kütte jaoks, mis meil on arvestatud. Peale mitmeid netiotsinguid ja helistamisi ja arutamisi, sai teine lõpuks välja valitud.
Nüüdseks on see kadalipp läbi. Kõik töötab (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla ;)). Uuendusena on veel radikatesse lastud mingit külmakaitsevedelikku, mis peaks tagama, et radikad või torud säilivad tervetena kuni -10 kraadi sisetemperatuurini. 4000 krooni maksis selline luksus. Lisaks meie omavastutus, mis ehitusjärgusoleva maja puhul oli 10 000 krooni. Kas pole ilusad summad?
Samas on ikkagi hea, kui asi on kindlustatud. Sest arvutades kokku 5-aasta kindlustussummad ja nüüdse omavastutuse on see ikkagi väiksem, kui praegune kahju oli ja mis kõik nüüd Seesami poolt hüvitatud sai.
Soovitan nii firmat kui kindlustamist!

Nüüd vaatan ikka õudusega neid Eesti külma- ja lumeuudiseid. Nagu kolmas laps istuks Eestis, kelle pärast südant valutada :)

Jõulud tulid ja läksid

Häid hilinenud jõulupühi!

Raske on viimasel ajal end kuhugi arvuti taha saada, sest vaid üks meil siin veel elus ongi. Kasutan varast hommikutundi, kui teised veel magavad ja ma oma köhahoogude tõttu enam und ei saanud.

Pildil on poisid jõuluvanaga, mina olin fotograafiks ja isa oli end jälle jõuluvana tuleku ajaks pesema sättinud. Ta ikka kohe ei oska seda aega valida!

Muidu on jõuluaeg möödunud suht vaikselt ja tõbiselt ja töiselt. St käin tööl ja olen vahelduva eduga tõbine. Just täpselt nii! Tundub, et eelmisel nädalavahetusel toimunud Eesti Seltsi jõuluõhtul sain külma, sest kirikus oli kuidagi jube jahe olla.
Seal käis ka jõuluvana


Väiksemad lapsed said luuletust lugeda või laulda ja väikseid kingikesi. Selles osas oli mul tähtis roll olla jõuluvanale abiks.
Ega see kerge ei ole 3-aastastele tüdrukutele kingikesi leida. Eriti, kui ei tea, mis on populaarsed ja rahaliselt on ka teatud piirid ees. No vähemalt mõned vanemad tulid kiitma, et just Tinkerbellid pidid praegu lemmikud olema. Hea, kui midagi kogemata täppi läheb. Söödi ja joodi ja lauldi ja sedasi see pidu otsa saigi.

Kel võimalik puhata, neile - head puhkuse jätku! Kes tööl peavad veel sel aastal käima, neile - head töölusti!

Last Bride Standing

Ega ma suur telekahuviline ei ole, aga nüüd nädalavahetusel klõpsisin niisama kanaleid kuni sattusin mingile kummalisele tõsielusaatele. Saates üritatakse välja selgitada kõige kauem seista jaksav pruut. Auhinnaks muidugi uhke pulmapidu 250le külalisele. Lisaks mõned väiksemad auhinnad. Näiteks 48 tundi vastupidav võistleja saab 25% hinnaalandust, 72 tundi seisev 35% jne.
Kuna ma tõesti ainult ühte saadet olen näinud ja ei tea, mis varem on toimunud, siis selle põhjal tundub küll päris karm katsumus, mis paneb proovile nii vaimsed kui füüsilised võimed. Nagu aru sain on päevasel ajal seistes iga 3 tunni tagant 15-minutiline vaheaeg, mille jooksul perekond või toetajad masseerivad jalgu ja selga ja toetavad vaimselt. Vahepeal on veel seismised, kus peab ühe käega seinast kinni hoidma (või oli see eelmisel hooajal nii, sellest ei saanudki aru). Muidu seistakse laval teatud ruudu sees, kust välja astuda ei tohi. Ööseks peab ära andma kõik elektroonilised vahendid ja lihtsalt seisma. Päris karm!
Selles osas oli juba 7. öö. Peale 103,5 tunnist seismist hakkasid nii mõnelgi hallutsinatsioonid ja aju igasuguseid trikke tegema. Näiteks hommikul öeldi, et nüüd alates kella 10.30 kuni 11.30 on dead zone, st lihtsalt seisate, kellegagi rääkida ei tohi. Üks osaleja aga tuli lavalt maha ja arvas, et nüüd on aeg lõõgastumiseks ja võib pere juurde minna. Tema jaoks oligi võistlus läbi!
Vahepeal on erinevaid mänge või meelitusi, et kes enam vastu ei pea, siis võib lahkuda vaheauhinnaga, nt juveelipoe 5000-dollarilise kinkekaardi või hoopis tühjade kätega.
Osalejaid oli igast masti - rasedaid (!), väikelaste emasid, nooremaid ja vanemaid pruute.
Paar selles osas väljalangenut ütlesid hiljem, et keegi ei uskunud seda nii kaua kestvat. Veel rääkis oma kogemustest eelmisel hooajal osalenu, kellel oli mitu kuud võtnud, et sellest kogemusest üle saada. Liikumatult paigal seista ei suutvat ta tänaseni, st ka seda intervjuud andes ta muudkui kõigutas end ühele ja teisele poole.
Ma nagu hästi ei mõista, milleks selliseid asju vaja on. No loomulikult soovivad igasugused sponsorid ju show ja vaadatavuse nimel inimesi proovile panna, et niisama ei saaks uhkeid pidusid ja kleite. Aga ikkagi huvitab mind küünikut, kas on ka pikemaajalisi uuringuid, kuidas see tervisele mõjub ja mis jälje jätab. Ja seda kõike ühe peo nimel... Eriti irooniline oleks, kui selle kõige tulemusena peetud pulm jääbki kooselu kaunimaks hetkeks ja asi kiiresti koost laguneb. Noh, et unustatakse tegelik väärtus ja milleks üldse abielluda sooviti ning panustatakse vaid välisele särale ja teistele ärategemisele. Vot, kus mul oli ikka pulmapidu! Peeti selles keskuses ja sellised söögid ja nii palju rahvast...
Aga, kes teab, võib-olla, kui endal oleks pulmad ees, siis oleks ka igasugusteks hullusteks valmis ja seisaks teistega võidu.

Siin mõned klipid youtube'st.