Tulin eile õhtul pangakontorist välja ja kõrval office'ist jookseb üks juudi noormees ligi ja küsib, et ega ma juhuslikult juut ei ole?! Peale esmast ehmatust, et kas ma tõesti näen juudi moodi välja, ütlesin, et ei ole.
Noormees ohkas kergendatult ja jätkas. "Tead, meil sabbath praegu ja oleks abi vaja."
Uurisin kerge umbusuga, et mis abi siis vaja on. No, krt neid kohalikke teab, eriti, kui kutsub oma office'isse õhtul pimedas.
Noormees selgitas, et neil sabbath ja sellel ajal ei tohi elektrit kasutada, aga neil seal mingi kogunemine tulemas ja üks tuli ei põle. Abivalmi inimesena loomulikult lülitasin tule põlema. Abi eest küsiti, kas ma veel mingit küpsist või jooki ei soovi, aga arvasin, et sellest piisas mulle küll. See veel puudus, et kombeka naisterahvana juudi noormeestega mingit usuõhtut pidama hakkan.
Kahtlane on see, et neil oli neli lülitit reas ja teised kolm oli keegi juba põlema pannud. Arumaisaa, kas iga tule jaoks küsiti möödujate abi või, kuidas need teised põlema saadi.
Ja üldse tundub see kõik parajalt silmakirjalik, et kui ise ei tohi elektrit kasutada, siis võtame tänavalt kellegi, kes elektri sisse lülitab. Siis jääb teine patuseks. Samas kasutavadd ju nemad ikkagi elektrit, ega mina ei jäänud sinna ootama ja valgust nautima. Ikka nemad! Oleks võinud ju ka pimedas istuda ja oma olengut pidada.
Aga jah, abitegu tehtud, nüüd ei teagi, kas ikka õige asja eest või mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar