Lest We Forget!

In Flanders fields the poppies blow
Between the crosses, row on row,
That mark our place; and in the sky
The larks, still bravely singing, fly
Scarce heard amid the guns below.

We are the dead. Short days ago
We lived, felt dawn, saw sunset glow,
Loved, and were loved, and now we lie
In Flanders fields.

Take up our quarrel with the foe:
To you from failing hands we throw
The torch; be yours to hold it high.
If ye break faith with us who die
We shall not sleep, though poppies grow
In Flanders fields.*

Lt.-Col. John McCrae (1872 - 1918)

Juba novembri algusest kannavad tuhanded kanadalased vasakul revääril ehk südame lähedal punast mooni - poppy't, mälestamaks ja austamaks I MS (ja ka hilisemates sõdades) võidelnuid ja hukkunuid. Täna, kell 11.00, ehk 11nda kuu 11nda päeva 11ndal tunnil tähistab Lääne maailm vaherahu kehtima hakkamist 2-minutilise leinaseisakuga.

Ottawas tähistatakse seda väärilise mälestustseremooniaga sõjamemoriaali ümber. Sel aastal on eriti kõrge esindatus - kohal on prints Charles ja Camilla. Sõjaväe paraadvormis on ka Kanada kindralkuberner Michaelle Jean, vorm on telekommentaatorite sõnul suht haruldane nähtus :).

Lauldakse O Canada't, asetatakse hulgaliselt pärgi memoriaali jalamile, teiste seas ka Balti riikide ühispärg. Pärjad muideks on kõik ühte tegu ja nägu, kuna tellitakse ühiselt veteranide ühenduselt.

Näidatakse näpuotsaga sõjalist võimekust - lennukid lendavad üle peade, mitmesugused ja igasugustes vormides rügemendid marsivad mööda, tulistatakse aupauke ja mõni sõjamassin sõidab paraadi järel. Siis lahkuvad vipid ja pealtvaatajatel, keda sel aastal on kohal kümneid tuhandeid, on võimalus asetada oma mooniõis tundmatu sõduri hauale. Hämmastava kiirusega hakkab haud punetama...

Kuigi suur püha on lastel siiski koolipäev. Aga mitte tavaline, vaid ikka eriline mälestushõnguline. Rinda pannakse plastikust mooniõisi, selga soovitati panna midagi punast ja korraldatakse assamblee, et ikka maast-madalast rääkida, näidata ajaloolisi filmi ja sinna juurde selgitada, kes võitlesid ja mille nimel.

Sellele pidulikule sündmusele mõeldakse koolides varakult, korraldatakse auhinnalisi võistlusi, kes joonistab parima plakati, kellel parim luuletus või jutustus. Eelmisel aastal palus kunstiõpetaja ka Güntheril ühe pildi joonistada, auhinda küll ei järgnenud, aga eks omaette rõõm ole ka osalemisrõõm.

Minu jaoks selline teistmoodi kogemus, kuidas sõjaveterane mälestatakse ja austatakse. Meil ikka visati nalja nende üle, et kiliseb-koliseb, lonkab ja möliseb. Aga eks ta oligi sedasi, et neid, keda tahtsid mäletada ei tohtinud ja neid kilisevaid-kolisevaid ei tahtnud ju.

Eriti juurdunud ei ole ka Vabadussõja lõpu tähistamise meenutamine 3. jaanuaril. Üritatakse küll, aga märkimisväärsest tulemusest ei ole mina veel aru saanud. Ehk olen ka liiga kaua Eestist ära olnud ja ei teagi, et tegelikkuses asutused seiskavad töö ja inimesed tänavatel peatuvad :) Oleks ju selline sündmus küll, mida vääriliselt meenutada. Aga eks seda saabki ju muuta muutes iseennast.

* alguse luuleread on Kanada kuulsaim (?) sõjaluuletus õitsvatest moonidest Flandersi lahinguväljadel. Huvitav, kas seda ka eestikeelsena on?