Uhh ja ahh! Niuts ja näuts. Eks see väikene koduigatsus on vist alati sees, aga seni on õnnestunud seda teadlikult vältida, surudes need tunded maha, kuni siis piisab millestki imeväikesest asjast, mis jalust niidab ja enam ei saa... need tunded tulevad aina võimsamini esile.
Täna hommikul tööle kiirustades lõi ühest kondiitriärist ninna niii kodune kringliküpsetamise lõhn ja nii ta peale hakkaski. Alguses tasapisi ja aina suuremaks läheb - milline igatsus! Uhh! Tahan astuda palja jalaga sinna mullasele murule ja tunda seda tunnet...
Ei teagi, kas seda mõjutab ka see, et nüüdsest kolm kuud, KOLM KUUD! jäänud kuni koju saab või olen muidu tundlikus kuufaasis ja siis enam ei suuda. Praegu on küll selline tunne, et kohe torman lennujaama ja aidaa Kanada!
Loomulikult ei saa ma seda endale lubada ja sedasi siis tüütan kõiki helistamisega (eks telefoniarvele mõtleme hiljem :)).
Kui nüüd üritada kainelt mõelda, siis ei ole ju mul kõige hullemat olukorda, kus tulevik teadmata. Ja pole mul siin mõtet halada midagi. Pere on ju kaasas ja kõigiga on kõik korras - see on hindamatu väärtusega luksus. Ikka oleme üksteisele toeks ja süstime optimismi, kui kellelegi väga suur igatsus peale langeb. Vähendab seda igatsust ka võimalus igasuguste skype'de ja messengeride abil suhtlemine, nii pildis kui helis.
Ja kui ma nüüd mõtlen neile tuhandetele väliseestlastele, kes olid sunnitud elu eest põgenema, jättes maha oma vanemad või õed-vennad, kodud. Teadmata, kus keegi on, kas elus või mitte, kas kunagi veel kohtutakse. Tulevik tume, vaja kohaneda uue maa, uue keele ja kõige muuga. Lootes, et ehk ühel hetkel siiski pääseb ka koju tagasi. Ehk siiski.
Mul ju ei ole mingit sellist teadmatust ees - kindel aeg Kanadas, peale seda koju, isegi veel võimalus käia puhkusel Eestis. Poleks nagu mingit põhjust halamiseks ja ometi hiilib see mustmasendus aeg-ajalt peale. Just nüüd ja praegu!
Ometi ju väljas kevad, peaks hoopis rõõmustama - kõik puhkeb õide. Murugi näitab juba teatud rohelust, kui hästi vaadata :) Aga vot täna on raske. Peaks vist küpsetama, muidu see värske kringli lõhn jääbki piinama.
Ema, kui me tuleme, siis sa küpsetamisest ei pääse! :D
2 kommentaari:
Kevad on mulle alati kõige raskemalt mõjunud just koduigatsuse suhtes. Kevadega tahaks justkui uut lehekülge pöörata, aga siis tuleb juba suvi ning kõik läheb oma rada edasi...
Võib-olla kodumaalt põgenenud väliseestlastel oli omal ajal sellega kergem, et mingit tagasiteed polnud, ega ka mingit kontaktivõimalust kojujäänutega. Ainus võimalus oli tegelda enda oleviku ning tuleviku korraldamisega. See hoidis tähelepanu ehk mingil määral keskendatuna? Mis ei vähenda mudugi südamevalu jms igatsust. Aga vähem võimalusi teeb vahel elu lihtsamaks.
No see on lihtsalt minu viis oma elus rahulolu kõrgel hoida - piirid maha teha.
Postita kommentaar