Kas pole aeg kiirelt lennanud? Kohati tundus, et alles see oli, kui ma viimaseid voodilinu õmblesin ja kodu sättisin lapse tulekuks. Pabistasin ja närveerisin, et mismoodi mina nüüd ikka emaks saan. Ei oska ja ei tea midagi jne. Aga nüüd on ta juba 14.
Selle esmase pabistamise ja tänase vahele on mahtunud rõõmsamaid ja kurvemaid ja kergemaid ja raskemaid aegu. Igastahes praegu on küll kõik väga bro!
Günther, palju-palju õnne! Jätka oma otsinugid! Küll leiad, selle, mis just sinu jaoks õige ja sind õnnelikuks teeb!
P.S. Meil just keskkooli valik käsil. Aga koolielust kirjutan teinekord.
2 kommentaari:
Hei! Palju õnne!
Mõtle, sinu poiss on minu tüdrukuga sama vana. Ta valib samuti usinalt keskkooli! Olen sellest päris pikalt kirjutanud, et vanavanematel selgem pilt oleks (ja minul ka, sest kõik on mullegi uus). Mis sina arvad sellest kõigest? Mina tunnistan, et olen päris rõõmsalt üllatunud!
Aitäh! Uhh. Üllatunud küll, me pikatoimelistena ikka veel vajame natuke kohanemist, et see keskkooli valik juba nii kiiresti tuli. Noh, et lõpetas ju alles 6-nda klassi ja siin hopsti 8-ndasse. Minu esmane arvamus, et 3 aastat Kanadas on selline hea aeg enne Eesti keskkooli, õpib ilusti 7; 8; ja 9nda siin ära ja siis gümnaasiumisse. Muidu tundub koolielu küll lapsele selline stressivabam. See on tore! Samas on ikka nii erinev varasemast ja kõik tuleb ju ka endale algusest peale selgeks teha, kuidas mingi asi toimib. hea, kui oleks kuksilt võtat selline A ja B või keegi ütleks, et just see kool on sinu lapsele see õige ja kõige kõigem.
Aga eks ma ükskord panen omad pikemad mõtted koolielust ka üles. Olen juba alustanud kirjutamist, aga ei ole suutnud neid mõtteid veel nii palju koondada ja kogu aeg lisandub midagi uut, millest kirjutada...
Postita kommentaar