Tänu meie üürileandja Anitale õnnestus minna vaatama noorteliiga mängu USA Saginaw Spirit ja Kanada Ottawa 67's vahel. Hokivõõra pealtvaatajana oli mul muidugi sadu küsimusi varuks, mis kindlasti abikaasat tugevalt häirisid. Aga ta siiski püüdis kõigele vastata, kui vähegi küsimust kuulis :)
Teadjamad kindlasti teavad, et mängitakse kolmes osas. Esimene kolmandik oli hästi uimane ja aeglane. Mul hakkas lausa igav... Teisel kolmandikul läks minu arust allest tõeline mäng lahti. Kiire ja aktiivne, püüa ainult jälgida, kus litter parajasti on. Ahaa ja kanadalased lõid värava! Üle hokihalli kajas kohe röömuröögatus ja pasunad ja tantsutüdrukute tants! Mõni minut edasi ja seis oli viigis. Sedasi lõppes teine kolmandik. Viimasel poolajal (ma tegelikult ei tea, kas sõna poolaeg, saab kasutada kolmeosalise mängu kohta, pool on ju pool millestki, hmmm) läksid võõrustajad juhtima, seis 2:1. Sedasi jätkus tubli pool viimasest poolajast ja saalis oli tunda, et kohalikud on juba võidu omale tasku pistnud. Siiski õnnestus vastastel ka veel teine värav lüüa ja seis 2:2 lõppes mäng. Aga nagu selgus, siin viigiga ei lõpetata, seega järgnes lisaaeg esimese väravani. Kanadalased olid suht jõhkra mängumaneeriga ja üks mängija läks lausa väravavahile kallale, mis mu abikaasa sõnul lausa ennekuulmatu lugu on! Selle eest sai muidugi trahviminutid ja ameeriklastel õnnestus lüüa võiduvärav! Me olime rõõmsad :)
Sedapalju mängust. Nüüd oma mõtetest ja tunnetest. Me olime vist saalis ainsad, kes tundsid kohustust toetada ameeriklasi, sest kõik teised olid ju nagunii kohalike poolt. USA noori ei toetanud keegi, isegi nende nimesid ei peetud vääriliseks näidata. Mind väga hämmastas, et vastasmeeskonda ei tutvustatud üldse, isegi algkoosseisu mitte. Jah, kommentaator ikka luges mingeid nimesid, aga saad sa siis neist aru, kui kõik ümberringi lärmavad. Ei tea, kas see ongi tavaks, aga see tundus jube kummaline. Muidugi saan aru, et Ottawa meeskond ja Ottawas mängitakse, aga nii palju lugupidamist vastaste vastu võiks ikka olla, et nende nimekiri ja elektroonilisel tablool vähemalt korra esitatud oleks. Samas võibolla on kõik pidevad hokijälgijad ja kõigil kõikide meeskondade koosseisud teada, vaid meie olime need rohelised lehed, kes millestki ega kellestki midagi ei tea.
Mis mulle eriti meeldis, olid vaheajad. Nimelt tulid vaheaegadel väljakule pisi-pisikeste hokimeeskonnad. No mõne puhul tundus küll, et laps on alles kõndima hakanud, aga juba uisutab ja hokikepp on tasakaalu paremaks hoidmiseks.
Mõned fotojäädvustused ka.
Meeskonnad kogunevad jääle
Mõlema riigi hümnid
Vaheaja mudilased
Pealtvaatajate auhinnamäng
Võidujoovastus
Kaotusvalu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar