Eks siis tuligi esmalt otsida ruum, mis polegi sellise lühikese aja jooksul nii lihtne. Aga näed lõpuks õnnestus täiesti kesklinnas leida vaba kirik (esimest korda korraldas saatkond selles kirikus kontserdi). Minusuguse töömesilase ülesandeks jäi (nagu alati) korraldada kutsed, tutvustused ja kavalehed. Lisaks väike kodumaine komm.
Üritus toimus First Baptist Churchis, mille saali akustikat muusikakriitikud alati kõrgelt on hinnanud. Seega oli juba see täistabamus. Kohal olnud kriitiku sõnul on ta selles kirikus kontsertidel käinud 20 aastat ja esimest korda kuulis ta seal nüüd klaverimängu. Pianist Tarmo Eespere sõnul oli muidugi seda riista klaveriks palju nimetada, pigem piaano. Aga lõpptulemus on ju suurepärane! Saal rahvast täis ja kõik rahul - nii esinejad kui külalised.
Selle-eest, et saal rahvast täis oli, tuleb aga kiidusõnad kolleeg Üllele öelda. Helistada kõik tähtsamad ja vähem-tähtsamad tuttavad läbi ja reklaamida, et meil on kontsert ja nad kohale meelitada, ei ole mitte lihtne. Seda enam, et tavaliselt viitsivad inimesed sellisele üritusele kohale minna, kui tasuta süüa ja juua saab. Meil ju midagi sellist ei olnud.
Kuna see oli minu esimene üritus siin mandril olles, siis on uhke tunne küll, kui rahvas on kohal ja tänulikud, et tulla on saanud või kutse on saadetu. Siin ju kõik väljendavad ülevoolavalt oma tänulikkust. Külma eestlasena võtab ikka aega, et sellega harjuda. Viisakusi tuleb iga teise sõna ette ja taha. Juba tuleb endalgi ;)
Esitati lugusid nii Eesti heliloojatelt kui aariaid ooperitest. Mõned olid mõnusalt tuttavad. Peale Mimi ja Rodolfo duetti ooperist Boheem tõusis saalis rahvas püsti ja aina aplodeeris. Oli tõesti vapustav.
Mul lihtsa inimesena tuli muidugi pisar silma lisaloo ajal, milleks oli Tõnis Mägi Looja, hoia Eestimaad... Ju see kõik kokku (kirik, mõnu õhkkond, koduigatsus, hea meel kordaläinud üritusest) mõjus sedasi, et pisarad voolasid ja voolasid.
Need uhked tagajärjed. See on see, et esmalt ilmus neljapäevases Ottawa Citizenis (pealinna suurim ajaleht) kultuurirubriigis üleskutse, milliseid kontserte külastada eeloleval nädalavahetusel ja meie oma oli seal sees. Ja kohal oli linna kuulsaim muusikakriitik Richard Todd, kelle arvustust võib lugeda siit. Südant rõõmustab ka see, et Eesti Päevaleht on sellest artiklist kokkuvõtte teinud, siin.
Sellised väiksed asjad, et nupuke siin lehes ja teine teises. See nagu annab jälle seda optimismi tööd jätkata ja mõelda, et ikka õige asja nimel tegutsed. Tööl on silmaga nähtav tulemus ja tagajärg. See on tore.
Kirik
Kriitik saabub
Vipid
1 kommentaar:
Armas Tuuslar,
loen silm vesine. See oli minu kodukirik Kanadas töötades ning seal olles. Laulsin 3 aastat just sellesama nurgapealse kiriku kooris.
Postita kommentaar