Vahepeal

ei olegi midagi kirjutanud, sest järjekordselt on kohusetundlikku töönarkomaani enda kütkeisse haaranud töö tegemine ja igasugused üritused, mis koorivad sult 7 + 1 nahka.

Tööalaselt on siis tugevalt tegeldud Eesti Vabariig 90 aastapäeva tähistamisega. 14. aprillil kulmineerus mitme kuu pikkune rabelemine nimekirjade, piletite, kutsete, vastuvõtu söökide-jookide, jm suure ja uhke kontserdiga Finlandia-talos. Nimelt kinkis Eesti riik muusikalise kingituse Soomele, mida dirigeeris Eri Klas. Väga kena ja uhke kontsert ja milline vahva kingituse idee!
Muusikameeldivus läks aga tõusvas joones - mida lähemale lõpule, seda paremaks muutus. Muusikalise harimatu matsina ma tõesti ei suuda mõista kaasaegset modernset sümfooniamuusikat. Pealegi oli vaja esimestes ridades keha teha, mis tähendas aga seda, et häirisid igasugused kõrvalised tegurid - kellegi kortsus püksid, viiuldaja suure dekolteega pluus jne.

Sama nädala lõpus oli 3-päevane reis Vaasa. Üritus kandis nime Eesti tuleb külla. Väga vahva on Helsingist või siis Lõuna-Soomest natuke kaugemale saada. Eesti üritusi oli siis Vabadussõja fotonäituse avamine, suursaadiku vastuvõtt, kirjanduskohvik, loeng Jaan Krossist. Igavesti uhke! Peale selle veel oli kahel päeval esindatus Põhjamaa suurmessil. Seega praegu läheb tööl teine järjestikune nädal vahepealsete puhkepäevadeta.
Paar sõna siis Vaasast ja sellest piirkonnast. Olen alati arvanud, et Vaasa on ilus ja roheline linn, kuhu tohutult tahaks minna. Tegelikkus ei vastanud siiski mu ootustele. Kuigi Pärnu sõpruslinn ja mere ääres koos alleega ei jätnud ta siiski suuremat jälge hinge. Loomulikult võisid mu tunded olla mõjutatud vähesest ajast, mis linnaga tutvumiseks jäi või lihtsalt hallist kevadest (kuigi päikest jagus palju, ei ole ju puud veel nii lehes). Igal juhul jättis mulje kui küllaltki hall ja igav linn. Samas tunnen, et suvel võiks korraks sinna veel põigata, mingi lahe lõbustuspark on seal lähistel ja ehk täies roheluses on linn ka kenam. Praegu oli igal juhul linna keskväljakul üks väga halenaljakas sammas vabastajatele, ümber samba istusid kodutud. Silma jäigi selle piirkonna vaesus - majad lagunevad, remondid vananenud, majad maha jäetud, katused sisse kukkunud jne. Tean küll, et tegemist ei ole väga jõuka piirkonnaga, aga tegelikult ei olnud sellist pilti Soomes veel kohanud. Lausa kurb, sest loodus on vahva, sarnane Eestiga. Siin Helsingi-kandis minu arust ei ole loodus nii sarnane Eestile, on hoopis kaljusem ja kivisem.

Nüüd siis paariks päevaks sai üritustest rahu, aga juba homme tuleb täiel rinnal hakata mai alguses Helsingis toimuva promoüritusega tegelema.

Isiklikus plaanis olen vaikselt sirvinud kortereid ja eramuid Ottawas. No esmased üleelamised olid ikka kohutavad - millised kodumasinad seal on ja mida mööblit! Oi, ma olen põhjamaade disaini austaja ja seal on mingid rokokood ja lillesed diivanid. Brrr...
Koostan ka nimekirja kolitavatest asjadest ja pakin vaikselt asju, kui vähegi vaba hetk juhtub. Väga kummaline on seda teha, kõike peab ju sortima ja liigitama - selle viin Eestisse, see tuleb kaasa, selle võiks visata prükki või kellelegi edasi anda. Vahepeal pakkisin terve portsu nõusid ära, nüüd on selgunud, et tegin seda liiga hoogsalt, sest napiks jääb. Jälle üks kast tagasi lahti ja nõud välja.

Lapsed jätkavad oma elu - koolis ja lasteaias. Kevadel on aeg koosolekuteks ja arenguvestlusteks. Koolis juba toimus koosolek ja tänu uuele õpetajale on meie probleemid jäänud selja taha. Minu suurimad tänud õpetaja Ülle Maasalule. No lihtsalt rõõm on minna koosolekule, kus su laps saab ainult kiita, mingeid pahandusi ei ole olnud. Õpetaja ei suru peale mingit diagnoosi.
Super! Siis Eestist tulnud õpetaja tuleb ja räägib, kui tore on õpetada klassis, kus on vaid kuus õpilast, kõigile jagub aega, kõigi küsimustele saad vastata, näed, kes kui kaugel on jne. Võrreldes teise õpetajaga, siis täitsa öö ja päev.
Varem olin ikka sügavalt imestunud, et Soome koolis võib olla selline stagnaaegse mentaliteediga inimene, aga nüüd hõiskan rõõmust (loodetavasti, mitte enne õhtut!).
Lasteaias ootab veel vestlus ees.

Maja valmib ka tasapisi, vaikselt saab kips seina ja seest soojustatud. Radiaatorid on paigas, elektrisüsteem on pandud, kütte- ja veesüsteem samuti. Mis kõige tähtsam - leidsime koha trepile. Vahepeal oli tunne, et treppi meie majja ei mahu ja teisele korrusele liigume mööda nöörredelit ja alla laskume tuletõrjujate toru mööda. Nüüd aga koht ja trepki välja valitud. Kunagi kui viitsin end nõndapalju liigutada, et pilte valida ja üles panna, siis teen seda.

Praeguseks aga jääma uusi ridu ootama!
Ja head Jüripäeva!
Kõigile ametikaaslastele ka vahvat ja toredat meelespidamist kolleegide poolt!