Olles valimas ülikonda ühele noormehele, ei saa teine jääda riiete osakonnas sugugi ükskõikseks pealtvaatajaks. Kohe tekkis ka Hendril vajadus ühe, teise ja kolmanda hilbu järele. See pintsak meeldib talle ja kohe on vaja. Oli mingi sinine ülikonna pintsak kuldsete nööpidega.
Aru mai saa, kust kohast või kellelt on Hendri pärinud mingi ülitundlikkuse riietuse teemadel. Ta võib päeva jooksul vahetada mitu-setu korda riideid. Kord paneb end pealaest jalatallani militaristlikult riidesse, siis leiab, et ei, täna ikka ei taha. Siis otsib oma punase pluusi ja paneb heledad püksid. Ei panen ikka teksad. Kas täna võib ülikonna panna? Või siiski, oleks täna üldsegi piraat, leopard, koll, arst. Otsib oma kostüümi ja paneb selga, silmaklapid, mõõgad - no kogu varustus.
Isegi sokid peavad tal muude asjadega sobima. Kui Güntheriga sain sellisel vanuses vabalt ise käia ja oma maitse järgi talle riideid valida, siis Hendriga ei saa. Güntheri poolest on riided niivõrd teisejärguline asi - peaasi, et midagi üll oleks. Aga Hendri peab alati kaasas olema, muidu juhtub, et riided jäävadki kandmata. Nii näiteks on kapis paar täiesti kandmata t-särki, üks neist triibuline ja teine Lotte multika-teemaline. Ta lihtsalt ei pane neid selga. Selle olen nüüd selgeks saanud, et triibulised asjad talle ei meeldi, triibulisi sokke ei pane ka jalga. Sai ostetud need autode multikateemalised sokid ja mõned on tiba triibulised, neid ei kanta. Teised juba ribadeks kantud.
Ehtimine on veel teine teema. Riputab endale kaelakeesid kaela, küll selliseid mehelikke või sõjaväelisi. Käekellad ja püksirihmad on ka olulisel kohal. Uurib, mis vidinad on minu kosmeetikakotis või ehtelaekas ja ütleb, et miks sa seda ei kanna või teist. Emadepäevaks tehtud rinnaehe peaks Hendri arvates mul kogu aeg küljes olema, ükskõik kas t-särgil või öösärgil. Armas ju! Ongi, ma ei väida vastu :)
Veel on täielik traagika, kui välja minnes on päikese prillid koju jäänud. Ega ta neid väga palju ees ei kannagi, need peavad olema nokatsile aksessuaariks.
Ma kohe ei teagi, kas see kõik on tingitud sellest, et sai väga tütart oodatud, kuigi sügaval sisimas teadsin, et jälle poiss... Tahaks loota, et mitte. Ja ega selles ju tegelikult midagi halba ei ole, kui poiss oma välimusele rõhku paneb, kui ainult keegi neid kapist välja kistud ja korraks proovitud ja sobitatud riideid ka kappi tagasi viitsiks sama agaralt panna.
p.s. foto on vist juba 3 aastat tagasi tehtud Tallinna loomaaias
2 kommentaari:
Mina näen poisis moekunstniku geene sügaval sees istumas. Vahva ju :) Ehk on sul suguvõsas keegi sellise andega. On ju hea kui nii vara mingi anne endast märku annab, tuleb anda lapsele võimalus.
Mulle tundub, et midagi on neil kusagilt kaasas. Nt eelmisest elust, kui see nüüd liiga uhuu seisukohavõtt pole. Ja mina ei julgeks väita, et tüdrukud on sünnilt tähelepanelikumad oma välimuse suhtes, pigem on see kasvatusega tulnud. Ühiskond arvab, et tüdruk peab ilus olema ja siis neid õpetatakse rohkem sellele tähelepanu pöörama. Mina nt olen õpetanud (ja selle õpetamise olen omakorda teistelt emadelt õppinud).
Meil nt oli tüdruk väiksena palju leplikum riiete suhtes kui poiss, kuigi nii hull meil ka pole nagu teil. Aga kui ma näen, et meie poiss eelistab ilusamaid ja maitsekamaid asju ja selles on mingi loogika, mis ta tahab, siis ma püüan lihtsalt sellega toime tulla. Nö õpin ise lapse käest. Eks näis, mis siis saab, kui laps suuremaks saab. Tõesti ei tahaks hirmsat raha hakata riiete peale kulutama (et kust seda hirmsat raha üldse saadaksegi?).
Postita kommentaar