Eile meisterdasime Hendriga sõbrapäeva kaarte klassikaaslastele. Ta soovis neid anda ühele tüdrukule ja ühele poisile.
Tüdrukule tehtav sai väga ilus punaste südametega ja sätendav ja särav.
Järgmisena hakkas poisile tegema, sellele kleepis ta rohkem tähti ja lennukeid. Minu soovituse peale, et pane ikka mõni süda ka, sain vastuse: Ega ma ei armasta teda!
Oh, kuidas ma oleks tahtnud küsida, aga kas Amyt armastad? Siiski ei raatsinud noort südant liigsete küsimustega vaevata, sest märgid räägivad enda eest. Ühel õhtul teatas ta rõõmsalt: Tead ema! Meil on klassis üks Amy ka. :)
Ja nüüd oli Amyle kaardi tegemine kindel ja väga tähtis, seda kohe pidi tegema.
Nii armas ja tore...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar