Istun laevas

ja järjekordselt pean võitlust masenduse ja kurbusega - mis elu see küll on?!
Viimasel ajal on need lahkumised perest või poolest muutunud aina raskemaks ja raskemaks.
Liiga tihti on pool peret Eestis või olen ise eemal. Nagu ka nüüd, mil teised jäid Soomemaale kooli ja lasteaeda ja ise sõitsin ära, et ajada asju - maksuametis ja pangas ja kindlustuses, käia mõnel arstil jne jne.
Mõtlen eelseisvale puhkusele üksinduses... ja tahaks kuhugi uttu tõmmata. Just nii, et keegi ei tea ega kuule midagi, et saaks korralikult patareid laaditud ja tuju rõõmsamaks.
Hetkel lohutan end mõttega, et varsti on see kõik möödas. Praegu tuleb lihtsalt need rasked ajad üle elada ja tulevik tõotab roosat :)
Varsti oleme kõik koos ja Kanadast juba sedasi üksi ära ei sõida. Ükskord saab ka töö ja vaev tasutud oma kodu näol. Loodetavasti. Ei. Ikka kohe kindlasti!