Kiired ajad

Ei ole oma armsaid lugejaid unustanud kohe mitte, lihtsalt ajast kipub viimasel ajal puudust tulema.

Lisaks mitmel rindel rabamisele tööl on mind kultuuripisik nakatanud ja tutvun siin ägedalt Eesti kultuurieluga. Oktoobris on olnud igal nädalal mõni hingele lõõgasatust pakkuv hetk - alates Georgist ning lõpetades Vanemuise Toscaga.
Aga siis kiirülevaade, millega vahepeal tegelenud oleme.
Kinoskäigust juba pajatasin, seega sellel enam ei peatu. Peale kino sai käidud tantsutruppi Fine5 vaatamas. Esinemise kohaks oli selline parajalt kangialune koht, soomerootsi Klockricke teater. Kangialune selle sõna otseses mõttes. Mittekultuurse matsina pidin ikka tükk aega vaatama ja mõtlema, kas tõesti siit kangi alt pääseb teatrisse? Aga näed pääses ja oli selline pisike hämar pigem üliõpilasteatri moodi koht. Tunne oli siiski selline lihtne ja mõnus, kuigi me olime täielikult over-dressed oma kontorikostüümedega, õige teatririietus Soomes on suvaline tuunika retuusidega, mitte mingeid pidulikke riideid.
Etendus, mida vaatasime kandis nime Panus. Peaks ütlema, et täitsa tore! Mõned kohad veel eriti humoorikad, kuigi harimatuna (vähemalt tantsuteatri osas) ei taibanud ma küll alati kaasa naerda. Nimelt üks tädi kõrval naeris pidevalt igasuguste sammude ja positsioonide peale. Kokkuvõttes leidis asi publiku poolt hea ja sooja vastuvõtu, ma ise olen küll pigem traditsioonilisemast tantsust lugupidaja, et sellised positsioonid ja sammud... noh, ei ole väga minu jaoks.
Esinejail endil on "karm" elu. Välimuselt ju parimas vormis, 0-suuruses kindlasti. Ei ühtki lotendavat volti või üleliigset grammikest rasva. Rääkisid, et kui on korsetiga esinemine, siis saavad nad süüa etendusele eelneval õhtul ja kui etendus on ilma korsetita, siis võivad ka sama päeva hommikul midagi kerget süüa. Vot siis!

Suurem kultuurielamus oli nüüd, kui sai ära käidud ka Soome Rahvusooperis (senise kahe Helsingis elatud aasta jooksul ei ole ju seal käinud). Välispidiselt on uhke ooperimaja paraja ujula moodi (jälle minu maalt ja obesega inimese arvamus), kogu maja on ju selliste keraamilisteplaatidega kaetud. Ooperietendus oli väikeses Alminsalis, mis seetõttu suurt ja võimsat muljet ei jätnud. Küll aga sai täielikult 100 punkti etendus ise. Tegemist oli siis taaslavastusega Mikk Mikiveri (Tosca lavastaja) 70. sünniaastapäeva puhul. Eestlastest publiku seas vallandus tohutu aplausitorm, kui esimese vaatuse lõpus paljastati Mikiveri portree. Tundus, et soomlased sellele ei saanud hästi pihta, aga eestlaste austusavaldus Mikiverile oli võimas. Super tegijad on ikka Eestis. Eriti muidugi Jassi Zahharov Scarpia osas! Milline hääl ja võimsus tal on! Kui ta suu avab ja sealt helid tulevad, siis saad sellise elamuse, et kogu keha läbib värin! See oli igastahes tunne, mida jätkus kohe kauemakski.

Kummaline seik kaasnes muidugi ka. Enne etendust sai ju riigi poolt lillekimp muretsetud ja palusime kenasti selle lavale viia, kui etendus läbi. Sai siis otsa ja publik muudkui aplodeeris, esinejaid kutsuti mitu-mitu korda lavale tagasi, aga lilledega ei jooksnud keegi ... :S Arumaisaa! Kusjuures siin ikka tavaliselt ka viiakse lilli lavale, aga miks siis nüüd ei viidud.
Külastajate riietus oli ooperis pigem siiski pidulikum, oli sädelusi ja igasugu muud sitsivahtu, kuid ka tavalisi seemisnahkseid pintsakuid ja velvetpükse. Vot sedasi tuleb Eesti kultuur nii uksest kui aknast Helsingisse ja Soomemaale.

Sedapalju siis täiskasvanute maailmast.

Lastel on ju ka lõbus olnud ja üht-teist toimunud. Millegi pärast on Soomes hästi kuum ja oluline Halloweeni tähistamine, eks nad võtavad kõike Ameerikast üle. Suuri karnevale peeti nii koolis kui lasteaias. Mõlemale sai uhked kostüümid muretsetud, et ikka päevakohased välja näeksid sellistel tähtsatel sündmustel. Hendri oli musta keebi ja Screamist tuntud maksiga. Uh kui jube see minu jaoks on, arvasin, et ta oma pelgliku loomusega ei taha sellist maski, aga kus-sa-sellega! Isegi kaissu võeti see ja mitu päeva oli kodus oluline kooljanäoga ringi joosta. Günther oli siis mingi näotu kuradikostüümiga. No ei ole sellised õuduste asjad minu jaoks, juba lapsest saati pelgan õudukaid ja ei mõista, kuidas on võimalik vaadata mingeid vanHelsingeid jmt jubedusi. Peamine, et lapsed rahul on - ja seda nad olid!

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime linnast välja, sedapuhku laste soove pidi. Järvenpääl on üks suur sisemänguplats - Villen Viidakko. Selline ronimise värk ja muidugi oli ka mul vaja ennast mingitest pragudest ja aukudest läbi pressida. Vähe puudus, et kinni oleks jäänud. Oli lõbus! Kui ma ei eksi, siis midagi sarnast (suuruse mõttes) on vist ka mingis kaubanduskeskuses Tallinnas. Ei mäleta, oli see nüüd Ülemistes või Mustikas või Rocca al Mares.
Muidu lapsed ikka õpivad ja on tublid ning toredad. Günther teeb häid tulemusi koolis, kiidan teda alati, et raske töö ja vaev kannab vilja. Ta saab ise ka aru, et tubli on. See ju peamine. Mul ka hea meel, et lõpuks ometi saab ta ise õpitud, ise omad õpikud ja muu tarviliku kotti. Kodus on aga oluline arvuti - sõrmuste isanda mäng on väga in! Siis käib ikka karates. Eelmisel korral tuli koju ja oli rõõmus, et treener oli öelnud, kui natuke veel mõned raskemad kombinatsioonid ära õpib, siis võib järgmise taseme vöö teha.
Hendri õpib kirjutamist suure hoolega. Peakski jälle treti Eestisse tegema ja neid täidetavaid raamatuid muretsema.Siis on ta avastanud arvutis puslede kokkupanemise, iga päev tahab neid laduda. Lasteaias käivad reedeti jumppamas lasteaia lähedal olevas koolis. See meeldib väga, sest saab päris koolis käia. Günther ju käib koolis ja miks tema peab lasteaias käima.

sellised lood, siis siin pool sood.