Liiklusummikud

Inimliiklusummikud.

Aeg-ajalt kipun unustama, et täpselt kell 5 ei tohi töölt lahkuda, sest see toob endaga kaasa tohutu rahvasterändamise. Tuleb minna kas 15 minutit varem või 15 minutit hiljem.

Väheste inimhulkadega harjunud eestlasena on mul endiselt raske leppida või kohaneda olukorraga, kus teekonnal töölt bussi peale pead ootama nt uksest sissesaamiseks või eskalaatorile pääsemiseks järjekorras. Selgituseks, et bussipeatusesse saab läbi kaubanduskeskuse kolme korruse. Treppe kusjuures ei ole ja liftid on soovitatavalt vankritega lapsevanemate või ratastooliomanike kasutada. Ja ega lifti pääsemine pole parem. Aina oota ja oota.

Ei tea küll, mida minusugune tunneks näiteks New Yorgis... läheks vist päris hulluks.

Siin tunnen ka seda erinevat vajadust isikliku ruumi järele, see privaattsooni vajadus on mul ikka suur. Mind näiteks jubedalt häirib, kui eskalaatori igal astmel seisab 3 inimest ja tagant hingatakse kuklasse. Brrr... tahaks kohe lükata käed laiali ja öelda, et 2 astet enne ja peale mind peavad vabad olema :)

Samas on see privaattsoon siin ka kõvasti vähenenud - tuttavatega kohtumisel ikka kallistan ja 3 põsemusi tegemine sujub juba võdinata seljal ;)

Sobiva pildi leidsin siit.